Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "A. Tšehhov "Rotschildi viiul"". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jakov, viiul, marfa, kirst, rothschild, viiulit, juut, hale, velsker, maksim, kordagi, rubla, visthjude, lausu, onni, onnis, mõõdu, iljits, lausus, sureb, heitis, pikali, rõõmus, olge, haigla, eide, hommiku, kohu, pulmad, tuppa, pulmades, orkestris, häda, homme, lahke, papp, männimets, haned, pisarad, enesel, ammu, tuska, millegipärast, kirste"Rothschildi viiul" A. Tsehhov Koostas : Elor Lember AUT-21 Katkend rääkis vaesest mehest nimega Jakov Matveitsiks, hüüdnimega Pronks. Ta elas väga väikeses linnas, enda viletsas vanas onnis. Vaese töömehe onnis oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, naine Marfa, ahi, kaheinimese-voodi, surnukirstud, höövelpink ning muu majakraam. Jakov töötas surnukirstude valmistajana, mis ilmselgelt erilist kasumit väikeses linnas sisse ei too. Kirstumeisterdamise kõrvalt tõi talle väikest tulu ka viiulimäng, teda kutsuti vahest orkestrisse mängima kus olid harilikult ainult juudid, keda Jakov hakkas ajapikku vihkama. Eriti hakkas ta vihkama juuti kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. Rothscild mängis
Detailide ka ei pöörata suurt tähelepanu. Antud novelli puhul on minu arvates tegemist suletud novelliga, kus pinge järkjärgult tõuseb ja viib üllatava lõplahendusedeni ehk püandini. Lugu areneb proosateose üldise skeemi järgi. Algab lühikese tutvustusega linnast, peategelasest ja tema tegevustest. Sellele järgneb teema arendus . Peategelase Jakovi elu ja tegemiste täpsem kirjeldus. Tema arutelu elu üle. Mis viib lõpuks haripunkti, ehk siis Jakovi naise Marfa surmani, mis paneb peategelase oma väärtused ülevaatama. Ja lõpuks saabub lahendus-tema enda surm. Tihti peale koosneb teos mitmest osas. Isegi novellis võib olla mitu osa, mis tipnevad haripunktiga ja lõppevad lahendusega. Selles teoses on nendeks surmad. Kõigepealt Marfa surm, mis paneb Jakovi mõtlema ja arutlema. Ja siis peategelase enda surm, mis viib lõpplahenduseni. Sündmised on lugejateni toodud kronoloogilises järjekorras, vahepeal esineb kõrvalepõikeid minevikku
otsuse ettelugemist ning mahalaskmistseremoonia täitmist, kust puudus vaid käsklus ,,TULD". Sunnitöö aastate läbielamised said aluseks paljudele romaanidele. Tema tuntumad teosed on ,,Idioot", ,,Vennad Karamazovid", ,,Kuritöö ja karistus". Romaanid käsitlevad isiksuse moraalset ja füüsilist hävingut kõlbeliselt väärastunud ühiskonnas. ,,Kuritöö ja karistus" peategelane on Rodion Raskolnikov, ta on vaesusest rusutud üliõpilane, näljane, räbalates, tema tuba on pime nagu kirst, õpingud on katkenud, eratunnid, millega ta on end elatas on talle üles öeldud, samas on ta võimekas ja tugeva iseloomuga. Ta jagab inimesed kaheks: harilikeks, kes pole võimelised elu muutma ja geeniusteks, kes maailma ümber kujundavad (nt. Napoleon). Viimastele on rohkem lubatud, ühiskonna normid neid ei seo. Raskolnikov liigitab ennast geeniuste hulka, otsustab rikkuda ühiskonna seadusi ja tappa liigkasuvõtjast vanaeide ning temalt saadud rahaga lõpetada ülikool ja teha
Tšehhov Näidend „Kajakas“ Arkadina, Irina Nikolajevna - mehe järgi Trepleva, näitlejanna Treplev, Konstantin Gavrilovitš - tema poeg, noormees Sorin, Pjotr Nikolajevitš - Arkadina vend Zaretšnaja, Niina Mihhailovna - noor neiu, rikka mõisniku tütar Šamrajev, Ilja Afanasjevitš - eruporutšik, Sorini mõisa valitseja Polina Andrejevna - tema naine Maša - nende tütar Trigorin, Boriss Aleksejevitš - kirjanik Dorn, Jevgeni Sergejevitš - arst Medvedenko, Semjon Semjonovitš - õpetaja Jakov - töömees Kokk Toatüdruk Tegevuspaigaks on Sorini mõis. Kolmanda ja neljanda vaatuse vahet on kaks aastat. Esimene vaatus Medvedenko ja Maša tulid jalutuskäigult. Medvedenkot huvitas, miks Maša alati mustade riietega käib. Maša vastas, et ta leinab oma elu ning ta on õnnetu. Medvedenko ei mõistnud teda, sest ta arvas, et kui on raha, siis ei saa õnnetu olla. Maša arvas vastupidist.
