A. Tšehhov "Rotschildi viiul" (1)

Linnake oli väike, külastki väiksem, ja seal elasid peaaegu ainult raugad, kes surid nii harva, et otse tuska tekitas. Haiglasse ja vanglasse nõuti aga surnukirste väga vähe. Ühesõnaga, äriasjad läksid halvasti. Kui Jakov Ivanov oleks olnud kirstumeistriks kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov Matveitšiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis , milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa , ahi, kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam.
Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu järgi ega eksinud kordagi , sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil, isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvitas selleks rauast arssinapuud. Lastekirstude tellimisi võttis ta väga vastumeelselt vastu ja tegi need ilma mõõduta, halvakspanuga, ning töö eest tasu saades ütles iga kord:
„Pean tunnistama, et ma ei armasta kribu - krabuga jahtida.“
Kirstumeisterdamise kõrval tõi talle väikest tulu ka viiulimäng. Linnas mängis pulmades harilikult juudi orkester , mida juhatas Moissei Iljitš Šahkes, kes võttis üle poole tulust enesele. Kuna Jakov väga hästi viiulit mängis, eriti vene laule, siis kutsus Šahkes teda vahel oma orkestrisse, viiekümnekopikalise päevapalgaga, arvestamata kingitusi külalistelt. Kui Pronks orkestris istus, siis higistas ja punetas kõigepealt ta nägu; oli kuum, küüslaugu hais tahis hinge kinni panna, viiul vingus, parema kõrva juures norskas kontrabass , vasaku kõrva juures nuttis flööt, mida mängis kõhn punapäine juut , kelle nägu kattis tihe punaste ja siniste soonekeste võrk ja kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. See neetud juut oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Ilma mingi nähtava põhjuseta täitis Jakovi hinge ajapikku viha ja põlgus juutide, eriti aga Rothschildi vastu; ta hakkas tüli norima, teda santide sõnadega sõimama ja tahtis talle kord isegi naha pale anda; ja Rothschild solvus ja lausus , vaadates talle otsa metsikul pilgul:
„Kui ma teie annet ei austaks, siis oleksite mul juba ammugi aknast velja lennanud.“
Siis hakkas ta ise nutma . Sellepärast kutsuti Pronksi orkestrisse harva, ainult äärmise häda puhul, kui mõni juutidest puudus.
Jakov polnud kunagi hea meeleolus, sest ta pidi alati suuri kahjusid kandma. Näiteks pühapäevil ja muil pühadel oli patt tööd teha, esmaspäev oli raske päev, ja nii korjus aasta kohta paarsada päeva, millal tuli tahtmatagi istuda, käed süles. Aga milline kahju see oli! Kui keegi linnas pulmi ilma muusikata pidas või Šahkes Jakovit ei kutsunud, siis oli see samuti kahju. Politsei- ülevaataja põdes ja kidus kaks aastat, ning Jakov ootas kannatamatult, millal ta sureb , kui ülevaataja sõitis kubermangulinna ennast arstima ja võttis kätte ning suri seal. Ja ongi sul jälle kahju vähemalt kümme rubla , sest kirst oleks tulnud teha kallis, hõberiidega. Mõtted kahjudest vaevasid Jakovit eriti öösiti; ta pani viiuli enese kõrvale voodisse, ja kui igasugune rämps pähe tükkis, puudutas keeli; viiul tõi pimedas kuuldavale hääli, ja tal hakkas kergem.
Möödunud aasta kuuendal mail jäi Marfa äkki haigeks . Hingas raskelt , jõi palju vett ja taarus jalul, kuid küttis hommikul ometi veel ahju ning käis isegi vett toomas. Õhtu eel heitis aga pikali . Jakov mängis kogu päeva viiulit; kui aga täitsa pimedaks läks, võttis ta raamatu, millesse iga päev märkis oma kahjud, ja hakkas igavuse pärast aastakokkuvõtet tegema. Seda tuli enam kui tuhat rubla. See vapustas teda nõnda, et ta arvelaua põrandale virutas ja seda jalgadega trampis. Siis tõstis ta arvelaua jälle üles ja klõpsutas kaua ning õhkas sügavalt, pingutatult. Ta nägu oli punane ja higist märg. Ta mõtles sellele, et kui selle kadunud tuhande oleks panka pannud , siis oleks kõige vähem nelikümmend rubla aastas protsente korjunud. Tähendab, et see nelikümmend rubla on ka kahju. Ühesõnaga, kuhu aga vaatad, kõikjal on ainult kahju ega midagi muud.
