1. Too näide primaarse ja sekundaarse aju düsfunktsiooni kohta. Primaarne düsfunktsioon võib olla dementsus Alzheimeri tõvest või täpsustamata dementsus. Sekunaaardse aju düsfunktsioon võib olla nt. deliirium või isiksuse-või käitumishäired ajuhaigusest. Düsfunktsioon võib olla primaarne, kui haigus, kahjustus või häire tabab peaaju otseselt või eelistavalt; sekundaarne, nagu süsteemsete haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest elunditest või süsteemidest. 2. Mille poolest erinevad üksteisest dementsus ja vaimne alaareng?
Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Dementsus vanadel inimestel Küsimused: 1. Mis on demenstsus? 2. Kuidas hakkab arenema dementsus, ja kellel? 3. Dementsuse 4 põhitüüpi... 4. Kuidas progresseerib haigus? 5. Kuidas saab meditsiin aidata? 6. Kuidas kergendada patsiendi elu? Hüpotees: Tavaliselt diagnoositakse dementsust juba selgeltväljendunud haiguse perioodis. Kui õigeaegselt alustatakse raviga, siis on võimalik kauem säilitada nii haigete kui koduste elukvaliteeti. Vahel harva võib esineda ka dementsust, kus on tegemist pöörduva muutusega, kuid seda ainult varajase vahelesegamise korral. Üldiselt on aga dementsuse korral tegemist süveneva elukvaliteedi langusega. Admetekogumismeetod: http://www.alzheimers.org http://raulpage.org/koolitus/omaste/index.html http://www.inimene.ee http://www
Haigused ja seisundid Esileht / Haigused ja seisundid Alzheimeri tõbi Morbus Alzheimer (lad.k) Alzheimer disease (ingl.k) Seletus Alzheimeri tõbi (AT) on aeglaselt süvenev, nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi haigus, mis tavaliselt algab vanemas eas . Ülevaade AT on 20. sajandi algusest tuntud progresseeruv haigus, mille kestus esimestest sümptomitest surmani on keskmiselt 10 aastat. Alzheimeri tõbi on kõige sagedasem dementsuse ehk nõdrameelsuse vorm. Dementsust iseloomustab raske kognitiivsete funktsioonide (mälu, intellekt) kahjustus ilma teadvuse häireteta, mis märgatavalt häirib inimese igapäevast toimetulekut. Mõningatel juhtudel on täheldatud AT pärilikkust ning haiguse sagedasemat esinemist naistel. Kõige olulisem haiguse riskifaktor on vanus. Haiguse levimus on üle 65-aastaste seas 6-8 % ja AT moodustab üle poole kõigist dementsussündroomidest. Tervistavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole.
Selline käsitlus võib dementsetele inimestele olla vahendajaks teistega suhtlemisel, aidata säilitada paremat elukvaliteeti ning anda suuremat panust sotsiaalsesse keskkonda, milles nad elavad. (McEvoy jt 2014: 477 - 478). Dementsusega inimesele on tähtis turvalise ümbruse loomine lisaks sisemisele turvatundele. Turvatunde puudumine süvendab dementsuse kulgu. Olgugi et hooldataval on raskusi arusaamisega, on ta võimeline tabama ärritust ja viha hääles. Dementsus tekitab tihti söömisraskusi ning sellest tulenevalt ka kaalukaotust. Tekkinud olukorra lahendamiseks: saada jälile, mis põhjustab raskusi, lihtsustada tegevust ja läheneda individuaalselt vastavalt puude ulatusele. (Linnamägi jt 2008: 40 - 42). 5 2. PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATE OMASTEGA 2.1 Raskused tekkinud olukorrast arusaamisel
SISSEJUHATUS Keskmine eluiga suureneb pidevalt ja sündivus väheneb, mis viib üle 65-aastaste populatsiooni osakaalu suurenemiseni. Seega muutuvad ühiskonnas aina suuremaks probleemiks ka selle vanusegrupi haigused (Linnamägi jt 2008: 5), sest vananedes kahaneb toimetulek ja kolmas elufaas (normaalne vananemine pensionieas) võib kergesti üle minna neljandaks (patoloogiline vananemine ja toimetulek pideva kõrvalabi toel). Kõige sagedasem ajuhaigus vanemas eas on dementsus (Linnamägi jt 2000). Järgmise viiekümne aasta jooksul suureneb dementsust põdevate inimeste osakaal oodatavalt neli korda, sest rahvastik vananeb, prognoositav eluiga kasvab, kuid samas paranevad ka ravivõimalused ja meditsiinitehnoloogia (Alzheimer's Association 2007: 2 ). Kiiresti suurenev dementsussündroomiga isikute arv kujutab endast tõsist probleemi nii tervishoiu kui sotsiaalsüsteemile (Linnamägi jt 2004).
