Skisofreenia (6)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Skisofreenia
Referaat
Maria Pihelgas
10 c
Tallinn, 2007
Skisofreenia olemus.
Skisofreenia on üks sagedamini esinevaid psüühikahäireid. Üle kogumaailma haigestub üks inimene sajast, ehk 1 %- l elanikkonnast areneb see elu jooksul välja. Toetudes statistikale, võime oletada, et Eestis elab hetkel umbes 13 000 skisofreeniat põdevat inimest. Haigus avaldub noores täiskasvanueas, s.o. 20.-30. eluaasta vahel. Mehed ja naised on võrdselt ohustatud, kusjuures mehed haigestuvad suhteliselt nooremas eas kui naised. Haigestunute arv on suurem tihedalt asustatud aladel. Sageli ilmnevad esimesed sümptomid juba mitmeid aastaid enne, kui inimene esimest korda arsti poole pöördub. Skisofreeniat ei tekita raske lapsepõlv ega intellekti puudumine, vaesus ega vanematepoolne ebaõiglane kohtlemine, süütunne ega alaväärsuskompleksid. Ei teki stressist , kuigi see võib ägestada sümptomeid. Skisofreenia on haigus, mida ei saa ära hoida, küll aga on võimalik kontrollida selle kulgu, parandades atmosfääri kodus, tarvitades ravimeid ja püstitades reaalseid eesmärke.
Skisofreenia põhjused.
Uurijad on võtnud seisukoha, et teatud defekt ajus, kas siis ehituslik või keemiline, annab eelsoodumuse haiguse tekkeks. Miks on sellised muutused ajus tekkinud, on siiani teadmata. Kui on olemas eelsoodumus, siis haiguse võib vallandada väike tegur nagu stress ja pinge. Täpsed tekkepõhjused on senini teadmata. Ilmselt mängivad haiguse avaldumisel tähtsat rolli nii geneetilised kui ka keskkonnatingimused .
X -
HAIGUS
Y
X- inimese psüühiline ja füüsiline tegevus.
Nõrgestavad tegurid: Tugevust tõstvad tegurid:

• Pärilikud haigused -Psühhoosivastased jt. ravimid
  
• Sünnieelsed ja sünnitüsistused -Orgaaniline paranemine
  
• Viirused ja infektsioonid - Haiguste ennetamine jne.
  

• Arenguhäired
  
• Traumad
  

Y-elusündmused

• Sotsiaalne ümbrus ja toetus (sõbrad, perekond, töö jne.)
  
• Füüsiline keskkond( ilm, aastaaeg , keemiline reostus , müra, eluase jne.)
  

Negatiivselt mõjuvad tegurid: Positiivselt mõjuvad tegurid:

• Psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid - Harmooniline miljöö
  
• Järsud muutused elus -Korrapärane ja planeeritud elu
  
• Abitus, üksindus, sotsiaalse tähenduse puudumine - Positiivne sotsiaalne ümbrus
  
• Eksistentsiaalsed probleemid -Hea emotsionaalne õhkkond peres
  
• Motivatsiooni ja lootuse puudumine -Tulevikuprognoos ja lootus
  
• Kaootiline elu - Psühhoteraapia
  
• Töötus - Heaolu, empaatia
  
• Liigsed nõudmised, tunnetest ilmajätmine - Adekvaatsed eesmärgid ja nõudmised
  
• Pingete emotsionaalne kliima veres
  

(ülikriitiline suhtumine,
vaenulikkus, ülehoolitsemine. Jne)
Skisofreenia kulg ja prognoos.
Tavaliselt saab haigus alguse noorukieas. Sümptomid vallanduvad välise põhjuse tagajärjel, näiteks kooli vahetus, alkoholi tarvitamine jne. Pärast esimest haigushoogu toimub järkjärguline paranemine, millele võib järgneda suhteliselt pikk peaaegu normaalse funktsioneerimise periood. Üksikutel juhtudel piirdub haigus ühe väljendunud hooga. Järgneb enamasti teine haigushoog. Esimese viie aasta haiguskulu järgi võib öelda, kuidas hakkab haigus edasi kulgema ja pärast viie aasta möödumist haigus enamasti ei süvene.
Skisofreenia kulus võib eristada kolme staadiumi:

Prekliiniline ehk prodromaal- ehk haiguseelne staadium.
Esineb see enamikel juhtudel ja enamasti selgub tagantjärele tehtavatest analüüsidest. Sellel perioodil võivad esineda peavalud, keskendumisvõime alanemine, unehäireid, meelolu põhjendamatud kõikumised, kõrgenenud erutuvus ja kergesti väsimust. Võib kaduda huvi töö, sotsiaalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu, tekkida seletamatu ärevus koos kerge depressiooni ja murelikkusega.

