Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Wiedemann ja eesti keel". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sõnaraamat, wiedemann, haapsalus, komi, esmalt, murdealad, koostamiseks, küsitles, kreutzwald, koostamaFerdinand Johann Wiedemann ja eesti keel Ferdinand Johann Wiedemann oli viimane tähelepanuväärne saksa soost eesti keele uurija. F.J Wiedemann sündis 1805. Aastal Haapsalus. F.J. Wiedemann õppis algul Haapsalus, siis Tallinna gümnaasiumis ja lõpuks Tartu Ülikoolis õigusteadust ja keeli. Alustas ka tööd Tallinna gümnaasiumis õpetajana. Ta uuris komi, mari, udmurdi keelt ja kirjutas nende keelte grammatikad. Sõnaraamatu koostamisel seadsi F.j Wiedemann endale teaduslikult täpsed põhimõtted. Seppärast ei kasutanud a tavalist kirjaviisi, vaid erilist transkriptsiooni, et sõnu võimalikult täpselt üless märkida. Sõnaraamatu järel alustas ta grammatika koostamist. Tema 1875. Aastal ilmunud grammatika raama on olnud lähtekohaks väga paljudele hilisematele keeleteadlastele, ja mõjutanud meie kirjakeele kujunemist.
F.J. Wiedemann ja eesti keel. Oli viimane tähelepanuväärne saksa soost eesti keele uurija, tema eesti-saksa sõnaraamat(1869) ja eesti keele grammatika (1875) on olulised veel tänapäevalgi. Tema sõnaraamat koosneb 50 000 sõnast ja selle koostamisel kasutas Wiedemann transkrptsiooni, grammatika koosnes kirjeldavast grammatikast ja seega ei kujundanud eesti kirjakeelt otseselt, kuid oli abiks paljudele hilisematele keeleteadlastele. B.G.Forseliuse elutööks sai talurahva hariduse edendamine,selleks õpetas talurahvast lugema ja lõi uue kirjaviisi, mida tuntakse vana kirjaviisi nime all, see oli esimene Eesti kindel kirjaviis
............................................................................................................................................5 KIRJANDUS................................................................................................................................................5 SISSEJUHATUS Antud referaadis kirjeldan Paul Ariste Ferdinand Johann Wiedemannist kirjutatud raamatu põhjal Wiedemanni elu ja tema keeleteaduslikku loomingut. 82 eluaasta jooksul jõudis ta elada Haapsalus, Tallinnas ning Peterburis, saavutades hinnatud akadeemiku staatuse. 82 eluaasta jooksul jõudis ta uurida keelesüsteemi üldiselt ning soome-ugri keeli põhjalikumalt. Heebrea, kreeka ja ladina keele tundjana selgitas ta tolleaegsele teadlaste ringile ürgkeele seismist kaugel tänapäeva keeltest ning keele arengut sõltuvalt füsioloogilistest ning psüühilistest faktoritest. Soome-ugri keelte uurimisel koostas ta põhjalikke grammatikaid, neist suurima eesti keele grammatika. 1
Liigitati astmevahelduse tuginevaks ja kõrgenevaks. Põhjalik lauseõpetus. Tahtis, et lühikest täishäälikut märgitaks ühe tähega, pikka kahega. See tekitas vastuolu. Õpetatud Eesti Selts- 1838. a. Asutas Faehlamm Tartu ülikooli juurde ÕES-i. Eesmärgiks oli eesti keele, rahvakeele ja eestikeelse kirjasõna levikeele kaasaaitamine. Tahtsid samuti luua ühtset kirjakeelt (kas siis lõuna- ja põjaeestikeele seguna või võttes aluseks ainult põjaeestikeele). Friedrich Reinhold Kreutzwald ja uus kirjaviis- Asus toetama uut kirjaviisi ning edendas seda. Sellega seoses levis uus kirjaviis kiiresti. ,,Kalevipoja" autor; kirjutanud palju muinasjutte. Lõi eestikeelde juurde sõnu. Nt hapnik, süsinik, kunstnik, tulevik, rahvus+ naissugu väljendav liide na. Ferdinand Johann Wiedemann- sündis 1805. Haapsalus. Isa oli magistraadi sekretär. Õppis Haapsalus, siis Tallinna gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust ja keeli. Uuris komi, mari ja udmurdikeelt, koostas grammatikad
Kõige enam on Eduard Ahrens tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendajana. Vana, 17. sajandi lõpul välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt mitmeid eesti keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A. Hermanni kirjutatud esimesest eestikeelsest grammatikast (1884) tuginevad otsesemalt või kaudsemalt Ahrensi keelelistele seisukohtadele ning tema kirjaviis on (minimaalsete muudatustega) kasutusel tänapäevani.
Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks. 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. (1805-1887) Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" saksa-eesti sõnaraamat. Kogus ise materjali, kasutas ära ka kõik olemasolevad materjalid, tahtis sinna panna kogu sõnavara, mis selleks ajaks olema soli. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" 700 lk eesti keele grammatika. See oli eesti keele uurimise suursaavutus. See oli teaduslik ja püsis üle 120 aasta. Grammatikal on neli osa:
Saksa, vene, rootsi laenud. XIX sajandi teine pool. Kolm põhisuunda Eesti keeleuurimises: 1) võrdlev-ajalooline keeleteadus, sugulaskeelte uurimine (diakroonia) - Mihkel Veske; 2) deskriptiivne keeleuurimine (sünkroonia vaatenurk): keelematerjali kogumine ja kirjeldamine - Ferdinand Johann Wiedemann; 3) kirjakeele arendamine - Jakob Hurt, Karl August Hermann, Jaan Jõgever. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. 1805 1887 Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest. Peterburi teaduste akadeemia akadeemik. Paul Ariste: üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast XIX sajandil (Reguly, Hunfalvy, Budenz Ungarist, Sjögren, Castrén Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja : 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja
o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732 · Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa
Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne, kui õpik Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat. Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen"
1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel
Olustvere TMK F.R.Kreutzwald Koostaja:Ivo Kommusaar Olustvere 2009-06-14 Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1879) Eesti rahvusliku kirjanduse looja, kirjanik ja luuletaja, tõlkija ja mugandaja, rahvavalgustaja ja publitsist, keelemees, ühiskonnategelane ja arst Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis Virumaal, Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisas 26. dets 1803 pärsiorjast mõisakingsepa ainukese pojana. Tema varane lapsepõlv möödus Jõepere läheduses asuvas Kaarli mõisas, kus isa sai peagi pärast poja sündi aidamehe koha (1804-1815). Kaarli perioodi jäävad esimesed kokkupuuted eheda rahvaloomingu ja ka Kalevipoja lugudega. 1815 vabastatakse Kreutzwaldi perekond pärisorjusest, perekonna nimeks antakse Reinholdsohn. Pärast
Seltsi keskne teadusüritus. Tänavu, 2011.aastal, leidis Tartu Ülikoolis 27.juunil aset juba XLIV J. V. Veski päev, mis kandis nime ,,Eesti keele arengukavast ja Eesti keeltest". Oma ettekannetega esinesid Jüri Valge, Tõnu Tender, Birute Klaas ja Anna Verschik. Pilt 3. Johannes Voldemar Veski 3.3 F. J. Wiedemanni keeleauhind Ferdinand Johann Wiedemann (18051887) oli 19. sajandi silmapaistev keelemees. Tema elutööks peetakse 1869. aastal ilmunud eesti-saksa sõnaraamatut, mis sisaldab üle 50 000 sõna ja sõnaühendi. See on ulatuslik sõnavarakogu, millest ammutas materjali enamik järgnevate põlvede keelekorraldajatest...... Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind tõstab esile inimesi, kellel on väljapaistvad teened eesti keele ees: eesti keele uurimisel, korraldamisel,
