meie memm oli tuntud, austatud ja armastatud inimene oma külas. Vahetult enne surnuaiast lahkumist kutsus kabelivaht meie pere enda juurde." No mis siis nüüd", mõtlesin ma. Ta rääkis ja rääkis ning lõpuks ütles, et hauda kaevates leidsid nad väga vana sarga. See sarnanes pigem sarkofaagile, kui traditsioonilisele kirstule. Kuna see oli ajahamba poolt nii puretud ja liigutades varises veel rohkem kokku, pudenes kusagilt sisemusest välja paberrull, mis oli seotud kokku linanööriga. Kalmistuvaht ütles, et kõik muu peale paberirulli pandi tagasi ning tõenäoliselt on mingite alkeemiliste vahendiga paberit töödeldud, et see nii hästi säilinud on. Sammuti rääkis ta, et vanasti olevat olnud tavaks lahkunule üht-teist kaasa panna. Tõenäoliselt oli sellel lahkunul soov, et lisaks pannakse kaasa ka kiri. Samuti soovitas surnuaiavaht uurida oma perekonna ajalugu. Kirikuraamatud, vallaraamatud ja muud ajalooline materjal olevat kõikides arhiivides, ning samuti internetis saadaval
.. paju all." Ja kibedalt naeratades lisas ta: ,,Tütreke suri." Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada. ,,See ainult viirastud sulle," ütles ta. Saabus papp, andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge. Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta, luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid lugupidamise pärast. Kirstu taga käisid eided, kerjused, kaks lollikest, vastutulev rahvas tegi vagusalt ristimärke... Ja Jakov oli väga rahul, et kõik läks nii auväärselt, viisakalt ja odavalt ega haavanud kedagi. Jättes Marfaga viimast korda jumalaga, puudutas ta kirstu käega ja mõtles: ,,Hea töö!" Aga kui ta kalmistult tagasi tuli, valdas teda suur meeleraskus. Ta polnud nagu terve:
teadlaste erinevad seisukohad, kuidas ja mispärast kardeti vanasti inimese teisikut, "elavat laipa" või unes ilmuvaid hingi. On pakutud erinevaid eesti muinasusundi hingefenomenoloogilisi skeeme, kuid põhiväide kehtib neis kõigis - surnukartus eksisteeris ning oli suunatud just nii nimetatud "vääralt surnute" vastu. Tänapäeval ei saa keegi keelata inimese matmist kalmistule, olenemata tema surma asjaoludest. Loa surnu matmiseks annab kalmistuvaht. Temaga tuleb kooskõlastada ka matmise aeg. Surnut saab matta mitte varem kui 36 tunni möödumisel surma saabumisest. Riiklikel pühadel matmisi ei toimu, matmine on lubatud valgel ajal ehk kella 10.00-16.00 (Sala 2002: 74). Siinkirjutaja poolt läbiviidud ankeetküsitlus (Tabel 8, lk 51) näitab, et tänapäeval peetakse kõiki surnuid surma ees võrdseteks. Leidub ka inimesi, keda see häirib. Näiteks, kolm küsitletud
annaabi.ee 