Aktiivsuse ehk haiguse staadium.
Selles staadiumis tekivad järk- järgult või ootamatult erinevad psühhootilisus sümptomid nagu hallutsinatsioonid, luulud jt. Seda märkavad sõbrad ja pereliikmed , ning tihti pöördutakse arsti poole just selles staadiumis.

Hilis- ehk residuaalne staadium
Muutused emotsionaalsuses võivad olla rohkem väljendunud ning eluga toimetulek palju raskem. Psühhootilisuse sümptomeid esineb selles staadiumis vähe, harva ja need ei häiri enam patsienti. Seda staadiumi iseloomustab haiguse ägenemine , mida ei ole võimalik ette ennustada. Tihti eelneb ägenemisele stress . Haiguse võimalikule uuele ägenemisele võivad viidata varajased e. hoiatavad märgid. Näiteks saamatus, unehäired, mälu probleemid, isu alanemine, suhtlemisraskused jne.
Kulutüüpe hinnatakse vastavalt haigusnähtude esinemisele ja nende taandumisele. Püsikululise haigusvormi puhul psühhootilised sümptomid ei taandu täielikult ning ravimid on väheefektiivsed ja haigete igapäevane toimetulek seetõttu raskem. Ägenemiste vahel olev periood võib olla haigel täiesti ilma häireteta.
Ägedale haigushoole võib järgneda depressioon , vaatamata edukale sümptomite taandumisele. Sellist seisundit tuntakse skisofreenia järeldepressioonina. Depressioon võib tekkida psühhoosijärgsest kurnatusest, oma seisundi kriitilisest hindamisest või ka muust . Selles faasis vajavad haiged suurt lähedaste totust.
Naistel kulgeb skisofreenia kergemini kui meestel ja ravimid mõjuvad neile efektiivsemalt. Raske kahjustusega mehi on 62% aga naisi on 26%.
Haigete paranemisprotsent on umbes 10- 60. Üldiselt arvatakse, et umbes 20 - 30 % skisofreeniahaigetest inimestest elab küllaltki normaalset elu, 20 – 30 % esineb sümptomeid mõõdukalt ja umbes 40 – 50 % mõjutab haigus märkimisväärselt. Kuni 10 % haigetest lõpetab elu suitsiidiga. Arengumaades on haigete paranemine paremal tasemel kui arenenud riikides, põhjuseks võib olla väiksemate nõudmiste esitamine ja pere, sugulaste suurem hoolitsevus.
Faktorid, mis mõjutavad skisofreenia prognoosi :
Hea prognoos
Halvem prognoos
Algus vanemas eas.
Algus noores eas.
Selgelt väljendunud vallanduvad põhjused.
Vallanduvaid põhjusi ei ole.
Järsk algus.
Märkamatu algus.
Hea haiguseelne sotsiaalne, tööalane ja seksuaalne funktsioneerimine .
Halb haiguseelne sotsiaalne, tööalane ja seksuaalne funktsioneerimine.
Meeleoluhäirete sümptomid(eriti depressioonisümptomid).
Endassetõmbunud, teistest eemalehoidev käitumine.
Abielus.
Üksik, lahutaud või lesk.
Sugulastel esinenud meeleolu häired.
Sugulastel esinenud skisofreeniat.
Hea toetussüsteem.
Puudulik toetussüsteem.
Väljenduvad skisofreenia positiivsed sümptomid.
Negatiivsed sümptomid.
Neuroloogilised sümptomid.
Sünnitrauma.
Kolme aasta jooksul ei ole olnud paranemist.
Palju haigushooge.
Vägivaldsus.
Skisofreeniale omased sümptomid.
Grupeeritakse erinevalt sümptomeid, kuid laialdaselt kasutatakse järgmist jaotust:

• Positiivsed sümptomid.
  
• Käitumist, mõtlemist ja kõnet häirivad sümptomid.
  
• Negatiivsed sümptomid.
  

