1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad
Konjuktsioonid (sidesõnad) ning Numeraalid (arvsõnad) üks Adpositsioonid (kaassõnad) taga Pronomeenid (asesõnad) mina LEKSIKAALNE JA GRAMMATILINE TÄHENDUS. Mis on sõna ilusatele leksikaalne ja mis on grammatiline tähendus? Grammatiline on ilusa (om)+te (mitmuse tunnus) +le (lõpp), leksikaalne on kaunis. MORFOLOOGIA PÕHITERMINID sõna, sõnavorm, sõne, morfeem, morf. Sõna on keele vähim terviklik üksus, millel on leksikaalne tähendus. Sõnavormid on ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad grammatilise tähenduse poolest. Sõne on sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morf on morfeemi esinemisjuht MORFIANALÜÜS EHK SEGMENTIMINE. Leia junktuurid ja pane sõnad õigesse lahtrisse: talus, talusse, taludes, taluski, terav, lihav, vägev, edev, mugav, lodev ei ole taabelis
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
· Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele missugune?. · Arvsõnad on sõnad, mis väljendavad arve. · Asesõnad on käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis käituvad lauses nagu nimisõnad, omadussõnad ja arvsõnad, kuid on täistähenduslike sõnadega sisuvaesemad ja üldisemad, olukorrast sõltuva tähendusega. · Tegusõnad on sõnad, mis väljendavad tegevust ja olekut ning vastavad küsimusele mida tegema?.
osadest lause koosneb ja missugused on nende osade seosed ja funktsioonid. Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi seoseid. Foneetika ehk häälikuõpetus on häälikuid uuriv teadus. Foneetika uurib häälikute füüsikalisi omadusi. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 4. Morfeem (k.a jagunemine),allomorf, sõnavorm Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks. Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest
Näide: mõrv, üllitama, lamp, süümekas. Ning i ülivõrre on tema poolt mõeldud. SÕNALIIGID SÕNAD Muutumatud Muutuvad sõnad sõnad Käändsõnad Pöördsõnad Määrsõna Kaassõna Sidesõna Hüüdsõna Arvsõna Nimisõna Tegusõna Asesõna Omadussõna Muutuvad sõnad Käändsõnad: Nimisõna. Sõnad, mis nimetatakse asju, olendeid ja absoluutseid mõisteid (käega mitte katsutavad). Näide: haige (nimisõna) lebas voodis. Sõnad, mis käituvad nimisõna kontekstis kui mõnes teises juba omadussõnana. Näide: haige (omadussõna) koer lamas minu ukse taga. Omadussõna. Mingi eseme, asja omadusi näitavad sõnad, sellisteks
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi-
sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise ehk diakroonilise keeleuurimise võidukäigu sajand. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). autonoomne: keel on omaette, pole vaja kuhugi „välja“ vaja uurima minna. Keel on süsteem, kõne on see kuidas inimene seda süsteemi kasutab. Hetkel uuritakse kõnet ning selle kaudu otsustatakse milline on süsteem. Süsteemi ennast ei näe. St keelt uuritakse kõne kaudu,. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost
on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi
allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna: • Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem. • Tüüpiline sõna o esineb üksi o liigub tervikuna o omab tähendust o ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted Tüvi on sõna leksikaalset tähendust kandev morfeem. Juurtüvi, nt tööle, tööni, töödega Liitsõnatüvi, nt elutööle, elutööni, elutöödega Tuletatud tüvi, nt töölisele, tööliseni, töölistega; töökatele, töökateni, töökatega Morfoloogia põhimõisted Tunnus e grammatiline morfeem on sõna grammatilist tähendust kandev morfeem. tööle, tööni, tööde-ga Morfoloogia põhimõisted Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas
* veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju
seda fikseerivad n-ö kirjutatud sõnastikud ehk sõnaraamatud (sõnaraamatud peaksid ära tooma kõik sõna tähendused) -, siis grammatilisel sõnal tekstis tegelikult see omadus puudub: kõneleja aktiveerib ainult ühe sõnatähenduse. Nt Mis teed teed? Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (väljendid), lekseem võib olla morfoloogiliselt ehituselt lihtne (piht), tuletatud (pihik), aga ka liitsõna (meremees) või mitmesõnaline (pihta panema). Põhimõisteid II: sõnavorm, sõne Grammatiline sõna on lekseem oma konkreetses süntaktilises ümbruses, s.o semantilises ja pragmaatilises kontekstis, lekseem esineb tekstis alati mingis konkreetses vormis. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, on tehtud on sõnavormid sõnast (lekseemist) TEGEMA. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis tekstis ette tuleb).