Alzheimer. Ta kirjeldas oma kirjatükis ühe 55 aastase dementse naise juhtumit. Oma artiklis kirjeldas Alzheimer kattu ja puntraid või kämpe, mis on Alzheimeri tõve tunnused. Alzheimeri tõbi. Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud. Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30. Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust, mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse orgaaniliste psüühikahäirete rubriiki kuuluva haigusena (dementsus Alzheimeri tõvest). Enamasti diagnoositakse Alzheimeri tõbi üle 65 aastastel, kuigi haruldasem varajane Alzheimeri tõbi võib esineda palju nooremas eas. 2006. aastal põdes Alzheimeri tõbe maailmas 26,6 miljonit inimest. Ennustatakse, et 2050. aastaks põeb maailmas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe. Kuigi
Patofüsioloogia mõistmine võimaldaks leida farmakoloogilisi ründepunkte, mis omakorda edendaks Alzheimeri tõve ravi. Ühesõnaga annaks Alzheimeri patogeneesi mõistmine võimaluse välja töötada erinevaid ravimismeetodeid haiguse raviks ja viise kuidas ennetada haiguse teket, mis tähendaks ka majandusliku kasu seeläbi, et väheneks rahaline kulu sotsiaalabi ja tervihoiu teenuste peale. Alzheimeri tõbi Alzheimeri tõbi on dementsust põhjustav degeneratiivne närvisüsteemi haigus, spetsiifiliste neuroloogiliste ja neurokeemiliste muutustega. Tegemist on hiiliva ja aeglaselt progreseeruva haigusega, mis põhjustab probleeme mälu, mõtlemise ja käitumisega. Dementsuse sümptomid, mis närvisüsteemi funktsiooni häirumise tagajärjel tekkivad, halvenevad järk järgult aastate jooksul. Varajases staadiumis on mälu häire kerge, kuid hilises staadiumis
hallutsinatsioon). Häiritud on ka reaalsustaju. Loovad uue, oma, ebareaalse maailma. Esinevad luulumõtted, katatonne rahutus, stuupor, illusoorsed meelepetted, hallutsinatsioonid. Sümptomiteks sageli: psüühiliste funktsioonide alanemine või kadumine (nt kaovad emotsioonid: rõõm, kurbus jne). F3 – meeleoluhäired Bipolaarne häire, episoodiline või korduv depressioon. Tunnuseks on meeleolude muutused: Alanemine (depressioon). Ootamatu tõus (maania). Sageli igapäevase aktiivsuse üldise taseme muutus. F4 – ärevus-, dissotsiatiivsed- ja somatoformsed häired Ärevus – sisemine pinge ja rahutus, võimetus lõõgastuda, sageli pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel, erutuvus ja ärritatavus, hirm kaotada kontroll enese üle, surmahirm, südame kloppimine,
o Tablettravi Pole operatsiooni, millega valu välja lõigata, valu ei ka kohe, vaid sellega tegeletakse tasapisi o Ravi eesmärk on õpetada ise endaga hakkama saama (kui valu puhul kogu aeg kusagilt abi saab, siis inimene ei õpigi end ise aitama, vaid otsib abi kogu aeg mujalt, sõltub teistest). o Pole mõtet kasutada ravimit, mis valu koldeni ei jõua. o Kas depressioon mõjutab ravi efektiivsust? Paljud antidepressandid head ka valuravis. Järelkontroll 4 o 2, 4, 6 nädala pärast jne. Remissioon. 1-2 kuu tagant. Kui 3 kuud remissioon siis arutelu kas ravi lõpetada või jätkata, kui kaua ravi kestis (5a puhul 3 kuud vähe). Eelmisele annusele tagasiminek. Ravi lõpetamine ettevaatlikult
......................................................................... 5 2.1. Kuulmine.....................................................................................................................5 2.2. Nägemine.....................................................................................................................5 2.3. Mälu ............................................................................................................................5 2.3.1. Dementsus............................................................................................................6 2.3.2. Alzheimeri tõbi.....................................................................................................7 2.3.3. Tähelepanu. Aisting. Taju ...................................................................................8 3. SOTSIAALNE AKTIIVSUS JA SUHTLEMINE ........................................................9 4. PSÜÜHILINE VANANEMINE ...........
