Anna Haava (noorpõlves kodanikunimi Anna Rosalie Espenstein, 1939. aastani Haavakivvi, hiljem Haavakivi) sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Haavakivvi muudeti Haavakiviks talupoegade priikslaskmise ajal. Joosep Haavakivi (1836-1891) oli oma isa Jaagu seitsmest pojast eelviimane. Temast läksid mööda nii vanima kui ka noorima poja pärimistavad, kuid juba lapsena määrati ta Haavakivi talu pärijaks. 1858. aastal abiellus Joosep Sohvi Janastiga, kes oli pärit Punikverest. 1860. aasta näärikuul sündis neil esimene tütar Elisabet. Tüdrukuke oli
Anna Haava Anna Haava (noorpõlves kodanikunimi Anna Rosalie Espenstein, 1939. aastani Haavakivvi, hiljem Haavakivi 15./3. oktoober 1864 Kodavere kihelkond, Pala vald, Haavakivi veskitalu 13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija. Joosep Haavakivi (1836-1891) oli oma isa Jaagu seitsmest pojast eelviimane. Temast läksid mööda nii vanima kui ka noorima poja pärimistavad, kuid juba lapsena määrati ta Haavakivi talu pärijaks. 1858. aastal abiellus Joosep Sohvi Janastiga, kes oli pärit Punikverest. 1860. aasta näärikuul sündis neil esimene tütar Elisabet. Tüdrukuke oli
arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega "ainult peale varju ja kätele tööd". Tänapäeval peetakse Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks naisluuletajaks eesti kirjandus-loos. 3 Elulugu Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Perekonnapärimuse järgi asutanud talu pärast Põhjasõda sisserännanud perekond. Vähearvulisse vabatalupoegada hulka kuulunud esivanemad panid aluse talu jõukusele, Anna Haava isa Joosep Haavakivi oli talu seitsmes pärija. Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaitsev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa asutanud Haavakivile kodukooli, kus õpetust andnud keegi üliõpilane Tartust. Kuni
enne keda olid manala teed läinud kõik tema ülejäänud pereliikmed. Luuletuses kajastub üüratu armastus ning lõpuks kurbus ja lootusetus. Ta tahab öelda seda, et kui sa ise usud, et kõik on korras ning plaanid edasiseks eluks tehtud, on surm meist kõigist ikkagi võimsam. Tegu on lõppriimilise luuletusega millel on 3 salmi. Anna Haava elust ja loomingust Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud
Anna Haava Anna Haava kodanliku nimega Anna Rsalie Haavakivi sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Ta oli oli Eesti luuletaja, libretist ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa ja Saare- Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis ta Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses
Anna Haava Anna Haava õige nimi oli Anna Rosalie Haavakivi, kuid kirjanikunimeks oli võtnud endale Anna Haava. Ta sündis 15.oktoober 1864 ja suri 13.märts 1957 Tartus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule. Elas jõukas talupojaperes. Ta oli eesti luuletaja ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste i
Anna Haava (kirjanikunimi), sünninimega Anna Rosalie Haavakivi sündis 1864. aasta 15. oktoobril Tartumaal Kodavere kihelkonnas jõukas talupojaperes. Perekonnas oli silmapaistev kultuurihuvi. Anna vanaisa oli rajanud nende kodukanti lastele kodukooli ning talus oli olemas pea kõik tolleaegne eestikeelne kirjandus. Anna oli tänu jõukale ja auväärsele kodule harjunud hea eluga ning see raskendas edasises elus pisut sotsiaalsete vastuolude mõistmist ning lõi ehk liigseid illusioone. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis.
9.a klass Luulekogu analüüs Anna Rosalie Haavakivi – kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9- aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest
saksluse saneerimiseks - Aaria tõu alalhoiuks - nagu see ju mitut põlve õndsail Baltimaadel siin kenakesti õnnestunud. Elulugu Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas, Pala külas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma nooruspõlves jäi ta tihti alla vanemale õele Liisa Haavakivile. Ei olnud Anna Haavale antud nii tervist kui ka julgust. Tihti palvetas ta jumala poole, et ta ära sureks ja enam oma emale ning õele häbi ei valmistaks. Küll aga polnud talus hardamat kuulajat vanade juttude vestmisel, kui väike Anna Haava. Nagu paljusid talulapsi õpetati ka teda alguses kodus, üheksa-aastaselt pandi ta Pataste mõisa ja
Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu. Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga. Haava noorpõlveaegne looming kuulub eesti luule klassikasse.Lapsepõlv ja noorus: Põline Haava kivi veskitalu Kodavere kihelkonnas Pala vallas, kus tulevane poetess, kodaniku nimega Anna Rosalie Haavakivi, 15 oktoobril 1864.aastal sündis.Ta elas vaheldus rikas looduslikus ümbruses. Anna haava isa Joosep Haavakivi oli talu seitsmes pärija. Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaistev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa oli asutanud Haava-kivile kodukooli. Talus oli olemas enam- vähem kõik tolleaegne eestikeelne kirjavara. Joosep Haavakivi võttis osa Tartu Põllumeeste
LUULEKOGU ANALÜÜS Nõmmelill Anna Haava ·Leia luulekogu autori kohta mõned elu- ja loominguloolised andmed. Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale.Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm.
