Anna Haava - „Väike luuleraamat“ (0)

Anna Haava
„Väike luuleraamat“
Mina analüüsin D. Vaarandi koostatud luulekogu Anna Haava luuletustest.Anna Haava peamised luulekogud on: „ Laulan oma Eestilaulu“, „Siiski elu on ilus“, „Meie päevist“.
Selles luulekogus,mida ma analüüsin on luuletused jaotatud aastaarvude järgi. Eespool on vanemad ja tagapool uuemad. Nii sain ma kergesti jälgida,mis tunded A. Haaval erinevatel elujärkudel olid.
Luuleraamatus on põhilised teemad:
1)isamaa- „ Oh kodumaa“, „ On püha mulle mu kodumaa muld“;

armastus- „ Oh ma isegi ei tea“, „ Igatsus “;

surm- Kui kandlekeeled katkevad “, „Las õitseda liiliad haual“.
Minule enim meeldinud luuletuse pealkiri on „Kohus“. Mulle meeldis, kuidas Anna Haava kirjutas nii humoorikalt ja ausalt tagarääkimisest.
Kõige traagilisemluuletus minu arvates oli „Üks on minul püham koda“. Luuletuses Anna Haava leinab oma vanemaid ja meenutab aega, kui nad veel elus olid.
„ Oh-nii vara lahkusite,
kalmu alla kadusite,
isakene, emakene !“
Kõige humoorikamaks pidasin ma luuletust „ Kas on veel rohtu mis avitab?“. See rääkis Krimmi sõjas osalenud vanamehest, kes läksarsti juurde, kuna tundis, et taloleks rohtu vaja. Varsti tuliaga vanamees uuesti tagasi, sest ta ei järginud arsti nõuandeid (võttis rohkem rohtu kui oleks pidanud, läks talvel ojja suplema). Ma arvan,et see luuletuse teeb humoorikaks see, et vanamees ei saanud aru, et ta eiole enam noor. Ta ei saanudkõike teha, mida ta noorena tegi.
„ Ooh-mis see külm, tühi, nüüdminule teeb!
Kes kalamees olnud, see seda teab!
Olen mitu korda Peipsigi kukkunud,
jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,
ei kordki veel surnud, ei uppunud“
„Ei igatse kadunud aegu“ pean ma luulekogus kõige õpetlikumaks luuletuseks. Leidsin sellest luuletusest, et tuleb mõelda positiivselt tulevikule ja mitte olla minevikus kinni. Kuna Anna Haaval oli raske elu, imestan ma, kuidas sai ta nii positiivne olla. Seepärast inspireerib see mind veel rohkem mõtlema positiivselt.
„Ei igatse kadunud aegu,
ei kevadet tagasi:
suur kohav rikas elu,
see tõmbab mind edasi“
Luuletuses „Igatsus“ kajastub üüratu armastus ja igatsus, aga sams ka kurbus , kuna tema kallimat ei tuleega tule. Ma arvan, et see on üks romantilisemaid luuletusi selles luulekogus.
„Mil tuled sa?
Sind ootan ma,
Mu päikene,
Mu armuke
Maailm läheb õiekuul ilusaks-
Ja minu süda läeb kurvemaks“
Luuletust „Kesk sügavat Venemaa metsa“ pean ma kõige igavamaks, kuna see on pikk ning enamus tekstist on looduse kirjeldus
„Kesk sügavat Venemaa metsa
kuupaistel hiilgab aas-
külm, sügav, vaikne lumi
sääl särab ja hiilgab maas.“
Analüüsin ühte luuletust Anna Haava luulekogust pealkirjaga „ Kalamehe Mõrsja“.
Kalamehe Mõrsja
Minu peig on kalamees
Kõige hoolsam küla sees
Tal on vene uhi-uus
Uued noodad jõesuus
Minu peig on lahke mees,
Sest ta on ka laulumees;
Ikka kõlab mere pääl
Tema ilus lauluhääl
Minu peig onilus mees
Kalamehe habemes,
Ehk küll habemeta ka
Nõndasama ilus ta
Minu peig on kalamees;
Keegi terve küla sees
Veel ei tea sest midagi-
Pole teada vajagi.
Luuletaja kirjeldab oma armastatut ning on uhke, et tal on nii hoolas, ilus ja lahke peig. Luuletuse lõpus ütleb ta aga, et keegi ei tea sellest veel midagi. Ma arvan, et luuletuse peamõte on ,et iga inimese südames on igatsus leida kedagi,kes oleks temale ideaalne.
Sellel luuletusel on 4 stroofi ning 16 värssi. Luuletuses on A.Haava kasutanud mitut epiteeti : lahke mees, ilus mees, ilus lauluhääl. Luuletuses pole metafoore, võrdlusi ega isikustamist, seepärast on luuletus ka kergesti arsaadav.
Kirjandi motoks paneks ma lause A.Haava enda luuletusest „Meie“.
„Meie ulatame käed pilvede poole! Meie sammume suure sihi poole“. Valisin selle motoks, kuna A.Haava luuletustes kiirgab lootus tulevikule ja millegi saavutamisele (nt ka kirjandis mainitud „Ei igatse kadunud aegu“)
Mulle meeldib see luulekogu, kuna paljud ta luuletused on seotud mineviku maha matmisega ning elus edasi pürgimisega. Mulle meeldis, et Anna Haava kirjutas luuletustes oma isiklikest läbielamistest. Luuletused olid kergesti arusaadavad, kuid samas sügavmõttelised.