poolilmalik jutu- ja tarbekirjandus, mahukad seadusetõlked ning perioodika. Perioodi lõpetab ,,Kalevipoeg". 5) 18571905 - Terminite "maakeel" ja "maarahvas" asemel "eesti keel" ja "eesti rahvas", andes tunnistust uue rahvusidentiteedi tekkest. Hääbusid tartu k ja vana kirjaviis. Keelekollektiivi püüdlust standardse kirjakeele poole mõjutasid kooliõpetuse vajadused ja ideoloogilised ootused ühtse ja reeglipärase kirjakeele järele. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat 1869 ja eesti k grammatika 1875 olid kirjeldavad, mitte normivad. EKS (187293) tegi mitu katset kirjakeelt ühtlustada. Ühtlust taotlesid Kurrik, Einer, Hermann. Veidi ühtlustas keelenormi ka uues kirjaviisis Uus Testament (1889). 6) 19051918 - Eesti kirjakeele staatuse kiire paranemine. Revolutsioonid ja I MS liitsid eestlasi. Kujundati välja eestikeelne koolivõrk, ka gümnid. Noor-Eesti, Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts jt selgitasid välja
Tavaliselt on sõna ,,Oxford" raamatu kaanel trükitud isegi suuremate tähtedega kui raamatu pealkiri ning kirjastus reklaamib oma sõnaraamatuid kui maailma usaldusväärsemaid. NIMELT Peale sõnaraamatute on kirjastusel olemas omad keele- ja stiilikäsiraamatud, mille abil ta ühtlustab oma väljaannete keelekasutust. SEETÕTTU Autorite ja toimetajate tarvis on koostatud isegi eraldi sõnaraamat, mille keelekorralduslik suunitlus on täiesti tuntav. See sõnaraamat normib õigekirja, sõnade kokku-, lahku- ja sidekriipsuga kirjutamist, grammatikat (nt mitmuse moodustamist võõrsõnades), sõnavalikut jms. JA Samuti tuuakse välja erinevused Briti ja Ameerika inglise keeles. Nii mõnedki selles sõnaraamatus soovitatud vormid erinevad Johannes Silveti ,,Inglise-eesti sõnaraamatus" esitatuist.
Eksisteeris veel kaks kirjakeelt, 19. sajandi leksikoloogia oli suuremalt jaolt sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine. Sajandi lõpupoole hakatakse looma uusi eesti sõnu, tegeldakse teadlikult laenamise ja sõnamoodustusega. Esimesed eesti keele sõnavara kogujad ja sedakaudu ka uurijad olid baltisaksa pastorid, kes said innustust Rosenplänteri üleskutsest tuua eesti rahvakeelest juurde uusi sõnu. Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson, Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818). 19
Teisel kohal on hiina-tiibeti keelkond. Uurali keelkond- kuigi suur osa uurali keeltest paikneb kesk-venemaal ja siberis. Eesti keel kuulub uurali keelekonna soome-ugri keelte läänemeresoome allrühma. Soome-ugri algkeel arenes järk-järgult viieks: ungi,permi,volga,lapi ja läänemeresoome keelteks. Ugri keeled-ungarlased on soome-ugri suurim rahvus ja läbi aegade ka poliitiliselt kõige edukam. Kõnelejaid on praegu u 14 mlj. Permi keeled- neid on kolm : komi, permikomi ja udumurdi. Volga keeled- allrühm jag 2-ks: mari ja mordva keeleks. Mordva keeli on 2: ersa ja moksa. Mari keele kõnelejaid on u 600 000 ja mokslasi üle miljoni. Saami murded- saami rassilised om erinevad tunduvalt teiste soome-ugri hõimuga rassilistest omadustest. Saamisid on u 50 00 ja nad elavad Skandinaavia põhjaosas. Läänemeresoome keeled- soome, karjala, vepsa, isuri, vadja, eesti ja liivi keel. Suurim neist on soome keel, mida kõneleb u 5mln inimest
1813–1832 Johann Heinrich Rosenplänteri eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (20 numbrit). 1838 luuakse Õpetataud Eesti Selts – estofiile koondav kultuuriselts. Olulisemad keeleõpetused: 1732 Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache” – grammatika koos sõnastiku ja eestikeelsete tekstinäidetega. August Wilhelm Hupeli grammatika ja sõnaraamat „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte” (I trükk 1780; II, täiendatud trükk 1818). Tekstinäide F. W. Willmanni raamatust „Juttud ja Teggud”: Nüüd hakkas perremees ülles räkima, kuida hooste- kui ka jallawäggi ollid tulnud, temma rahha ärrawotnud ning piddand temma perrenaest üllesotsima. ’Nüüd hakkas peremees rääkima, kuidas ratsa- ja jalavägi olid tulnud, tema raha ära võtnud ja pidanud ta perenaise üles otsima.’ IV Uue kirjaviisi juurdumine 1840