Turgenev Oli ilus kevadine päikesepaisteline päev. O...kubermangulinna ühes kõrvalises tänavas, lahtise akna all istusid kaks naist: üks neist viiekümne aastane, teine juba eideke, seitsmekümne aastane. Esimese nimi oli Marja Dmitrijeva Kalitina. Tema mees suri 10 aastat tagasi. Mees oli tal saanud hea kasvatuse, oli õppinud ülikoolis, ent sündinud kehvas perekonnas. Marja abiellus temaga armastusest. Eideke kellega Marja Dmitrijeva istus akna all, oli tema isa õde. Teda kutsuti Marfa Timofejevna Pestovaks. Teda peeti iseäratsejaks, ta oli iseseisva meelelaadiga, ütles kõigile tõtt näkku. Kadunud Kalitinit ei võinud ta silmaotsaski sallida ja niipea kui vennatütar abiellus temaga, kolis ta üle oma külasse, ksu elas talumehe juures suitsutares tervelt kümme aastat. Marja kartis oma tädi. Tädi kandis alati valget tanu jja valget jakki. Akna all istudes ootas Marja Gedeonovskit (Sergei Petrovits). Marja austas teda väga, kuna
Miina ja Riina hakkasin magama minema. Riina aga läks pööningule, kus sulase ase oli. Ase oli tühi. Riina süda ei andnud tütre jutusuhtes rahu, ta oli ka kuulnud Hinnu liikumas, aga ta arvas et käib lihtsalt veskivahet. Eidel tuli meelde üks imelik lugu, kui ta kunagi Hinnu kutsuma oli läinud, nägi ta pööningul kirstu, mis oli lahti, tavaliselt oli see kinni olnud. Selles kastis olid aga riided. Riinu uuris seda natuke, aga siis hakkas kartma ja läks ära. Aga ometigi oli kirst kerge olnud, kui ta Tammistule tuli. Tema lugu sarnaneb natike Kiviveski möldriga, kellest rahvas ikka palju kõneles: ta oli ka tulihänd varakorjajaks. Hinn ei olnud kellegile endast lähemalt rääkinud. Riinu ise arvas et ta Muhumaalt, aga ta ei kõnelenud korralikku muhu murret. Riinu tahtis et Hinn läheks püüaks rebase kinni, aga Hinn läks selle jutupeale magama, öeldes eidele head ööd. Nüüd tuli eidele see lugu kõik jälle meelde. Äkitsi lõoi nagu
keelatud. Kell pool seitse õhtul süttis Stalini toas tuli ning ihukaitsjad rahunesid pisut. Ajaks, mil kell lõi juba kümnendat õhtutundi, saadeti Lozgatsov asja uurima. Stalin oli lamades end märjaks teinud ning häälitses arusaamatult. Põrandal vedeles Stalini taskukell ja ajaleht Pravda. Uur oli seiskunud kell 18:30. Jossif Stalin suri 5. märtsi õhtul 1953. aastal, kümme minutit enne kümmet. Järgmisel päeval lebas riigijuhi kirst Kremli sammassaalis, kus miljonid inimesed käisid Suurele Juhile viimast pilku heitmas. Stalini lapsed Pärast Stalini surma polnud tema kahe lapse - Svetlana ja Vassili tulevik roosiline. Vassili arreteeriti kaks kuud pärast isa surma, vanglast vabanes ta 1961. aasta kevadel. Ta suri 19. märtsil 1962 Kaasanis asumisel olles alkoholimürgitusse. Svetlana oli isa eluajal juba kaks korda abielus olnud. Ta oli sunnitud oma esimese mehe, kes oli juut, Stalini nõudmisel maha jätma
