Luuleanalüüs- Anna Haava- Küll oli ilus mu õieke (0)

Luuleanalüüs
Anna Haava-Küll on ilus mu õieke
2008
Anna Haava-Küll oli ilus mu õieke
Luuleanalüüs
Küll oli ilus mu õieke
 
Küll oli ilus mu õieke,
küll oli armas mu armuke –
ei ingelgi ilusam olla vist või,
ta armsust ei sinule seada ma või.
 
Küll olin ma õnnelik õiekuul –
ei seda või kirjelda kellegi huul…
Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,
kuid lehekuu lennates ära siit läeb.
 
Küll oli ilus mu õieke,
küll oli armas mu armuke!...
Surm tuli ja kosis ta endale –
ja südamevalu jäi minule.
Analüüsimine
Luuletuses on ta valinud peategelaseks õie, kes sümboliseerib tema armsamat. Sellise luuletuse kirjutamist mõjutas kindlasti see, et ka päriselus suri tema kallim, enne keda olid manala teed läinud kõik tema ülejäänud pereliikmed . Luuletuses kajastub üüratu armastus ning lõpuks kurbus ja lootusetus . Ta tahab öelda seda, et kui sa ise usud , et kõik on korras ning plaanid edasiseks eluks tehtud, on surm meist kõigist ikkagi võimsam.
Tegu on lõppriimilise luuletusega millel on 3 salmi.
Anna Haava elust ja loomingust
Anna Rosalie Haavakivi – kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga.
1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis.
Välismaa- aegadel tundis luuletaja üksindust  ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis  tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte – nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena.
Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega „Postimehe” toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.
Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „ Ristlained “, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“. Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“ ning ta on tegutsenud tõlkijana.
Vormiliselt on tema luule lihtne, avardades eesti luule värsiehitust, võttes kasutusele vabavärsi. Tema luule on leidnud rohkesti kasutamist heliloojate poolt, kõige rohkem viise ta sõnadele on loonud Miina Härma. Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.