Anna Haava (Anna Haavakivi) -- (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis varajasest noorusest hilise eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886,
kasvatajakoha. Samuti andis ta eratunde. Suvel astus Anna ,,Postimehe’’ toimetaja Karl 2 August Hermanni laulukoori. Hermanni laulukooris kohtus ta inimesega, kellele on pühendatud ta esimese loominguperioodi armastuslaulud – Jaan Lellepiga. [5] Just Lydia Koidula surm 1886. aastal oli see, mis ajendas noort kirjandusehuvilist avaldama oma luuletust ,,Postimehes’’. Luuletus kandis pealkirja ,,Koidulale’’ ning Anna avaldas selle varjunime ,,Üks Eesti neiu’’ all. Aasta lõpus avaldas luuletaja veel mitu luuletust, mille eest ta honorari ei saanud, sai ta aga küll tasuta kirjutuspaberit. 1887. aasta algul avaldatud luuletused püüdsid oma sulava musikaalsuse ja sooja lürismiga juba laiemat tähelepanu. August Hermann toetas noort luuletajat ning andis soovituse koguda luuletused kokku raamatuks. 1888
Anna Haava (15.10.1864-13.03.1957) Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodaveres talupidaja perekonnas.Haridustee algas tal Pataste mõisa ja Saare- Vanamõisa saksakeelses erakoolis, seejärel õppis ta Tartus Hoffmanni erakoolis ning Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis (1880-1884). Kooli lõpetamise järel töötas Haava pedagoogi ja halastajaõena. Alates 1906. aastast oli ta vabakutseline tõlkija. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". · Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus
Kumbagi konflikti osapoolt 3 aga ei saa hukka mõista, Tiina eluhoiak, mida kannab isikuvabaduse ideaal, ja tammarulaste enesesalgamist ning püsimist väärtustav hoiak on mõlemad õigustatud. Konfliks laabub aga õnnetu lõpuga. August Kitzberg on maetud Tartu Raadi kalmistule. Juhan Liiv (1864-1913) on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Kuna elujärg oli kehv, piirdus ta haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Hiljem proovis täiendada oma poolikut haridust Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis piirdus vaid ühe talvega tema püsimatuse tõttu. Loobunud 1892.a. ajakirjaniku tööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabaajakirjanikuna. Valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri
Peep Sarapiku viimaseks teoseks jäi "Kellamissa" kammerkoorile ja kelladele, mille ta lõpetas vaid paar nädalat enne oma surma. Selle esiettekanne oli Pariisis. Peep Sarapik suri 12. detsembril 1994 kiire kuluga raskesse haigusse ning on maetud Rahumäe kalmistule. Sõnade autorid Friedrich Karl Johann Kuhlbars (pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse; 17. august 1841 Uniküla Laatre vald Sangaste kihelkond Tartumaa 28. jaanuar 1924 Viljandi) oli eesti kirjanik ja koolmeister. Ta sündis Sangaste kihelkonnas Unikülas. Oli Viljandis koolmeister, juhatas laulukoori, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi ja tegutses Eesti Aleksandrikooli liikumises. Elulugu Friedrich Kuhlbars sündis 1841. aastal koolmeistri pojana Sangaste kihelkonnas Unikülas. Kuhlbars õppis algul Tartu II elementaarkoolis ja kreiskoolis, seejärel aga omandas saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate Seminaris (18591861)
"Koit" (sõnad Friedrich Kuhlbars), mis kanti 1969. aasta juubelilaulupeol ette, ning ilma milleta ei möödu tänapäeval enam kindlasti ükski laulupidu. Mihkel Lüdig 5 Friedrich Kuhlbars Friedrich Karl Johann Kuhlbars (pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse; 17. august 1841 Uniküla Laatre vald Sangaste kihelkond Tartumaa 28. jaanuar 1924 Viljandi) oli eesti kirjanik ja koolmeister. Ta sündis Sangaste kihelkonnas Unikülas. Oli Viljandis koolmeister, juhatas laulukoori, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi ja tegutses Eesti Aleksandrikooli liikumises. 1904. aasta 12. augustil oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35- aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi
Harvad, kurvad kasepuud Mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all; kurb, kidur põõsas kurdab teel mis muremõte tal? Gustav Suits Gustav Suits sündis Tartumaal, Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium . Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904. aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910. aastal
