David Hume ja induktsiooniprobleem (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Majandusteaduskond Marta Strauss DAVID HUME JA INDUKTSIOONIPROBLEEM Essee Õppejõud: Peeter Müürsepp Tallinn 2018 Eesti Keele instituudi eesti keele seletav sõnaraamat seletab sõna induktsioon kui  1. loog üksiku v. erilise põhjal üldise järeldamine. (EKI, 2018) Induktsioonist võib järeldada, et 


kui ühtedel asjadel on kindel omadus, on see ka teistel sarnastel asjadel ja see sarnane omadus on minevikus, tulevikusja olevikus sama. Induktiivsed järeldused on need, mis tulenevad jälgitust ja muutuvad üldisteks seaduspärasusteks. Näiteks kui oleme söönud mõned korrad magusat õuna,  eeldame, et ka kõik järgmised õunad, mida sööme on magusad. Induktsiooniprobleem tulenebki  sellistest väidetest. Nimelt püstitas Hume küsimuse. Mille alusel me võime väita, et tulevik on  minevikuga sarnane? Hume ütles, et me ei saa väita, et meie mineviku kogemused on samad, mis kogeme ka tulevikus – me saame ainult uskuda, et see nii on. (Vickers, 2014) Nii me ei saa  eeldada, et õun, mida tulevikus sööma hakkame, on magus, kuna meie uuest kogemusest võib  tulla välja, et õunad on hoopis hapud. Hume väitis, et on kahte tüüpi argumente,  demonstratiivsed ja tõenäosed argumendid. Kuid kumbki argumenteerimis tüüp pole päris tõhus.  Mõlema tüübiga kaasnevad omad probleemid. Hume uurimuse probleemiks keskis küsimus,  miks ja kuidas me teeme järeldusi, mis lähevad kaugemale kui meie meel ja mälu. See arutlus  pani mõtlema mitmed filosoofid ja ka tavainimesed, muutes filosoofiat täielikult.  David Hume (1710-1776) oli Šoti filosoof ja ajaloolane, kes sai kuulsaks oma skeptilise lähenemisega filosoofilistele teemadele. Hume sündis rikkasse perre, Edinburgi lähistele. Humet õpetas tema lesest ema, kuni 11 aastaseks saamiseni, millal Hume Edinburgi Ülikooli läks. Hume läks nii varajases eas ülikooli, kuna tema vanem vend astus Edinburgi ülikooli ja võttis oma noorema   venna   lihtsalt   kaasa.   Hume   pere   oli   väga   religioone   ja   Hume   kasvas   ja   elas   usu põhimõtete   järgi.   Kuigi   Hume   käsikiri   hävi,   säilisid   paar   lehte,   kus   Hume   tõestas   Jumala eksisteerimist ja ateismi. Nende iseseisvate õppimise ja uurimise aastatel mis osalt leidsid aset Prantsusmaal, koostas ta kolme osalise inimloomuse põhimõtete teose, mis avaldati anonüümselt kahes osas enne, kui Hume sai 30. Teos uurib mitut filosoofilist põhimõtet nii tava, kui ka skeptiku pilgu läbi. Seal tuleb juttu ajast, ruumist, põhjuslikkusest, välistest objektidest, kirest, vabast   tahtest   ja   moraalist.   Kuigi   tänapäeval   tuntakse   seda,   kui   filosoofilist   meistriteost,   oli Hume  pettunud algses raamatu populaarsuses ja väitis, et teos justkui suri sündides. Hiljem avaldas ta kahe osalise essee teemadel filosoofia ja poliitika, mis saavutasid suure tuntuse. Hume kandideeris   ka   Edinburgi   linnavolikokku,   kuid   linnavolikogu   ei   kiitnud   otsus   heaks, põhjendades, et Hume vaated ja kirjutised on liiga usuvastased ning Hume pidi kandidatsioonist loobuma.   Selle   asemel   sai   Hume   St.   Clairi   sekretäriks.   Sajandi   lõpuks   tunnistati   teda   kui utilitarismi moraalse teooria loojat. Bentham tunnistas, et Hume mõjutas teda otseselt. Hume kandideeris ka Edinburgi Ülikooli filosoofiaprofessori kohale, kuid ka see ei läinud läbi. Selle asemel   asus   Hume   tööle   Edinburgi   Advokaatide   raamatukogus,   kus   ta   sai   tegeleda   oma ajaloohuviga. Seal kirjutas ta oma populaarseid teoseid Inglismaa ajaloost. (Fieser, 2018)Aastaid hiljem elas Hume Pariisis, töötades saadiku sekretärina, kus ta puutus kokku teiste kuulsate 2


