Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "David Hume elu ja filosoofia kokkuvõte". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tajuda, hume, aisting, uskumus, kukub, kriitik, meelte, seaduspärasus, uskumustes, reaalsus, jurist, öelnud, tundis, filosoofiat, defineeritakse, traktaat, inimloomusest, teened, filsoofina, tunnustuse, osaliseks, käsitleva, radikaalne, pannud, keelelist, seostada, tulle, sisaldada, substantsi, asjadel, mõistega, aistingud, vihkamine, hommikulHugo Treffneri Gümnaasium Hannes Tammik DAVID HUME Tartu 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS David Hume oli soti filosoof, majandusteadlane ning ajaloolane. Ta on jättis lääne filosoofiasse suure jälje. Teda nimetatakse koos John Locke'i ja George Berkeleyga briti empiristiks. Oma eluajal oli Hume rohkem kuulus ajaloolasena, sest avaldas kuueköitelise ,,Inglismaa ajaloo", mis oli 19. sajandi bestseller ning Inglismaa ajaloo põhiallikaks mitmeteks aastateks. Tema filosoofia, mille poolest teda tänapäeval rohkem tuntakse, oli tol ajal vähem populaarne. Hume'i on mõjutanud eelnimetatud empiristidele lisaks ka Pierre Bayle, Isaac Newton, Samuel Clarke, Francis Hutcheson ja Joseph Butler. ELULUGU Sotlane David Hume sündis 1711 aasta 26. aprillil Edinburghis
Kõikide objektide omadusi tuleb vaadelda lähtudes nende suhtest subjektiga, kes neid tajub. Kõikide omaduste algupära on vaimne, ka "materiaalsuse" oma. Kõikide asjade kõik omadused ilma eranditeta ongi tegelikult vaimsed ning nad pärinevad meist, mitte asjadest. Tõestuseks on see, et me tajume erinevaid asju väga erinevalt, seega omistame neile erinevaid omadusi. Seob eksistentsi mõiste tajuga eksistents on tihedalt seotud tajuga ning põhineb sellel.Olemas olla tähendab tajuda (hingede puhul) või olla tajutav (asjade puhul).Maailm on tohutu kogum fenomene ehk hinge ideid (maailm=ideede kobar; asjade ja nähtuste eksistents selles maailmas põhineb sellel, et me neid tajume).On kindel, et tema idealismis on võimalik säilitada fantaasia ja reaalsuse erinevust..Tema lahendus põhineb ideede omadustel ja nende vahelistel suhetel.Kui kujtlen, et näen oma armsamat, siis see kujutluspilt erineb tema tegelikust nägemisest ideede jõulisuse ja detailsuse poolest
raamatukogu hoidjana ja 1763 läks Briti saadiku erasekretärina Pariisi, kus oli tihedas kontaktis kirjanduslik-filosoofiliste ringkondadega · 1767 pöördub Inglismaale tagasi ja temast saab napilt aastaks välisministri abi Londonis · Pärast seda tõmbub Sotimaale ning pühendub teose ,, Vestlused loomulikust religioonist" kirjutamisele · Sureb 25.august 1776.a. Edinburghis. · Elatas ennast, olles mitmete tähtsate meeste sekretär ja raamatukoguhoidja. · Hume oli kivikõva radikaal · Hume järelduste tegemise stiil on niivõrd järsk ja radikaalne, et on pannud paljud kriitikud kahtlema, kas autor on seda kõike ikka tõsiselt mõelnud Hume'i filosoofiast üldiselt ja skeptiline empirismi alused · Filosoofiliseks lähenemiseks oli empirism-kogemused · Ei töötanud professionaalse filosoofina · Ta teeb vahet muljel ja ideel. Mulje on aisting ja tähelepanek meie
David Hume (1711-1776) Tema noorus on suhteliselt kehvalt dokumenteeritud. Sündis 7.mail Edinburghis, isa oli maa- aadlik ja suri kui Hume oli 2-aastane ja nõnda kasvataski teda ema . Noorusaastad veetis ta perekonnamõisas Ninewellsis. Näitas vaimset paljulubavust juba väga varakult ning oli oma filosoofilise mõtte-ja kirjatööga 16. eluaastaks juba alustanud (muuseas Edinburgi ülikooli astus ta 12.aastaselt ja teadusliku kraadi sai 17.aastaselt. Sihtinud esialgu juristi karjääri (ta ema perekonnas olid juristid), jättis ta siiski need õpingud pooleli ja pühendus filosoofiale,
