Anna Haava (0)

Anna Haava (15.10.1864-13.03.1957)
Anna Rosalie Haavakivi – kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodaveres talupidaja perekonnas.Haridustee algas tal Pataste mõisa ja Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis, seejärel õppis ta Tartus Hoffmanni erakoolis ning Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis (1880-1884). Kooli lõpetamise järel töötas Haava pedagoogi ja halastajaõena. Alates 1906. aastast oli ta vabakutseline tõlkija.
Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886 . Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „Ristlained“, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“.

• Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Vormiliselt on tema luule lihtne, avardades eesti luule värsiehitust, võttes kasutusele vabavärsi. Tema luule on leidnud rohkesti kasutamist heliloojate poolt, kõige rohkem viise ta sõnadele on loonud Miina Härma
  

Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“ ning ta on tegutsenud tõlkijana.
Anna Haava luuletused „Järv leegib eha paistel“
 
Järv leegib eha paistel
ja hiilgab nagu kuld –
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.
 
Ja kaugel metsapõues
ju liigub muistne jutt,
kui suveööde ilu,
kui õnnis naer ning nutt.
 
Ja udu kerkib, tõuseb
ja hõljub nagu loor,
ja pühalikult särab
sääl kõrge tähte koor.
 
Esivanemate vaimud
mu ümber lehvivad –
ma mõistan nende juttu
ja metsa kohinat:
 
See on mu kodu kullakallis,
mu kaunis kodumaa;
kuid koidul, päikse paistel
veel palju kaunim ta!
„Lenda, lepatriinuke“
Lenda, lepatriinuke, 
lenda üle suure vee, 
lenda kaugemale veel - 
minu armuke on sääl.
Tal on silmad nagu öö, 
kullast mõõk ja kullast vöö - 
seisab kõrge kalju sääl, 
vaade viibib mere pääl.
Kui ta küsib, mis ma teen, 
ütle, teda ootma jään, 
ootan viimsepäevani 
ja, kui tarvis, kauemgi.
Lenda, lenda, lepalind, 
vii tal tervist, palun sind! 
Silmad tal kui tähte-öö, 
kullast mõõk ja kullast vöö.
„Ei saa mitte vaiki olla“
Ei saa mitte vaiki olla, 
lauluviisi lõpeta: 
vaikimine oleks vale, 
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda, 
tasa kannelt helista, 
et ei sind, mu kõige kallim, 
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt 
kostab siiski kõrvu sull´, 
siis sa ise oled süüdi: 
miks nii armas oled mull´! 
„Sa kõige armsam mulle“

Sa kõige armsam mulle,
ja siiski vihkan sind!
Võin haavu lüüa sulle -
ja endal lõhkeb rind!
Sa kõige armsam mulle, 
oh häda, õnnetust!
Miks haavu lõin ma sulle!
Miks salgan armastust!
„Koidulale“

Kenam õis, kes koidu algel 
õhkusid nii armsasti 
ja ka vara päevavalgel 
hiilgasid veel hellasti, - 
Miks sa närtsind? Priiuspidu 
alles a l g a b isamaal. 
Miks sind võitis surmaidu 
tulevase õnne raal? 
Tasa lehvib luulevaimu 
leinas üle Maarjamaa, 
leinab, et ta kallim kaimu 
lahkund, kadund Koidula. 
Lahkelt aga laululeegil 
heljub sinu mälestus, 
heljub tulevasil aegil 
nagu püham pärandus. 
Maga rahus haua vilus, 
kallim eesti tütardest! 
Küll kord koidab hommik ilus 
Paradiisi vära' test.
„Mu süda usub“
Mu süda usub õnne, 
suurt - meresügavat, 
kus säravad muinasjutud 
ja imed puhkavad.
Mu süda usub valgust, 
mis tõuseb säält sügavast, 
mis kutsub tuhanded õied 
kõik elusse uinumast.
Mu süda usub elu, 
mis selge õnnistus on, 
mis maine ja okkaline, 
kuid siiski taevane on.
Mu süda usub surma - 
suurt, sügavat, õnnist ööd, 
kuhu mahuvad ära kõik õndsus 
ja valgus ja elutõed.