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas
algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24) Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda
faktoreid. Sellele projektile ei tulnud järge, aga mitmest projektis osalenud üliõpilasest on saanud noorema põlvkonna keeleteadlased, kes praegu osalevad eesti murrete elektroonilise korpuse tegemisel jm uutes projektides. Paraku neist ei ole küll keegi läinud tööle Eesti Keele Instituuti, mis on praegugi jäänud suurimaks eesti murrete uurimise keskuseks. Viimasel kümnendil on paljud eesti murdeuurimise suurtööd, nagu eesti murrete sõnaraamat ja murdetekstide akadeemiline sari, ka elektrooniline 199 murdekorpus, põhinenud eelmistel aastakümnetel kogutul ja kirjeldatul. Paranenud publitseerimisolud on võimaldanud välja anda lisaks aastakümneid käsikirjas seisnud uurimusi. Samas on märgatav uurimissuundade mitmekesistumine. Ka uurimiskeskusi ja -rühmi on tulnud juurde. Juba sissejuhatavalt võib ütelda, et viimane kümnend on olnud valminud ja avaldatud tööde poolest eesti murdeuurimises rikkaim läbi aegade
perioodi tähtsaimad tegelased olid arstid. Nimekamad estofiilid ja eestlastest kultuuritegelased: Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram) (1808-1875). Baltisakslane. Põhiliselt elas Peterburis, seal tegeles eesti kultuuriga. Tema üheks lemmikväljendiks oli ,,ka see läheb varsti mööda". Lisaks eesti kultuuri uurimisele on kirjutanud raamatu Peipsi vanausuliste kohta. Kalevipoja idee autor. Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) muretses oma tunnustamatuse pärast ja tahtis Venemaale minna, kuid Faehlmann keelitas teda Eestisse jääma, ütles, et siin on teda rohkem vaja. Estofiilide tegevuse põhisuunad: Eestlaste mineviku kohta andmete kogumine ja säilitamine. Sellega tegeles Õpetatud Eesti Selts (1838). 19. saj kuulusid sinna ainult mehed. Rajajate hulka kuulus ka Faehlmann. Muinasusundi uurimine (teema algatas K. J. Peterson, arendasid edasi Faehlmann ja Kreutzwald)
aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Friedrich Reinhold Kreutzwald 26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Lääne Virumaa 25. august 1882 Tartu oli eesti kirjanik ja arst. Kasvas Kaarli, Hageri ja Ohulepa mõisas, õppis Rakvere köster Gööki algkoolis 18151817, kreiskoolis 18171818, Tallinna kreiskoolis 1819-1820, oli kaupmehe õpilane Tallinnas 1818 1819. Ta sooritas 1823 Tallinnas koduõpetaja eksami ning töötas 1825. aastani koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis. Aastatel 1826-1833 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas
ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut kirjaviisi. ● F. R. Kreutzwald sõnavara rikastajana, lk 99, rohkesti näiteid tema loodud sõnadest - Mõned näited: ametnik, omadus, rahvus (esialgu küll rahvaus), voorus, hapnik, mädanik, süsinik, põletik, kuninganna, lauljanna (esialgu kuningana, lauljana), täheldama, tutvustama jpt. ● K. A. Hermann sõnavara rikastajana, lk 102, rohkesti näiteid - nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne ● F
