Anna Haava elulugu (0)

Anna Haava (kirjanikunimi), sünninimega Anna Rosalie Haavakivi sündis 1864. aasta 15. oktoobril Tartumaal Kodavere kihelkonnas jõukas talupojaperes. Perekonnas oli silmapaistev kultuurihuvi. Anna vanaisa oli rajanud nende kodukanti lastele kodukooli ning talus oli olemas pea kõik tolleaegne eestikeelne kirjandus.
Anna oli tänu jõukale ja auväärsele kodule harjunud hea eluga ning see raskendas edasises elus pisut sotsiaalsete vastuolude mõistmist ning lõi ehk liigseid illusioone.
Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis etendas positiivset osa saksa kirjanduse kursus , mis koondas tähelepanu klassikale ja varasemaile romantikuile. Enda tähtsaima mõjutaja H. Heine ,, Laulude raamatu” juurde aga jõudis Haava väljaspool kooliprogrammi, muusika vahendusel.
Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,, Postimehe” toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnas tutvus ta muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885- 1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks.
Vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga.
Aastatel 1892-1894 viibis Haava nii Saksamaal kui Venemaal. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. On mainitud, et välismaal olles tundis luuletaja üksindust ning kirjutas kodumaast eemal olles mitmeid isamaa-ja kodumaateemalisi luuletusi. Haava jaoks oli kindlasti raske ka lähedaste kaotus, isa ja õe surmale järgnes üsna pea ka ema surm. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kogu masendus ja üksindustunne tekitasid temas tunde, nagu poleks tal enam mingisugust eesmärki edasi võitlemiseks või kuhugi püüdlemiseks.
1920. aastal tabas Haavat osaline halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit, kuid see ei lahendanud haige luuletaja olukorda. Üheks pidevaks mureallikaks osutus korteriküsimus. Omaette oleku soov ja vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse. Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani.
Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule.
Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „ Ristlained “, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“.