Artur Alliksaar - Referaat ja Põhjalik luuleanalüüs (4)

Artur Alliksaar (1923-1966)
Suur on see, mis särab end säästmata.
( Luuletus „Improvisatatsoone harfil“)
Kes oli Artur Alliksaar?
Artur Alliksaar elas aastatel 1923 – 1966.
Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.
Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse . Temale said
osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma
kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.
Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine , laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli.
Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.
"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-)
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.
Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,
inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin , Henn -Kaarel Hellalt , Aleksander Suuman ja Mati Vaga ,
ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.
Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep , Boris Kabur , Tõnu Kõiv , Leo Metsar , Ülo Torpats, Mati Hunt.
Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski , Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep .
Luuleanalüüsis kasutan teiste mälestusi Artur Alliksaarest .Kui vaimsest mentorist ja muidu autoriteedis nii elus kui ka loomingus.
 Ottniell Jürisaar
Ottnielli mälestused käsitlevad kõige varasemaid mälestusi Alliksaarest ja seega arvan ,et tema peaks olema esimene kelle mälestuste põhjal luulet analüüsida.
Väikesena koolipõlves kõndisid NSVL -I sõdurid Kivisillalt mööda ja Alliksaar mõtles nende kohta kohe pilkava luuletuse , mis kirjeldas neid sõdureid , nimelt ei arvanud keegi NSV võimu püsimajäämist.
Suur ja lai on saabas , mis mul jalas -
Rikas õhuaukudest ta pind.
Sellist saabast ilmas teist ei leidu,
Kus nii vabalt hingata võib jalg.
Kuna sõdurid kes mööda marssisid haisesid ja olid räsitud ilmega ja pealegi olid nad võõrvõimu toojad ,siis sisaldab see luulejupp tugevat irooniat.
Alliksaare luuletus „Lõhmussilla“ käsitleb Alliksaare,Jürisaare ja Rein Sepa redus veedetud aega ,kus nad kolmekesi metsavendadena tegutsesid ja ka sealhulgas loomingule pühendusid.
Üldiselt räägib luuletus kõik sellest mida nad seal läbi elasid ,kuidas nad naisteks riietudes taludele tööd tegid ja selle eest söögiraha said.Redupaikadest on värsse ,kuidas lauta oli ehitatud punker juhuks kui Nõukogude sõdurid „regulaarset kontroli“ metsavendade ja redutajate pärast tegid. Metsavenna ametis olles valmis neil ka ühevaatuseline lühiooper ,mille nimi oli samuti „Lõhmussilla“ seda kandsid nad ,siis kodutalus ette.Kodutalu oli siis nende punkrist 4 km kaugusel ja seal nad enda enamus aega redutasid ja aitasid talurahval tööd teha.Luuletuse ja ooperi mõtted kattuvad.
Luuletus „Haarang“ räägib siis nende punkrist ühes talus ,mis oli neil väga hubaseks muudetud.Elati koos lammaste ja muude pudulojustega.NSV sõdurid jõudsid nende asukohani ja neile tehti haarang.Ehk siis Alliksaar kirjutab enda luulet väga palju reaalsusest ja enda elulisestest kogemustest.See periood on siis Alliksaare loomingulise põhja poolest kõige tuntum ,sest viimati kui Jürisssar veel Alliksaarega kohtus ,ei mäletanudki too seda, ehk kõik on kirja pandud Jürissaare mälestuste põhjal.
 Henn-Kaarel Hellat
Alliksaart iseloomustab õpetussõna Hellatile ,kui Alliksaar ütles : „Ära mitte kunagi luuleta „mööda lendas linnuparv“ ,vaid kirjuta et nägin kolme harakat, viitteistkümmet ööbikut ja ühte näljast kanakulli .“
 Madis Kõiv
Madis Kõiv oli Alliksaare suu sõber aga kui ta jõudis 1961 aasta sügisel Tartusse ,siis oli luuleuuendus läbi teinud palavikulise faasi.Olid sündinud klassikalised lood nagu „ Kiigelaul “ „Noorkuu“ „ Prelüüd rüütlirüüs“ „Kes mängib masti“ ja veel mõned teised : need olid need , millest ikka hurdumusega räägiti ja peeti märketeosteks , millese suhtuti peaaegu nagu püadesse tekstidesse.
Rein Sepp oli tema õpetaja.Temast rääkis Alliksaar alati väga suure aukartusega ja kui lähemalt vaadata tema tekste ja võrrelda neid Rein Sepa tekstidega , siis on näha , kui palju ta on Rein Sepa käest võtnud : isegi keel ja sõnavara on tugevalt Rein Sepa oma.Mingil hetkel tekkis Alliksaarel loominguline kriis.Näiteks „Sarapuusaludes“,ta ütles ,et ta ei saa panna neid oma järgmisesse kogusse,muidu on need järgmised kogud eelmiste kõrval nõrgad ja see oleks piinlik.Luuletus „Nukuhukk“ ,kui ta neid luges ,siis ta luges neid alati ette vabandava ilmega ja tundis ennast pärast halvasi.
Andres Ehin
1960 aastate hilissügisel sai Ehin ülikooli kohvikus kokku Ain Kaalepiga ,kes rääkis talle Alliksaarest ja kohe talle ka tema loomingut tutvustas.
Tegemist oli olnud väga korralikult tehtud lõppriimiliste värssidega Underi vaimus .See luule olevat niivõrd palju üle tolleaegsest ametlikust luulest ,mida viljelesid näiteks Erni Hiir , Vladimir Beekman,et võis tunda kohe Alliksaarega vaimset kokkukuuluvust.
Kui Alliksaar esitas talle luuletust „Kiigelaul“ ,mis oli väga modernistlik ja modernism oli Alliksaarele vägagi omapärane.Sõnademäng ja lüüriline varjundirohkus , intellektuaalne iroonia - kõik iseloomustasid Alliksaare luulet.Alliteratsioonide ja assonantside rohke kasutamine lähendas seda luulet teisest küljest ka regivärsile.
Alliksaar tegi tegi karmilt vahet piinlikult isikliku ja põnevalt isikupärase vahel.
Lõpetuseks
Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks ,kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige „naljameheks.“
Alliksaar rõhutas : esiteks – et luule peab olema konkreetne
Teiseks- luuletuses ,ühes konkreetses luuletuses,tohiks tegelda vaid ühe probleemiga ja selleks kasutada vaid omavahel loomulikult sobituvat.Ehk kirjeldades tormi merel, tuleb rääkida tormist, tuulest ,lainest,paadist,aurikust ja purjekast.
Alliksaar oli peaaegu alati väga elevas meeleolus.Ta otsis kõikjalt paradokse – nii luulest,filosoofiast kui ka olmest.
Mitte üks põprm ei sallinud ta luules halinat ja lalinat ,oma isiklike tunnete mõõdutundetud eksponeerimist ja paisutamist.
Alliksaar oli tänu oma raskele elule saanud palju mõjutust vangilaagritest ja võõrvõimu poolt tagakiusamisest ,kuid siiski nagu eelpool mainitud ei sallinud ta halinat ja isiklike tunnete esile tõstmist, vaid vastupidi ta sai tänu enda raskele elule hoopis kingituseks sellised elluvaated ,mis tegid temast inimese kes ta oli.
Jäin rahule ,et sain enda luuleanalüüsi teemaks just Artur Alliksaare ,sest mul jäi temast väga sügav mulje ja pärast seda referaati olen hakanud luulele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Olen kindel ,et ka teised teemad oleksid olnud põnevad, aga olen ka kindel enda teema ainulaadsuses.