Pärast pikka vaheaega on Sööt avaldanud veel luulekogu "Kodu" (1921) ja lasteluuletuste kogu "Lapsepõlve Kungla" (1923). Söödi luulet on hiljem korduvalt välja antud ning tõlgitud ka teistesse keeltesse. Sööt on maetud Tartu Raadi kalmistule. Luunja vald annab välja K. E. Söödi nimelist lasteluule auhinda. ALLIKAD Paul Ambur, Laulurästas hallaöös. 1942 Ernst Enno (1875-1934) Luuletaja Ernst Enno sündis Tartumaal Valguta mõisas kutsari, pärastise taluomaniku pojana. Tema vanemate talu Soosaare oli Enno intensiivseima luuletamise koht, selle loodus inspireeris tema müstilis-igatsuslikke luuletusi. Enno on õppinud Tartus Treffneri gümnaasiumis ja Riia Polütehnilises Instituudis, mille kaubandusteaduste osakonna ta lõpetas 1904. Aastatel 1902-1903 töötas Enno "Postimehe" toimetuses, 1904- 1905 oli ajakirja "Linda" tegevtoimetaja. Nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused, saades
Miitavisse, kus tal õnnestus oma tööde müügist teenida 150 rubla. Saadud raha võimaldas tal tagasi kodulinna Paldiskisse naasta. Viimaks õnnestus tal 1875. aastal tänu soovitustele Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda. · Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Koolis hakkas ta andeka õpilasena kohe silma ning võitis oma töödega mitmeid aukirju. · Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna. · Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed ,,Esimene piip" ja ,,Laine". · Adamson naases 1891. aastal taas Peterburi. · 1901
5)Juhan Liivi elu ja luule, epigonismi ületamine, isamaa-temaatika, võrdlus Koidulaga. Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega, siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule.
ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril. jUHAN LIIV (18641913) Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega, siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel
Kidural kirjanikul tuli elada nii füüsiliste haiguste (kopsutiisikuse) kui ka vaimsete haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Teda on püütud mõista, aru saada tema luuletustest ning seeläbi pääseda tema salajasse mõttemaailma, kuid mitte keegi ei mõista Juhani hingeelu kogu üksinduses. 2. ELULUGU 3 2.1 LAPSEPÕLV JA AJAKIRJANDUS Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan (Johannes) oli pere poegadest noorim ning lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Juhan õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja lühemat aega ka H. Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Nooruses töötas ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures. Ajakirjanikutöö kõrvalt alustas ta ka loominguliste katsetustega, avaldades ajalehtedes luuletusi ja lühijutte. [1] 3
veebr. 1872 - arvatavasti sept. lõpp 1944) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, kontradmiral. Osales Eesti rahvusväeosade, Omakaitse ja Kaitseliidu asutamises, juhtis mereväe moodustamist. Vabadussõja algul organiseeris soomusronge, dets. 1918 määrati merejõudude juhatajaks. Lahkus tegevteenistusest nov. 1919. Elas Kanadas 1924-1930. Oli Eestis Tarbijate Ühistu Keskliidu direktor. 1937.a. ostis Ebavere mäe lähedale talu. Viibis siin puhkepäevadel ja puhkuste ajal. Organiseeris 1944.a. Eesti viimast kaitsmist. Arvatavasti langes Läänemaal. Avaldanud trükis mälestusi. Anton Hansen Tammsaare (30. jaan. 1878 - 1. märts 1940) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis aastatel 1892-1894 ja 1896-1897. Koolikaaslaste mälestuste järgi oli tulevane kirjanik vaikne, tagasihoidlik ja abivalmis. Ta armastas lugeda (kevadel tihti varahommikuti kirikumõisa koplis), mängis vahel viiulit ning käis kalmistul jalutamas ja
Valga Gümnaasium August Kitzberg (29.12.1855 10.10.1927) Referaat Koostas: Liisi Eelsaar 2 Valga 2009 Sisukord............................................................................2 Sissejuhatus.....................................................................3 Lapsepõlv...................................................................... 4-5 Elulugu..............................................................................6 Looming.......................................................................7-10 Kirjanduslik tegevus.............................................................7 Draamalooming..................................................................8-9 I Draamaloomingu algus...............................................
