Villem Grünthal-Ridala elu ja looming (1)

KOOL
Nimi
VILLEM GRÜNTHAL- RIDALA ELU JA LOOMING
Referaat
Juhendaja : õp. .............
Koht, aasta
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA ELU 4
III VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA LUULEKOGU „ KAUGED RANNAD “ 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9
Lisa 1 10

SISSEJUHATUS

Villem Grünthal-Ridala oli Eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija. Ta kuulus mitmetesse kirjandusseltsidesse ning toimetas mitmeid ajakirju. Ta on tõlkinud soome keelest eesti keelde mitmeid teoseid. Tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega.
Käesolevas referaadis annan ülevaate Villem Grünthal-Ridala eluloost ja loomingust.

I VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA ELU

Villem Grünthal-Ridala (kodaniku nimega Wilhelm Grünthal) sündis 30. mail 1885. aastal Muhumaal Kuivastu kõrtsmiku perekonnas. 1890. aastal siirdusid vanemad Hellamaa külla kauplust pidama . 1891 . aastal asus Villem Grünthal-Ridala õppima Hellamaa kihelkonnakooli, lõpetas selle 1895 . Pärast seda õppis 1891- 1897 Kuressaares Eisenschmidti erakoolis ja 1897-1905 gümnaasiumis. 1899. aastal ehitas perekond Viira külla kauplusehoone ja asus sinna elama.
Pärast vormilist astumist Tartu ülikooli siirdus Villem Grünthal-Ridala 1905. aastal Helsingi ülikooli õppima soome keelt ja kirjandust, folklosristikat ja Põhjamaade ajalugu. Lõpetas ülikooli 1909, 1911. aastal sai mag. philos. kraadi. Helsingi ülikool ei võimaldanud Ridalal 1922 kaitsta eesti keeles doktoriväitekirja ning dr. philos. kraadi sai ta alles 1941 uurimusega „itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä“
1905. aasta revolutsiooni ajal vangistati Villem Grünthal-Ridala Saaremaal karistussalga poolt ja teist korda Läänemaal Risti jaamas . Pärast seda paigutati ta Tallinna Toompea vanglasse, kus ta tutvus Friedebert Tuglasega. Ridala vabastati 1906. aasta kevadel.
Villem Grünthal-Ridala töötas 1910 -1919 eesti keele õpetajana Tartus. Ta toimetas Eesti Kirjandust 1912-1914 ning kuulus toimkonda 1911-1925. 1914-1916 oli Üliõpilaste Lehe toimetaja . Suviti tegi ta keeleuurimismatku peamiselt Saare- ja Setumaale. 1919 saadeti ta Tartu ülikooli stipendiaadina end täiendama keeleteaduse alal Helsingisse. 1922 abiellus ta soomlanna Ida Emilia Hokkaneniga, kes on tõlkinud soome keelde Tammsaare „Kõrboja peremehe“ jm. Kuna Taru ülikool enam talle tööd ei pakkunud, asus ta 1923 Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektoriks, kellena töötas surmani.
Villem Grünthal-Ridala oli Ungari La Fontaine’i Seltsi välisliige, SKS-i ja Kalevala Seltsi välisliige, EKL-i ja EKS-i liige. 1920. aastail tegi kaastööd eesti ajakirjandusele kuid läks tülli Loomingu ja Eesti Kirjanduse toimetusega. Vanemas eas on ta avaldanud peamiselt keeleteaduslikke töid Soomes, ajakirjas Virittäjä jm. Ta suri Helsingis ja on maetud Hietaniemi kalmistule.
II VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA LOOMING
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus. Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi. Ridala oli üksildane endamisi vaatleja ja kirjeldaja. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.
Tundeintensiivsuse poolest jäi Ridala luule passiivseks, tema kujutuslaadi aluseks on registreeriv kirjeldus. Ta on peaaegu alati rahuldunud looduspildi välise külje fikseerimisega, tema meeleolud on maastikumaalingusse peidetud, muutudes nagu selle koostisosaks. Niisugune kujutamislaad andis Ridala looduspiltidele karge tooni ja omamoodi maalilisuse, kuid sellega kaasnes teatud monotoonsus , sisemise pinge kadumine.
Ridala luuletajaisiksus on endasse sulgunud, seades eesmärgiks looduspildi objektiivse täpsuse saavutamise. Niisugune kujutamislaad on seotud Ridala filosoofiliste ja esteetiliste vaadetega. Juba oma kirjandusliku tegevuse algul on ta juurelnud eesti rahvusliku karakteri ja vaimulaadi üle. Ta väidab, et soome-ugrilased, sealhulgas eestlased, on suletud ja kinnised, suruvad oma tundmused alla otsekui neid häbenedes ning isegi sõna „armastus“ peetavat ebasündsaks. Ridala värssides ei kohta tõepoolest kunagi jõulisi tundeid, ei rõkkavat rõõmu ega ängistavat ahastust, vaid ikka ja jälle täheldame tasakaalukas-kainet suhtumist.
Villem Grünthal-Ridala alustas oma kirjanduslikku teed luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis „Noor-eestlane“. Tuntuks sai luuletustega "Noor-Eesti" albumites. „Noor-Eesti“ esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu", milles väheste sõnadega oli maalitud akvarelliliselt õrn talvepilt, täis romantilist igatsust. Silmatorkav oli juba selle luuletuse graafiline vormgi, mis oli tollal eesti luules uudne. Aga veel rohkem kui oma plastilise väliskujuga mõjus see luuletus kaasaegsete kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega.
Värsikogud „Villem Grünthali Laulud“ (1908) ja „Kauged rannad“ (1914) paistsid silma uudse looduslüürika ainesega, rannamaastike impressionistlike kirjeldustega . Minevikuromantikast on kantud poeemid „ Ungru krahv ehk Näckmansgrund“ (1915) ja soomemõjulises regivärsis kirjutatud „Merineitsi“ (1918). V. Ridalale iseloomulikust rahvaluule harrastusest kasvas välja pikem eeposetaotlustega regivärsiline poeem „Toomas ja Mai“ (1924). Ta kavandas seda uueks rahvuseeposeks, kuid see ei küündinud Kreutzwaldi „Kalevipoja“ tasemeni ning vajus unustusehõlma.
Autor on avaldanud „Kalevipoja“ ümberjutustuse (1921) ja lugulaulu " Kullervo " tõlke (1921). Temalt on ilmunud antropoloogiline essee „Tõu küsimus“ (1914) ning kirjandusloolised esseed „Anna Haava“ (1914-1915) ja „Ernst Enno“ (1925). Samuti on ta koostanud eesti keele õpikuid ja kirjanduslugusid koolidele. Ta tõi käibele rohkesti omaloodud, soome keelest ja murretest laenatud uudissõnu. Tõlkis Eino Leino, Juhani Aho jt. loomingut.

III VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA LUULEKOGU „KAUGED RANNAD“

Luulekogu „Kauged rannad“ (1914) jätkas temaatiliselt „Laulude“ suunda, kujutades peaasjalikult saarte loodust. Kuid esikkoguga võrreldes on selles looduspildid maalitud asjalikumalt ja täpsemalt, tundeelevuse asemele on tulnud selguse ja ülevaatlikkuse taotlus. Lühirealised, üksikuid sõnu esiletõstvad stroofid on siin asendunud kindlakujuliste klassikaliste vormidega, esmajoones sonettidega. Kui „Lauludes“ domineerisid nukrad talvepildid, siis “Kaugetes randades “ asuvad kesksel kohal kevadmotiivid. Rohkem kui kolmandik Ridala maastikumaalidest on õhtumeeleolud, mida ta varjundirohkelt on eritlenud. Õhtupiltide hulka kuulub ka klassikalise väljendusega ja vistiti ka muidu Ridala kõige õnnestunum sonett „ Luiged “, milles maalilisus ja meeleoluline sügavus on leidnud hea sünteesi.

KOKKUVÕTE

Ridala edasiviiv osa eesti luules piirdubki peaasjalikult kahe koguga: „Villem Grünthali Laulud“ ja „Kauged rannad“. Tema hilisem luulelooming lisas vähe uut ning muutus raskepäraseks ja puiseks. Eesti kirjandusajaloos on Villem Grünthal-Ridala looming jäänud eraldiseisvaks, ta ei leidnud mõistmist ka oma kaasajal .

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, VI köide. 1970. Tallinn: Valgus

Hennoste, Märt 1997. Väike Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri

Kuus, Oskar. Eeti kirjanike leksikon 1995 ja 2000. Tallinn: Eesti Raamat

Ridala, Villem. Elektrooniline materjal Internetis aadressil: http://et.wikipedia.org/wiki/Villem_Ridala

Ridala, Villem. Elektrooniline materjal Internetis aadressil: http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/9klass/4teema/kirjandus/94kirjandus.ht m

Ridala, Villem. Elektrooniline materjal Internetis aadressil: http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/rida/toom_ftx.html

Lisa 1

Villem Grünthal–Ridala
Lisa 2
Endine Kuivastu kõrts - Villem Grünthal-Ridala sünnikoht
11