märgid. Mõistus on sündimisel tühi ja alles kogemus varustab selle sisuga- see ei ole jumaliku ehitusmeistri poolt eelnevalt täidetud kapp, millisena inimese mõistust nägid Lockei õpetajad. Locke ei pane rõhku kogemusele moitte ainult teadmiste psühholoogilise allikana, vaid ka teadmiste proovikivina. Kogemus on kriteerium, mis määrab ära meie uskumuste tõesuse või mittetõesuse. David Hume'i skeptitsism David Hume oli Soti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ka peetakse teda kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest briti empiirikust. Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks, kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis
Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Ideede maailm ei sõltu inimestest. Meeltega tajutav maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta saab meil olla ainult usk või kujutlus. Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte teadmisega. Ainsus ja paljulisus Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud. Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu. Ta kuulutab, et kõiksus moodustab ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine, mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused tekkivast ja kaduvast- kõigist eristustest, mille vahele astub aeg. Ka liikumine on illusioon. Maailm ei muutu! Ja kuna maailm ei muutu, kuna olev ei ole lõpmatult jagatav, on see üks ja jagamatu.
mõte mingist mõttest. Filosoofia peab analüüsima mõtteid ja väiteid, aitama ära tundma ja lahendama ka pseudoprobleeme. Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha, seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: "Milline neist on ülikool?" Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest. David Hume (1711-1776): Kui John on Georgile 10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi, et Georg peaks John'ile ka midagi maksma. FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis TEADUSELE TOETUV: Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline tõlgitsemine. RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja arusaamadele
eksiarvamusist. Tal oli oma akadeemia, mis tegutses 900 aastat ja selle mõju teaduse arengule on olnud tohutu. Tal oli kindel moraalne hoiak. Tema mõistuseteenimine muutus peaaegu, et koomiliseks. Platoni õpetuse arusaam on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast ehk subjektiivusest. Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Mittetõeliseks pidas ta meeleliselt kogetavat ehk empiiriliseks – teadmised tulevad meelte kaudu (nägemine, maitsmine, kuulmine….). Tõeliseks pidas ta ideed ennast. Ainususe tunnetamine paljususes on Platoni kesksemaid teemasid. Tema arvates on ideed muutumatud, püsivad ja igavesed. Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga. Ideed moraali alusena Platon on moralist. Hüve eri liigid on Platoni üksikasjaliku uurimise objektiks – vaprus, mõistlikkus ja õiglus
kuulub inimloomusele, ei saa kõrvale hüljata(üldise inimmõistuse huvi). Motiiv: antropoloogiline eeldus ehk inimloomus, millest kasvavad välja tingimused, kuidas mõeldakse. Mõtlemine ette kirjutatud mõistusest? – antropoloogiline mõõde. Probleem situatsioon: ühelpool on trad. Metafüüsika, mis ei kehti kriteeriumitega, aga üheltpoolt ei luba inimloomus või inimmõistus seda hüljata. Metafüüsika reform – leida muu tee. David Hume’i seos Kanti’ga ja metafüüsikaga. Hume suurmõtleja. Saame osutada reformile ehk ümberkujundamisele. Küsimus – mida on andnud Hume tulevase metafüüsika suhtes ehk reformi suhtes? Raamatu vältel on Kant’i ja Hume’i dialoog. Eessõnas tuleb välja võtta see, mis viisil Hume küsimuse esitab. Hume’i roll küsimusepüstitatuses. Hume’i seos: püstitas probleemi, põhjuslikkuse probleemi. Põhjuslikkusest on hiljem juttu. Põhjuslikkuse seos metafüüsikaga? Põhjuslikkus on traditsioonilise metafüüsika mõiste