Predisponeerivateks faktoriteks haiguse kujunemisel võivad olla nt looteea eripära, sünnitrauma, sotsiaalpsühholoogilsed tegurid arenguperioodis ja ka geneetika. Haigust vallandavad faktorid võivad olla nt kehalised haigused, uimastid, psühholoogilised stressorid ja sotsiaalsed muutused. Elusündmuste korral võib vallandada haigusi ülemäärane stress (tekib nt äge stressreaktsioon, kohanemishäire, ärevushäire, depressioon, aga ka bipolaarne häire, äge psühhootiline episood, skisofreenia). Pärilikkuse osa psüühikahäirete tekkes monogeensed, kromosomaalsed ja multifaktoriaalsed (enamus psüühikahäiretest on seotud suure arvu geenidega) Psüühikahäirete levimus (skisofreenia, bipolaarne häire, depressioon, ärevushäired) Skisofreenia - Haigestumine skisofreeniasse: 0,1 kuni 0,5 juhtu 1000 elaniku kohta aastas. Prevalents(e. levik) ca 1,3 % elanikkonnast
põie- ja pärasoole pidamatus. Prefrontaalne kahjustus käitumise vabanemine kortikaalse kontrolli alt, emotsionaalne labiilsus, puudulik otsustusvõime, hüperaktiivsus, rahutus, impulsiivsus, eufooria, vulgaarsus. Frontobasaalne kahjustus apaatia, initsiatiivsus, ükskõiksus, puudulik abstraktne mõtlemine, pseudodepressioon Medaalne frontaalne kahjustus akineetilisus, uriini pidurdamatus, sõnalise väljendumise häire. Põhjusteks: kasvaja, trauma, hemorraagia, frontaalne dementsus. Primitiivsed refleksid (haarderefleksid, imemisrefleks), kõnnakuhäire, vastupanu jäsemete pasiivsele liigutamisele(paratoonia), asendi peetus, stereotüüpsete liigutuste kordamine, liigutuste imiteerimine(ehhopraksia), kuuldud lausete ja sõnade kordamine(ehholaalia) Ühepoolsel kahjustusel on nähud vähem väljendunud (kompenseeritakse teise poolega). Parietaalsagar e kiirusagar on mitmekülgse rolliga olles vajalik meeltelt tulnud sisendi teadvustamiseks ja ka kujutluste teadvustamiseks
Psühhopatoloogia kordamisküsimused 2016 1. Psüühikahäirete uurimismeetodid intervjuu, psühhodiagnostika ja skaalad 2. Orgaanilise psüühikahäire mõiste, näited Tegemist on tuntud patoloogilise protsessiga, st kahjustuse tüüp/iseloom on määratav. Näiteks dementsus. 3. Dementsuse diagnoosimise kriteeriumid RHK järgi (a) Dementsus, nagu on kirjeldatud sissejuhatuses. (b) Progresseeruva kuluga hiiliv algus. Algust on sageli ajaliselt raske täpsustada, kuid lähedaste poolt defekti märkamine võib toimuda järsku. (c) Kliiniliste nähtude või eriuuringute tulemuste puudumine, mis näitaksid, et psüühiline seisund on tingitud teistest dementsust põhjustavatest süsteemsetest või peaajuhaigustest (nt. hüpotüroidism, hüperkaltseemia,
surmajuhtum Pikal kasutamisel: immuunsüsteemi nõrgenemine, nina- ja suulimaskesta haigused, hingamisteede infektsioonid, kopsuvähk, peavalud, peapööritus, testosterooni tootmise vähenemine, ebaregulaarne menstruatsioon, amenorröa, iseeneseslikud abordid, loote väärarengud, pidev väsimustunne, apaatia, mälu halvenemine, keskendumisvõime alanemine, hügieeninõuete eiramine, loogika- ning taju väärastumine, depressioon, meeltesegadushood, isiksuse degradatsioon Võõrutus: unehäired, söögiisu vähenemine, keskendumisraskused, rahutus, külmatunne, higistamine, üldine halb enesetunne, kõhulahtisus, krambid SÜNTEETILISED STIMULAATORID Amfetamiin, metamfetamiin, fenmetrasiin, metüülfenidaat Manustamine suu kaudu(tabletina,pulbrina, lahusena) ; inhaleerimine ; Süstimine ; suitsetamine(metamfetamiin) - meeleerksus, kõrgendatud meeleolu, jutukus, püsimatus, vähene unevajadus, vähene isu,