Positiivsed sümptomid.
Positiivsed sümptomid on nähud või mõttekäigud, mida tavaliselt terve inimese juures ei täheldata.
Positiivseid sümptomeid kutsutakse mõnikord psühhootilisteks sümptomiteks ja nende olemasolu korral võib inimene kaotada sideme reaalsusega ja tajuda ümbritsevat moonutatult. Positiivse sümptomaatika all kirjeldatakse eelkõige luulusid ja meelepetteid(hääled, lõhnad).
Luulud.
Oma sisu järgi jaotatakse luulumõtted kolme gruppi:
Depressiivne.
Selle luuluga inimesed on veendunud, et nad ei saa millegagi hakkama, nad pole väärt elama või on teinud midagi sobimatut. Sageli esinevad enesesüüdistusmõtted. Depressiivsusega kaasnevad sageli enesetapumõtted.
Suurusluul.
Suurusluulu puhul ilmnevad häired on vastupidised eelkirjeldatule. Haiged hindavad oma võimeid ja väärtusi tegelikkusele mittevastavalt liiga kõrgeks. Suurusluuluga haiged on käitumiselt aktiivsed ja enesekindlad, sekkudes asjadesse ja probleemidesse, mis ei ole seotud nende töö ja huvidega . Sellises seisundis võib olla haigete unevajadus oluliselt vähenenud ja magatakse ainult paar tundi ööpäevas. Tehakse mõnikord suuri ja riskantseid rahalisi tehinguid
Paranoiline luul.
Kõige sagedamini esinev skisofreeniahaigete luulevorm . Haiged kannatavad enamasti tagakiusamis- ja suhtumismõtete tõttu. Haige tunnetab, et ümbrus on muutunud talle ohtlikuks, tunnetab inimese suhtumises pahatahtlikkust ja vaenulikkust. Sageli tundub talle, et peale tema tegude on jälgimise või kontrolli ja juhtimise alla võetud ka tema mõtted ja tunded.
Luulumõtted võivad olla seotus kas ümbritsevate inimeste või mingisuguste müstiliste kõrgemate jõududega. Varasematel aegadel oli luulu sisu seotud religiooniga. Nüüdseks on mõtted ja elamused tihti seotud ufode, kompuutrite ja televõrkudega.
Hallutsinatsioonid e. meelepetted.
Skisofreeniahaigel võib esineda erinevaid meelepettelisi elamusi, mis siiski enamasti väljenduvad „häälte” kujul, tunduvalt harvemini esineb nägemus-, haistmis- või maitsmismeelepetteid. Tavaliselt on neid väärtajust tingitud elamusi raske eraldada reaalsusest ning võib juhtuda, et haige hakkab tegutsema oma meelepette sunnil. Haigete sõnul päritolu meelepetetel võib olla peast , mõnelt teiselt inimeselt või saanud alguse raadiost, televiisorist- kuuldust, nähtust ja mujalt. Tihti on meelepettelised elamused seotud luuludega.
Käitumist ja mõtlemist ja kõnet häirivad sümptomid.
Mõtlemishäired.
Mõtlemishäired väljenduvad tavaliselt inimese kõnes, mis tähendab, et häirunud mõtlemist võime ära tunda kõne kaudu. Haigel võib esineda sõnade ja mõistete väärastumine, mis kujutab endast tavasõnadest väära arusaamist ja nende valet kasutamist. Väljendusviisiks on uussõnade moodustamine. Peale kõne sisu muutuse esineb ka kõne tempos olulisi kõrvalekaldeid, mis võivad väljenduda kõne aeglustumises kui ka kõne kiirenemises. Vahel tabab haiget suur mõtete hulk, millega kaasneb kõnetulv, mis teeb mõttekäigu jälgimise raskeks, kuna suudame aru saada vaid mõnest üksikust sõnast.
Käitumis- ja liikumishäired.
Skisofreenia võib põhjustada muutusi käitumises ja liigutustes. Kõige rohkem probleeme valmistavad seisundid on rahutused , mida jagatakse kolme gruppi:
Maniakaalne rahutus on seotud meeleolu kõrgenemise ja aktiivsuse tunduva tõusuga, mis võib minna üle sihituks ja eesmärgituks tegutsemiseks.
Katatoonse rahutuse puhul on haige pidevas kaootilises liikumises, mis on ümbritsevaga vähe seotud. Sellises seisundis haige võib vigastada ennast ning teisi ja purustada asju. Lisandub haigele veiderdav ja maneerlik joon, aga haigel on säilinud kontakt ümbritsevaga. Rahutusseisundeid võivad ka põhjustada meelepetted ja luulud.
Skisofreeniaga kaasneb vahel veiderdav ja lame käitumine(grimassid, kindlate asendite, pooside säilitamine jne).Neid sümptomeid tuleb eristada nähtustest, mis on mõnikord tingitud psühhoosivastaste ravimite tarvitamisest( värinad, tõmblused jne).
Tajumishäired.
Tajumishäirega võib vahel patsiendile tunduda mõni reaalne asi või heli liiga tugev või moondunud, samuti võib esineda värvide ja toonide varieerumisi ümbruskonnas.
Negatiivsed sümptomid.
Negatiivsed sümptomid on emotsionaalne lamenemine või nende vähene väljendumine,
võimetus alustada ja lõpule viia tegevust, kõne muutumine lühikeseks ja sisutuks, huvi vähenemine elu ja tegevuse vastu.„Negatiivne” selles tähenduses ei näita suhtumist , vaid väljendab millegi olulise ja enne olemas olnud iseloomujoone, omaduse või oskuse kadumist.
Enamlevinud negatiivsed sümptomid on :

