Turgenev "Aadlipesa" (1)

„ Aadlipesa ”
I. Turgenev
Oli ilus kevadine päikesepaisteline päev. O...kubermangulinna ühes kõrvalises tänavas, lahtise akna all istusid kaks naist: üks neist viiekümne aastane, teine juba eideke, seitsmekümne aastane.
Esimese nimi oli Marja Dmitrijeva Kalitina. Tema mees suri 10 aastat tagasi. Mees oli tal saanud hea kasvatuse, oli õppinud ülikoolis, ent sündinud kehvas perekonnas. Marja abiellus temaga armastusest. Eideke kellega Marja Dmitrijeva istus akna all, oli tema isa õde. Teda kutsuti Marfa Timofejevna Pestovaks. Teda peeti iseäratsejaks, ta oli iseseisva meelelaadiga, ütles kõigile tõtt näkku. Kadunud Kalitinit ei võinud ta silmaotsaski sallida ja niipea kui vennatütar abiellus temaga, kolis ta üle oma külasse, ksu elas talumehe juures suitsutares tervelt kümme aastat.
Marja kartis oma tädi. Tädi kandis alati valget tanu jja valget jakki.
Akna all istudes ootas Marja Gedeonovskit ( Sergei Petrovitš). Marja austas teda väga, kuna teine oli väga kiindunud Marja kadunud mehesse. Marfa aga vastupidi ei sallinud teda. Sergei Petrovitšil polnud head haridust, kuid see- eest oli ta väga meeldiv inimene. Ja lõpuks astus tuppa oodatud külaline. Tuppa astudes kummardas enne majaprouale, siis Marfale. Küsis Jelizaveta Mihhailovna tervise järgi (Marja tütar) ja Jelena Mihhailovna järgi. Jelenat hüüti Lenotškaks.
Sergei Petrovitš tuli uudisega, et külla on saabunud Lavretski, Fjodor Ivanovitš. Naised olid väga üllatunud. Marja asus kohe Gedeonovskit küsitlema, kuidas Fedjal läheb. Gedeonovski teadis rääkida, et Fedja on viimasel ajal Pariisis viibinud, nüüd olevat aga Itaalia riiki kolinud. Fedja olukord oli kole . Räägitakse, et tema naine olevat seal teinud tutvusi igasuguste artistide ja pianistidega. Tema naine Varvara pettis teda Ernestega. Fedja leidis kirjakese kodust, kus oli selgelt näha, et ta naisel oli tekkinud armuke . Kohutavas valus lahkus Fedja Pariisist ja sõitis Itaaliasse. Tema igatsus oli suur. Vahepeal jälgis ta lehti, kus kajastus Varvara nimi. Kõige tipuks ootas Varvara veel Fedja last. Ta saatis naisele kirja, et ei soovi temast enam kunagi midagi kuulda, makstes talle aastas 15 000 franki . Fedja kuulis , et naisel sündis tütar.
Järsku jooksis tuppa üheteistkümne aastane tütarlaps, andes teada, et nende juurde ratsa sõidab Vladimir Nikolajevits Panšin. Marja ja Sergei Petrovitš tõusid püsti. Ta sõitis trepi juurde oma uue ilusa hobusega . Ta palus Lentotškal hobust paitada nind seejärel astus tuppa sisse. Nikolajevits rääkis suurepäraselt prantsuse, hästi inglise ja halvasti saksa keelt. Ta teenis käendusametnikuna Peterburis, siseministeeriumis. Pansin osaks väga hästi klaveril mängida. Lenotska oli temast vaimustuses.