Ta tahtis, et Anu müüks Tuulemäe maha. Kuid Anu polnud nõus ja siis Taavet läks lihtsalt minema. Anu jäi poega ootama. 3.Joosep läks koju ning leidis eest Kanuska-Eide, kes teatas, et Anu hakkab surema. Joosep ütles, et peab siis kohale minema. Kanuska-Eit ütles aga, et tema ei suuda Joosepiga sammu pidada ning ruttas minema. Kunagi, kui Joosep oli noor olnud, tutvus ta Kapten Skalle tütre Kaie Skallega. Kaie teadis kõike merendusest ja laevadest. Kord mängis Joosep talle viiulit ning Kaie hakkas selle järgi tantsima. Ja hiljem saigi temast linnas tantsija. Kord käisid Joosep ja Anu surnuaias. Anu käskis Joosepil suvalise haua juures palvetada. Kord läks Joosep uisutama, ta tähelepanu oli pöörtud töötavale Taavetile. Äkki aga kukkus ta vette ning Taavet aitas ta välja, kuigi oli ise väga pahane. Ühte Joosepi kontserti oli tulnud vaatama ka Taavet, kes mõne aja pärast tüdines ning läks kõrtsi, kus ta pärast päris hullusti laamendas
NICOLO PAGANINI (1782-1840) Nicolo Paganini oli maailma kõige suurem viiulimängija. Ta sündis Genua linnas, tema isa Antonio oli kaubitseja ja sahkerdaja, ning toitis vaevaga oma peret. Vara märkas ta, sest ta ise oli tubli viiulimängija, oma poja suurt viiuli-mängimise andi. Ta võttis nõuks poega suureks mängijaks teha. Raudse valjusega pidi noor lapseke, vaevalt viis aastat vana, viiulit õppima. Iga vea pärast sai poeg rasket nuhtlust. See valjus oli liig ja võttis Nicolo lapsepõlve rõõmu ja õnne täitsa ära. Teiselt poolt aga peab tunnistama, et noor Paganini selle läbi palju õppis ja juba lapsepõlves koguni suureks mängijaks sai. Kuus aastat vana võis ta juba kirikus viiuli- soolod mängida. Nicolo ema Teresa oli aga jälle seda parem ja tasem oma poja vastu. Tema oli pojale noore põlve ajal ainukeseks rõõmustajaks
Svidrigailov oli mõisnik, kelle juures Dunja töötas koduõpetajana. Mees oli armunud Dunjasse, kuid Dunja ei läinud mehega kaasa, kuigi ta pakkus naisele võimalust koos ära põgeneda. Marfa Petrovna oli Svidrigailovi naine. Ta arvas, et Dunja üritab ta meest meelitada, mille peale viskas naine Dunja oma majast välja ja hakkas ta kohta jutte levitama. Hiljem ta mees tunnistas üles, et Dunja ei teinud midagi valesti, vaid Svidrigailov ise üritas Dunjat võrgutada. Peale seda üritas Marfa heastada seda laimu, mida ta oli levitanud ning otsis talle tööpakkumisi ja otsis isegi kosilase. Porfiri Petrovitsh oli politseiamnetik, kes sädistas vahetpidamata. Ta oli veendunud, et Raskolnikov oli tapja ja nägi palju vaeva selle tõestamiseks. V TEOSE ÜLESEHITUS. SÜZEE JA FAABULA Teos algab juuli alguses. Raskolnikov elab vaeses üüritoas. Oma vaesuse tõttu on ta katkestanud õpingud ja kartis nüüd kohtuda perenaisega, sest oli talle kõvasti võlgu. Ta oli vaesusest masendunud
- kõik said oma eksemplari. Sai ka Belikov. Karikatuur avaldas temale kõige raskemat mõju. Väljume koos kodust, - see oli just esimesel mail, pühapäeval, ja me kõik, õpetajad ja gümnasistid, olime otsustanud gümnaasiumi juures kokku tulla ning siis jala üheskoos linna taha metsa minna, - väljume, aga Belikov on näost roheline, piksepilvest süngem. ,,Milliseid halbu, tigedaid inimesi on olemas! Lausus ta ja tema huuled värisesid. Mul hakkas tast isegi hale. Läheme. Ja äkki, kas võite kujutleda, kihutab Kovalenko jalgrattaga, aga tema taga Varenka, samuti jalgrattaga, õhetav, väsinud, kuid lõbus, rõõmus. ,,Meie," hüüab ta, ,,sõidame ette! No küll on ilus ilm, nii ilus, et lihtsalt hirmus!" Ja mõlemad kadusid silmist. Belikov muutus rohelisest valgeks ja otsekui tardus. Ta seisatas ja vahtis mulle otsa... ,,Lubage, mis see siis on?" küsis ta. ,,Või petab mind vahest silmanägemine? Kas