(mis vahel varjutab ka imestamist). Metafüüsiline filosoofia on alati holistlik, tervikut haarata püüdev. Olemus (substants) millele saab toetuda, aga mis ise toetuspinda ei vaja. Mis on see, mis teeb inimesest inimese? Inimese olemus. Põhjuslikkus: (Determinism) kõik sündmused on põhjuslikult seotud. Kõik, mis juhtub, sellele on põhjendused olemas (Indeterminism) põhjuslikke seoseid ei ole üldse. David Hume - Ei ole korrektne öelda, et külma veega karastamine põhjustab head tervist. Võib rääkida nende kahe asja koosesinemisest. Metafüüsika. Filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni
Ta arvas, et paremad ajad on veel ees. 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. Metafüüsika on Platonism, mis uurib reaalsust kui sellist. Selles on olulised ideed asjade ja nähtuste tõeline olemus. Maailm on tabatav mõtlemise abil, kuid kogu maailmast pole võimalik ettekujutust saada, vaid ainult idee tervikust. Metafüüsika on kõige üldisem seletus kõikidele asjadele siin Maal. (kui ma viskan kivi üles ja see kukub maha teatava kiirusega füüsika. Aga kui ma küsin, miks ma kivi loobin metafüüsika). Filosoofia on metafüüsika. Igasugune filosoofia ei ole muud, et kujutatakse ette mingi alus ning sellele ehitatakse üles kõik muu maailmas. *Heidegger tõmbab Platoni metafüüsikal püsivale maailmale kriipsu peale, sest 19. sajandi positivistliku filosoofiaga maailmas omavad tähendus vaid eriteaduslikud tulemused.
Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale
rohkematele, kui lihtsalt mingile väiksele grupile. Koolkonnad: Kust tulevad eetilised reeglid? 1. religioosne ja sotsiaalse hüve eetika: Inimene peab käituma vastavalt a) jumala/saatuse tahtele. Kui moraali allikas on jumal, siis on ta ka nende normide karantii, mis kehtivad. b) sotsiaalsele hüvele (rass, rahvus, riik, kommunism jne) 2. Sentimentalism (sõnast sentiment, mitte sentimentaalsus) *Kriteeriumiks on sisetunne/südametunnistuse hääl. *David Hume: moral sentiment kõlbustunne: ,,teatud seesmine meel või tundmus, mis eraldab head ja halba ning mis seob end esimesega ja tõukab eemale teist". Meis tekitavad loomupäraselt meeldivaid tundeid teod, mis on head kas indiviidile endale või kogu ühiskonnale. Vastuväide 1: see hääl on kogukondlik; tunded võivad olla ideologiseeritud. N: mingi ühine rahvustunne ja vaen vaenlase vastu, kuigi ma ise niimoodi vb ei mõtle.
Formalism/ deontoloogiline (kohustuse) eetika kriteeriumiks on on teo/tegematajätmise motiiv Utilitarism/ konsekventsionalism(tagajärjeeetika) tagajärjeks on teo/tegematajätmise tagajärg. Eksistentsialism (Kierkegaard, Sartre/voluntarism (Nietzsche Eetiline sentimentalism Eetilise/ebaeetilise teo kriteeriumiks on sisetundel põhinev südametunnistuse hääl. David Hume: moral sentiment kõlblustunne: ,,teatud seesmine meel või tundmus, mis eraldab head ja halba ning mis seob end esimesega ja tõukab eemale teist." Meis tekivad loomupäraselt meeldivad tundeid teod, mis on head kas indiviididele või kogu ühiskonnale. Vastuväide nr1: see hääl on kogukondlik; tunded võivad olla ideologiseeritud. Vastuväide nr2: see on emotsioon, mis ei tugine faktidel; võidakse süüdi mõista vale inimene.