Võõrastetoa ukse taga seisis Kristofer Fjodorõts Gottlieb Lemm. Monseieur Lemm tuli Liisale tundi andma. Liisa hakkas ees üles minema, kui järsku Panšin peatas ta ja palus pärast tundi alla tulla, et ta tahab Lizaveta Mihhailovnaga Beethoveni sonaati ette mängida. Ta ütles Lemmele, et Lizaveta oli talle hiljuti näidanud Lemme poolt pühnedatud vaimulikku kantaati. Vanamees punastas kõrvuni. Liisal oli väga häbi ja ta palus Lemmel vabandust . Kristofer Fjodorõts lausus aga Liisale, et kõik on korras, et ärgu tüdruk muretsegu, et Liisa on hea tüdruk. Lemm lahkus. Värava juures kohtas ta võõrast ja kadus värava taha.
Uustulnukas astus tuppa. Võttes kübara peast , tutvustas ennast, et ta on Lavretski. Marja oli väga õnnelik, tervitas Lavretskit ja palus edasi astuda. Marja küsis Lavretskilt kas too kavatseb kauaks siia jääda. Külaline aga vastu, et tuli just Berliinist ja juba homme sõidab maale. Ta sõidab mõisa, mille ta Glafira Petrovnalt päris. Lavretski kuulus vanasse aadlisuguvõssa. Lavretskit kasvas tema tädi, kuna vanaisa Andrei Petrovitš võttis ta poja Ivan Petrovitš naiselt ära. Tema ema, Malanja, oli väga rahulik, ent vaene naine. Ta suri kurbuse kätte. Kui Malanja suri, polnud poisike veel kaheksa aastanegi. Seega Fedja ei näinud oma ema iga päev. Vana Lavretski ei tahtnud kaua oma pojale andestada seda abiellumist. Ent pika aja peale hakkas ta poja naisest hoolima , nad ei rääkinud sõnagi, ent ta armastas teda.
Pärast ema surma kasvatas Glafira Petrovna Fedjat ise.
Fedja isa enne surma palus Glafiral tuua talle puljongit . Samal ajal lausudes vana idi....
Matnud isa ja jättes majapidamise Glafira hoolde, sõitis Lavreski Moskvasse. Seal asus ta ülikooli õppima. Moskvas ta armuski Varvarasse ja abiellus temaga, jättes ülikooli pooleli .
Moskvast kolisid nad edasi Pariisi ja mis edasi sai, sai alguses kirjeldatud. Lavreskile alguses meeldis seltskonnaelu, kuid hiljem hakkas juba ära tüütama.
Järgmisel päeval tuli Lavretski Kalitinite majja, et hüvasti jätta. Talle tuli maja trepil vastu Liisa. Liisa oli koos õega minemas kirikusse, kuna oli pühapäev. Lavretski jättis Liisa ja Lenitškaga hüvasti, paludes enda eest kirikus palvetada. Liisa palus Lavretskil neid mitte unustada. Võõrastetoas kohtas Lavretski Marja Dmitrijevnat. Nad ajasid juttu ja kuniks Marja Dmitrijevna küsis, kas pole tõsi, et Vladimit Nikolaitšev on väga meeldiv noormees . Ta ütles, et Vladimir Nikolaitšev on Liisast huvitataud. Seejärel küsis, kuidas Liisa Lavretskile meeldib? Lavretski vastas, et Liisa on väga kenda ja lahkus. Läks hüvasti jätma Marfa Timofevnaga, kes istus oma toas seltskonnaga. Seltskonda kuulusid: paksupuguline dresseeritud punnpaap-leevike, koerake Roska, tige isakass Matross, 9.a. mustaverd Surotška ja umbes 50. a. Nastasja Karpovna Ogarkova. Marfa palus Lavretskil ema ja vanaema haual ära käia, samuti oleks vaja ka Glafira eest hilgepalvet lugeda. Enne lahkumist ütles Marfa Timofevnaveel, et ega Liisa Panšinile lähe, et ärgu mees muretsegu. Lavretski vastu, et ei muretse ja lahkus.