sensoorselt neeluseina ja suulaemandleid ning keele tagaosa maitsmispungi. X Uitnärv koosneb parasümpaatilistest närvikiududest. Annab kiude kõigile rinna- ja kõhuõõne siseelunditele kuni jämesooleni. XI Lisanärv XII Keelealune närv innerveerib keelt motoorselt. Peaaju vaskulaarsed haigused. Ajusiseste veresoonte kahjustused (nt vaskulaarne parkinson, vaskulaarne dementsus…) Teadvusehäired. Dementsus. Teadvuse selguse häired: Teadvuse selguse häired jagunevad kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks. Kvantitatiivsed: a) somnelentsus, mis on kerge teadvuse selguse häire. See on une taoline seisund, kus inimesega saab kontakti üsna kergesti, kuid ei pruugi orienteeruda ajas ja kohas. b) soopor, mis on järgmisel astmel olev teadvuse häire. Patsiendi saab raputamisega, väga tugeva ärritusega äratada, korraks avab silmi. Soopor ei ole veel absoluutne teadvuse kadu. c)
Lihased ei allu tahtele, võib kesta 10-20a Mis on Parkinsoni tõbi? Degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, kahjustab liigutus ja kõnevõimet. Väheneb dopamiini hulk ajus, mis on musttuuma kahjustusest. Käte ja jalgade värin ehk treemor. Mis on sclerosis multiplex? Krooniline, kogu elu kestev, tuvastamata põhjusega haigus, muutused kesknärvisüsteemi valgeaines. Käte ja jalgade nõrkus, lihasjäikus, topeltnägemine, depressioon, impotentsus. Insult Mis on insult? Insult on järsku algav osaline ajutegevushäire, mille põhjuseks on kahjustatud ajuosa verevoolu vähenemine või lakkamine. Ilma hapniku ja toitaineteta võivad närvirakud mõne minuti jooksul hukkuda või tugevasti kahjustuda. Nimeta insuldi alaliigid Ajuinfarkt ehk isheemiline insult tekib veresoone ummistuse tulemusel. Sageli on
õigsuses. Niisuguses oma maailmas elava inimese kontaktid teistega katkevad. Enesessetõmbumine on skisofreenia puhul väga levinud. Seetõttu muutuvad mõtted järjest veidramaks ning teistega kontakti saamine üha raskemaks, tagakiusamise ja suhtumise luulud tegevnevad. Inimesel kujuneb paranoia haiguslik veendumus, et talle tahetakse midagi halba. Skisofreeniat esineb ligikaudu 1%-l inimestest. Vahel on selle kulg krooniline ja saabub koguni vaimne puue, mis pole küll dementsus, vaid pigem emotsioonide ja motivatsiooni langus. Enamus skisofreeniaid on siiski hookululised ja vahel jääb esimene hoog ka ainsaks. Sellegipoolest kulub skisofreenia ravimisele palju aega ja ravimeid ning neid haigeid on ligikaudu pool psühhiaatriahaigla patsientkonnast. Skisofreenia bioloogilisi põhjusi on leitud nii virgatsainete funktsioneerimises kui ka aju anatoomilistes muutustes. Teooriaid ja teadusuuringuid on väga palju, kuid ükski
häired. Dementsus, selle põhjused. Krooniline või progresseeruv sündroom; häiritud mitu kortikaalset funktsiooni, häirib igapäevaseid toiminguid, diagnoos kui üle 6 kuu; ei esine kvantitatiivset teadvuse häiret, mäluhäire, intellektuaalsete võimete langus, käitumishäired, isiksuse muutused, 5-10% üle 65 a on dementsed. Dementsussündroom – Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, hüdrotsefaalia, intrakraniaalne tuumor, muud haigused (ravimimürgitus, traumajärgne, parkinsoni tõbi, epilepsia, entsefaliit, maksakahjustus, hüpo-ja hüpertüreidism. Alzheimeri tõbi. Alzheimeri tõbi – pooltel dementsetel üle 65 a alzheimeri tõbi, aastane haigestumus 2% (üle 65 a), risk haigestuda suurneb vanusega, naised=mehed (naised veidi rohkem), riski suurendab madal haridustase ja ajutraumad anamneesis