1892 – Köleri personaalnäitus Riias Austriast tagasitoodud töödest. Näitus äratab läti ajalehtedes suurt tähelepanu. 1896 – Peterburis tähistatakse pidulikult Köleri 70. sünnipäeva. Ilmub Fr. Bollmanni lühimonograafia „Professor Johann Köler“ (Jurjev, 1896) 1897 – valmib altarimaal „Tulge minu juurde...“ 22. aprill 1899 – Johann Köler sureb Peterburis oma ateljees, olles samal päeval signeerinud oma surnud sõbra „Akadeemik Jakov Groti portree“. Ta maetakse Suure-Jaani kalmistule. 9 2. LAPSEPÕLV JA KOOLITEE Johann Köler sündis 08. märtsil (vana kalendri järgi 24. 02.) 1826 Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talus saunikute Peet ja Kai Köhleri 9-lapselise pere seitsmenda lapsena. Temast vanemad olid õed Anu (s. 1811), Ann (s. 1821) ja Mall (s. 1824) ning vennad Tõnis (s. 1812), Ado (s.1814) ja Jüri (s. 1819), nooremad vend Andres (s
1892  Köleri personaalnäitus Riias Austriast tagasitoodud töödest. Näitus äratab läti ajalehtedes suurt tähelepanu. 1896  Peterburis tähistatakse pidulikult Köleri 70. sünnipäeva. Ilmub Fr. Bollmanni lühimonograafia ,,Professor Johann Köler" (Jurjev, 1896) 1897  valmib altarimaal ,,Tulge minu juurde..." 22. aprill 1899  Johann Köler sureb Peterburis oma ateljees, olles samal päeval signeerinud oma surnud sõbra ,,Akadeemik Jakov Groti portree". Ta maetakse Suure-Jaani kalmistule. 9 2. LAPSEPÕLV JA KOOLITEE Johann Köler sündis 08. märtsil (vana kalendri järgi 24. 02.) 1826 Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talus saunikute Peet ja Kai Köhleri 9-lapselise pere seitsmenda lapsena. Temast vanemad olid õed Anu (s. 1811), Ann (s. 1821) ja Mall (s. 1824) ning vennad Tõnis (s. 1812), Ado (s.1814) ja Jüri (s. 1819), nooremad vend Andres (s
Tammiste küla "veskitondid" Oli küünlakuu, väljas oli pime ja tuul puhus. Veskivaremetest, mis asusid Tammistekülast paari versta kaugusel metsas, ei julgenud keegi mööda käia, sest just sel ajal võisid veskitondid liikvel olla. Saardaru küla mäeotsa talu oli vana ja must, kuid enne olid siin inimesed jõudsalt elanud. Seal maa all olevat rikkust palju, kuid keegi ei julgenud sinna otsima minna, kardeti Kiviveski tonte. Maanteest versta kaugusel, teisel pool silda oli uus saeveski, mis vähema ruumi ja veejõuga tööd tegi, kui vana. Kui teekäija küsis külamehelt miks vanaveski üles ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud. Sest see oli tõsi jutt. Kõik teadsid, et kadunud kaarna Peep oma endistel hoonetel ja rahaaukudel käib silma peal hoidmas. Kord oli lihunik tontide kiuste metsast läbi läinud koos suurel hulgal rahaga, Külarahvas rääkivat, et tondid maksid kätte nend