„Jakov!“ kutsus Marfa teda ootamatult. „Ma suren!“
Ta heitis pilgu naisele. Selle nägu oli palavusest roosa, haruldaselt helge ja rõõmus. Pronks, kes oli harjunud ta nägu nägema alati kahvatuna, arana ja õnnetuna, kohmetus nüüd. Paistis sedaviisi, et eit tõepoolest oli suremas ja oli rõõmus, et lahkub viimaks igaveseks sellest onnist, kirstudest, Jakovist… Marfa vahtis lakke ja liigutas huuli ning ta ilme oli õnnelik, nagu oleks ta näinud surma, oma vabastajat, ja temaga sosistanud.
Läks juba valgeks, läbi akna oli näha, kuidas koit süttis. Oma eite vaadates meenus Jakovile millegipärast, et ta vist kogu elu jooksul teda kordagi polnud hellitanud, polnud haletsenud, kordagi polnud taibanud talle rätikut osta või pulmadest midagi suupärast tuua, vaid oli temaga ainult kärkinud, kahjude pärast riielnud, talle rusikatega kallale tormanud; tõsi, ta ei peksnud teda küll kunagi, kuid hirmutas siiski, ja iga kord kivines naine hirmust. Jah, ta oli tal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud suured, ja naine jõi ainult kuuma vett. Ja ta mõistis, miks naisel oli nüüd niisugune imelik, rõõmus nägu, ning tal hakkas jube.
Oodanud hommikuni laenas ta naabrilt hobuse ja viis Marfa haiglasse. Siin oli tõbiseid vähe ja sellepärast ei tulnud kaua oodata, ainult tundi kolm. Tema suureks heameeleks ei võtnud haigeid seekord vastu tohter, kes oli haige, vaid vana velsker Maksim Nikolaitš, kellest kõik linnas rääkisid, et kuigi ta joob ja kakleb, taipab ta rohkem kui tohter ise.
„Tere jumalime,“ ütles Jakov, juhtides eite vastuvõtutuppa. „ Vabandage , Maksim Nikolaitš, et teid oma tühiasjadega tülitame. Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust…“
Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua.
„Mnjah… Nii…“ lausu velsker aeglaselt ja õhkas. „Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale … Kui vana ta sul on?“
„Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaitš.“
„Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha.“
„Muidugi, üsna õigesti suvatsesite tähendada, Maksim Nikolaitš,“ ütles Jakov, viisakuse pärast naerdes , „ja täname väga sügavalt teie lahkuse eest, kuid lubage teile öelda, iga putukas tahab elada.“
„Paljugi mis!“ ütles velsker niisuguse tooniga, nagu oleks temast olenenud, kas eit elab või sureb. „Noh, kulla mees, pane talle pähe külmi kompresse ja anna neid pulbreid kaks tükki päevas. Aga nüüd hüva päeva, bonžuur.“
Jakov nägi ta näost, et lugu on paha ega aita siin enam mingid pulbrid ; talle oli nüüd selge, et Marfa sureb üsna varsti, kui mitte täna, siis homme . Ta müksas velskrit kergelt küünarpeaga, pilgutas silma ja ütles tasa:
„Talle võiks kuppu panna, Maksim Nikolaitš.“
„Pole mahti, pole mahti, kulla mees. Võta oma eit ja mine jumala nimel. Hüva päeva.“
„Olge nii lahke ,“ palus Jakov. „Suvatsege ise teada, et kui temal , ütleme, kõht valutaks või seal sisikonnas midagi, noh, siis pulbrid ja tilgad , aga nüüd istub ju külmetus ta sees“ Külmetuse korral on esimene asi- verd lasta, Maksim Nikolaitš.“
Kui velsker kutsus juba järgmise haige ette, ja vastuvõtutuppa astus vanaeit poisikesega.
