Rooma kirjandus (0)

Rooma kirjanduse sünd
Rooma kirjanduse sünniaastaks peetakse 240 eKr, kui pärast võitu I Puunia sõjas esitati Rooma mängudel (Ludi Romani) esimest korda näitemäng, ilmselt tragöödia , mille autoriks oli Livius Andronicus.
Livius Andronicus (u 290 – pärast 207 eKr) oli just üks neist Lõuna-Itaalia kreeka päritolu tulnukaist Roomas. Tema kirjandusliku karjääri täpsem kronoloogia pärast 240. a etendunud näitemängu pole teada, kuid igal juhul rikastas ta ladinakeelset kirjandust aastate jooksul nii kreeka tragöödiate ja komöödiate arvukate muganduste kui ka Homerose Odüsseia tõlkega.
Gnaeus Naevius (280/260-204/ 1 eKr) oli rooma algaaegade teine suurkuju. Temagi purines lõuna poolt, kultuuride ristteelt Kampaaniast.
Millal pöördusid Livius Andronicus ja Naevius eepika poole, pole teada. Traditsioon kõneleb vaid seda, et Livius Andronicuse Odüsseia tõlge kreeka keelest (ld Odusia) oli esimene katsetus ses vallas.
Eepika
Rooma eepika esialgu tundus olevat väga raske allutada ladina keelt kreeka kvantiteeriva heksameetri reeglitele, kasutas Livius hoopis arhailist niinimetatud Saturnuse värssi. Juba värsimõõdu väljavahetamisest tingituna polud Odusia lihtsalt tõlge, vaid pigem mugandus või töötlus.
Saturnuse värssides fragmented Liviuse ja Naeviuse eeposest:
mehest mulle, Camena, / räägi nutikast (Livius, fr 1)
mitmed ringi ekslevad, / Kreekasse ei pääse (Livius, fr 11)
Eeposeid oli kolm liike:

Ajalooline eepos , kus kajastati reaalseid sündmusi ja kasutati muidugi eepilist liialdamist, kuid otsest jumalate vahelesegamist ei ole.
Kõige kestvama mõju ja tuntuse saavutas Quintus Ennius (239-169 eKr) küpses eas kirjutatud Annaalid, kus jutustas 18 raamatus ajalugu Rooma asutamisest alates kuni Puunia sõdadeni, millest ise osa võttis. Tohutu suurest teosest on säilinud 600 värssi.Sellega kodustas ta ladina eepikas ja üldse luules kreeka heksameetri, saades nii kogu järgneva rooma eepika traditsiooni tegelikuks alusepanijaks. II saj. pKr Markus Annaeus Lucanus (39-65 pKr) kirjutas eepos Kodusõda (teise nimega Pharsalia e. Bellum civile), kus jutustas Rooma kodusäja loo alates Caesari tungimisest Itaaliasse kuni Pompeiusse surma ja Caesari kohtumiseni Kleopatraga.

Müütiline eepos oli Homerose eeposte eeskujul loodud, kus kajastati väga kaugeid legendaarseid sündmusi. Jumalad seal segavad otseselt vahele.
Publius Vergilius Maro (70-19 eKr) Aeneis sisaldas ka ajaloolisi sündmusi. Eepose sisuks on Troojast pääsenud valitsejasoo kõrvaltharust printsi Aenease teekond Latiumi. Kuid põhiliselt see oli Homerose stiilis eepos: algus Odüsseia, teine pool Iliase stiilis.
Esimene suur eepos, Ovidiuse (-1. saj. keskpaik - +1. saj. algus) Metamorphoses, on imelik ja originaalne luuletus . Metamorphoses kuvab üldine polüfoonia , minnes üles ja alla hierarhia kirjanduslik liiki, alates tragöödia ja eepika kuni eleegia ja pastoraali.