4 tundi hiljem sõitis Lavretski kodu poole. Pärale jõudes ootas teda trepi alumisel astmel taat Anton. Lavretski läks maja üle vaatama, jõudes Glafira Petrovna tuppa, läks Anton koos toapoisiga hobusetalli ja tõllakuuri avama. Antoni asemel ilmus tuppa eideke. Teda hüüti Apraksejaks. Maja üle vaadanud, läks Lavretski aeda ning jäi sellega rahule. Hiljem tegi ka jalutuskäigu külas. Õhtuks oli ta kõht tühi. Anton püüdis kinni vana kana , tappis ja kitkus ära. Tegi ka viimastest teede jäänustest teed. Lavretski palus teha endale magamis asemesöögituppa.
Kahe nädalaga seadis Fjodor maja korda, puhastas õue ja aia. Lavretskist toodi mugav mööbel, linnast viinad, raamatud ja ajakirjad, tallidesse ilmusid hobused . Anton jutustas Lavretskile igasuguseid jutte, ka Alafirast.
Kolme nädala pärast ratsutas Lavretski O..sse Kalitinite poole, kus ta veetis terve õhtu. Kohal oli ka Lemm. Ta meeldis Lavretskile väga. Liisa mängis üksi ja väga väljendusrikkalt muusikat. Keskkööl saatis Lavretski Lemmi koju ja istus tema juures kella kolmeni hommikul . Lemm näitas külalisele oma muusikaloomingut. Lavretski kutsus lõpuks Lemmi endale külla. Ta sõitis vanamehele järgi. Järgmisel päeval istusid nad aias ja jõid teed. Jutt läks Liisa peale. Lemm ütles, et Liisa ei armasta Panšinit ja ei abiellu temaga. Õhtul aga otsustati, et kutsutakse külla Liisa, ta ema ja vanatädi. Paar päeva hiljem sõitis Fjodor linna, et külastada Kalitineid. Ta nägi Liisat ja hakkas temaga rääkima. Liisa küsis Lavretskilt, miks too naise maha jättis. Mees ei tahtnud seda teemat puudutada. Lõpuks astus tuppa Marja ja Lavretski kutsus neid enda juurde külla, et ka Lemm on seal ja ta ostis uue klaveri. Marja oli nõus.
Kui Lavretski koju jõudis, kohtas ta seal ukse peal ülikoolikaaslast Mihhalevitši. Nad hakkasid oma eludest rääkima, kuniks pöörasid tülli ja hakkasid üksteise peale karjuma , isegi majarahvas ehmatas ära. Lõpuks sõitis Mihhalevitš ära, jättes hüvasti.
Kaks päeva hiljem saabus marja oma noorperega külla. Istuti lauda sööma, pärast mindi tiigi äärde kala püüdma. Liisa püüdis kala koos Lavretskiga, vahepeal nad unustasid kalapüügi sootuks ära, nad olid unustanud end vestlusse. Nad arutasid igasuguseid asju, räägiti ka Panšinist. Lavretskile meeldis Liisale kõike rääkida, mis temaga toimus. Õhtu saabudes tahtis Marja koju sõita. Lavretski saatis neid poole teeni . Tagasiteel veendus Lavretski, et Liisa ei armasta Panšinit.
Järgmisel päeval palus Lemm hobuseid, et soovib koju sõita. Lavretski palus hobuseid ning nad sõitsid koos. Lavretski läks Kalitinite juurde. Seal kohtus ta jälle Liisaga ja andis talle kätte väikse paberilipaka. Ta palus sellest mitte kellelegi rääkida ja et tuleb homme tagasi, et edasi rääkida. Järgmisel päeval läksid Lavretski ja Liisa jalutama. Liisa oli sellest kirjast jahunud. Seal seisis, et Lavretski naine on surnud. Jalutuskäigul ütles Liisa, et Pansin tegi talle abielu ettepaneku. Ent Liisa pole talle veel vastanud, kuna kahtleb. Lavretski palus tal mitte ilma armastuseta abielluda .
Järgmisel päeval läks Lavretski taas Kalitinite juurde. Ta läks ülesse Marfa juurde, kuhu ilmus ka Liisa. Marfa palus Liisal Lavretskit lõbustada, nad läksid alla, et Liisa hakkaks klaverit mängima. Trepil aga Liisa ütles, et palus Panšinilt aega.