1 IMMANUEL KANT (1724 - 1804) I. ELU, ISIKSUS, TEOSED Õhtumaine filosoofia saavutab I.Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena. Samal aastal (1781) kui Lessing, suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika". Selle teosega saavutab Euroopa valgustus oma körgpunkti ja ühtlasi ületab end körgemal astmel. Kant sündis 22. aprillil 1724 Königsbergis (Preisimaal) sadulameistri pojana. Üks ta esiisadest oli väljarännanud Sotimaalt mõned sajandid enne Immaneuli sündi. Tänu oma vanematekodule, eriti emale oli ta kokkupuutes pietismiga, mis nõudis puhta mõistuse usu asemele ehtsat tundelist ja ranget vagadust
ülesehitust. · Camus- filosoofia saab alguse absurdist. Tunne, millest filosoofia algab- võõrandatus ümbritsetavast, tihkus. · Bibihhin- meeleolu võib muutuda paljudeks asjadeks või isegi haihtuda. Meelestatus avab ukse filosoofiasse. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon- mingi olukord ning sellele vastav meeleolu. Vastuolu tajutava maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras. Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus. Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine). 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofial on ajatu loomus, olevus? Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega
järeleaimamine (mimesis). 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. Metafüüsika on Platonism, mis uurib reaalsust kui sellist. Selles on olulised ideed – asjade ja nähtuste tõeline olemus. Maailm on tabatav mõtlemise abil, kuid kogu maailmast pole võimalik ettekujutust saada, vaid ainult idee tervikust. Metafüüsika on kõige üldisem seletus kõikidele asjadele siin Maal. (kui ma viskan kivi üles ja see kukub maha teatava kiirusega füüsika. Aga kui ma küsin, miks ma kivi loobin metafüüsika). Filosoofia on metafüüsika. Igasugune filosoofia ei ole muud, et kujutatakse ette mingi alus ning sellele ehitatakse üles kõik muu maailmas. *Heidegger tõmbab Platoni metafüüsikal püsivale maailmale kriipsu peale, sest 19. sajandi positivistliku filosoofiaga maailmas omavad tähendus vaid eriteaduslikud tulemused.
inimestest, vaid kosmosest. Logos (õpetus, seaduspärasus) kuulus kosmosele. Kui kosmost suudeti tabada, siis jõuti arusaamisele. 1.tunnus : filosoofilised mõisted ehk kategooriad kõige üldisemad. Filosoofilisel mõtlemisel kasutatakse kahte vastandkategooriat (mida loogika ei luba). Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd
...............................................................16 Descartes (vt Lisa 20)...............................................................................................................17 Spinoza (vt Lisa 21)..................................................................................................................17 Locke (vt Lisa 22).....................................................................................................................18 Hume (vt Lisa 23).....................................................................................................................18 Berkeley (vt Lisa 24).................................................................................................................19 Valgustusaeg..................................................................................................................................20 Vastuhakk autoriteetidele.............................................
uurib ilu, tõe ja hüve loomust, teadmiste võimalikku saavutamist, välismaailma olemasolu. Filosoofia on kogu selle tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. FIlosoofia eesmärk on luua võimalikult terviklik maailmapilt. Metafüüsika on filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ja alusmõistete uurimisega. Põhiprobleemid on näiteks Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos. Idealism - , mille kohaselt reaalsus on vaimne või sõltub olulisel viisil teadvusest. HEGEL tõde on väljaspool meid ja meie tunnetust reaalsus on midagi nähtamatut Ratsionalism(ratio mõistus): mõistusepärane, maailma tõelisust on võimalik haarata ainult puhastest mõtlemise printsiipidest lähtudes. Maailm on korrastatud, seal loogiline mõistusepärane kord. Maailma on võimalik haarata deduktiivselt (üldistest printsiipidest tuletatakse üksikjuhtumid). Üldteadused. Matemaatika: matemaatilised üldistused.