Kortisool veres tekitab stressi, stressihormoonid Närvi ja immuunsüsteemi interaktsioonid - Tsütokiinid (rakutapjad) Neurogeneetika Pärilikkuse osa psüühikahäirete tekkes Elektrofüsioloogia EEG häired mitmete psüühikahäirete korral (epilepsia) Kronobioloogia Meie tegevused on rütmilised (ühel ajal ärkame, ühel ajal lähme magama) - Unehäired - Unestruktuuri muutumine Elusündmused ja psüühikahäired - PTSD - Pidevad valikud ja ebakindlus - depressioon Psühholoogilised teooriad Kognitiivne areng – Piaget - Ühel hetkel on teistel õigus mitte ainult endal Kiindumusteeoria – Bowlby - Kiindumus on arengus oluline, ebakindel kiindumussuhe ei aita kaasa enda kiindumusvõima arenemisele Õppimisteooria – Pavlov - Psühhoanalüüs – Freud - Hakkas psüühikahäireid seostama üleelamistega Positiivne psühholoogia Kognitiiv-käitumisteraapia – Beck - Becki triaad – arvamused iseendast, tulevikust ja teistest
DIAGNOSTILINE LÄHENEMINE RHK-10 F00-F09 ORGANILISED PSÜÜHIKAHÄIRED - sellised häired nagu kahjustuse tagajärjel tekkinud: *dementsus (nt alzheimer) mäluhäired, eriti lühimälu - õppimisvõime *deliirium teadvuse ja tähelepanuhäired *hallutsinatsioonid *isiksusehäired jne F10-F19 PSÜHHOAKTIIVSETE AINETE TARVITAMISEST TINGITUD PSÜÜHIKA JA KÄITUMISHÄIRED *äge intoksikatsioon (alkohol, mürgistusnähud, mis kaovad) *kuritarvitamine (ainet on tarvitatud sagedasti ja suures koguses, mis hakkab tekitama jäävamaid probleeme) *sõltuvus *võõrutusnähud (deliiriumiga või ilma) aju konsentratsioon veres on piisavalt suur ja hakkab langema, siis inimesel võivad olla tugevad somaatilised nähud, võib kaasneda ka mälukaotus *psühhootiline häire F20-F29 SKISOFREENIA, SKISOTÜÜPSED JA LUULISED HÄIRED - mõtlemise ja tajumise sügavad häired ning tuimenenud või inadekvaatne tundeelu *teadvuse selgus ja intellektuaalsed võimed tavaliselt säilinud *Crow (198
Esineb see enamikel juhtudel ja enamasti selgub tagantjärele tehtavatest analüüsidest. Sellel perioodil võivad esineda peavalud, keskendumisvõime alanemine, unehäireid, meelolu põhjendamatud kõikumised, kõrgenenud erutuvus ja kergesti väsimust. Võib kaduda huvi töö, sotsiaalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu, tekkida seletamatu ärevus koos kerge depressiooni ja murelikkusega. 2) Aktiivsuse ehk haiguse staadium. Selles staadiumis tekivad järk- järgult või ootamatult erinevad psühhootilisus sümptomid nagu hallutsinatsioonid, luulud jt. Seda märkavad sõbrad ja pereliikmed, ning tihti pöördutakse arsti poole just selles staadiumis. 3) Hilis- ehk residuaalne staadium Muutused emotsionaalsuses võivad olla rohkem väljendunud ning eluga toimetulek palju raskem. Psühhootilisuse sümptomeid esineb selles staadiumis vähe, harva ja need ei häiri enam patsienti