Samal õhtul tundis Lavretski, et armastab Liisat. Ta hakkas järjest tihedamini Kalitinite juures aega veetma. Ta märkas järjest enam, et Liisa pole enam see, kes varem, ta oli kuidagi muutunud, ta ei teinud enam Lavretskist nii välja nagu varem.
Ühel südaööl avaldas Lavretski Liisale armastust, saades vastuseks, et ka Liisa armastab teda. Liisa puhkes nutma. Lavretski võttis ta oma käte vahele ja suudles.
Järgmisel päeval läks lavretski taas Kalitinite juurde. Teel kohtas ta Panšinit, kuid see ei teinud tast välja. Jõudes Kalitinite maja juurde kuulis, et pansinit ei lastud sinna sisse, kuna majaproua on väsinud ja ka Lavretskit ei lastud. Ta läks tagasi oma koju. Kodus ootas teda ees naisterahvas , tõstes pea, nägi lavretski, et see on tema naine. See oli suur jahmatus, kuna ta pidas teda surnuks. Naine hakkas end välja vabandama ja rääkima, mis temaga on juhtunud, nimetanud end ka kurjategijaks. Ta palus end tagasi võtta. Tal oli ka tütar Adake kaasas.
Lavretski oli vihane ja palus naisel lahkuda, kuid naine jäi. Lavretski läks välja, ta hulkus üle kahe tunni mööda Lavretski tänavaid. Lõpuks jõudis ta Lemme juurde, rääkis oma loo ja soovis Liisale kirja kirjutada ja palus et Lemm selle talle kätte toimetaks homme ja et ka vastuse tooks. Lemm oli nõus. Lavretski ööbis selle öö Lemme juures. Järgmisel päeval läks Lemm kalitinite juurde ja sai Liisalt vastuse, et täna nad Lavretskiga kokku ei saa, aga võib-olla homme õhtul Jumalaga! Lavretski läks koju ja palus Varvara Pavlovna enda kabinetti . Seal ta ütles, et soovib et nad lahkuks siit majast ja läheks elama Lavrikisse. Naine nõustus ja juba järgmisel päeval sõitis sinna.
Järgmisel päeval läks Panšin liisa juurde ja nõudis avstust. Liisa vastas eitavalt, ütles, et ei armasta teda ja ei taha ilma armastuseta abielluda. Pärast seda vestlust läks Pansin Liisa ema juurde, ta veetis sela tunni, pärasts eda kutsus ema Liisa enda juurde. Ta oli epttunud oma tütres ja saatis enda juurest minema. Liisa läks üles oma tuppa, kui sisse astus Marfa, ta kiitis selle eest, et ta Panšinile ära ütles, kuid et Liisa armastab Lavretskit, seda ta ei osanud oodata....
Marja juurde ilmus Varvara Pavlovna. Alguses Marja kahtles, kas teda sisse lasta, aga no ometigi sugulane ja palus edasi kutsuda. Nad rääkisid juttu, kuniks Marja palus Varvaral sööma jääda.
Marja Dmitrijevna tahtis Varvara Pavlovnat lepitada tema mehega. Varvara arvates on see raske, kuna on süüdi mehe ees.
Liisa oli Lavretskile kirjutanud kirja, et ta neid õhtul külastaks. Kui Lavretski jõudis Kalitinite juurde, palus Liisa, et ta andestaks oma naisele. Sest nedega on lõpp. Samas Liisa ütles, et ta ei kavatse Panšiniga abielluda.
Liisa rääkis Marfale, et kavatseb kloostrisse minna, see oli tema kindel soov. Marfa palus tal oodata kuni kuus kuud, et pärast seda.
Varvara Pavlovna kolis Peterburi ning orjastas Pansini.
Lavretski veetis talve Moskvas. Järgmise aasta kevadel kuulis, et Liisa oli läinud B....kloostrisse, mis asus ühes Venemaa kaugemas servas .