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Razumihhin ja Razkolnikov kõndisid ja rääkisid taas mõrva teemal. Raskolnikov läks oma tuppa, et kontrollida ega mõnda asitõendit pole sinna jäänud. Keegi võõras käis Raskolnikuvi juure, kuid ei öelnud talle midagi. Tänaval nimetas sama mees Raskolnikuvi mõrtsukaks. Raskolnikov naases sellepeale koju tagasi. Raskolnikov nägi õudusunenägu. Ärgates oli keegi võõras tema toas. NELJAS OSA Külaliseks oli mees, kelle juures Dunja varem töötas. Marfa Petrovna oli testamendis jätnus Dunjale 3000 rubla. Razumihhin ja Raskolnikov läksid õhtusöögile. Mindi tülli Dunja peigmehega. Keegi ei soovinud teda endam kunagi näha. Kõik olid õnnelikud, et nad enam Luziniga tegemist ei pea tegema. Razumihhin tegi ettepaneku hakata raamatuid tõlkima ja kirjastama. Ideega oldi nõus. Raskolnikov lahkus ning teatas, et nad teda ei otsiks. Tuleb ise tagasi kui soovib. Razumihhin jättis pere eest hoolitsema Raskolnikov läks Sonja poole
Razumihhin ja Razkolnikov kõndisid ja rääkisid taas mõrva teemal. Raskolnikov läks oma tuppa, et kontrollida ega mõnda asitõendit pole sinna jäänud. Keegi võõras käis Raskolnikuvi juure, kuid ei öelnud talle midagi. Tänaval nimetas sama mees Raskolnikuvi mõrtsukaks. Raskolnikov naases sellepeale koju tagasi. Raskolnikov nägi õudusunenägu. Ärgates oli keegi võõras tema toas. NELJAS OSA Külaliseks oli mees, kelle juures Dunja varem töötas. Marfa Petrovna oli testamendis jätnus Dunjale 3000 rubla. Razumihhin ja Raskolnikov läksid õhtusöögile. Mindi tülli Dunja peigmehega. Keegi ei soovinud teda endam kunagi näha. Kõik olid õnnelikud, et nad enam Luziniga tegemist ei pea tegema. Razumihhin tegi ettepaneku hakata raamatuid tõlkima ja kirjastama. Ideega oldi nõus. Raskolnikov lahkus ning teatas, et nad teda ei otsiks. Tuleb ise tagasi kui soovib. Razumihhin jättis pere eest hoolitsema Raskolnikov läks Sonja poole
suust- ta suri, hoides Marilt käest kinni. Tagapere perenaine tuli ka vaatama mis toimub, sest pikka aega ei olnud Krõõt väljas tööl käinud ja Pearu muretses ka. Sinna jõudes kuulis ta kohe et oli sündinud poed, kuid Krõõt oli surnud. Andres palus temalt et ta appi tuleks, mille peale naine ütles kohe et see oligi tal 8 plaanis juba- Pearu ütles tegelikult talle et äkki on neil abi vaja. Krõõdale ehitati ilus kuusepuust kirst. Mari aitas talus väga palju ja A usaldas teda täiesti, nii et too ei pidanud millegi tegemiseks luba küsima, ta oli nagu perenaine talus. Ta imetas enda kui ka nende last. Andres muidu ei nutnud kuid kui ta põllule jälle külvama läks hakkasid ta silmad nagu jõed voolama ja ta ei saanud sinna midagi teha. Matustele tuli väga palju rahvast, algul räägiti palju Krõõdast ja sellest kui hea ja töökas ta ikka oli. Hiljem olid aga paljud juba purjus ja räägiti kõigest