„Mine, mine…“ ütles velsker Jakovile pahaselt. „Ära siin midagi vigurda.“
„Säärasel juhul pange talle vähemalt kaanid! Olen eluotsani tänulik!“
Velsker vihastas ja käratas:
„Mis sa seletad! T- tolvan…“
Jakov vihastas samuti ja läks üleni punaseks, kuid ei öelnud sõnagi, võttis Marfal käe alt kinni ja talutas ta vastuvõtutoast välja. Kui vankrisse istuti, alles siis vaatas Jakov karmilt ka pilkavalt haigla poole ning lausus:
„Oh teid, pukki seatud artiste! Küllap oleksite rikkale kuppu pannud, aga vaesele inimesele on ühest kaanistki kahju. Juudad!“
Koju jõudnud ja onni astunud, seisis Marfa kümmekond minutit, hoides ahjust kinni. Talle paistis, et kui ta kohe pikali heidab, siis hakkab Jakov kahjudest kõnelema ja temaga selle pärast riidlema, et ta lamab ega taha tööd teha. Aga Jakov vahtis tusaselt ja meenutas, et homme on Johannes Ilmutaja, ülehomme Nikolai Imetegija päev, siis aga pühapäev, selle järel esmaspäev- raske päev. Neli päeva ei saa töötada, aga Marfa sureb kindlasti ühel neist päevist; tähendab, kirst tuleb teha täna. Ta otsis oma raudarssina, läks eide juurde ja võttis temast mõõdu. Siis heitis naine pikali, Jakov lõi risti ette ja hakkas kirstu tegema.
Kui töö valmis, pani Pronks prillid ninale ja kirjutas oma taskuraamatusse:
„Kirst Marfa Ivanovale- 2 r. 40. k.“
Ja ohkas. Eit lamas kogu aeg vaikides, silmad kinni. Aga õhtul, kui pimedaks läks, kutsus äkki vanameest.
„Kas sa mäletad, Jakov?“ küsis ta, vaadates teda rõõmsalt. „Kas mäletad, viiskümmend aastat tagasi andis jumal meile heledate juustega lapsukese? Siis istusime ikka jõe ääres ja laulsime laule… paju all.“ Ja kibedalt naeratades lisas ta: „Tütreke suri.“
Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada.
„See ainult viirastud sulle,“ ütles ta.
Saabus papp , andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge.
Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta, luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid lugupidamise pärast. Kirstu taga käisid eided, kerjused, kaks lollikest, vastutulev rahvas tegi vagusalt ristimärke… Ja Jakov oli väga rahul, et kõik läks nii auväärselt, viisakalt ja odavalt ega haavanud kedagi. Jättes Marfaga viimast korda jumalaga , puudutas ta kirstu käega ja mõtles: „Hea töö!“
Aga kui ta kalmistult tagasi tuli, valdas teda suur meeleraskus. Ta polnud nagu terve: hingamine oli kuum ja raske, jalad nõrgad ja vaevas kange janu. Liiatigi kippusid kõiksugused mõtted pähe. Talle meenus jälle, et ta kohu oma elu jooksul Marfat kordagi polnud haletsenud ega hellitanud. Viiskümmend kaks aastat, mis nad üheskoos onnis olid elanud, kestsid kaua- kaua, kuid ometi juhtus nõnda, et ta selle aja jooksul kordagi Marfale ei mõelnud, ei pööranud talle tähelepanu, nagu oleks ta kass või koer olnud. Aga ta küttis ju iga päev ahju, keetis ja küpsetas, kandis vett, lõhkus piud, ta magas temaga ühes sängis; aga kui ta purjuspäi pulmadest tuli, siis riputas naine iga kord ta viiuli aukartusega seinale ja pani ta enese magama, ning seda kõike vaikides, aral, hoolitseval ilmel.
Rothschild tuli Jakovile naeratades ja kummardades vastu.
„Aga teid ma just, papakene, otsin!“ ütles ta. „Moissei Iljitš keskis teid tervitada ja otsekohe ihes tulla.“
Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta.
„Jäta rahu!“ ütles ta ja läks edasi.
„Aga kuidas on see veimalik?“ hädaldas Rothschild ta kõrval joostes . „Moissei Iljitš saab pahaseks. Nad kesksid otsekohe!“
Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu tema habrast, delikaatset kuju.