tal mitu lõhna? Kuid maailm ei saa sisaldada sama palju lõhnu kui on võimalikke tajuaparaate, sest siis oleks samal objektil vastukäivad lõhnad. Järelikult peavadki lõhnad asuma vaimus, kus mujal. = Sekundaarsete kvaliteetide idealism. Ka Rene Descartesi järgi ei saa meeli alati usaldada - meeled informeerivad meid sellest, mis on kehale kasulik või kahjulik, ent nad ei anna meile aimu asjade olemusest. Kui me kasutame oma mõistust ning tungime läbi meelte poolt edastatud andmete, siis millise maailmani me jõuame? 55. Kaks maailma (pilti) Descartesi järgi on maailmas vaid ulatusega asjad. Kõik muu on meelte poolt lisatud. Descartes ja tema kaasaegsed lõid niiviisi lõhe või duaalsuse kahe maailma(pildi) vahel, millest me pole vabanenud tänini: - maailm nagu ta on antud meile (see igapäevane värviline, soe, lõhnav, kärarikas maailm) /ilmnev pilt/
tunnetustegevuse või objekti enda poolt. See on tema jaoks otsustav küsimus. Kant on seisukohal, et ettekujutuste mitmekesisuse seostatus ehk ühtsus saab olla vaid subjekti seostava ehk ühtsust-loova tegevuse tulemus, sel ajal kui tolle mitmekesisuse muid tunnuseid üksnes tajutakse. Taju kuulub meelelisuse juurde ja on inimesel seetõttu üksnes retseptiivne, passiivne võime afektsioone vastu võtta. Mitmekesisuse seostamine ei saa olla antud meelte kaudu, sest isegi kui miski on antud ruumis ja ajas, siis vajavad ühtne ruum ja ühtne aeg ise veel sünteesi-sooritust, et erinevad ettekujutused pelgalt ruumis üksteise kõrval ja ajas üksteise järel antud tajudest seostada ühtseks ettekujutuseks objektist. Seetõttu tuleb mitmekesisuse ühtsust pidada lõpliku subjekti teise tunnetusvõime, spontaanse arutunnetuse tulemuseks. Kanti enda sõnadega: “… igasugune seos, teadvustame me seda endale või mitte
Sõnad on looduse enda poolt." Nimisõnad tähistavad olevate asjade loomust ning sellepärst on sõnad looduse enda poolt. Sofistid Sõnad on konventsioonid. Demokritos Sõnad on juhuse ja mitte looduse poolt. Ehk kõige tänapäevalikum. Sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Keelel ja sõnadel pole maagilist seost olemustega. L. Wittgenstein Sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus . Platon, Aristoteles, Thomas Aquinas Essentia, asja olemus. Locke, Hume Korduvad tajuimpulsid ehk `ideed`. Locke "Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume : ,,sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises." J. Dewey Sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda. Sõnal pole seost asja olemusega.
· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei
tatakse. Sest isegi kui need õpetused oleksid kehtivad, ei sõltuks nende kehtivus ühegi filosoofilise teesi kehtivusest. Seda saaks kindlaks teha ainult vaatluse teel ja mitte puhtloogiliste kaalutlus- te kaudu, millele meie empirism toetub. Olles möönnud, et oleme empiristid, tuleb meil teha tegemist vastuväitega, mida tavaliselt esitatakse empirismile kõigis vormi- des; nimelt et empiristlike printsiipidega on võimatu ära seletada paratamatute tõdede teadmist. Sest nagu Hume otsustavalt näitas, ei saa ükski üldine propositsioon, mille kehtivust saab kindlaks teha tegeliku kogemuse abil, olla loogiliselt kindel. Ükskõik kui sageli seda ka praktikas verifitseeritaks, jääb ikka võimalus, et see millalgi edaspidi ümber lükatakse. See, et mingit seadust on kinni- tatud n - 1 juhul, ei anna mingit loogilist tagatist, et seda kinnitab ka juht n, ükskõik kui suureks me n-i peame. Ja see tähendab, et
