Psühholoogia alused konspekt (0)

1879 - sellest aastast võib psühholoogiat pidadada teaduslikuks distsipliiniks.
Wilhelm Bunt rajas eksperimentaalse psühholoogia labori Leipzigis.
Filosoofilisi käsitlusi tunnetusest:
Antiik-Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni: materialistlik ( Demokritos ) ja idealistlik ( Platon ).
Platon väidab, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, vaid hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas. Platon (428/7-348/7 e.m.a.):

• dualism – filosoofiline seisukoht, mille järgi vaimuelu (psüühika) nähtused on põhimõtteliselt iseseisvad ja sõltumatud ajutegevusest, kuigi nad võivad kulgeda paralleelselt ajutegevusega.
  
• teadmised pole sõltuvad kogemusest ( meenutamine ).
  

Aristoteles (384-322 e.m.a.)

• teadmised maailma kohta läbi 5 erineva meele
  
• aistingud peegeldavad ümbritsevat maailma püüdis esimesena süstematiseerida psühholoogiat.
  
• mälu – varasemate kujutluste reprodutseerimine
  

Psüühiliste häirete varased seletused ja nende ravi:
Ravi näitab arusaamist haiguste põhjustest.
Hippokrates (460-377 e.m.a.)

• Aju on psüühika organ
  
• Psüühilised probleemid seotud ajupatoloogiaga
  
• Hälbiva käitumise seletamine biogeneetiliselt ehk patsiendid kellel olid psüühilised häired, olid suguluses inimestega, kes olid samuti hälbiva käitumisega.
  
• Humoraalne (kehamahlade) teooria – psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega bioloogias toimuv on seotud psüühikas toimumisega.
  
• Häirete raviks soojad vannid, massaažid
  
• Hüsteeria põhjuseks “liikuv” emakas (kr.k hysteron – emakas) idee, et hüsteeria on naiste haigus.
  
• Vaatlused, katse luua vaimsete häirete klassifikatsiooni
  

Keskaeg ja demonoloogia
Eksortism – kurja vaimu välja ajamine. Kuradi üheks iseloomu omaduseks oli uhkus, mis tähendas et üheks ravimeetodiks oli haige sõimamine roppustega.
Ravi tähendas kuradi karistamist
Vaimuhaigete pidamine nõidadeks ja nõidade põletamine
Vaimuhaigete paigutamine vanglasse ja nende aheldamine
17. saj. esimene vaimuhaigla
18.saj. hullude vabastamine ahelatest (Ph. Pinel)
Animism - maailmanägemus esemete ja olendite hingestamisest (kellelegi on „kuri sisse läinud“).
Psühholoogia kui teadusharu

• 17.-18. saj. teadusliku meetodi võidukäik. Olulise panuse teadusliku psühholoogia arengusse on andnud 19. sajandi psühhofüüsika . See on füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivseid seoseid käsitlev psühholoogia osa. Psühhofüüsika seaduspärasused on psühholoogiateaduses ühed usaldusväärsemad. Saavutused meditsiinis, füsioloogias ja bioloogias ühelt poolt ning teiselt poolt vajadus inimesi tootmises efektiivsemalt kasutada viisid teadusliku psühholoogia väljakujunemisele 1870. aastatel.
  
• Teadmine tuleb kogemusest, empiiriline teadmiste kogumine on oluline tõese teadmise kogumisel.
  
• Comte (1798-1857):  Comte oli esimene, kes eristas selgelt omavahel tavafilosoofia ning teadusliku filosoofia. Tema jaoks oli tingimata oluline mõista enne reaalteadusi kui hakata hindama keerukat ja kompleksset inimühiskonda. Tema vaatenurgast aitab see määratleda üksikasjalikult sotsioloogiliste meetodite empiirilised eesmärgid. Positiivsest sotsioloogiast peab enne aru saama, et mõista üldse teisi teadusi. “Psühholoogiast ei saa teadust.”
  

Füsioloogilised avastused ja eksperimentaalpsühholoogia teke

• Sir Ch. Bell, F. Magendie (19.saj): erinevad mentaalsed funktsioonid on vahendatud erinevate anatoomiliste struktuuride poolt (B-M seadus) on teatud tüüpi närvid, mis stimuleerivad tajumist.
  
• J. Müller – spetsiifiliste närvienergiate doktriin; 5 eri tüüpi närve, mis sisaldasid neile iseloomulikku energiat
  
• Fr. J. Gall – kelle ideed olid frenoloogia aluseks. Selle õpetuse järgi võimaldavat kolju osade kuju otsustada inimeste vaimsete võimete ja iseloomu üle. Frenoloogia põhines oletusel, et võimetel ja isiksuse omadustel on peaajus kindlapiiriline asukoht.
  
• H.von Helmholtz – eksperimentaalselt mõõdeti psüühiliste ja närviprotsesside kestusi ja järgnevust.
  