„Mis sa tükid, küüslauk?“ kisendas Jakov. „Jäta rahu!“
Juut vihastas ja kisendas samuti:
„Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!“
„Käi mu silmist!“ möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. „Pole enam elamist nende kärnikute pärast!“
Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end hoopide eest, hüppas siis üles ja pistis jooksma, niipalju kui jalad võtsid. Jooksu peal ta hüples, lõi käsi kokku, ja oli näha, kuidas ta pikk kõhn selg võbises. Poisikesed rõõmustasid juhtumi üle ja punusid ta järel, karjudes: „Itski! Itski!“ Koerad kihutasid samuti haukudes taga. Keegi pistis kõvasti naerma, vilistas , koerad haukusid kõvemini ja üksmeelsemalt… Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus.
Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed karjusid: „Pronks läheb! Pronks läheb!“ Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks punapõskne daam, ning mõtles temast: „Tskae koletist!“ Supelmaja lähedal püüdsid poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: „Pronks! Pronks!“ Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad… Ning äkki kerkis Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi – roheline, vaikne, nukker… Kui vanaks ta vaesekene on jäänud!
Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht , seisis siis kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe seisab ainult üks noor ja sale kasekene nagu tütarlaps, ning jõel on ainult pardid ja haned ega ole seda moodigi, nagu oleksid siin kunagi lodjad liikunud. Näib, nagu oleks endisega võrreldes isegi hanesid vähemaks jäänud. Jakov sulges silmad ja ta mõttekujutuses lendasid üksteisega vastamisi tohutud valgete hanede parved .
Ta imestas, et kuidas see on juhtunud, et ta oma elu viimase neljakümne- viiekümne aasta jooksul pole kordagi jõe ääres olnud, või kui vahest ongi, siis temale tähelepanu pole pööranud? Sest on ju korralik, mitte tühipaljus; siin oleks võinud kalu püüda, kalad aga kaupmeestele, ametnikele ja vaksali puhvetipidajatele müüa ühest mõisast teiseni sõuda ja viiulit mängida, ning igast seisusest rahvas oleks raha maksnud; samuti oleks võinud katsuda lotje vedada- see oleks parem olnud kui kirstudetegemine; lõpuks oleks võinud hanesid kasvatada, neid tappa ja talvel Moskvasse saata; küllap oleks aastas ainult udusulgi kümnekonna rubla eest korjunud. Kuid ta laskis ninast mööda, jättis kõik selle tegemata. Millised kahjud! Ah, millised kahjud! Aga kui kõike oleks korraga teinud- kalu püüdnud ja viiulit mänginud ja lotje vedanud ja hanesid tapnud , - millise kapitali oleks siis kogunud! Kuid midagi niisugust polnud juhtunud isegi unes , elu oli möödunud kasuta, ilma igasuguse mõnuta, kadunud tühja, ei maksnud näputäit nuusktubakatki; ees polnud enam midagi oodata, aga vaatad taha- sealgi mitte midagi peale kahjude, ja veel nii kohutavate, et otse külmajudinad ihule tulevad. Ja miks ei või inimene nii elada, et poleks neid kaotusi ning kahjusid? Küsime, miks raiuti maha see kasesalu ja männimets? Miks karjamaa tühjalt puhkab? Miks inimesed ei tee kunagi just seda, mis vaja? Miks Jakov kohu oma elu riidles, urises, rusikatega ründas, oma naisele liiga tegi, ja tekib küsimus, mispärast ta äsjagi juuti hirmutas ning solvas? Miks inimesed üldse üksteisel elamist takistavad? Sest sellest tulevad ju hirmsad kahjud! Kui kohutavad kahjud! Kui poleks vihkamist ja kurjust , oleks inimestel üksteisest tohutut kasu.
Õhtul ja öösel viirastusid talle aina lapsukene, paju, kalad, tapetud haned ja Marfa, profiilis nagu lind, kes tahab juua, ja Rothschildi kahvatu, hale nägu ja mingid lõustad lähenesid igalt poolt ning pomisesid kahjudest. Ta pööras end ühelt küljelt teisele ja tõusis korda viis voodist , et viiulit mängida.