"Kauged rannad" (1914) "Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915) "Merineitsit" (1918) "Saarnak" (1918) "Toomas ja Mai" (1924) "Tuules ja tormis" (1927) "Sinine kari" (1930) "Meretäht" (1935) "Laulud ja kauged rannad" (1938) "Väike luuleraamat" (1969) Gustav Suits (30. november 1883 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Elulugu Gustav Suits sündis Tartumaal, Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium (Tartu Aleksandri Gümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904. aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat
jalgsi Miitavisse, kus tal õnnestus oma tööde müügist teenida 150 rubla. Saadud raha võimaldas tal tagasi kodulinna Paldiskisse naasta. Viimaks õnnestus tal 1875. aastal tänu soovitustele Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda. Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Koolis hakkas ta andeka õpilasena kohe silma ning võitis oma töödega mitmeid aukirju. Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna. Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed ,,Esimene piip" ja ,,Laine". Adamson naases 1891. aastal taas Peterburi. 1901
kultuurielus. Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle kõrgperioodi kulminatsiooniks. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga; ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid aja jooksul märgatava muutuse Koidula vaadetes. Kui 1878. aastast peale puhkes äge ideoloogiline võitlus rahvusliku liikumise kahe lahknenud suuna vahel, asus ta alalhoidlikuma leeri positsioonidele. 1882
6. Järelärkamisaja luule. mitmetes kogumikes. Oma luuleloomingu avaldas Sel ajal ilmunud välja uued ajalehed, kirjastused ja ta hiljem koondkoguna ,,J. Bergmanni laulud" luuletused. Kuulsad luuletajad on tol ajal : K.A. Tema peazanr on ballaad. Jakob Liiv (1859-1938). Hermann, M.J. Eisen, A. Piirikivi, J. Bergmann, Alatskivi lähedalt pärit Jakob Liiv õppis Kodavere Jakob Liiv, J. Tamm, A. Haava, K.E. Sööt, Juhan kihelkonnakoolis. Jakob Liiv on Juhan Liivi Liiv. Hermann Karl August 1851-1909, eesti noorem vend, oli ka üsna viljakas. Ta oli keeleteadlane, ajakirjanik ja muusikategelane. H. mitmekümne raamatu autor. Temalt on ilmunud avaldas kirjakeelt ühtlustava eesti keele teoseid kõikides kirjandusliikides ning väga
suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust. Kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986). Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid. 1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
eestikeelsed laulud I Üldlaulupeo kavas. Nad erinevad liedertafellikest lauludest kargema helikeele poolest ning püsivad tänaseni kooride ja laulupidude repertuaaris. Kunileidi koorilaulud näitasid saksa liedertafellike laulude kõrval uut kvaliteeti. Peale rahvaluule sobitas Kunileid rahvaviisidele Koidula, Kreutzwaldi ja Jakobsoni tekste. Kunileidi rahvuslikud taotlused olid eeskujuks järgnevatele heliloojatele -Aleksander Thomson (31. I 1845 Pringi Sangaste kihelkond - 20. X 1917 Petrograd), Helilooja. Sündis Sangastes veskirentniku pojana. Õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis. Muusikalise hariduse sai Janis Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1865. aastal. Õppis ka Tartu ülikoolis matemaatikat. 1865. aastal sai kihelkonnakooliõpetaja koha Kanepis, kus organiseeris laulukoori, mis oli Eesti selle aja suuremaid (60 lauljat). 18661870 oli koduõpetaja Vana-Võidu mõisas. 1872
Aastatel 19111914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 19161918 Eestis. Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Aastatel 19221924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932 1934 oli ta "Vanemuise" direktor. Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili. Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Teosed: ,,Toomas Nipernaadi" 1928, ,,Karge meri" 1938, ,,Klounid ja faunid" 1919.(2) Marie Under oli eesti luuletaja. Marie vanemad olid kooliõpetajad Friedrich Under ja Leena Under. Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama. Under käis aastatel 18931898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis
Reiman koos oma aatekaaslastega Oskar Kallas, Heinrich Koppel suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte millest kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand. Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
