Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "9.klassi Eesti keele reeglid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
häälikud, omastav, kaashäälik, täishäälik, osastav, erand, kaashääliku, toreda, liide, silpi, keskvõrre, olendil, vilu, tragi, duss, täishäälikud, vokaalid, tähega, õpil, valiktähtlühend, suurtähtedega, algustäht, võistlused, omadussõna, asjal, suuremal, tõsisem, karmim, sisseütlev, võõrsõna, kaashäälikud, konsonandidKolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pärineb hoopiskide-mitmusest: `silm : `silme, `rind : `rinde, `jalg : `jalge. Niisuguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis- väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks. Arv de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie. de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vokaalmitmust või formatiivi sid, nt `aasta: `aasta/d, `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s jne, aga`aasta/i/d. de-mitmuse tunnus liitub alati tüvele ja tal on kolm varianti: d, de ja te, nt ema/d, ema/de, `aasta/te. Variandi valik oleneb osalt konkreetsest vormist, osalt sõnatüübist. Morfeemivariant d esineb alati ja ainult nimetavas käändes, nt ema/d, `aasta/d. Kõigis teistes de-mitmuse käänetes esinevad de ja te,
Tallinna Kristiine Gümnaasium kevad 2007 HÄÄLIKUD vokaalid ehk täishäälikud konsonandid ehk kaashäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, v, j k/g, p/b, t/d f h, s, s helilised häälikud helitud häälikud (neile liitub liide -gi) (neile liitub liide -ki) HÄÄLIKUTE PIKKUSE MÄRKIMINE KIRJAS LÜHIKE PIKK ÜLIPIKK erandlikult padi paadi paati ja veri veerin veeris te
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
profid (kaks) proffi šefid (seda) šeffi (selle) pilafi (sööb) pilaffi blufib bluffima mafiooso maffia duši (all) (võtab) dušši Mitu erinevat kõrvuti asuvat kaashäälikut moodustavad kaashäälikuühendi. Häälikuühendite õigekiri ei lähtu hääldusest, vaid peab järgima reegleid. Kaashäälikuühendis kirjutatakse kõik häälikud ühe tähega (nt kuplid, aktus, purke, värske, mõtlik, monarh jt) Erandid: liide -gi, -ki ees - tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki; sõnade liitumisel - keskkool, võrkkiik, plekkkatus, pappkarp, kepphobu, allkiri; liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb - koralllane (korall + lane, vrd linlane), portugallane, modernne, suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid,
Eesti õigekeel Häälikuõpetus Häälikute märkimiseks kirjas kasutatakse tähti. Häälikud jagunevad kaheks: täishäälikud ehk vokaalid ja kaashäälikud ehk konsonandid. Helitud häälikud: k, p, t. g, b, d, s, h, f, s + ki Helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, z, z, v + gi Sõna keskel kirjutatakes helitu hääliku kõrvale k, p, t: ohtlik, uhkelt Helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d: 1. liitsõna liitumiskohas: raudtee, tiibklaver, algkõrgus, algkool, naisduett 2. liidete liitumiskohas: ringkond, leibkond, lindki, saagki, jalgsi, vargsi 3. sõnade muutevormides:
sidekriipsuga,nt.juhanliivilik, newyorklane,ferdindand-de-sanssurelik. *Juhul,kui nime hääldus erineb kirjapildist oluliselt,võib liite eraldada ülakomaga nt. calais´lane, shakespeare´lik *Traditsiooni kohaselt kasutatakse mugandatud nimekuju: darvinism,kristlus, budism,kalvinism,masohhism,tomism,muhameedlus,pastöriseerima 4.Võõrsõnade erijooned,veaohtlike võõrsõnade õigekiri Pika täishääliku järel kirjut. h alati ühe tähega; häälikud f ja s kirjut. k,p,t õigekirjareeglite alusel. (nt.psüühika,stiihia,harfi,revansi,punsi jne) (nt. apelsin,talisman,mannekeen,tsellofaan,taburet,materjal,periood,sigaret,mandariin, intervjuu,margariin,seeria,kotlet,fokstrott,interjöör,parafiin,pankrot,tärpentin, rezissöör) 5.Tsitaatsõnade käänamine ja õigekiri *Tsitaatsõnu ja -väljendeid kasutatakse alati nende algupärasel kujul ja hääldatakse nagu päritolukeeles.Muust tekstist tuleb kuidagi eraldada
TÄHEORTOGRAAFI A EESTI KIRI JA TÄHESTIK Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest. Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü TÄHEORTOGRAAFIA TÄHESTIKUST Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü. Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy. EESTI HÄÄLIKUD Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g, h, j, k, l, m, n,�
1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus erinev nt. Õieti ja õigesti, ennem ja enne, vahel ja vahest. 3) Häälikud ja foneetika Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid
kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass; ümarik - ümmargune, samuti - sammuti (aeglaselt), ballett baleriin. · ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt: asesõnades: mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, ma, sa, ta, me, te, nad, mu, su, mus, sus, tas, ses, tos, kes, mis; abisõnades: jah, aitäh, ah, oh, noh, säh, kah, tohoh, et, ja (sidesõna), ju, ka; tegusõnas: on. SULGHÄÄLIK SÕNA KESKEL · Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil
Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e
harutama, iilid hiilid, irv hirv, õng hõng; almanahh, kasahh, tsehh, tsehh, epohh, aitäh. Õ lk 103. i ja j õigekiri. Nt materjal materiaalne, müüma müüja, maias maja, saiu, vaiu, ojja, majja. Õ lk 105. Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le- gi); kui sõnas on mitu kaashäälikut järjest, siis uuele reale viiakse ainult viimane (vintsk-leb, korst-na); üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID:
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne;
eesosa tagaosa Vokaali trapetsil nähtub, et vokaalid jagunevad suhteliselt sümeetriliselt, st vokaalid ei kuhju trapetsi ühte piirkonda, sest muidu oleks raske eristada neid. Kõige lihtsam skeem on 3 vokaaliga. Näide: eskimo keel (a, e, u), hispaania keelele 5 vokaali (a, e, i, o, u). 3 Kaashäälikud ehk konsonandid on sellised häälikud, mille hääldamisel on õhu väljapääs kopsudest, kas rohkem või vähem takistatud. Takistus moodustub kas huulte või keele abil. Konsonandid võivad olla helilised või helitud (g, b, d, k, p, t, f, s, s, h, z, z). Konsonante on keeles rohkem kui vokaale. Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega
ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil). Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline
(keele esiosa toetub suuõõne keskteljel, nt vastu hambavalli). Kui sünnib tremulant ehk värihäälik,
paneb õhuvool tööelundi värisema (
Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula. (k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt >> *neitsi’) n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
Kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtted Nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamine Kahe nimisõna kokku- või lahkukirjutamine sõltub täiendsõna käändest. Lahkukirjutamise erandid (kirjutatakse kokku): 2-silbilised täiendsõnad, kui tekib omaette tähendus (mõiste): o lastearst o lasteaed pikemad täiendsõnad kindlakskujunenud ühendeis o vanadekodu (pansionaat) o võõrastemaja (hotell) Liiki ja laadi väljendav ainsuse omastav kirjutatakse kokku (nt juturaamat, pildiraamat), kuuluvust näitav lahku (nt venna raamat, tädi raamat). Täiendi mõju ainsuse omastava reeglile Kui täiend täpsustab täiendsõna, kirjutatakse liiki väljendav ainsuse omastav lahku. Omadus-, arv-, ase-, määrsõna ja nimisõnaühendite õigekiri Omadus-, arv-, ase- ja määrsõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast tavaliselt lahku, nt suur maja, kolm nurka, tolle aja, kummuli paat. Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. • Märk = vorm + tähendus • Märkide liigid – sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) – ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) – indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) • Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Inimkeele olemuslikud omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga: ikoonid
10 Erandid: kui kirjapilt ja hääldus erinevad (Bordeaux > bordeaux'lane); ei taheta kasutada eesti konsonantühendi kirjutamise reeglit (Faehlmann > faehlmann'lik) Mitmest sõnast tehtud tuletised: kirjutatakse kokku või sidekriipsuga (jack-londonlik, brigitte-bardot'lik) Muganenud võõrnimetuletised (Darwin > darvinism) LIIDEPARTIKLID -KI JA -GI Helitute häälikute järel kirjutatakse liidepartikkel -ki. Helitud häälikud: g, b, d, k, p, t, f, h, s, s, z, z. Heliliste häälikute järel on liidepartikkel -gi. haabki, mahlgi i ja j Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i. Erandiks on lühike sisseütlev (majja). va-ja, vai-a sa-jad, sai-ad h Pika täishääliku järel olev h kirjutatakse ühe tähega: psüühika, stiihia Pikk h sõna lõpus kirjutatakse kahe tähega: epohh, almanahh f ja s proff, profi, proffi guljass, guljasi, guljassi