Segatüüpi eepos kajastas reaalseid sündmusi, kus läbipikitud jumalate inimtegevusse olid vahelesegamisega.
Segatüüpi eepose näideteks võivad olla ka Vergilius ja Naevius oma katsetusega Puunia soda (Bellum Punicum), kirjutatud Saturnilistes värssides. Rooma eepik Silius Italicus (u. 25-101) eeposes Punica kirjeldas Liviusele tuginedes II Puunia sõda.
Lisaks võib eristada ka nn „väike eepos“, mida viljelesid hellenistlikel eeskujudel neoteerikud ning mille nimetus oli epüllion. Mütoloogilistest teemadest eelistati kangelaslike tegude ülevusele väikseid seiku ja suuri kirgi ning nende emotsionaalsest esitust . Näiteks , Catullus 64, Peleuse ja Thetise pulm, kus pulmavoodi katte kujutisest areneb edasi Theseuse ja Ariadne lugu.
Historiograafia
Historiograafias ehk ajalookirjanduses võib rõhutada viis liiki:

Vanimate rooma ajalooliste ülestähenduste mõju tõttu oli endiselt valdav annalistlik lähenemine (Annales) , kus sündmusi kirjeldati aastate kaupa, mitte sisuliste tervikutena.

2. sajandi lõpuosas hakkati rohkem kirjutama monograafiad üksikuist lähiajaloolist sündmusist. Näiteks, Caesar kirjutas Märkmeid Gallia sõjast (Bellum Gallicum ) , kus kirjeldas sõjakäike Galliasse 58. – 52. a, iga aasta kohta on üks raamat. Sallustius ( 86-35 v 34 eKr) oma teostes Catilina vandenõu (Coniuratio Catilinae) kirjeldab Cicero konsuliaastal kulmineerunud vägivald.

Res gestae v. Historiae kirjandusele kuulus üldine toimunud sündmuste kujutamine, mitte tingimata aastate kaupa. Kõik oli koondunud Rooma riigi saatuse ümber. Näiteks, Titus Livius (59 eKr-17 pKr) kirjutas täielikust Rooma ajaloost teoses Linna asutamisest alates ( Ab urbe condita), mida ta kirjutas pea poole sajandi vältel.

Biograafiat kirjeldasid Cornelius Nepos ja Suetonius. Corneliuse Nepose teos «De viris illustribus» - umbes 16 raamatut, kus kirjeldakse roomlaste ja välismaalaste biograafiat.

Ka ajalookirjandusele kuuluvad ka nn kommetaarid, mis olid mõeldud ettekanneteks Senatile või enese mälu värskendamiseks.
Retoorika
Antiikaegse liigenduse järgi oli kõnekunstil 3 kasutusala: kohtu-, poliitiline ja pidulik kõne. Kohtukõnesid pidasid Roomas hageja ja koostja toetajad (patronus, ka orator), pooled ise tavaliselt sõna ei võtnud .
Poliitilisi kõnesid peeti senatis või rahvakoosolekul (contio), mille kutsus kogu magistraat, kes määras ka esinejad.
Pidulik kõne oli zanrina vähem levinud, tavaliselt see oli matuse-, ülistuskõne (laudatio funebris).
Kuulsaim kõnekunsti esindaja oli Marcus Tullius Cicero (106-43 eKr). „Cicero pole mitte inimese, vaid kõneknsti nimi,“ ütles Quintilianus enam kui sajand pärast Cicero surma, kui vahepeal moest läinud Cicero kõnekunsti hakati taas eeskujuks seadma. Tema arvas , et kolm peamised retoorika eesmärgid on õpetama, liigutama , vaimustama (docere, movere, delectare).
Kõnekunsti oma teostes kasutati paljusid Rooma kirjanikud . Nende hulgas on Caesar, Sallustius, Titus Livius, Tacitus.
Rahvahulga mõjutamiseks peetud kõned on üldiselt jõulisemad ja afeteeritumad kui senati kitsale aristokraatsele ringile esitatud, milles pannakse rohkem rõhku kainetele argumentidele, ag aka keelepuhtusele. Oli ka 3 kõnestiili : atikism, kus hilgastati elegantsi ja filoloogilise õpetatusega ja sobis pigem haritud eliidi; asianism, mis oli emotsionaalne, kaunistatud, aga selge ja lihtne stiil; ja „Rhodose stiil“, kus kasutati rohkesõnalisus ( copia verborum), samas liigset ülespuhutust vältides.