Anna Haava elust kokkuvõte (0)

Kokkuvõtte Anna Haava elust
Anna Haava sündis 15. oktoobril 1864 ja elas Haavakivi talus , mis sai nime kivide ja haabade järgi. Talul oli looduslik ümbrus, erinevad maastikuvormid: kuppelmaastik ja tasased põllud.
Anna mured said alguse juba peale sündi, kui ta nii haigeks jäi, et talle isegi elupäevi ei lubatud ja seetõttu ka hädaristimisele minna tuli. Kuid õnneks ta siiski paranes . Tema kujunemisloos on esikohal isa, kellelt ta päris sisemise täiusetungi ja ebamäärase püüdlemise ideaalide poole. Just isa viiulimäng, jutustused ja raamatute ettelugemised panid lapse fantaasia liikuma. Kui isa talle ette luges , siis värsid ja laused muutusid tema jaoks piltideks ja helideks.
Lapsepõlvekodu loodus on ta luulet viljastanud. Tema luuletuse tekstid pärinevad mälestustest: ehavalgus, kuma taevaservas, Tal oli elav mõttekujutus ja värsileidlikus.
Lapsepõlves tuli tal vastu seista vanema õe Liisiga, kellel oli ilus lauluhääl ja õrn jume. Tal oli hea tervis ja ta oli väga julge, käis hobustega askeldamas ja meeldis kõigile. Anna jäi suurema õe varju ja ta on öelnud, et: „Mina tema vastu ei saa: ei saa tema viisi ratsa sõita, ega püsti hobuse seljas seista, kardan, olen va toss”.
19. sajandi Eestimaal oli üldiselt kehv lugu tütarlaste koolitamisega. Pataste mõisas avati ettevalmistava õppekavaga erakool , kuhu Liisi ja Anna õppima läksid. Lisaks õppimisele tegid lapsed näputööd ja aitasid köögis.
Anna sai mõnda aega rahus õppida, kui ta pidi rinda pistma vanema õe Liisiga, kes tundis, et teda koolis ei hinnatud ja alandati ja ta valas selle kõik õe Anna peale, kes tundis ennast peale seda süüdistamist ja maha tegemist inetu ja halvana, et teda keegi armastada ei või. Ta oli nii haavunud, et soovis lausa oma surma.
Kuid kõige selle kõrval jõudis Anna paremate õpilaste hulka. Ta sai koolist saksa ja vene keele oskustele põhja. Ta õppis pähe saksa klassikute luuletused ning üritas neid isegi tõlkida.
Ta sai sisse linna kõrgemasse tütarlastekooli, kus kogu õppetöö oli saksa keeles. Tol ajal oli ta iseloomult arg ja tagasihoidlik ning tundis ennast oma kodukootud riietega peente kooliõdede hulgas tuhkatriinuna ja ta ei teinud nendega lähemalt sõprust. Kooli ajal tuli tal mitmeid kordi kolida ja viimane peatus oli haritud perekond, tänu kellele sai ta kultuurieluga tutvuda ja seeläbi oma luulemaailma avardada.
Peale kooli lõpetamist 1885. aastat tuli leida tööd kodukooliõpetaja diplomiga. Isatallu tagasi minna ei saanud, kuna sealgi polnud asjad ammu enam korras. Seega sai tema esimesks töökohast üks heategevuslik lasteaed . Kuid sellest jäi väheseks ja peagi tuli tal vend Rudolfi eest hoolt hakata kandma ja Anna võttis lisaks temale ka lellepojad enda juurde ja asutas üürikorterisse kostikodu, kuhu võttis lisaks sugulastele ka võõrad inimesed.
Peale kooli lõpetamist hakkas ta kontakti otsima eesti rahvuslike ringkondadega. 1885. astus ta Hermanni laulukoori, kust leidis esimese loominguperioodi armastuse.
