Psühholingvistiline essee keeleuniversaalide leidmisest (0)

KEELEUNIVERSAALIDE LEIDMINE – VÕIMALIK VÕI MITTE?
MIRELL PÕLMA
Keeleuniversaalid võtavad oma olemuselt kokku väited inimkeelte omaduste või tendentside kohta (Osgood 1961: 255). Keeleuniversaalidega hakkas esimesena tegelema generatiivne grammatika – või täpsemalt selle haru universaalne grammatika –, mis pärineb Noam Chomsky sulest, kui ta ei olnud rahul 20. sajandi keskpaigani levinud ideega, et lapsed õpivad emakeele ära üksnes täiskasvanuid kuulates ja neid imiteerides. Usuti , et laste keeleõppel on lihtne korrapära: nad õpivad keele ära katsetamise, vigade tegemise ja kiitmise teel. ( Tool Module ) Chomsky tuli 1965. aasta teoses „Aspects of the Theory of Syntax“ välja uue teooriaga (Chomsky 1965), miks lapsed omandavad keelt kogu selle komplekssuse juures siiski vaid paari aastaga. Peaajju on sisse kodeeritud keelestruktuur, mis kergendab õppimist. Inimesel on peaajus sünnist saati hulk piiratud reegleid, millega saab keelt organiseerida. (Tool Module). Seda võiks nimetada kaasasündinud keeleorganiks. See omakorda viitab sellele, et kõikidel keeltel on ühesugune põhistruktuur, mida tuntakse universaalse grammatika nime all (Tool Module).
Vastsündinul kui „puhtal lehel“ on potentsiaal omandada mis tahes keel, sest „kõik keeled on peaajus ühel või teisel viisil juba sündimishetkeks organiseeritud ning tema elukohas kõneldava keele keskkond määrab ära lapse emakeele“. Laps ei õpi rääkima kuidas iganes ta ise tahab, vaid võtab omaks kindla keelestruktuuri. Universaalne grammatika usub, et kõikide keelte süntaks on ühesugune ning inimesed sünnivad keelevõime ning struktuuriga. Evolutsioonibioloogid Philip Lieberman ja Terrence Deacon ei nõustu universaalse grammatika kaasasündinud keeleorgani ideega: nad kinnitavad, et inimesel seda pole, sest keel on õpitav oskus, mis põhineb funktsionaalsel keelesüsteemil. Sama usuvad ka kognitivistid, kes vastanduvad formalistidele-generativistidele. (Tool Module)
Noam Chomsky pani aluse formaalsele suunale keeleteaduses. Kuna Chomsky esitas nii julgeid väiteid vähese materjali, on talle ka palju vastu väidetud. Formaalsele suunale vastandub funktsionaalne.
Teha üldistusi suure andmehulga – kõikide maailma keelte – kohta, mille kohta on väga vähe teada, on raske, aga kui neid andmeid käsitleva teooria kohta pole täpselt teada, mida uuritakse, on olukord veelgi keerulisem. Universaalide püstitamist segab see, et universaalset grammatikat võib mitmeti mõista: kas see räägib kasutusel olevatest ehk operatiivsetest (universalia actu) või potentsiaalsetest (universalia potentia) universaalidest ( Klein 2009: 335)? Mida enam uurimisele tahke juurde tekib, seda vähetõenäolisemana tundub leida keeleuniversaale.
Universaale on raske leida, kui mitte öelda päris võimatu, sest keeli on palju. Teadmised maailma kõikide keelte kohta on piiratud (Klein 2009: 334). 2009. aasta seisuga on Ethnologue’i andmebaasi järgi maailmas 6909 erinevat keelt ( Anderson 2010). Mida aga eristuvaks pidada? Probleeme on tekkinud mõnede dialektidega: kas neid pidada iseseisvateks keelteks või mitte? Seega ei ole maailma keelte arv kindlasti selles mõttes lõplik. Lõplik pole see ka selles mõttes, et keelte arv muutub pidevalt, sest eriti väikese kõnelejaskonnaga keeled surevad ajapikku välja. On see keelte universaalide leidmisel oluline teadmine? Pigem küll, sest keelte arvu pideva muutumise tõttu on keeruline üldistada .