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
omavahelisi suhteid. Foneetika – häälikuõpetus. Uurib heli teket, hääliku helilisust. SEOSED: kõik on keeleteaduse harud, mis uurivad erinevaid sõnaosi. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks.
Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. *XX sajandil (strukturalism – Saussure) 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma
substantiivi ees- need on huvitavad, sest annavad infot keele ehituse seoste ja piirangute kohta. · Mitteimplikatiivsed- nt. Ülal esitatud abs-d ja mitte abs-d Mis keeli on? mis keel(t)es on?- häälikud, vormid, tähendused · Kaksikliigendus- häälikud, millel ei ole tähendust. Ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused=morfeemid, teiselt poolt *siiski: ka üks häälik saab olla morfeem, nt. Venekeeles i=ja; loodushääli matkivad häälikud on tähenduslikud · Häälikuid on piiratud hulk, morfeeme piiramatu hulk. Strukturalismi põhitõed: · Keel on autonoomne märgisüsteem-võrdlus malega.- · Tuleb eristada keelt ja kõnet · Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine · Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. Foneetika: A-k-n-a-s-t t-u-l-e-b ... Fonoloogia: Ak-nast tu-leb...
Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees:
Liitsõnad uus tähendus Südametunnistus, vanaisa Nimisõnad, kui... ...esimene sõna vastab Mootorpaat, puhkusereis, küsimusele mis liiki? nahkmööbel, juhtnöör missugune? ...esimene sõna on lühenenud Purskkaev, võõrkeel, inimhääl Nimisõna või omadussõna ...kui tekib uus mõiste Lumivalge, helesinine järgneva omadussõnaga... Käändsõna järgneva ne- ja Mäekõrgune, suurejooneline, line-liitelise omadussõnaga tuhandeaastane, poistevaheline Sidekriipsuga number, täht, 13-aastane, T-kujuline, Elva-
Wilhelm von Humboldt (raamatust Jaava saare Kaavi keelest) • Isoleeriv – pole mingeid tunnuseid, lõppe (teevad kõik asjad ära sõnajärjega) • Aglutineeriv – lisatakse tüvele osakesi, morfeeme • Flekteeriv (e fleksiooniline)– pakivad tähendusi kokku (bring-brought) • Polüsünteetiline – väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled Analüütilisteks – iga sõna lauses koosneb ühest morfeemist (sõnu ei muudeta) Sünteetilisteks – sõnad koosnevad mitmest morfeemist Polüsünteetilisteks – morfeeme on äärmiselt palju 4. Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted. Tüpoloog peab usaldama, aga …. Paljusid keeli ei ole uuritud või on uuritud halvasti.
Sõna võib vastavas kõneaktis sobiva intonatsiooni ja rõhuga hääldades olla iseseisev lause (nt vastusena küsimusele). Permutatsioonitest - tõestab et sõna on iseseisev, nt kui paigutada sõna teise, kuid lause on ikka korrektne. Üksikesinemine ja permutatsioonivabadus ei ole piisavad sõna kriteeriumid. (nt ing k. a ja the) Kolmas kriteerium on sõna teriklikkus e kohesioon (st et sõna koosseisu ei saa tuua teisi lauses esinevaid sõnu). See aga ei ole üldkehtiv, kuna eksisteerib inkorporatsioon e grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa. Sõnavormid e sõnade esinemisjuhud (sõne e sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis) Lekseem e algvorm e sõnaraamatuvorm. Muutevormid e lekseemi teisendid e sõna eri vormid Fonoloogilised sõnad - sõnavormid, mille sõnaks klassifitseefimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume Morfoloogiline junktuur e morfoloogiline piir
*Strukturalism . Saussure oli struktrualismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu) Strukturalismi põhitõed: *tuleb eristada keelt (langue) ja kõne (parole) *sünkrooniline keele uurimine *keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne) *Generativism. Chomsky oli süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: *keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem *keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni *keeleõppimise võime on pärilik. 4. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel). Keele päritolu. Keelekontaktid. Liigitamise alused: 1. Genealoogiline – liigitatakse suguluse alusel, algkeeltest kasvavad välja tütarkeeled 2
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid
4) Eesti keeles võib rõhutu silbi tuumas esineda ainult lühike a, e, i, o, u Nt: auto 19. Morfoloogia e vormiõpetuse mõiste! Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. 20. Sõnavormi mõiste! Sõnavorm- ühe ja sama sõna erikuju, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. 21. Võrdlusastmete moodustamine! · Võrdlusastmeid saab moodustada omadussõnadest · Algvõrre- omadussõna niemtav kääne · Keskvõrre- omastav kääne + m (osade sõnade puhul tüvevokaal a või u muutub e- ks) Nt: must- musta- musteim, vana- vanem- vanim, pikk- pika- pikim · Ülivõrre- kõige ülivõrre ja lühike ülivõrre 22. Sõnaliigid! SÕNAD
