Hugo Treffneri Gümnaasium Hannes Tammik DAVID HUME Tartu 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS David Hume oli soti filosoof, majandusteadlane ning ajaloolane. Ta on jättis lääne filosoofiasse suure jälje. Teda nimetatakse koos John Locke'i ja George Berkeleyga briti empiristiks. Oma eluajal oli Hume rohkem kuulus ajaloolasena, sest avaldas kuueköitelise ,,Inglismaa ajaloo", mis oli 19. sajandi bestseller ning Inglismaa ajaloo põhiallikaks mitmeteks aastateks. Tema filosoofia, mille poolest teda tänapäeval rohkem tuntakse, oli tol ajal vähem populaarne. Hume'i on mõjutanud eelnimetatud empiristidele lisaks ka Pierre Bayle, Isaac Newton, Samuel Clarke, Francis Hutcheson ja Joseph Butler. ELULUGU Sotlane David Hume sündis 1711 aasta 26. aprillil Edinburghis
kuulub inimloomusele, ei saa kõrvale hüljata(üldise inimmõistuse huvi). Motiiv: antropoloogiline eeldus ehk inimloomus, millest kasvavad välja tingimused, kuidas mõeldakse. Mõtlemine ette kirjutatud mõistusest? – antropoloogiline mõõde. Probleem situatsioon: ühelpool on trad. Metafüüsika, mis ei kehti kriteeriumitega, aga üheltpoolt ei luba inimloomus või inimmõistus seda hüljata. Metafüüsika reform – leida muu tee. David Hume’i seos Kanti’ga ja metafüüsikaga. Hume suurmõtleja. Saame osutada reformile ehk ümberkujundamisele. Küsimus – mida on andnud Hume tulevase metafüüsika suhtes ehk reformi suhtes? Raamatu vältel on Kant’i ja Hume’i dialoog. Eessõnas tuleb välja võtta see, mis viisil Hume küsimuse esitab. Hume’i roll küsimusepüstitatuses. Hume’i seos: püstitas probleemi, põhjuslikkuse probleemi. Põhjuslikkusest on hiljem juttu. Põhjuslikkuse seos metafüüsikaga? Põhjuslikkus on traditsioonilise metafüüsika mõiste
David Hume (1711-1776) Tema noorus on suhteliselt kehvalt dokumenteeritud. Sündis 7.mail Edinburghis, isa oli maa- aadlik ja suri kui Hume oli 2-aastane ja nõnda kasvataski teda ema . Noorusaastad veetis ta perekonnamõisas Ninewellsis. Näitas vaimset paljulubavust juba väga varakult ning oli oma filosoofilise mõtte-ja kirjatööga 16. eluaastaks juba alustanud (muuseas Edinburgi ülikooli astus ta 12.aastaselt ja teadusliku kraadi sai 17.aastaselt. Sihtinud esialgu juristi karjääri (ta ema perekonnas olid juristid), jättis ta siiski need õpingud pooleli ja pühendus filosoofiale,
mõte mingist mõttest. Filosoofia peab analüüsima mõtteid ja väiteid, aitama ära tundma ja lahendama ka pseudoprobleeme. Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha, seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: "Milline neist on ülikool?" Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest. David Hume (1711-1776): Kui John on Georgile 10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi, et Georg peaks John'ile ka midagi maksma. FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis TEADUSELE TOETUV: Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline tõlgitsemine. RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja arusaamadele
If God is the truth, and he created our minds, we can trust that our minds are good means to reach the truth. 11. According to Descartes, by what elements is man constituted and how are they connected? Human beings are formed by the union of a res cogitans (thinking thing - mind/soul) and a res extensa (an extended thing - material substance), that are united in the pineal gland. 12. What is the main problem of Descartes philosophy? Dualism. Idea- Things; soul-body c. Hume 13. What is the problem that Hume is trying to solve? What answer he gives to this problem? Can we be certain about anything? He wants to show that this pretension is absolutely false. 14. What is Empiricism? 15. What is Skepticism? Skepticism is generally any questioning attitude towards knowledge, facts, opinions or beliefs stated as facts, or doubt regarding claims that are taken for granted elsewhere. 16. According to Hume, what different kind of mental perceptions can we
sajand on valgustussajand ja valgustusliikumist iseloomustas üldine traditsioonikriitiline hoiak. Pelk viide millegi traditsioonilisusele ei olnud sellise meelsuse tõttu enam piisavaks õigustuseks, et ükskõik millele oma toetust anda. Õigustatuse küsimused on nüüdsest lahendatavad üksnes “mõistuse kohtulaua ees”. Kant möönab, et eelpool kirjeldatud dogmaatiline hoiak oli omane talle endalegi tema eel- kriitilisel loominguperioodil. Ta tunnistab “Prolegomenas”, et David Hume oli see, kes sai tema äratajaks “dogmaatikauimast”. Seda aga just oma küsimuseasetusega, mitte selle tulemusega, milleni Hume`i arutluskäik jõudis. Sest Hume teeb filosoofia põhimõistete, peamiselt põhjuslikkuse mõiste, analüüsi põhjal järelduse, et metafüüsika kui teaduslik teadmine on inim- tunnetusele kättesaamatu. Sellist positsiooni nimetab Hume ise ja Kant tema järel skeptitsismiks. Skeptitsism on aga järeldus, millega Kant ei soovi nõustuda. Vt
Kui need aistingud ei anna meile edasi asjade tõelisi kvaliteete, siis miks peaks tahkusega olema teisiti? Berkeley vastuväited: Kui maailmas puudub tahkus, mis seal siis on? Berkeley: Mitte midagi. Subjektiivne idealism. Nagu sekundaarsed kvaliteedid, nii asuvad ka primaarsed kvaliteedid vaimus. Locke'i järgi oli võimalik kujutada maailma ette nii nagu ta tõeliselt on kujutada ette maailma, kus on vaid primaarsed kvaliteedid. Berkeley ja Hume eitavad seda, et võime mõista meist sõltumatu maailma omadusi mingil muul viisil, kui ainult omaenda kogemuse vahendusel. Õun Berkeley - me ei saa mõista objekti eraldi tema kvaliteetidest. Eemaldame õunast kõik kvaliteedid, mille järgi me teda tunneme -värvuse, kuju, suuruse, lõhna, maitse jne. Mis jääb järele? Nähtamatu õun, mille olemasolu pole kuidagi võimalik kindlaks teha. Mille poolest see erineb õuna puudumisest?
Philosophy of Language Philosophy of Language: a Contemporary Introduction introduces the student to the main issues and theories in twentieth and twenty-first-century phi- losophy of language, focusing specifically on linguistic phenomena. Topics are structured in four parts in the book. Part I, Reference and Referring, includes topics such as Russell's Theory of Descriptions, Donnellan's distinction, problems of anaphora, the description theory of proper names, Searle's cluster theory, and the causalhistorical theory. Part II, Theories of Meaning, surveys the competing theories of linguistic mean- ing and compares their various advantages and liabilities. Part III, Pragmatics and Speech Acts, introduces the basic concepts of linguistic pragmatics, includes a detailed discussion of the problem of indirect force and surveys approaches to metaphor. Part IV, new to this edition, examines the four theories of metaphor. Features of Philosophy of Language include: · new c
Kõik kommentaarid