Universaalidest ja üldistustest ei saa rääkida, kui kõigist maailma keeltest vaid kuni 10% on põhjalikult uuritud, neil on grammatika, sõnastikud jms ( Evans , Levinson 2009: 432). Üle 6000 keele seast ligi 100 kohta on kirjutatud põhjalik kirjeldus, seega põhjalikku infot on teada ainult 3% kohta kõikidest maailma keeltest. Järelikult peavad inimkeelte universaalid olema pigem ettevaatlikud oma väljaütlemistega.
Keelte arv muutub igal aastal, mistõttu on ka raske kõikide keelte kohta põhjalikke teadmisi koguda, et nende põhjal julgeid väiteid püstitada. Alati on parem uurida teemat, mille valim ja materjal on stabiilsed ega vähene. Evansi ja Levinsoni (2009: 432) sõnul teatakse praeguse seisuga maailma keelte kohta liiga vähe, et põhjapanevaid järeldusi teha. Nende sõnul toob iga uus keel välja järjekordselt uue tunnuse või omaduse ja pöörab senised teadmised peapeale.
Mingil määral muutuvad keeled ka kokkupuutel teistega , seda muidugi eeldusel , kui kokkupuude on. Isolaatkeeled (nt pirahã keel) säilivad muutumatute-puutumatutena, kuigi tänapäevamaailmas on see pigem harv nähtus. Keelekontaktide mõjul toimuvate muutuste tõttu on jällegi raske teha üldistusi, sest uurimismaterjal pole stabiilne.
Evansi ja Levinsoni (2009: 437–439) sõnul pole siiani välja mõeldud keelelisi universaale ehk üldistusi, mis kehtiks tõepoolest kõigi keelte kohta, nii et neis ei saaks ei kahelda ega ka neile vastuargumente leida. Nad leiavad, et see pole võimatu missioon , ent siiani pole sellega hakkama saadud ning uurijatel on sinnani veel pikk tee. Raske on leida keelte vahel ühisosi, kui need oma olemuselt niivõrd erinevad, nagu näiteks viipekeel (ed) ükskõik mis nn tavakeelega võrreldes. Siiani esitatud universaalid pole mitte absoluutsed, vaid statistilised.
Evansi ja Levinsoni (2009: 433) meelest on keelte puhul on pigem selle bioloogiline ehitus (st kõnelemis- ja kuulmissüsteem) universaalne, üldistatav, mitte süntaks, millele Chomsky keskendus. Chomsky järgi on süntaks, eriti sõnaklassid, universaalse grammatika kese , kuna väidetavalt on igas keeles olemas nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad ja määrsõnad. Evans ja Levinson (2009: 434) vaidlevad sellele vastu, sest mõnes keeles polegi määr- või omadussõnaklassi ning nimi- ja tegusõnu ei eristata. Seega kategooriate osas süntaktilisi universaale pole ka leitud.
„Eesti keele seletava sõnaraamatu“ ( EKSS ) järgi on keel inimese tähtsaim suhtlusvahend, mis annab edasi mõtteid ja tundeid. Keele abil mõeldakse, seda kasutatakse nii suuliselt kui ka kirjalikult. Keel ei piirdu ainult suulise eneseväljendusega, vaid on sümbolite ja reeglite kogum, kuidas edastada infot. Evans ja Levinson (2009: 433) toovad välja viipekeeled , mis häälikulisest keelest erinevad foneetika poolest, sest neis ei toimu kõnelemis- ega kuulmisprotsesse, mis aga ei tähenda, et viipekeeled oleks sellevõrra vähem struktureeritud või väiksemate väljenduslike võimalustega. EKSS kirjeldab viipekeelt kui „suhtlemises (häälikulise keele asemel) kasutatavat viibete süsteemi, kineetilist keelt“. Keele definitsiooni alla kvalifitseerub järelikult ka viipekeel, kus suhtlemisel kasutatakse kehakeelt, žeste.