Algusega on kõige tihedamalt seotud Francis Bacon. Kõikidele nähtustele ja asjadele hakati vaatama kasusaamise pilgu läbi. Mis on hea, see on ka kasulik (ja vastupidi). Filosoofia põhiküsimuseks sai "Mis on tunnetuse lähtealus? (kas matemaatiline teooria või teaduslik eksperiment?). EMPIRISM -- tõsikindlate teadmiste allikaks on EKSPERIMENT. RATSIONALISM -- tunnetuse aluseks on MATEMAATIKA ja FORMAALNE LOOGIKA. SENSUALISM -- tunnetuse allikaks on meelte, tajude andmed. (Meelelise ja ratsionaalse vahekorra probleem sai alguse Parmenidesest (6.-5. s. e.m.a.)). FRANCIS BACON (15611626) Esimene empirist. Põhiteos ,,Uus organon", mille vastandas Aristotelese loogikaalastele töödele, mis olid kokku võetud nimetuse ,,Organon" (eesti keeles ,,tööriist") all. Vaen Aristotelese mõtlemise vastu. Bacon väitis: ,,Parem on jaotada loodus osadeks, kui abstraheeruda." (Viitas seejuures Demokritosele.) Propageeris teaduse tekkimist. Tema
"Kui ma pean kas ise halba tegema või laskma endale halba teha siis eelistaksin lasta endale halba teha" "Nauding on kohutav kiusatus" "Kui ma midagi ei tea siis ma ei väida end seda teadvat" tegeleme asjadega mida oskame Platoni õpetus On idealistlik filosoof, Maailm meie ümber ei ole tõeline, seda ei eksisteeri Tegelikult eksisteerivad eidosed ehk ideed, millele võlgnevad oma olemasolu meeltega tajutavad asjad On mittemateriaalsed vormid, muutumatud, surematud ja igavesed, saame tajuda üksnes mõistusega Iga materiaalne asjade liik vastab vastavale ideele Ideed olid juba enne asju olemas ja nad on inimmõistusest sõltumatud, ideest kõrgeim idee on hüveidee=saab samastuda üksnes jumalusega Koopa müüt kujutage endale ette suurt koobast, seal on inimesed, kes on seal olnud terve elu aeg, nad on aheldatud näoga vastu koopa seina ja nad ei saa pead pöörata. Nende seljataga on tuli, ning nende ja tule vahel on tee, mille ääres on müür
olematute kallaste vahel? Miski, mis ei voola välja ühestki lättest ega suubu ühessegi ookeani? Me võiksime öelda, et Augustinus nagu ükskõik kes oskas vastata konkreetsetele faktilistele küsimustele aja kohta; aga nagu [1832] kõik teisedki, ei suutnud ta vastata abstraktsetele küsimustele Aja mõistest. Aga mis vahe siis on neil konkreetsetel ehk faktilistel ning abstraktsetel ehk mõistelistel küsimustel? Võtame teise näite. Nagu iga arukas inimene teadis Hume suurepäraselt, kuidas eristada juhtumit, mil ta kohtab sõpra varem kokkulepitult, sellest juhust, mil ta kohtab sõpra juhuslikult; ning oskas teha vahet kaardimängul, kus jaotaja jagab kõik ässad kavalat võtet kasutades endale, ja teisel, kus ta omandab need õnneliku juhuse tõttu. Sellest hoolimata, kui Hume küsib endalt filosoofina: Mis on Juhus? annab ta tegelikult vastuse, mille ekslikkust võime hõlpsasti tõestada. Ta ütleb, et kuna
on kujutatud ja millised osad seda teevad 2)teisel tasandil tegeletakse kujundite ja loo interpreteerimisega, st teoseid tuleb lugeda intertekstuaalselt, suhtest teiste teoste ja tekstidega 3) terviku interpretatsioon, mis hõlmab ka kunstniku maailmavaatelisest sõnumist arusaamist. Me peame aga esmalt MÄRKAMA kunstiteosele omistatud staatust. Wolfgang Welch ütleb, et esteetikaga tegeledes peame me tänapäeval olema transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist konteksti, sest me ise oleme selle osad. 3). ……… (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.)
