Lastekirjanikud kontrolltööks (0)

Karl Eduard Sööt ( 1862 -1950)
Eesti järelärkamisaja üks kõige huvitavam luuletaja sündis 26. dets 1862 Tartu vallas Lohkva küla Tuki tuulevesti rentniku pojana ja elas kogu oma pika elu väärika kultuuritegelasena Tartu linnas. Sööt käis Tartu  Õpetajate seminari algkoolis, 1878-1881 Tartu kreiskoolis ning täiendas end hiljem vabakuulajana Tartu ülikoolis. Pärast sõjaväeteenistust Poolas leidis tegevust "Vanemuise" seltsis ja osales A. Wiera trupis näitlejana.  1886 -1893 töötas ajakirjanikuna "Oleviku" juures. 1895 aastal asutas oma trükikoja, kirjastuse ja raamatukaupluse.
 Sööt võttis osa paljude rahvuslike organisatsioonide tööst: nii kuulus ta "Vanemuise" seltsi juhatusse, oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja hiljem auliige ning F. R. Faehlmanni Mälestuse Jäädvustamise Komitee esimees. Eesti Vabariigi ajal müüs ta oma äriettevõtted ja toimis kutselise kirjanikuna. 
Oma esimese luulekogu " Aasa õied" avaldas Sööt kahes osas 1890 ja 1891 , sellele järgnes "Rõõm ja mure" 1894, "Saatus" 1899 ning "Mälestused ja lootused" 1903. See on Söödi luule kõrgaeg, suure murrangu eelaeg ja selle ettekuulutaja eesti luules. Söödi selleaegsetest tekstidest on ajaproovile vastu pidanud romantilised eleegiad "Metsateel", "Pärast hallaööd" ja "Must lind". 
Söödi luule on inspireerinud heliloojaid, eriti tema varasemast muheda huumoriga kirjutatud loomingust on leitud tekste koorilauludeks, nii nagu eleegiatest on saanud igihaljaid soololaule. 
Pärast pikka vaheaega on Sööt avaldanud veel luulekogu "Kodu" (1921) ja lasteluuletuste kogu "Lapsepõlve Kungla" (1923). Söödi luulet on hiljem korduvalt välja antud ning tõlgitud ka teistesse keeltesse. 
Sööt on maetud Tartu Raadi kalmistule. Luunja vald annab välja K. E. Söödi nimelist lasteluule auhinda. 
ALLIKAD
Paul Ambur , Laulurästas hallaöös.  1942
Ernst Enno (1875-1934)
Luuletaja Ernst Enno sündis Tartumaal Valguta mõisas kutsari, pärastise taluomaniku pojana. Tema vanemate talu Soosaare oli Enno intensiivseima luuletamise koht, selle loodus inspireeris tema müstilis-igatsuslikke luuletusi. Enno on õppinud Tartus Treffneri gümnaasiumis ja Riia Polütehnilises Instituudis, mille kaubandusteaduste osakonna ta lõpetas 1904 . Aastatel 1902 -1903 töötas Enno "Postimehe" toimetuses, 1904-1905 oli ajakirja " Linda " tegevtoimetaja. Nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused, saades niimoodi eesti luule uuendajaks Juhan Liivi jaG. Suitsu kõrval. Enno on töötanud Valgas ametniku ja emakeele õpetajana, 1919 kuni surmani 1934, 7. märtsil oli ta Läänemaal koolinõunikuks. Enno on maetud Haapsal kalmistule. 
Enno luule kõige uuenduslikum osa on koondatud raamatutesse "Uued luuletused" (1909) ja "Hallid laulud" ( 1910 ). Müstilist elamust otsiv , teosoofiline ja sümbolistlik luule ei leidnud kaasajal kuigivõrd mõistmist, nii ei hinnanud Enno luule uuenduslikkust neil aastatel tooniandev rühmitusNoor-Eesti. 
Pärast pausi avaldas Enno veel luulekogud "Valge öö" ja "Kadunud kodu" (mõlemad 1920), kuid nende retseptsiooni varjutas seekord atraktiivse Siuru-rühmituse  buum Eestis. Enno vähesed, kuid püsiva väärtusega lasteluuletused koondas koguks "Üks rohutirts läks kõndima" alles Ellen Niit 1957. aastal. Enno on avaldanud ka südamliku proosaraamatu "Minu sõbrad" (1910). 
Enno tähendus eesti luule kaanoni avardamisel on kinnistunud ajapikku, nüüd peetakse teda üsna üldiselt "teise tee" rajajaks eesti luules. Tema lugejate ja hindajate ring on tema surma järel järjest kasvanud, tema luuletusi on viisistanud paljud heliloojad 20. sajandi lõpuni. Enno luule suur koondkogu "Rändaja õhtulaul", mis hõlmab tema varaseid luuletusi ja käsikirjalist pärandit ( koostanud U. Tõnisson), on ilmunud 1998. Enno tütretütar on kirjanik Elin Toona . 
ALLIKAD
Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld . Tartu, 2000. 
