vaid ranges tähestiku järjekorras. See oli samm liikuva aabitsa poole. Palju teisigi võtteid leiutati selleks, et tähekujusid saaks paremini meelde jätta ja lugemist meeldivamaks teha. Näiteks kasutati mängukaarte silpide ja sõnadega, tähekujusid joonistati, aga ka valmistati saiataignast ja must materjalist. Ka kasutati tähtede lisamise harjutusi, mis elavdasid tähtede, silpide ja sõnade lugemist. Näiteks R_RE-REB-REBA-REBAN-REBANE. Häälikumeetod Oluline edasiminek toimus tänu Valentin Ickelsamerile aastast 1527. Tema soovitas hääldada vaid seda häälikut, mida täht märgib. Lugemist hakati käsitama kui häälikute reastamist.Koolitöösse jõudis häälikumeetod Henrich Stephani kaudu (19.saj). Tema soovitas häälikuid ja vastavaid tähemärke õppida sellises järjekorras: 1) vokaalid ehk täishäälikud (u, o, a...); 2) diftongid (ai, au, äu...); 3) konsonandid ehk kaashäälikud ( m, b, p, f, w...)
(mitte järjekindlalt) 2x. Pronominaalne täiend ei ühildu põhisõnaga (Stahlil ühildub). Stahli ja Blume sõnavara erineb. Blume pole Stahli järgija. Eesti k tuletusvõimaluste tundmine lubab Blumel moodustada tuletisi, mida pole Stahlil ega Gösekenil. Kasutab rahvakeelseid väljendeid. Blume tekstid pakuvad materjali keelemuutuste jälgimiseks, sest seal on jooni, mis puuduvad tema kaasaegsetel kirjameestel. Bengt Gottfried Forselius 1656 "Didactica magna". Häälikumeetod (koos Herliniga õpetas selle abil talulapsi lugema). Forselius õpetas lapsi veerimismeetodiga lugema. 1684 Forseliuse rahvakoolmeistrite seminar. Eesti rahvakooli algataja, tänu kellele hakkas Eestis lugemisoskus levima, sest ta märkas, kui raske on eestlastele Stahli kirjavara. Ettepanek kirjaviisi lihtsustamiseks: võõrtähtede kõrvaleheitmine, pärisnimede eestipärastamine, h kui pikendusmärgi ärajätmine, kasutada akusatiivis t-lõppu, eituses pöördelõppude ärajätmine
annaabi.ee 