Krõõt hakkas midagi ütlema kuid sõnad ei tulnud tal suust- ta suri, hoides Marilt käest kinni. Tagapere perenaine tuli ka vaatama mis toimub, sest pikka aega ei olnud Krõõt väljas tööl käinud ja Pearu muretses ka. Sinna jõudes kuulis ta kohe et oli sündinud poed, kuid Krõõt oli surnud. Andres palus temalt et ta appi tuleks, mille peale naine ütles kohe et see oligi tal plaanis juba- Pearu ütles tegelikult talle et äkki on neil abi vaja. Krõõdale ehitati ilus kuusepuust kirst. Mari aitas talus väga palju ja A usaldas teda täiesti, nii et too ei pidanud millegi tegemiseks luba küsima, ta oli nagu perenaine talus. Ta imetas enda kui ka nende last. Andres muidu ei nutnud kuid kui ta põllule jälle külvama läks hakkasid ta silmad nagu jõed voolama ja ta ei saanud sinna midagi teha. Matustele tuli väga palju rahvast, algul räägiti palju Krõõdast ja sellest kui hea ja töökas ta ikka oli. Hiljem olid aga paljud juba purjus ja räägiti kõigest
Tõde ja õigus - märkmed I - Naine Krõõt ja mees Andres Paas sõitsid hobusevankriga Vargamäe suunas, kuhu elama pidid minema - Pidid minema läbi soo, mille ületamine oli raske, plaanisid sinna tulevikus sügavamad kraavid ja kõrgema tee teha, et ületamine nii keeruline poleks - Teel jäi nende lehm Maasik sohu kinni, koduhoidjad (sauna-Madis, karjane, eit) tulid appi, tegid lõkke, et sohu kinni jäänud lehma jalgu soojendada, et too edasi liiguks, lõpuks saadi lehm välja ja jõuti uude koju - Krõõt pärib, miks Andres just selle koha valis, mees vastab et paremat ei olnud müügil või teised kohad olid liiga kallid, lohutab naist, et Vargamäel pole ka väga hull, tuleb ära harjuda II - järgmine päev oli uue kodukohaga tutvumiseks, esmalt taheti külastada naabrit, Tagapere Pearut, kuid ta oli kõrtsis - Saunatädi ja sauna-Madis tutvustasid uutele peremeestele ümbrust, see oli vaikne, soine, vesine, krunt oli suur, Andres mõtl
Lisete oli püha viha täis ja rääkis Juulale, et Jürka põletas ise oma küüni ja sulase ja et ta annab Jürka välja. Juula aga hoidis Jürkaga kokku ja ütles, et ei tunnista Jürka vastu. Lisete oli löödud. Ta jäi Põrguõhjale, kuid ei tahtnud midagi süüa ega juua ja nii ta varsti surigi. Juula pesi ta puhtaks ja läks Jürkale sõna viima. Ants andis Jürkale lauad ja naelad, et ta Lisetele kirstu saaks teha. Kirst tehtud läks Jürka kirikuõpetaja jutule matustest rääkima. Kirikuõpetaja ei leidnud aga ei Jürka ega Lisete nime hingekirjast ja küsis, kust ta õige pärit on. Jürka rääkis tõtt - et ta on Vanapagan ja tuli maa peale Peetruse käsul, sest kui ta maa peal õndsaks ei saa ei anna Peetrus talle enam hingi. Kirikuõpetaja teeskles, nagu ta usuks Jürkat ja ütles, et ta teistele sellest parem ei räägiks, sest keegi nagunii ei usu, kuid Jürka sai ka ise aru, et
I Naise ettekujutus kodust oli teistsugune. Kodupoole sõites arutasid nad ringi vaadates pidasid nad plaani, mida nende kohtadega peale hakata. Koju jõudes kuulsid nad et üks lehm oli sohu kinni jäänud ja too tuli seal mitmete inimestega välja tõmmata. Naisel hakkas kodus aga igav ja otsustas neile vastu minna. Ta oli väga rõõmus kui nägi lehma tulemast- tahtis teda isegi kallistada ja oleks ääre pealt nutma hakanud. II Lõpuks Andres läks koos Krõõda ja sauna- Madisega maad üle vaatama. Nad rändasid mitu tundi soodes ja vees. Mees ei teadnud selle koha ostes tema tõelist väärtust, vaid tegi kohe plaane et mida selle kohaga võiks peale hakata- üks asi, mida ta plaanis oli teha soos põld, mis vilja kannaks. Ta tahtis sealt kraavi jõkke suunata. Räägiti veel muudest asjadest maal. Andres sai aru et Madis arvab et ta on nõrguke, selle peale pakkus ta välja et nad katsuks rammu- nii hakkasidki nad kive loopima. Kohe algul taipas Madis et peremees on ikka täits