dementsus. Sellisel juhul tuleks abi otsida eriarstilt, näiteks neuroloogilt. Sagedasem dementsust põhjustav haigus on Alzheimeri tõbi, millele on iseloomulik ajurakkude hävimine. Alguses hakkab ununema uuem info ja hiljem võib olla raskusi ka oma lähedaste äratundmisega. Seoses elanikkonna vananemise ja diagnoosimeetodite paranemisega on viimasel ajal täheldatud dementsuse esinemissageduse kasvu. Üha rohkem on aga kasutusele võetud arstimeid, mis küll dementsust välja ei ravi, kuid takistavad muutuste süvenemist. Mäluprobleemid võivad kaasneda ka ajutrauma, Parkinsoni tõve, epilepsia, insuldi ja sclerosis multiplexiga. KOKKUVÕTE Aasta - aastalt peab inimene üha rohkem õppima. Nii on vaja, sest muidu ei saa omakorda uut luua. Fantastiliste romaanide autorid kujutavad mõnikord tuleviku - inimesi tohutu suurte peadega, see tähendab suurte ajudega abitute olevustena, kes kahekesi vaevu - vaevu jõuavad üht kanamuna kanda...
nende meeleolu halvendav toime ning häireperioodi pikenemine. Skisoafektiivse häirega kaasneb ka kõrge enesetappude protsent. Häire ravi on keerukas. Selles on, sõltuvalt häire tüübist, ühendatud nii meeleolihäirete kui ka skisofreenia ravi põhimõtted. Medikamentoosses ravis on üheaegselt kasutatud nii neuroleptikume kui ka meeleolu stabiliseerivaid preparaate. Neuroleptikumravi kasutatakse enamasti akuutse psühhoosi staadiumis, vajaduse korral ka kauem. Liitiumi ja meeleolu stabiliseerivate antiepileptikumide, nagu karbamasepiini ja valproaadi tarvitamine on aga pikaajalisem. Tabel. Skisoafektiivse häire redutseeritud kriteeriumid DSM-IV A. Katkematu B. Luulu või C. Meeleoluhäire D. Häire ei ole haigusperiood, mille meelepetteid esineb staadiumi tingitud keemilisest
sajandil. V. Sabler(1797-1870) vabastas 1832 a. haiged köidikutest, viis sisse pideva arstliku kontrolli, organiseeris tööteraapiat. 1832 a. avati Peterburis uutele põhimõtetele vastav haigla, kus pöörati tähelepanu nii inimese kehale kui hingele. Tartu Ülikooli juures loodi 1872 a. psühhiaatria õppetool. Prantsusmaal rajas arst P. Pinel(1745-1826) varjupaigad psüühilistele haigetele. Jaotas psüühilised haigused 4 liiki:melanhoolia, maania, dementsus ja idiootia. Pineli reforme täiendas tema õpilane J.E.Esquirol(1772-1840), kes oli haigetesse humaanselt suhtumise propageerija ja uuris eelkõige meelepetteid. C. Wernikce(1848-1905)tõestas, et psüühika häired on seostatud kindlate anatoomiliste struktuuridega ajus.E.Kraepelin tõi psühhaatriasse selguse sümptomite, sündroomide ja haiguste diferentseerimise osas. 1930. aastatel võeti kasutusele 3uut ravimeetodit: insuliiniravi, elektrikrampravi, kirurgiline ravi
Algsümptomid: nägemishäired, nägemisteravuse langus, topeltnägemine, jäsemete nõrkus (jalg tönts), tasakaaluhäired, käte värisemine, tugev pearinglus, põie ja soole talitlushäired. Haigus on üldiselt süvenev. On vaibumise perioode kuni haigla ja siis jälle parem. Kehal signaalid ei jõua kohale (käed, sooled jne). Hilissümptomid: nõrkus, peapööritus, iiveldus, spastilisus ehk lihasjäikus, valu, impotentsus, kuulmiskaotus, tundehäired, kõnehäired, dementsus. Diagnoosimine: pole võimalik kas kindlaid labori analüüse või muid uuringuid, mis kindlalt ütleksid, et tegemist on 100% .Võib kuluda aastaid enne kui haigusnähud vastavad SM-i kriteeriumitele. Täpsustamiseks tehakse enamasti MRT ( tehakse kindlaks kahjustus kolded ajus). Ravi: pole võimalik täiesti terveks saada, kuid abiks on alternatiivsed ravivõimalused. On olemas uus ravimite grupp-beetainterferoonid, mis vähendavad ägenemiste kasvu 1/3 võrra. Teatud