Senimaani on ainus ümberlükkamatu üldistus kõikide keelte kohta on definitsioon ise: keelt kasutatakse suhtlemiseks ja info edastamiseks. Ka see on kindel, et keeles toimuvad aja jooksul muutused: nii keelte arvus üle maailma kui ka iga keele siseselt. Keelde süvitsi minna ja täpsemaid järeldusi teha on keeruline, kui kõikide maailma keelte kohta ei jõuta kunagi infot koguda.
Viipekeelt emakeelena kasutajate erinevused tavainimestest tulenevad inimeste bioloogilistest eripäradest ja puudujääkidest ega sõltu ajus paikneva väidetava „keeleorgani“ olemasolust. Kuna keelte uurimisel ilmnevad pidevalt nn erandid, mis kalduvad tavalisest ja universaalsest kaugele kõrvale, ei saa viipekeelt ja häälikulist keelt võrreldes ühtsest foneetikast rääkida. Samas sisu ja otstarve on mõlemal keeletüübil samasugune , kui lähtuda semantilisest poolest, mõttekeelest (mentalese), kust saavad mõtted endale kuju, mida suhtluses väljendatakse.
Semantiline universaal peitub mõttekeeles. Mõttekeel on Chomsky järgijate sõnul kaasasündinud ja keeleõpe annab sellele juurde viimase lihvi ja vormi. Evans ja Levinson (2009: 435) vastavad sellele jällegi keeltevaheliste suure erinevusega: grammatika ja leksika kodeerivad valmis mõttekeelsed mõisted, kuid ei saa neid igas keeles ühtviisi sõnadesse panna, sest mõnes keeles ei pruugi olla näiteks värvi- või arvsõnu, samas mõnes teises võib olla jälle „liiga palju“ (nt atabaski keeles tuleb valida verbi juurde objektikategooriaks vedelik, köiesarnane ese vms). (Evans, Levinson 2009: 435) Keel peegeldab kultuuri ja ümbrust: kui mõne kategooria jaoks ei nähta vajadust, siis ei kajasta seda ka keel, aga „ei nähta vajadust“ tähendabki seda, et keeltes ei ole mitte midagi universaalset. Kui semantika oleks universaalne, väljendataks ühesuguseid kategooriaid küll erineval viisil, kuid väljendatav sisu oleks sama.
Kui arvestada kõike, mis keelte mitmekesisusest teada, selgub üha enam, et universaalse grammatika oletused ei pea paika. Selleks et universaalne grammatika üleüldse õige olla saaks, peaks kuidagi lapse ajju saama tuhandete keelte jagu struktuuri põhimõtteid, mis on aga võimatu. (Evans, Levinson 2009: 445) See tähendab, et lapse ajus peaks eksisteerima tuhandete keelte ühisosaks olev alge, mida siiani pole veel avastatud. Nii paljude ja niivõrd üksteisest erinevate keelte universaalide leidmine on siiani olnud raske ja kaheldakse, kas ongi üldse võimalik.
Oletatakse, et inimkeel sai alguse 100 000 aasta tagusest geenmutatsioonist, mille tagajärjel aju töö muutus. See muutus võiski panna aluse inimkeele tekkele ja suhtlusele . Inimkeele teke on seotud kognitiivsete võimete kiire arenguga. (The Origins of Language ) Inimkeel erineb on loomade keelest. „Inimesed on ainsad elusolendid , kelle suhtlussüsteemid (ehk keeled) erinevad fundamentaalselt nii vormis kui ka sisus .“ (Evans, Levinson 2009: 429) Chomsky jõudis järeldusele, et inimkeelt eristab loomakeelest keeleorgan , mis loob inimkeelte sortimendile piiranguid (The Chomskyan Era 2000). Ka inimkeele rekursiivsus eristab meid loomadest ja nende suhtlusviisist. Samas semantiline ja foneetiline pool on sarnased. (Evans, Levinson 2009: 442) Teada on ka see, et ahvilised on teatud piirini võimelised inimkeelt omandama. Neil võib seega olla samasugune keeleorgan mis inimestelgi (Chomsky 2000) ning inimkeele erilisuse üldistus ei pea jällegi paika, kui seda võivad ka loomad omandada. Selles vallas peaks keeleteadlased ja bioloogid koostööd tegema, jõudmaks
Keel on üks paremaid näiteid kaasevolutsioonist, kus koos arenevad bioloogia ja kultuur. Bioloogia piirab ja suunab keelestruktuure, ent ei dikteeri neid. (Evans, Levinson 2009: 446) Sellest tulenevalt võib öelda, et bioloogia ja keel küll teevad koostööd, kuid bioloogilises mõttes pole inimesele antud sündides kaasa mingeid eeldusi , mis annaks kindlaid juhiseid, kuidas keelt teatud struktuuri järgi omandada.