• P. Broca – 19. sajandi teisel poolel uuris afaasiat, mis väljendus kõne produktsiooni häiretes. Selle põhjal oli vasaku poolkera ajukoore otsmikusagara assotsiatsioonikeskuse motoorsete keskuste kahjustus. Tegemis on piirkonnaga, mis asub näolihaste kontrolli keskuste juures. Seda kohta on hakatu nimetama Broca piirkonnaks ning selle kahjustuse tüüpilisteks sümptomiteks on rääkimisraskused ja grammatikavead kõne produktsioonis.
  
• W. Wundt – eksperimentaalpsühholoogia labori rajamine Leipzigis 1879.
  

Suunad psühholoogias

• Voluntarism (nt W. Wundt) - voluntarismi õpetuses absolutiseeritakse tahet ja püütakse seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks ning vastavalt saadakse, et kõik ülejäänud psüühilised protsessid on määratud tahtest. Nõrgalt argumenteerituks jääb neis õpetustes see, millest tuleneb tahe ise.
  
• Strukturalism (nt. E. Titchener) - püüdsid selgitada psüühika algelemente ja nendevaheliste seoste struktuuri.
  
• Funktsionalism (nt. W. James) – milline on psüühiliste protsesside mõte ja kuidas need protsessid aitavad inimesel kohaneda oma tegevuskeskkonnaga ning lahendada elu poolt tema ette püstitatud ülesandeid aktiivsete toimingute käigus.
  
• Psühhoanalüütiline suund (nt S. Freud ) – tekkeajaks oli 20. sajandi algus. Eriti ulatuslik oli huvi pärast Esimest maailmasõda . Psühhoanalüüs oli algul esmajoones meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli neurooside, eriti aga hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu. Hiljem kujunes õpetus terveks kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib unenägusid, eksitoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jne. Freudi järgi on inimese ajendavaks jõud instikt, millest kaks on määravad: eluinstikt, mis samastub suguinstiktiga ja surmainstikt ehk hävitamise instinkt. Inimese vaimuelu kujutab endast võitlust nende kahe jõu vahel. Freud jagas isiksuse kolmeks põhimõtteliseks osaks: „tema“ (id) – isiksuse tume, nähtamatu ja halvastiorganiseeritud osa, „mina“ (ego) – isiksuse alge, mis on vahelüliks välismaailma ja „tema“ vahel ja „ülemina“ (super-ego) – esindab isiksuses moraali, sotsiaalseid norme, mis omandatakse kasvatuse ja õppimise käigus.
  
• Neofreudism (nt. C.G. Jung , A. Adler ) – neofreudistid pöörudvad sugutungi kõrval või selle asemel ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole. Adler näiteks peab liikuma panevaks jõuks inimese võimtungi, taht vägevusele, mis määrab kogu tegevuse eesmärgid ja nende saavutamise teed. Fromm huvitus psüühilise ja sotsiaalse teguri vahekorrast. Tema arvates kaasneb inimese kui sotsiaalse olendiga üha süvenev eraldumine. See tekitab üksildustunde ja enda tühisuse tunnetamise. Inimese käitumise motiivid on määratud püüdest see üksildustunne ületada.
  
• Biheiviorism (nt. B.Skinner) – psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimises. Biheivorism eitab teadvuse olemasolu, pidades selle uurimist võimatuks. Selle suuna esindada tegid peamisel loomkatseid ning saadud tulemusi käsitleti mudelina inimese käitumise mõistmiseks. Biheivorismi taandub inimese käitumise uurimine valemile Stiimul --> Kindel reaktsioon /vastus.
  
• Geštaltpsühholoogia (nt. M. Wertheimer, W. Köhler) – tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses. Geštaltkoolkond lähtub ideest , et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Psüühikanähtuste elemendid on määratud tervikuga – terviks on esmane ja selle osad sekundaarsed. Puudeks selle suuna juures oli geneetilise lähenemise eiramine , mistõttu tajude tekkeprotsess ja nende olemus, jäi tabamatuks. Geštaltpsühholoogid andsid märgatava panuse loomingulise mõtlemise ja sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse.
  
• Kognitiivne psühholoogia (nt. H. Simon , A. Newell; J. Bruner ) – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine. Maailma kohta teadmiste saamine, talletamine ja kasutamine eeldab meelte vahendatud andmete ja varasema kogemuse koosmõju. Kognitiivpsühholoogia saavutusi rakendatakse tehnopsühholoogias, informaatikas, haridusalal, meditsiinis, majanduses, poliitikas jne.
  
• Humanistlik psühholoogia (nt. C. Rogers ) – rõhutab, et psühholoog ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja. Psühholoogi roll on aidata inimesel realiseerida temas tallel olev arengupotentsiaal. Humanistlikud psühholoogid kasutavad harva eksperimenti ja toetuvad vestlustele ning vaatlustele. Selle suuna rüpest on välja kasvanud mitmed teraapiad ja nõustamise konseptsioonid.
  

(hea) Teooria
Psühholoogiauuringu tsükkel : teooriast lähtuvalt püstitatakse hüpotees uuritava nähtuse mingite omaduste kohta, professionaalsete meetodite abil kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öeldakontrollitakse, kas faktid on seaduspärased(mittejuhuslikud) ja tulenevad tegelikult