Tartu Tervishoiu Kõrgkool Ämmaemanda õppekava Aleksandra Kovaltsuk AM16 DEMENTSUS ALZHEIMERI TÕVEST Iseseisev töö Juhendaja: Janika Pael Tartu 2018 SISUKORD PROBLEEMSITUATSIOON.......................................................................................................3 ARUTLUS......................................................................................................................................4 ÕENDUSPLAAN ...............................................
konkreetsetele põhjustele ega ka võimalike haiguslike muutuste iseloomule ajus. Psüühikahäirete käsitlemise aluseks olevas Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsioonis (RHK-10) on iga psüühikahäire tähistatud tähe F ja kuni neljakohalise numbriga (koodiga). Häired on jaotatud kümnesse suuremasse gruppi ja koodi esimene number osutab vastavale häirete grupile. F0 Orgaanilised psüühikahäired dementsus, deliirium, orgaaniline isiksushäire F1 Psühhoaktiivsetest ainetest intoksikatsioon, kuritarvitamine, sõltuvus tingitud psüühikahäired F2 Psühhootilised häired skisofreenia, püsivad luululised häired, äge mööduv psühhootiline episood F3 Meeleoluhäired episoodiline või korduv depressioon, bipolaarsed häired
vähenemiseni. Juhtub kas see, et ema ei lahku, või see, et keegi teine võtab sülle vms. Ängistus võib tekkida mitte üksnes miski konfliktist reaalsusega, vaid ka konfliktist üliminaga, siis on see spetsiifiline ängistus ja seda nimetetakse süütundeks. Mina võib sedagi kasutada signaalina ja olukorraga toime tulla. Kui minal ei jätku energiat, võib süütunnegi kõik üle ujutada ja on käes teistliiki neuroos - melanhooliahoog e. depressioon. Konflikt on tegelikult alati mina ja miski vahel. Alateadlik tung püüdleb vallandumisele, tema vastu astub ängistus, mis on kokkupõrkest reaalsuse või üliminaga tekkinud, aga mis kuulub mina sisse. Seega võime öelda, et kõik teised konflikti liigid - miski ja reaalsuse vahel, miski ja ülimina vahel, miski vastandlike tungide vahel, on alati mina kaudu vahendatud, s.t. konflikt on mina ja miski vahel. Seetõttu on ka loomulik psühhoanalüüsi
katkendlikuks, ta ärkab väga vara ja on rahulolematu. Kui unehäire põhjuseks loetakse masendust, ei ole mõtet määrata ainult unerohtu. Tabel Vanuri unehäirete põhjused · Vananemisega seotud unehäired: une pinnalisus, katkendlik uni. une rütmi muutused, varasem unisus (magamine, tukkumine). · Organite haigused ja sümptomid. astma ja teised kroonilised kopsuhaigused küfoskolioos südame isheemia, südamepuudulikkus ajuvereringehäired parkinsoni tõbi dementsus ja entsefaliit polüneuropaatia, lihaste haigused clustek peavalu uneapnoesümptom öine higistamine nüktuuria gastroösotageaalne refleks narkolepsia sümptom ,,rahutud jalad" öine epilepsia öine müokloonia hüpertüreoos ureemia sügelemine eri põhjustel valulikud lihasekrambid · Psüühilised haigused. masendus ahistus hämarolek (segasus) alkoholism ja ravimite väärtarvitamine vanurite psühhoosid