Julius Oengo (1901-1941)
Julius Oengo sündis Hiiumaal Suuremõisa vallas laevakapteni pojana. Alates 1907. aastast õppis ta Haapsalu alg- ja linnakoolis, seejärel Tallinnas õhtukoolis. 1920. aastal sooritas J. Oengo õpetaja kutseeksami. Aastatel 1920-1922 töötas Oengo õpetajana Tartus ja õppis samal ajal  Pallase kunstikoolis. 1923. aastal kolis ta Tallinna ja sealt 1926. aastal Vasalemma, kuhu jäi püsivamalt elama. Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks võeti ta 1927. aastal. Teise maailmasõja alguses, 24. augustil 1941. aastal arreteerisid ta Eestist taganevad punaarmeelased ja lasksid enne Saksa vägede tulekut maha. 
Julius Oengo on J. Oro kirjaniku nime all avaldanud arvukalt värsiraamatuid lastele, vähem jutte ja näidendeid. Aastatel 1923-1924 toimetas ta ajakirjaLaste Rõõm ning on kaasautorina kirjutanud mitu lugemikku ja aabitsat. Oengo luuleraamatutest on tuntuim „Muna” (1938), mis on tõlgitud ka soome, ungari vene ja rootsi keelde; proosateostest taas poistelugu „Üle Atlandi” (1928), mis on uuesti välja antud 2001. aastal. Samal aastal on uuesti avaldatud ka tema luuleteoste valikkogu „Minu päev: luuletusi, poeeme, ballaade”, raamatu pani kokku luuletaja tütar Lembe Hiedel.
Karl August Hindrey (1875-1947)
Karl August Hindrey sündis 15. augustil 1875 Abja mõisa õllepruuli pojana. Alustas kooliteed paruni koduõpetaja juures, jätkas rüütelkonna gümnaasiumis Viljandis, õppis seejärel Pärnus ja Tartus Hugo Treffnerigümnaasiumis. Aastatel 1894– 1898 õppis maalikunsti Peterburis A. Stieglitzi kunstööstuskoolis, hiljem Münchenis ja Pariisis. Naasnud 1904 Eestisse, töötas Postimehe toimetuses või vaheldumisi Päevalehe ja Postimehe toimetuses. Saksa okupatsiooni aegse tegevuse, eriti ajakirjandusliku tegevuse pärast varjas end Nõukogude okupatsiooni alguses Iru vanadekodus, kus 1947. aasta 9. jaanuaril suri. Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule. 
Karl August Hindrey on eesti proosa isepäisemaid autoreid, omaette seisev looja, keda võiks nimetada ka eesti Stefan Zweigiks – kahe kirjaniku novellistikas on paralleelsusi –, kuid Hindrey on siiski mitmekülgsem ja konservatiivsem. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. Asutas pilkeldehed Sädemed (Postimehe juures) ja Kratt (Päevalehe juures) ning oli nende toimetaja. Ilukirjandusliku proosa kirjutamisega alustas 1928. aastal, äratades tähelepanu 5-osaliste memuaaridega “Minu elukroonika” (3 köidet; 1929) “Murrang” (1930) ja “Tõnissoni juures” ( 1931 ). 
Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehe–naise suhete süvaeritlus. Hindery on tundlik ka aumõiste suhtes. Ta käsitleb seda eriti oma ja võõra suhete kaudu: autori positsioonil olev kangelane vastandab uue generatsiooni ellusuhtumisele esivanemate õilsa vere kutse ja kohustuse seda järgida. Oma kangelast kõikide argumentidega kaitstes kohustab ta teda edasi kandma esivanemate rikkumata verd. Esivanemate vere hääl kannab ka Hindrey ajalooliste romaanide “Urmas ja Merike ”, “ Loojak ” I-II, “Nõid” ja “ Lembitu ” teemaderingi, milles muistse ühiskonna üllus vastandatakse kaasajale. 
Distantseerudes oma aja elulähedusnõuetest ja biologismist ning eelistades valiku teel peenendunud vaimu, andis Hindrey põhjust süüdistada end härrasmoraalis. Ent Hindrey jaoks ei tähendanud moraalne ülimuslikkus ülbust, vaid kaastunnet vähemate vastu. Elu oli ta vastuolulise isiksuse jaoks suur seiklus , kus igal on oma roll, sest ta ei arva , et kord päritut hõlpsasti muuta saab. 
Omas ajas olid väga populaarsed Hindrey koomiksilaadsed lasteraamatud , nt “Pambu- Peedu ”, “Jaunart Jauram ”, “Lõhkiläinud Kolumats” jt. Novellikogud: “Välkvalgus” (1932), “Armastuskiri” (1933), “Sigtuna having ” (1937), “Südamed” (1938) ja “Hukatus Mälaril” (1939). Romaanid: “Urmas ja Merike” (1935–1936), “Loojak” I–II (1938), “Sündmusteta suvi” (1937), “Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka” (1939), “ Taaniel Tümmi tähelend” (1942). Kirjutanud ka näidendi “Raidaru kirikumõis” (1935); lühibiograafiaid (“ Admiral Johan Pitka ”) ja populaarteaduslikke raamatuid.