filosoofidega. Edinburgi naastes ehitas Hume sinna maja, käis läbi noorema seltskonnaga ja peaaegu kihlus ühe noore naisega. Hume vaadetele pöörati palju tähelepanu ja teda peeti koguni üheks tähtsamaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks. (Filosoofiaveeb, 2018) Hume skeptilisusel oli mitu väljundit. Ta väitis, et kogemused on tajumised ja pole alust väita, et neid tekitavad füüsilised kehad. Hume väitis, et me kogeme ainult tajumusi, mitte neid objekte, mis tajumused esile kutsuvad. Hume väitis ka seda, et tajumiseks on vaja mõtlemist ja mõistust ja selle tõttu me ka arvame, et lauale asetatud taldrik on ikka veel laual, kui me toast lahkume,   kuid   me   ei   pruugi   seda   näha.   Lisaks   sellele   oli   Hume   skeptiline   ka   sündmuste põhjuslikkusest. Nimelt väitis ta, kui inimene näeb sündmust A, oletab ta, et seda põhjustas sündmus   B,   teadmata   tegeliku   sündmuse   A   põhjust.   Kui   inimene   näeb   näiteks   talvel liiklusõnnetust, eeldab ta, et seda põhjustas libe tee. Inimene seostab toimunud sündmusi mingi põhjusega, millega tal on varem kokkupuudet olnud, või millest ta on kuulnud, jättes kõrvale selle, et liiklusõnnetust võisid põhjustada paljud muud faktorid. Selliste skeptiliste mõtetega jõudiski Hume induktsiooniprobleemini. (Vickers, 2014) Hume andis klassikalise sõnastuse induktsiooniprobleemile raamatus „Traktaat  inimloomusest“. „Olgu inimesed kord täielikult veendunud neis kahes printsiibis, et mingis  objektis ei ole iseenesest võetuna mitte midagi, mis võiks anda aluse teha sellest järeldusi  objektide kohta peale selle objekti; ning et isegi pärast objektide sagedase ja püsiva ühenduse  vaatlemist ei ole meil alust teha mingit järeldust mingi objekti kohta peale nende, mille kohta  meil oli kogemus;” (Hume 1739) Hume väidab, et on kahte tüüpi argument, demonstreerivad ja  tõenäolised. Demonstreeriv argument põhjustab valet tüüpi järeldusi ja tõenäoline on liiga  umbmäärane. Seega, Hume uurimise probleemiks sai, kuidas põhjendada, miks me teeme  järeldusi, mis lähevad kaugemale kui mineviku juhtumid, millega meil kokkupuudet on olnud.  Sellega rõhutab Hume, et ta ei vaidle vastu sellele, et me selliseid järeldusi teeme. Hume tahtis  mõista järelduse alust ja loogikat ning argumentatsiooniprotsessi, millel see põhineb. Hume  tutvustas induktsiooniprobleemi osana põhjuse ja tagajärje mõistest. Hume töötas piltidega, mis  olid sellel ajal laialdaselt levinud ja mille kohta olid inimestel juba varasemad arvamused. Hume  arvas, et kõiki meie ideed ja arvamused tulenevad varasemate kogemuste muljest. See mulje on  meisse jäänud sarnaste olukordadega minevikust. Seega minevikus olnud sündmused muudavad  meie arvamust ja otsuseid ka käesoleval hetkel. Keerukamad ideed luuakse lihtsamate ideede  kombinatsioonina. Hume leidis, et meie ideede vahel on mitmeid seoseid, sealhulgas ja  põhjuslikuse seos. (Henderson, 2018) Hume arvaste on põhjuslikuse suhe on ainus seos mille tõttu me lähme kaugemale oma  "mälu ja meele  tõenditest“. Oletame, et meil on pliidil keev pott, sellest võime järeldada, et  3