Hommikul ajas ta enese hädavaevalt jalule ja läks haiglasse. Seesama Maksim Nikolaitš käskis tal külma kompressi pähe panna, andis pulbreid, ning tema näoilmest ja toonist mõistis Jakov, et asi on halb ja et enam mingi pulber ei aita. Pärast koju minnes mõtles ta, et surmast on ainult kasu: pole vaja enam süüa ja juua, maksta maksusid ega solvata inimesi; ja kuna inimene lamab hauas sadu ja tuhandeid aastaid, siis toob see kokku rehkendades tohutult kasu. Inimese elu toob kahju, surm aga kasu. See arvestus on muidugi õige, kuid on siiski kurb ja kibe: miks valitseb maailmas säärane veider kord, et elu, mis antakse inimesele üheksainsaks korraks, möödub ilma kasuta?
Tal polnud kahju surra, kui niipea kui ta kodus viiulit nägi, tõmbus ta süda kokku ja tal hakkas hale. Viiulit ei saa enesega hauda kaasa võtta, ja nüüd jääb ta orvuks ja temaga juhtub samuti, nagu juhtus kasesalu ning männimetsaga. Kõik on ses maailmas otsa saanud ja saab ka edaspidi! Jakov väljus onnist, istus künnisele ja surus viiuli vastu rinda. Mõeldes oma otsasaanud kahjurohkele elule, hakkas ta mängima, ise teadmata, mida, kui tuli välja haledalt ja liigutavalt, ning pisarad jooksid ta põski mööda. Ja mida enam ta mõtles, seda haledamalt laulis viiul.
Värava taba kriuksus korra ja teise ning väravasse ilmus Rothschild. Läbi poole õue tuli ta julgesti, kuid Jakovit nähes peatus ta äkki, tõmbus kössi ja hakkas vist hirmu pärast kätega märku andma, nagu oleks tahtnud sõrmedel näidata, mis kell on.
„Tule siia, pole midagi,“ ütles Jakov sõbralikult ja viipas ta enesele lähemale. „Tule!“
Umbusklikult ja hirmuga vaadates hakkas Rothschild lähenema ja peatus temast viimaks sülla kaugusel.
„Aga teie erge leege mind, olge nii lahke!“ ütles ta kniksutades. „Mind saatis jelle Mossei Iljitš. Era karda , itleb ta, mine jelle Jakovi juurde ja itle, kesib ta, et ilma temata pole kuidagi veimalik. Kesknedalal on pulmad … Jaa! Herr Šapovalov annab oma titrekese ihele heale mehele… Ja pulm tuleb rikas, oh- oo!“ lisas juut ja pilutas ühte silma.
„Ma ei saa…“ lausus Jakov raskelt hingates. „Olen haige, vennas .“
Ja ta mängis jällegi, ning pisarad purskusid ta silmist viiulile. Rothschild kuulas tähelepanelikult, seistes küljetsi tema poole, käed risti rinnal. Nõutu hirmuilme ta näol vahetus aegamööda kurva ja kannatavaga, ta pööras silmad pahupidi , nagu tunneks piinavat vaimustust, ning lausus: „Oohh!“ Ja pisarad jooksid aeglaselt ta põskedel ning tilkusid ta rohelisele satterkuuele
Ja pärast lamas Jakov kogu päeva ning tundis tuska. Kui papp õhtul teda pihile võttis ja küsis, kas ta ei mäleta enesel mingit erilist pattu olevat, siis meenutas ta oma nõrkevat mälu pingutades jällegi Marfa õnnetut nägu ja juudi meeleheitlikku karjatust, kui koer teda hammustas, ning ütles vaevu kuuldavalt :
„Viiul andke Rothschildile.“
„Hea küll,“ vastas papp.
Ja nüüd küsivad linnas kõik: kust on Rothschild seesuguse hea viiuli saanud? Kas ostis ta selle või varastas või sai juhuslikult pandiks? Ta on juba ammu flöödi jätnud ja mängib nüüd ainult viiulit. Tema poogna alt voolavad niisama haledad hääled nagu endisel ajal flöödist, aga kui ta püüab korrata seda, mida oli Jakov künnisel istudes mänginud, siis tuleb tal välja midagi nii nukrat ja leinalist, et kuulajad nutavad, ning ta ise pöörab lõpuks silmad pahupidi ja ütleb „Oohh!“ Ja see uus laul on linnas nõnda meeldima hakanud, et kaupmehed ja ametnikud kutsuvad Rothschildi võistu enese poole ning lasevad tal seda kümme korda mängida.