OMADUSSÕNA 22 Määramata omadussõna 22 Mõned ebareeglipärased omadussõnad 22 Reeglipäraste omadussõnade võrdlusastmed 23 Mõningate ebareeglipäraste omadussõnade võrdlusastmed 24 Määratud omadussõna 25 Den / det / de + määratud omadussõna 25 Omastav asesõna + määratud omadussõna 25 Ülivõrde määratud vorm 26 MÄÄRSÕNA 27 Omadussõnadest tuletatud määrsõnad 27 2 Iseseisvad määrsõnad 28 Määrsõnade võrdlusastmed 30 Määrsõna koht lauses 30
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kiri
aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Flekteeriv (fusiivne) rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. Polüsünteetiline (hiljem lisatud) väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. 2 Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid
mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Flekteeriv (fusiivne) rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. Polüsünteetiline (hiljem lisatud) väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. XX SAJANDIL
keeltes on kuidagi võimalik väljendada eitust. · Enamik universaale on tendentsid, st neist on ka erandeid. · Joseph Greenberg 1963, 1966... sõnajärejtüüpie uurimine, universaalide selgitamine SOV(subjekt, objekt, verb), SVO(subjekt, verb, objekt), VOS (verb, objekt, subjekt). kõige tavalisemad sõnajärjetüübid. · Mis keeli on? Mis keel(t)es on? hääikud, vormid, tähendused. · Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust* ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused = morfeemid, teiselt poolt. *siiski = ka üks häälik saab olla morfeem, nt vene k i 'ja' loodushääli matkivad häälikud on tähenduslikud. · Häälikuid on piiratud hulk, morfeeme piiramatu hulk (nt teoreetiliselt võimalikud morfeemid nila, kuka, tiru, keru jne). Ferdinand de Saussure · Strukturalismi põhitõed:
*la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi 3. Auditiivne(tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist
· ä,ö, ü lisatakse omaette tähtedena · h märgib h-häälikut · Häälikupikkuste märkimine: 1 o Kinnise silbi pikk vokaal: VV (ööl, sees) o Lahtise silbi pikk vokaal: V (sadud, se, loja) o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms;
Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Kategooriline taju - Eri keeltes on erinev hulk fonoloogilisi kategooriaid: 1)Lühikese pika hääliku vastandus 2)Erinev foneemide hulk, näiteks: vokaalid eesti 9; soome 8; itaalia 7; poola 6; tsehhi 5; creek 3 Koartikulatsioon ehk kaasahääldus 25. Maailma keelte häälikud, implikatiivsed universaalid Maailma keelte häälikusüsteemid varieeruvad suurel määral. Teadaolevalt on kõige rohkem häälikuid - 141 - !xu keeles, mis kuulub Aafrika lõunaosas asuvasse khoisani keelkonda. Kõige vähem häälikuid on Uus-Guineas kõneldavas rotokase keeles vaid 11(6 konsonanti ja 5 vokaali.) Mõningaid universaalseid jooni häälikusüsteemidel siiski on. Nii näiteks on kõigis maailma keeltes olemas vokaalid ja konsonandid
nimi jäik tähistaja ja kõige aluseks on nimepanek e ristimine. Nimepaneku kinnistajaks on järgnev keelekasutus. Teooria põhimoraal on, et osutus on määratus inimese sotsiaalse vastasmõju poolt. Püütud on nimeteooria teemasid jätkata. R. Coates tegeleb nimeteooriaga, temal on pärisnimelisuse pragmaatiline teooria. Räägib osutamisest mitte tähistamisest. Eristab nimede mõtet ja tähendust. Nimesid tõlgitakse, see õõnestab tähenduse teooriat. Nimede tõlkimine on erand, olgugi, et nimi võib olla leksikaalselt läbipaistev. Tõlgime sisu järgi. Langendocki idee, et eristada sõnastikuüksusi ja nimesid kui grammatilist funktsiooni. Lauses nimi talitab nimena, teises tekstis on tegu üldnimega. Ükski ei anna vastust, mille poolest nimi erineb muudest sõnadest. Nimede olemuse mõistmises oleme sama kaugel kui vanadkreeklased. Parimal juhul võimalik rääkida kahest poolusest, mille vahel toimub pidev liikumine (R. Sramek) Nime tunnus võrreldes mittenimega
annaabi.ee 