saame varsti supi süüa. Põhjuslik seos ühendab meie mineviku ja praeguse kogemuse meie  ootusega tulevikust. Hume väidab, et me ei saa teha põhjuslikke järeldusi sõltuvalt ajast, vaid  need seosed tekivad kogemustel, just nendel, mida oleme kogenud mitmel korral. Selle tõttu  arvamegi, et keevas potis on supp, kuna me oleme varem potis suppi keetnud ja see tundub meile kõige tuttavam. Hume soovis rohkem teada saada sellisest järelduse tegemisest. Varasemalt on  öeldud, et sellised järeldused tulenevad nö põhjuseketist, kuid sellisel juhul tahtis Hume teada  neid põhjuseid, mis seal ketis on. Hume väitis, et kõik põhjendused võib jagada kahte liiki,  nimelt näitlikuks arutluskäiguks või ideede suheteks ning moraalseks arutamiseks või faktiliseks  ja olemasoluks. (Narski, 1978) Esimese sammuna väitis Hume, et arutluskäik ei saa olla demonstratiivne, sest  demonstratiivne arutluskäik loob järeldusi,mis ei saa olla valed. Teiseks väidab Hume, et  arutluskäik ei saa olla ka tõenäolised, kuna kõik sellised põhjendused lähtuvad sellest, et tulevik  on minevikuga samasugune, homogeensuse põhimõte. Seega kui põhjuslikkuse ahel tugineb seda tüüpi argumendile, tugineb see omakorda jälle samale eeldusele, jättes kõrvale esialgse küsimuse põhjuse. Seejärel teist tüüpi arutluskäik ebaõnnestub ja ei anna põhjuslikkuse ahelat, mis poleks  liiga üldine, ümmargune. Seega me saame teha järeldusi ainult selle objekti kohta, mida me  hetkel vaatleme, tunneme. Me ei saa teha üldistusi ka mingi objektirühma kohta, kuna me saame  eeldada vaid nende objektide omadusi, mida me oleme kogenud. Selle teooria seletamiseks on ka kuulus luigenäide. Kui me oleme vaadelnud kaua aega luiki ja oleme näinud vaid valgeid luiki,  ei saa me järeldada, et kõik luiged on valged. Kuigi me ei ole neid näinud, on olemas ka musti  luiki, ja meie eeldus, et kõik luiged on valged on vale ning sellised arvamused pole põhjendatud.  (Henderson, 2018) Pärast probleemi tõstatamist, esitab Hume ka lahenduse on kahtlustele. See koosneb  induktiivsete järelduste juhtimise selgitusest ja ka nende põhjustest. Seega kui mõte läheb ühe  objekti muljest või ideest teise objekti uskumustele või ideedele, on see kindlaks määratud teatud varasemalt tekkinud põhimõtetega, mis seovad kokku mõtted nendest objektidest ja loovad  nendest kujuteldava pildi. Selle pärast tekibki varasemalt toodud näites õuna sööjal arvamus, et  kõik õunad on magusad. Tema kujutlusvõime seob varasemad kogemused ühteks pildiks ja loob  arvamuse, et kõik maailma õunad on magusad. Seega kujutusvõime on vastutav meie  induktiivsete järelduste tekkimisel. Hume viitab sellele, et meie meeles tehtud järeldus,  mida ei  saa tõestada ühegi argumendiga või probleemi lahendusega, peab olema indutseeritud mõne  sama kaaluka või autoriteetse põhimõttega. See põhimõte on juba kohandunud või muutunud  harjumuseks. Inimene on sellega palju kokku puutunud ja see muutub iseenesest mõistetavaks ja  tema jaoks tõepäraseks. Kui me näeme pidevalt mingit sündmust ja tagajärge, mis on omavahel  4