ENNOSAARE AIN Elisabeth Aspe Pärnu linnast 2 versta õhtupoole seisab Sauga jõe ääres Sauga mõis ja tema ümber laialine Sauga vald. Mõis oli lihtne kiviehitis, seisab ilusal kohal kõrgel jõekaldal, kesk väikest puiestikku ja viljapuuaedu. paar versta jõge üles minnes seisid esimesed valla talud teine teisel pool jõe kallast. Ühe nimi, mis mõisa poolt tulles paremalt kätt jäi oli Ennosaare ja teisel pool oli pajusaare talu. Lisad Enno ja Paju o saadud esiisade kaudu. Talud mõlemad olid pealtnäha kehvavõitu nagu enamasti sel ajal kõik hoonedki õlgkatusega, suitsunud, ilma korstnata ja paar väikest akent. Paremal pool jõe kallast Ennosaare talus oli peremeheks Ain Enno, Peedi poeg ta oli suurt kasvu ja tugevate laiade õlgadega mees ning alles noorepärane 35-40 aasta vanune. Oma peremehe seisuse kõrval pidas ta peremeheseisuse kõrval ka mõisa kupja ametit. Aga kümne aasta eest ta nai
Ja üldse mitte külmavereline. Aga kahjuks pesuehtne lits. (Seekord ilma irooniata, ta tõesti töötas prostituudina, et oma perekonda ülal pidada) Pjotr. P Luzin (Dunja peiks) - valelik ja värdjas. Svidrigailov  Mõisnik, kelle juures Dunja töötas, ajas talle ligi kogu aeg ja külarahvas hakas Dunjast halvasti arvama  blablabla noor tsikk sebib abielumeest blablabla, mis kõik viis Dunja maine rohkele allakäimisele ning põhjustas Svidrigailovi naise, Marfa, viha Dunja vastu. Hakkasid levima ka kuulujutud, et Dunja oli see, kes Marfa tappis. Svidrigailov himustas Dunjat aga elu lõpuni. Svidrigailovi naine Marfa  mängis suur osa Dunja maine määrimises, kui ta lõpuks sai aru, et hoopis tema mees on kõiges süüdi, näeb kõvasti vaeva, et Dunja porist puhtaks pesta. Oma testamendis jätab tale rohkelt sulli (3000 rubla) Porfiri Petrovits  politseiametnik, saab aru, et Raskolnikov on tapja, näeb kõvasti vaeva, et seda tõestada
Taeva palge all August Mälk Romaan algab sellega, kui Tuisu Jüri oma pojale Kustasele linna bussi vastu tuleb. Kustas on viimased 6 aastat merel olnud ja otsustas nüüd koju tulla. Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde. Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda. Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu. Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima. Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas oma laeva pealt oste