Neurootilisus inimesed kes on oma loomult ärevad, muretsevad, on negatiivsete sündmuste suhtes tundlikumad ning panevad ka rohkem negatiivseid sündmusi tähele. A- tüüpi isiksus- võistluslikud, edule orienteeritud, kärsitud, tigedad, pidev ajapuudustunne, ei lõõgastu, loovad oma käitumisega konflikte, rahulolematus oma suhetega. Pessimistlik seletustiil VI. Meeleoluhäired Depressiivne episood ehk depressioon Põhitunnused: Alanenud meeleolu Huvide ja elurõõmu kadumine Kõrgenenud väsitavus ja vähenenud aktiivsus Teised üldnähud: Tähelepanu ja keskendumise alanemine Alanenud enesehinnang ja eneseusaldus Süü- ja väärtusetustunne Trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku Enesekahjustused- või suitsiidmõtted või teod
............................3 Depressioon on inimeste seas üsnagi levinud haigus. Ligi 20% inimesi põevad oma elus läbi mingi depressioonivormi. See haigus võib viia enesetappudeni, muuta inimeste iseloomu ja kogu elu mõjutada. Kuna see on nii levinud, siis otsustasimegi valida depressiooni oma uurimistöö teemaks. Sellest räägitakse palju, kuid otsustasime, et sooviksime lisaks põhiteadmistele depressioonist rohkem teada saada. Antud uurimistöös püstitasime endale küsimused: mis on depressioon, kuidas see avaldub, millised on selle sümptomid, mis depressiooni põhjustab, millised liigid sellel on ning kuidas seda diagnoosida ja ravida. ........3 Mis on depressioon?....................................................................................................................4 Depressiooni sümptomid.............................................................................................................5 Depressiooni raskusastmed................................................
piisavalt infot). Koliinergiline süsteem (ACh) : Erutust tekitav, hoiab neokorteksi ärkvel. Roll mälu formuleerumises neuronite erutuvuse kaudu. ACh (neurotransmitter) neuronite surm ja ACh kontsentratsiooni tõus neokorteksis on seotud Alzheimeri tõvega. Retseptorite tüübid: 5 muskariini (M1-M5), 4 nikotiini (N1-N4) Adrenergiline süsteem (NA/NE): Emotsionaalse tooni hoidja NA süsteemi madal aktiivsus – depressioon, ka hüperaktiivsus NA süsteemi kõrge aktiivsus – mania. Retseptorid: α1, α2, β1, β2 Dopamiinergiline süsteem (DA) Mustollusest algav tee: Normaalse motoorika säilitamine. DA kadu seotud Parkinsonismiga, kus lihased on kanged ja liikumine raskendatud. Mesolimbiline tee (tegmentumist): Mõnu ja sarrustus, sõltuvuse ja motivatsiooniga seotud. Liiga palju DA seotud skisofreeniaga, liiga vähe tähelepanuprobleemidega • Retseptorid: D1-D6
Sissejuhatus Psühholoogia on teadusharu, mille sisu ei ole üheselt defineeritud. On mitu laialt levinud määratlust: · psühholoogia on teadus, mis uurib psüühikat · psühholoogia on teadus, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse · psühholoogia on teadus, mis käsitleb vaimseid protsesse ja käitumist ning nendevahelisi seoseid Psühholoogiaks nimetatakse tavakeeles ka: · mitmesuguseid arvamusi psüühika kohta, sõltumata nende teaduslikkusest; · kõike psühholoogide tegevusega seonduvat; · mingi teatud inimese või raamatutegelase psüühika eripärasid. Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai ta 19. sajandi teisel poolel. Psühhiaatria on humaanmeditsiini eriala, mis tegeleb psüühikahäirete ennetamise, diagnostika, raviga. Psühhiaatriline tegevus on igas riigis reguleeritud vastavalt seadusandlusele, et vältida inimõiguste
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