seotud, siis me eeldame, et ka tulevikus järgneb sellisele sündmusele antud tagajärg. Selline  järelduste tegemise tendents on meile sisse kohandunud. Paljudel juhtudel teame, et kaks täiesti  erinevat asja- leek ja kuum, lumi ja külm on omavahel ühendatud. Meie mõistus teab juba enne  lumega kokkupuudet, et see on külm ja lund kätte võttes tunneksime oma käel külma. Kui me  näeme leeki, ei pea me analüüsima, kas leeki käe panek teeks meile haiget vaid me automaatselt  hoiame leegist eemale, kuna teame et see põletaks meie kätt. Sellised automaatsed käitumis ja  mõtlemise mudelid on instinktid, millele me ei pea eriti mõtlema, me hoiame nendest eemale, et  ellu jääda ja sellised reageering toimub iseenesest. Selline käitumine tuleneb sellest, et meile on  juba lapsest peale räägitud, et tuli teeb haiget ja põletab ning lumega kokkupuutel oleme  tundnud, et see on naha vastas külm ja ebameeldiv. Kui me aga näitaks aknast lund inimesele,  kes ei ole seda kunagi näinud, käel tundnud ega kuulnud sellest, et lumi on külm, võib ta eeldada ka seda, et lumi on soe. Kõike seda selle tõttu, et tal puudub varasem kogemus ja arvamus  lumest.  Peale esmast kokkupuudet lumega mõistab ka see inimene, et lumi on külm ja järgmisel  korral lund nähes oskab ta juba selle faktiga arvestada ning teab, et lumi tekitab ta nahale  ebameeldiva tunde. (Henderson, 2018) Kokkuvõtteks võib öelda, et Šoti filosoof, David Hume oli tänu oma skeptilisele  mõtlemisele üks tuntumaid filosoofe, kes kirjutas inglise keeles. Tänu tema teooriatele; tajumine, sündmuste põhjuslikkus, induktsiooniprobleemid, pakkus ta mõtteainet paljudele teistele  filosoofidele ja ka tavainimestele. David Hume tõi oma mitmetes uurimustöödes välja puudusi  teiste filosoofide teooriatest ja lõi läbi selle ka enda teooriad. Oma pikkade õppimis- ja tööaastate jooksul lõi ta palju filosoofilisi, poliitilisi ja ajaloolisi kirjutisi, mis aitasid inimestel mõista antud teemasid ja näha ka laiemat pilti. Ta julges olla vastu varasematele põhimõtetele ja pakkus välja  enda lahendusi. Hume väide, et me ei saa tugineda oma eelnevale kogemusele, tehes otsust mõne objekti üle, mida me veel pole kogenud, andis aluse mitmetele uurimustele teiste filosoofide  poolt. Ka seda uurimustööd tehes leidsin palju uurimustöid ja artikleid just Hume teooria  teemadel. See näitab, et Hume tekitas oma teooriatega huvi inimestele mitmest eri sajandist ja eri paigast. Üllatas mind aga see, et eesti keelseid interneti artikleid Hume ja  induktsiooniprobleemide kohta oli väga vähe. Antud teema on mulle juba varasemalt kõrvu  jäänud ja olen selle kohta ka enne selle õppeaasta algust uurinud. Minu jaoks oli David Hume  induktsiooniprobleem väga huvitav lugemine ja tema põhimõtted ning ideed jäävad mulle  kindlasti kauaks meelde.  Kasutatud allikad: 5


Eesti keele instituut. Eesti keelt seletav sõnaraamat. Induktisoon. Kätte saadav: 
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=induktsioon&F=M 5. detsember, 2018 Fieser, J. Internet Encyclopedia of Philosophy. David Hume. Kätte saadav: 
https://www.iep.utm.edu/hume/ 10. detsember, 2018 Filosoofiaveeb. Hume. Kätte saadav : https://filosoofia.ee/filosoof/hume/ 11. detsember, 2018 Henderson, L. (2018) Stanford Encyclopedia of Philosophy. The Problem of Induction. Kätte 
saadav: https://plato.stanford.edu/entries/induction-problem/ 11.detsember, 2018 Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000 Narski, I. David Hume. Tallinn, 1978
Norton, J.D. (2009) A Material Solution to the Problem of Induction. Kätte saadav: 
https://www.pitt.edu/~jdnorton/papers/Hume_problem.pdf  16.detsember, 2018 Vickers, j. (2014) Stanford Encyclopedia of Philosophy Archive. The Problem of Induction. 
Kätte saadav:  https://stanford.library.sydney.edu.au/archives/sum2016/entries/induction- problem/ 11.detsember, 2018 6