Tahkus Mis täidab ruumi, millest kehad koosnevad? Descartes’i järgi ulatus, aga see on liiga abstraktne. Kehad on tahked. Locke tahkusest: see on objekti võime takistada teisi objekte võtmast enda alla seda ruumi, milles ta asub. EI NIMETA seda läbitungimatuseks, sest see pigem tuleneb tahkusest kui on tahkus ise ja see on negatiivne määratlus. Berkeley: Tahkus ei erine soojusest, lõhnast jms, kui saame temast teada ainult oma meelte vahendusel. Kui maailmas puudub tahkus, siis Berkeley järgi pole seal mitte midagi. Subjektiivne idealism – usub, et ka primaarsed kvaliteedid asuvad vaimus. Locke’i järgi saab maailma kujutada sellisena nagu ta on, Berkeley ja Hume eitavad seda. Berkeley: ei saa mõista objekti eraldi tema kvaliteedist. Kui eraldame kõik kvaliteedid, mille kaudu tunneme õuna, siis omadusteta õun ei erine õuna puudumisest. Hume: sama arvamus
Ciorani arvates on elu mõttetus, kuna inimene on juba sündidest saadik maailma ori. Ciorani arvates on elus kõige eksitavamad mõtted ja teod, neid peab ta halvaks. Elu näib talle rämps, abstrakstioon on ainus, mis näib talle elusolevana 22. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab? Cioran leiab, et enesetapp on lunastus. Eluaastad oli tema jaoks kui alanduse õppetunnid, mis tuletasid talle meelde, et ta on ikka veel elus. Surm on tema jaoks ainus reaalsus. 23. Miks Cioran võitleb elu vastu? Ciorani jaoks on elu mõttetus, pole mõtet millegi poole püüelda, pole mõtet oodata ega loota, sest elu pole inimese jaoks hea. 24. Mida tähendab "kõigi väärtuste ümbervääristamine"? Nietzsche arvates peeti tõeks seni valet. Kõigi väärtuse ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel. 25. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli "kõigi väärtuste ümbervääristamises" ja "katte
NIKOLAI Kelle? LUMI See on… NIKOLAI Ma tahan teada, kelle särk see on? LUMI Käbitaguja särk. NIKOLAI Kus ta ise on? SOLK Surnud. NIKOLAI Mismoodi ta suri? LUMI Meil oli haarang ja siis lasime ta kogemata ise maha. NIKOLAI Kas see haarang, kus te juuatäispeaga linnast polgu kohale ajasite? SOLK Vist… või… ei… SOLK ja LUMI vaidlevad Ei see oli see teine, kolmapäeval. Ei ikka neljapäeval. Või oli see kolmapäevane? KUUL Hea küll, mis me varjame. Kukub See oli siis, kui me rekvireerisime, vot siin on puskar. Pool on alles. SOLK Mida kuradit. Kukub Ma teeksingi kohe ettekande. Selle majapidamise eest peaks hoolitsema Salme Salu. Aga nagu näete, pole mingit puhtust ega korda. Seda me sallida ei või! NIKOLAI Kus ta on? SOLK Siin keldris. 10 LUMI Vahi all. NIKOLAI Miks ta seal on? SOLK Sest tema vend teenis Saksa sõjaväes. Ja ta saboteerib
Ja eelkõige iseenesele.Võtke endasse midagi, mida tõepoolest vihkate. Midagi, mis teid tõepoolest rõhub ja millest soovite juba ammu vabaneda. See võib olla ebausaldusväärsus, laiskus, kannatamatus või siis kalduvus anda järele halbadele harjumustele midagi, mida ei peaks teie arvates olema. Nüüd aga püüdke mõista selle omaduse või kalduvuse taga seisvat tõelist motiivi. Mis on see, mis sunnib teid ikka uuesti ja uuesti seda tegema või tundma? Kas te suudate tajuda oma motivatsiooni sees olevat hirmuelementi? Kas panete tähele, et kohe kui te teadvustate hirmu, muutute te pehmeteks, tundes umbes midagi sellist: "Issand Jumal, ma ei teadnud, et ma sellisel määral kartsin. Ma aitan ennast". Siis tekib teis mõistmine, armastus ja andestamine.Kuni te peate hirmule põhinevat käitumist agressiivsust, halbade harjumuste kalduvust, pugemist "halvaks" või "rumalaks", siis te süüdistate. Kuid hukkamõist on hirmul põhinev aktiivsus
annaabi.ee 