• Ükskõiksus, emotsionaalne tuimenemine. Skisofreenia haiged ei ilmuta enam emotsioone endisel viisil: asjad, mis kutsusid varem esile tugevaid emotsioone, jätavad neid nüüd ükskõikseks . Nad naeravad, nutavad, erutavad tihti vähem. Emotsioonide vähenemine väljendub miimika ja kehakeele väljenduslikkuse kadumisena. Haiged väldivad suhtlemist.
  
• Motivatsiooni ja energia(tahte) vähenemine. Haigetel on vähenenud ka tegutsemisaktiivsus. Sageli on neil raske alustada uut tegevust või lõpetada seda, millega on kunagi algust tehtud. Noored ei suuda jätkata õpinguid ega minna tagasi tööle. See võib areneda nii kaugele, et skisofreeniahaige ei tule toime igapäevaste toimingutega(Toidu valmistamine).
  
• Huvi puudumine asjade vastu. Haiged kaotavad huvi enda ümbruse ja välimuse vastu. Erinevad tegevused, mida nad võisid sooritada suure naudingu ja huviga , on nende väitel nüüd igavad ja mõttetud.
  
• Vähenenud kõne. Sageli on haigega raske pidada pikemat vestlust, nad ei soovi astuda vestlusesse ega arutada probleemide üle. Harva alustavad nad ise jutuajamist, jättes endast pelgliku või tõrjuva mulje. Sõnade hulk võib olla varasemast oluliselt väiksem.
  

Ka ravimid võivad kutsuda esile pidurdatust, mis võib viia eksiarvamusel seisundi suhtes.
Skisofreenia ravi ja ravimite kõrvaltoimed.
Skisofreenia ravi on alati kombinatsioon ravimitest, psühhoteraapiast ja sotsiaalsetest meetmetest.
Raviprotsessi kuuluvad järgmised etapid:

• Psühhoosivastased ravimid
  
• Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon
  
• Haigete ja nende pereliikmete teadlikkuse paranemine
  

Bioloogilises ravis on 2 erinevat faasi :

• Ägeda episoodi ravi, mille eesmärgiks on ägedale psühhoosile omaste nähtude kõrvaldamine
  
• Säilitusravi, mille eesmärgiks on inimese toimetuleku parandamine, jääksümptomite vähendamine ja võimalike ägenemiste vältimine.
  