Varjunime all „üks eesti neiu” avaldas ta Postimehes oma esimese luuletuse „Koidulale” näitamaks oma pühendumist Koidulale. Sellega küll kuulsaks ei saanud, sai ainult tasuta kirjutuspaberit. Hermann kiitis luuletajatja „Postimehes” ja andis nõu, et võiks luuletused raamatuks koguda. 1888. aasta esimesel poolel ilmuski Hermanni kirjastusel hall vihik „Anna haava. Luuletused I”. Sellega sai palju kuulsust ja positiivset ja juba 2 aasta pärast ilmus teine luuleraamat . See oli kõige päiksepaistelisem järk Anna elus.
Sellele järgnes aga mureperiood. Kõigepealt suri isa ja sellele järgnes Anna haigestumine. Tervenema läks ta 1892. aastal Leipzigi vesiravilasse. Seal anti talle hinnang: „Te olete ju ürgjõuline natuur”. Ravi lõppedes läks ta Berliini lähedale majapidamisosakonda tööle, kuid tuli peale õe haigestumist tagasi ja varsti suri ka õde, kellega suhted paranenud olid. Kohe järgnesid mured emaga, kellele tuli elukoht leida.
Kuna Eestis oli tööleidmisega raske, läks ta Venemaale Novgorodi (sünnikoht luuletusele „kesk sügavat venemaa metsa”.). Iidne maastik ja musikaalse hingega rahvas andis talle loomingulisi elamusi. Sel ajajärgul oli surnud ja maetud ka Anna ema.
Noorusluule on maailmavaluline tundtegelikkuse vastuoludest ilu ja harmoonia poole. Protestis maailma kalkuse vastu. Näiteks sügissadu meenutab talle lakkamatuid inimpisaraid.
Kevadel jõudis ta oma luuletuste perioodi kõige valdavama teema juurde – armastusluule. Neis on tükike nõmme ja laant. „nõmmelilledest” on tema laulude eredaim näide, samuti „ei saa mitte vaiki olla”. Teise vihiku teema ongi maailmaõndsusest. Kolmandas vihikus on ühiskonnakriitilised pilkesalmid. Oli ka traagilisi toone, mis vihjavad koduarmastusele ja vanemateigatsusele.
Soome ajakiri „Valvoja” tegi tema luulest ülevaate ja pidas Annat Koidula kandle pärijaks. „Anna Haaval ei ole laia silmaringi ega vägevaid kirgi ega uusi maailmu avavat meelekujutust, aga tõesline luuletaja on ta ometi. Tema luulevald on kitsas ja ta kandlel ei ole just palju keelesid, aga ta kandlekeelte puudutamise viis on peenike ja hõrn ja iseäralik tema omadus.”
1899. aastal läks Palale venna juurde ja hoolitses majapidamise eest ja mõtles luulemaailmast loobuda . Postimehes ilmus küll pidevalt tema luuletusi, kuid väga raske oli hakkama saada. Jäi haigeks ja läks närvikliinikusse pooleks aastaks, sai sealt jõudu. Tervenemine tõi kaasa vastupandamatu elu- ja luuletahte. Otsustas proovida vabakutselist kirjanikupõlve Tartus. See periood on aga üks süngeimaks etapiks. Ta sai Postimehesse saksa ja vene keelest tõlkijaks.
Terve elu oli tal mure elukoha pärast. Küll kolis ta ühest kohast teise, kuid unistus tõelisest kodust oli tal lõpuni. 75. sünnipäevaks kinkis Tartu linnavalitsus talle korteri, kuid sealgi ei püsinud ta kaua. Ta oli väga tragi naine. Isegi vana ja haigena pesi ta ise pesu ja koristas, abist keeldus, sest liikuda oli ju vaja.
Tema 90. Juubelipidustuste aktusel tehti teatavaks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Anna Haavale ENSV rahvakirjaniku aunimetuse andmise kohta. Kuid Annat piinas küsimus, et kas ta on selle üldse ära teeninud . Anna Haava ei olnud sellel aktusel, tema ei näinud seda rahvamurdu ja ei kuulnud neid inimesi, kes kõik talle austust avaldasid.
Oma 93. eluaastal 1957 ta suri. Matused kujunesid rahvahulkade osavõtu poolest erakordselt suureks.