Laenamine. XX SAJANDIL 2 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma
põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased panid
Substantiivi(nimisõna) kategooriad -arv ehk numerus: näitab sõnaga viidatud objektide hulka(poiss-poisid) singular/pluural/duaal(tähendab erinevat grammatilist märgendust sel juhul kui objekte on 2, nt eesti keeles mõlemad, kumbki, teineteise) -klass - näitab sõna kuulumist mingisse klassi, sealhulgas sugu ehk genus(maskulinum, femininum, neutrum) ja elus/elutu, inimene/mitteinimene jms (eesti keeles ei ole) -kääne - näitab sõna rolli lauses, käändeid on keeltes 0-53. Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv, daativ ja kohakäänded. Ergatiivkeelstes absolutiiv ja ergatiiv. -definiitsus 23.10 MORFOLOOGIA Sünteetiline- sõnavormi sees lisatakse tähendus Analüütiline lisatakse teine sõna ja sellel uus tähendus Grammatiline kategooria: hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Nt ainsus vs mitmus, minevik vs olevik Gr
üksusteks või grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Mis on grammatiline kategooria? Grammatiline kategooria on komplekt või hulk morfosüntaktilisi omadusi, selle liikmed väljendavad samasse mõistelisesse valdkonda kuuluvaid tähendusi, esinevad üksteisega vastanduvalt ja väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil. Nimeta erinevad sõnaliigid. Mis neid iseloomustab? Substantiiv ehk nimisõna viitab entiteedile ehk siis olemasolevale objektile, nähtusele või mõistele. Tegusõna ehk verb viitab tegudele või sündmusele. Omadussõna ehk adjektiiv viitab millegi omadusele. Määrsõna ehk adverb määratleb verbiga viidatud tegevuse viisi. Arvsõna ehk numeraal on sõna, millega väljendatakse arvu või järjestust. Asesõna ehk pronoomen on sõna, mida kasutatakse substantiivi asemel. Abisõnad on näiteks artiklid, abiverbid, partiklid jts.
eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a, e, i, o, u NB! Võõrsõnad muganevad aja jooksul keele fonotaktika reeglitega. NB! H ei saa esineda pika täishääliku järel. 16. Sõnaliigid: Nimisõnad nimetab asju, olendeid Omadussõnad väljendab omadusi Arvsõnad väljendavad arve Asesõnad käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis talitsevad ülalolevate taoliselt, kuid on täistähenduslike sõnadega võrreldes sisuvaesemad ja üldisemad, olukorrast sõltuva tähendusega Tegusõnad väljendab tegevust Määrsõnad väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, määra, suhtumist Kaassõnad kuuluvad nimisõna juurde, jagunevad ees- ja tagasõnadeks NB
kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID: 2 1. Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) 2. Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) 3
ikoonilisus). Implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 4. universaal: SOV-keeled on üldiselt postpositsioonikeeled · Greenberg 3. universaal: VSO-keeled on alati prepositsioonikeeled Komplekssed implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 5. universaal: kui domineerib SOV ja peasõnale järgneb genitiiv, siis tõenäoliselt ka adjektiiv järgneb oma peasõnale 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Klassifikaatorid sõnaliigina · Substantiiv nimisõna · verb tegusõna · adjektiiv omadussõna · adpositsioon, prepositsioon ja postpositsioon (vahel, sees, ümber) · abiverb pidama, tegema, olema · determinant määratleja (need, mõned, see) · adverb (hästi, kiiresti, õnneks · proadverb adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi) · modaalverb võima, tohtima, saama, pidama, tulema, näima · afiksaalverb ühendverbid (peale käima, üle ajama, juurde lõikama, üles ütlema)
). Toonikeeltes annab tähendust edasi ka toon. NT hdi keel (afroaasia, tsaadi, Nigeerias) a. Pdìxàpdà jätma 1SGjätma `ta jättis mu maha' b. Pdíxàpdá jätma1SGjätma `ta jättis selle mulle' Morfoloogiline segmentimine, morfeemianalüüs, glossimine Morfeem väikseim tähendusega keeleüksus Morf morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles Allomorf morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd t, nt lõunat ja 0, nt õuna Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina. Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. Seotud morfeemide liigid: Afiksid vastavalt liitumise kohale: Tüve ees: prefiks ebameeldiv Tüve sees: infiks íribe 'süüa+tegemaINS1.sg.perf.egocentric' (keva keel, https://wals.info/chapter/22) Tüve lõpus: sufiks jalust Seotud morfeeme kõigis keeltes pole, nt vietnami k (vastavad funktsioonid on jagatud nt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