Psühhoosivastased ravimid.
Alates 1945.a. on skisofreenia ravis kasutusel mitmesugused psühhoosivastase toimega ravimid. Skisofreenia puhul on häiritud ajus teatud keemiliste ühendite ringlus närvirakkude vahel ja neuroleptikumide abil püütakse taastada normilähedast rakkudevahelist sidet.
Inimeste tundlikkus ravimite suhtes on erinev ja seetõttu on ravimite annustamine skisofreeniahaigetele individuaalne. Hea efekti saavutamiseks tuleb annuse suurus ning annustamise sagedus kohandada vastavalt iga haige iseärasustele. Ravimi valik sõltub eeskätt patsiendi tundlikkusest ja kõrvaltoimetest. Oluline on arvestada ka ravi määramisel haige kehalise seisukorraga (maks ja neerud ). Raviks on soovitatav tarvitada ainult ühte ravimit korraga ja ravi alustatakse tavaliselt väikeste kogustega, et vältida kõrvaltoimete tekkimist. Ravimid on saadaval nii tablettide kui ka süstelahustena. Enamik skisofreeniahaigeid reageerib ravile hästi ja sümptomid kaovad järk- järgult, kuid umbes 30 % skisofreeniahaigetest ei vabane sümptomitest klassikalise neuroleptikumide abil ja nende raviks kasutatakse atüüpilisi ravimeid. Varane haiguse ravi alustamine antipsühhootiliste ravimitega omab paremat efekti ja tundub, et parandab üldist prognoosi.
Säilitusravi.
Pärast ägeda seisundi leevenemist on soovitatav jätkata ravi sama antipsühhootilise ravimiga, mida tarvitati haiguse ägedas faasis. Säilitusravimi annus on tavaliselt 25 % kuni 50 % madalam annusest , mida patsient sai ägeda seisundi ajal. Säilitusravi korral kasutatakse palju pikatoimelisi depoosüste, mida tavaliselt süstitakse 2 -4 nädala järel. Selline tarvitamine on sobiv haigetele, kes võivad suukaudse ravimite tarvitamist unustada või kes ei ole huvitatud täpsest ravimite võtmisest. Ravi korrigeerimiseks ja seisundi jälgimiseks tehakse raviplaan. Haiget ja tema pereliikmeid informeeritakse täpselt ravimite tarvitamise korrast ja võimalikest probleemidest. Oluline on teada ägenemise sümptomeid ja ära tunda meelolusid, sest võib tekkida depressioon ja seda on vaja samamoodi ravida ravimite või psühhoteraapiatega. Patsiendil peab olema võimalus saada kiiresti abi probleemide või seisundi halvenemise korral teda ravinud meeskonnaliikmete käest.
Psühhoosivastaste ravimite kõrvaltoimed.
Kõrvaltoimed ei avaldu kõigil inimestel ühtviisi. Kõrvaltoimed sõltuvad:

• Võetava ravimi tüübist ja hulgast
  
• Organismi ainevahetusest
  
• East
  
• Teistest tarvitavatest ravimitest
  
• Kehalisest tervisest
  

Psüühikahäirena väljenduvad kõrvaltoimed.
Neuroleptikumid vaigistavad psühhootilis häireid, kuid avaldavad seejuures ka toimet tavalistele vaimsetele funktsioonidele: suured ravimiannused kutsuvad esile väsimust, mõttetegevuse aeglust, emotsionaalset tuimust. Vahel võib tekkida meeleolu alanemine või pahurus ning mälu ja omandamisvõime ajutine halvenemine.
Neuroloogilised kõrvaltoimed.
Kõrvaltoimed võivad ilmneda kas kiiresti pärast ravi alustamist- need on ägedad- või pärast ravimi tarvitamist- need on hilised e. tardiivsed nähud.
Ägedate kõrvaltoimete hulka kuuluvad järgmised sümptomid:

Ravimparkinsonism - esineb käte ja jalgade värisemine ja kangus, liikumisraskused, näolihaste liikuvuse vähenemine. Nähud arenevad aeglaselt.

Düstoonia - tekivad ebaloomulikud näo- ja kehalihaste tõmblused, mis sageli haaravad kaela piirkonna, silmamunade pöördumine, keele ebatavaline asend jne. Nähud tekivad kiiresti.

Akatiisia – tekib vastupandamatu vajadus olla pidevalt liikvel, mille tingib rahutus lihastes. Kaasneb ka ärevuse ja hirmutunne.
Neuroleptikumiravi tõsiseks tagajärjeks olev hilisdüskineesia tekib väga pikaajalise suurte ravimiannuste tarvitamise tagajärjel ja väljendub pidevate vastutahteliste liigutustena, mis enamasti haaravad näopiirkonna. Hilised kõrvaltoimed tabavad enam eakaid naishaigeid.
Üheks reaktsiooniks võib olla pahaloomuline neuroleptiline sündroom, mis on väga harva esinev, kuid võib surmaga lõppeda. Sündroomi iseloomustavad kehatemperatuuri tõus, teadvushäired, lihaste jäikus, muutused verevalemis, kahvatus, südamekloppimine, higistamine , kusepidamatus. Selline seisund eeldab kohest ravi lõpetamist ja intensiivset ravi elutähtsate funktsioonide säilitamiseks.
Toime kehalisele tervisel.
Ravim tekitab muutusi vere koostises ja verepildi hoolikas jälgimine ravi ajal väldib tõsisete tagajärgede tekkimist. Südameveresoonkonna häiretest võivad ravimid esile kutsuda vererõhu langust ja vahel muutusi ka südametegevuses. Toime tõttu sisenõristussüsteemile võib ravimite tarvitamine patsiendil esile kutsuda rinnanäärmete suurenemise ja valulikkuse, menstruaaltsükli häired, kehakaalu tõusu või seksuaalhäired.
Ebameeldivatest kõrvaltoimetest on võimalik vabaneda :