Evansi ja Levinsoni artikli, millel essee suures osas põhineb, võtab lühidalt kokku see, et lükati Chomsky väiteid ümber sellega, et üldistada ei saa nii vähese materjali põhjal, ning kui kõiki maailma keeli lähemalt uuritaks, saadaks ka nende sõnul teada, et üldistusi ei saa teha, sest keeleline mitmekesisus on liiga suur ja igal põhjalikumal uurimisel saadakse midagi uut teada, mis vahel sunnib ka uurimissuunda muutma.
Samas, kui saaks kõiki maailma keeli ja keele omandamist analüüsida, võib ka välja tulla hoopis vastupidine . Vahest leitakski keeltevahelised ühisosad tänu põhjalikule uurimisele, mille taha on siiani universaalide leidmine jäänud? Charles E. Osgood (1961: 236, 244) arvab , et unikaalsuse pinna all peidab end universaalsus , mis pole arbitraarne, seega peakski universaalide otsimine teadlaste huviobjekt olema. Keeleteadlaste tahe leida keeleuniversaale viib keeleteadust üha edasi, kuigi igal katsel ei pruugita tõelevastavaid universaale leida. Aga ka vigadest õpitakse! Samas ei välista Osgood (1961: 250) üht teisest: universaalsuse kõrval on alati unikaalsus . Vahest oleks parem võtta suund unikaalsuse rõhutamisele, mitte universaalsuse ümberlükkamisele?
KIRJANDUS
Anderson, Stephen R. 2010. How Many Languages Are There in the World? – Linguistic Society of America; http://www.linguisticsociety.org/content/how-many-languages-are-there-world . Vaadatud 26.02.2015.
Chomsky, Noam 1965. Aspects of the Theory of Syntax. Cambrige: MIT Press; http://faculty.georgetown.edu/irvinem/theory/Chomsky-Aspects-excerpt.pdf . Vaadatud 26.02.2015.
Chomsky, Noam 2000. The Architecture of Language ; http://www.chomsky.info/books/architecture01.ht m. Vaadatud 26.02.2015.
EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009; http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=keel . Vaadatud 26.02.2015.
EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009; http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=viipekeel&F=M . Vaadatud 26.02.2015.
Evans, Nicholas, Stephen C. Levinson 2009. The myth of language universals: Language diversity and its importance for cognitive science . – Behavioral and Brain Sciences 32, 429–492.
Klein, Wolfgang 2009. Finiteness, Universal Grammar and the Language Faculty. – Cross -Linguistic Approaches to the Study of Language 24. Nijmegen: Max Planck Institute of Psycholinguistics, 333–344.
Osgood, Charles E. 1961. Language Universals and Psycholinguistics. – Universals of Language. Ed. Joseph Greenberg . Cambridge: The M.I.T Press, 236–269.
The Origins of Language; http://thebrain.mcgill.ca/flash/a/a_10/a_10_s/a_10_s_lan/a_10_s_lan.html . Vaadatud 26.02.2015.
Tool Module = Tool Module: Chomsky’s Universal Grammar; http://thebrain.mcgill.ca/flash/capsules/outil_rouge06.html . Vaadatud 24.02.2015.