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Tsoglokov saab endale vaenlase ja Peeter elab üle vandenõu · Tsoglokov ja Bestuzev olid harjumatult palju koos, mistõttu võid eeldada, et nende läbisaamine on hea. Paraku suutis Peeter nad omavahel tülli ajada ning need kaks meest jäid eluaegseteks surmavaenlasteks. · Peeter oli hakanud hästi läbi saama jäägritega, kes hoolitsesid tema kenneli eest. Jäägrite kaudu sai ta teada, et keski leitnant Jakov Baturin tahab temaga koos jahile minna ning on tema suur pooldaja. Peeter saigi temaga kokku, kuid põgenes hirmust kui Baturin tema jalge ette langes. Hiljem Baturin vahistatid ning ta tunnistas üles, et oli plaaninud keisrinna tappa, palee põlema pista ja suurvürsti keisriks upitada. (Ilmselgelt tunnistas ta seda piinapingil olles) Saun enne lihavõtteid ja kutsari piits
Rodja elab väikeses viletsas üüritoas. Ta on vaesuse tõttu katkestanud õpingud, nälgib ja ei suuda üüri maksta. Kõrtsis kuulis ta pealt, kuidas mees rääkis teisele idee: Kas poleks õige tappa liigkasuvõtja, kui temalt saadud rahaga saaks teha 1000 heategu. Sellest kuulduna tuleb Rodjal mote idee täide viia, selleks viib ta pandi liigkasuvõtjale, et kuriteo paika uurida. Peale seda saab baaris marmelaadoviga kokku, ja tal hakkab hale, kuna nood on nii halvas olukorras, vaesed, naine haige jne - jätab neile oma viimase raha (ema käest saadud) Tapab põhjendusega, et mõttetuid inimesi võib tappa. Mõrva on ta juba pikka aega ette valmistanud ja kõik hoolega läbi mõelnud - ootab, kuni naise õde on kodust ära läinud, seob kirve mantli alla. Kahjuks astus tuppa, kus vedeles Aljona Ivanova surnukeha tema poolõde Lizaveta ning Raskolnikov tappis ka tema ära, et vahelejäämist vältida
taanlaste sugu, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, mis nüüd Tallinna poole pöördus. Liivimaa eestlased tegid ka üksikuid mässukatseid, aga ordurüütlid said neist kergesti jagu. Villu aga mõtles päevad läbi Maie päästmisele. Ühel õhtul, kui ta Priiduga kõrtsis istus, kuulsid nad vankrimürinat, Villu tundis ära, et see üks Puidu mõisa sulane oli kes sisse astus. Ta rääkis , et vana Herike suri eile õhtul ja, et kirst taga vankris oli. Priidu ja Villu läksid seda vaatama, nüüd tuli Villule üks kentsakas ja pöörane mõtte. Ta käskis Priidul sulast joomisega kinni hoida nii kaua kuni ta ise kirstu ronis. Siis pidi Priidu veel sofrit meelitama, et too ta Puidu mõisa ligidale kaasa võtaks. Sinna jõudnud pidi ta ootama kolme varese kraaksumist. Priidu ütles Villule, et ta on nõus. Ainuke, kes ta keelt mõistis oligi Villu
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
,,MÄEKÜLA PIIMAMEES" E.Vilde Esimene peatükk: Harilikult kella üheksa ümber, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub - üksinda nagu kunagi. Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei
sealhulgas omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis. Ta oli samal ajal ka aastail 1906-1907 VSDTP Bakuuu komitee liige ja VSDTP IV kongressi saadik Stockholmis. Satlin vahistati korduvalt. Ta oli 1908. aastal Bakuu vanglas, koos menseviku Andrei Võsinskiga. Peale vabanemist oli ta Peterburis bolsevike ajalehe Pravda toimetaja. Peale vahistamist viibis ta administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesse ja VSDTP Keskkomitee Vene büroosse. Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev Trotski jt. 2.4 Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