• Ravimiannuse järkjärgulise vähendamisega.
  
• Mõne teise ravimi lisamisega raviskeemi.
  
• Uue ravimipreparaadi valimisega ravi jätkamiseks.
  

Ravi kestvus.
Skisofreenia ägenemise võimalus ilma toetusravita on 2 aasta vältel kuni 80 %, kuid korrapärase ravimite võtmise puhul võib see protsent langeda 30 -ni. Seetõttu arvatakse, et ravi on vaja jätkata pärast esimest haigushoogu vähemalt 2 aasta vältel ja kui haigushooge on olnud rohkem, siis vähemalt 5 aasta jooksul. Ravimite tarvitamine kogu eluea vältel võib osutuda vajalikuks nendel inimestel, kelle haiguse ägenemisega kaasnevad rasked ja ohtlikud käitumishäired või enesetapukatsed. Juhul, kui patsient soovib ravi lõpetada, tuleb informeerida haiget ennast ja tema pereliikmeid psühhoosi ägenemise võimalikkusest ja sümptomitest. Ravi ärajätamine peab toimuma arsti kontrolli all. Mitmed uuringud on näidanud, et skisofreenia ravi on palju tõhusam pideva ravimite võtmise korral võrreldes vajadusel või kuurina kasutatavatest ravimiskeemist.
Psühhoteraapia.
Psühhoteraapia on tänapäeval laialdaselt kasutusel skisofreeniahaigete ravi- ja rehabilitatsiooniprotsessis. See ei ole ainult sõnaline tegevus mõtete korrigeerimise või sisenduste näol, vaid sageli kasutatakse psühhoteraapias erinevaid vahendeid ja meetodeid , mis avaldavad soodsat toimet inimese psüühikale ning aitavad kaasa sümptomite vähenemisele ja vaimse tervisetaastumisele. See ei ole ühe kordne protsess ja teraapia käigus tegeldakse nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuga. Kiirest areneb skisofreeniahaigete pereteraapia , mis lülitatakse kiiresti raviskeemi juba esimese haigushoo ajal. Rehabilitatsioonis kasutatakse enam käitumis- ja loovteraapiat. Psühhoteraapia võib toimuda individuaalselt või ka grupis , kus muudele võtetele lisandub ka analoogsete probleemidega kaaslaste toetus.
Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon.
Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon ja ravi on teineteist täiendavad meetodid skisofreeniahaigete taastumisprotsessis. Nad võivad toimida nii samaaegselt, kui ka järgneda teineteisele. Eestis kasutatakse neid meetodeid nii psühhiaatriahaigla osakondades kui ka päevaosakondades. Luuakse ka rehabilitatsioonikeskusi. Psühhosotsiaalse rehabilitatsioonis keskendutakse põhiliselt haige vajadustele ja soovidele ning nende rahuldamise võimalustele. Luuakse asjalikke tegevusi ja suhtlemisvõimalusi. Rehabilitatsioon sisaldab ka vastavalt inimese oskustele, huvidele ja võimalustele tegevuste ja toetuste leidmist ühiskonnas. Haiged saavad võtta osa erinevatest ühingutest(MTÜ -st), kus pakutakse kursuseid ja tööd. Haiguse prognoosis peetakse psühhosotsiaalset rehabilitatsiooni bioloogilise ravi ja psühhoteraapia kõrval väga oluliseks toimetulekut parandavaks teguriks .
Kasutatud kirjandus.

Skisofreenia. Et mõista haigust. Tallinn 1999, Avatud Eesti Fond

Psühhiaatria. AS Medicina , 2000