Johann Voldemar Jansen (1819 1890)- rahvusliku liikumise algaastate üks kesksemaid kujusid. Õppis kihelkonnakoolis, hiljem kirikuõpetaja juures, sai Vändra kiriku köstriks. Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma, haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts "Vanemuine". Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse. (Esimene üldlaulupidu ) Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses Jannsen. Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.Ettevõtmise vastu oli Köler ja Jakobson, kes pidasid ettevõtmist liialt saksiku
tema kutsumusi. Oktoobri lõpu poole jõudis ta tagasi Peterburi. Nihkusid edasi Aleksandrikooli eeltööd ja suurenes kõrgema eestikeelse kooli asutamise lootus. Jakobson võttis endale ülesande uut kooli varustada võimalikult paljude emakeelsete õpperaamatutega, sest teised tegijad puudusid. Ta koostas ka K. Valdemarsi materjalidest brosüüri ,,Meie kaubalaeva-vägi Lääne meres". Jakobson kavatses teha ka loodusloo-õpiku, kuid ei jõudnud selleni. Akadeemik F. J. Wiedemann kasutas CRJi eesti keele oskust oma eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja tarvitas ka tema rikkalikku eestikeelset raamatukogu. C. R. Jakobsoni lugemikud tõid koolitöösse ja õppekirjandusse suure murrangu ning need õpikud leidsid suurt kasutamist ka 20.sajandi algul. 13 2.2 Luule CRJ tuleviku unistuseks oli kõrgema hariduse omandamine; samuti tahtis saada ta kirjanikuks, eeskätt luuletajaks
Huno Rätsepa andmeil moodustab vana soomeugrilise sõnavara eesti keele tüvede üldarvust ainult ühe seitmendiku. (Rätsep 2002:49 50) Omaette probleemiks soome-ugrilise sõnavara tuvastamisel on, et kuidas saaks rohkem arvestada eesti murdesõnavaraga. Praeguse tava järgi kasutatakse rahvusvahelises fennougristikas ehk soome-ugri keeleteaduses eesti vastete allikana ikka endiselt Wiedemanni sõnaraamatut. Wiedemanni sõnaraamat ei kajasta aga kogu eesti murdesõnavara ja lisaks veel rahvalaulude sõnavara, siis peaks vanemate soomeugriliste sõnatüvede hulk eesti keeles kasvama. (Rätsep 2002: 50) Tähtsaks küsimuseks on kerkinud soomeugrilise sõnavara küsimus. Üksikud keeleteadlased on avaldanud pooldavaid arvamusi, et soome-ugri keeltel on minevikus olnud sugulussuhteid indoeuroopa, altai ja teiste keelkondadega. 1960. aastatel lõi Moskva keeleteadlane Vladislav
T.Helle toetunud Harjumaa murrakutele. Panus eesti keele arendamisse: Thor Helle suureks teeneks tuleb pidada köstrikooli asutamist 1721.a. Pastorina töötades ja hea eesti keele tundjana asus ta eesti keelt õpetama ka teistele. Tema tegevuse viljaks on eesti keele grammatika ja senisest ulatuslikum sõnaraamat, mis sisaldab ka 525 eesti vanasõna ja 135 mõistatust. eriti suure kultuuriloolise tähtsusega on A.Thor Helle juhtiv osavõtt põhjaeestikeelse piibli tõlkimisest aastatel 1728-1738 ja selle väljaandmisest 1739.a. Tallinnas. Tõenäoliselt on A.Thor Helle sulest ilmunud ka "Viis head jutto ühhe öppetaja ja usklikko Tallopoja wahhel" (1740 Tallinnas), mis on kirjutatud sissejuhatuseks piibli lugemisele. Thor Helle põhjaeesti kirjakeele arendajana:
jätkusuutlikul talupidamisel. Eestimaa talurahva seadust peeti Liivimaa omast halvemaks. Liivimaa talurahvaseadus nimelt nägi ette talurahvakohtute asutamise, mõisnik võis talupojalt talu ära võtta ainult kohtu otsusega. Eestimaa talurahvaseadus ilmus eesti keeles Keila praost Otto Reinhold v. Holtzi tõlkes (koos sellega 1805 aastal ka kohtuseadus ja vallakohtu käsiraamat). Wiedemann Keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija. Saksa-rootsi päritoluga Ferdinand Johann Wiedemann (1805-87), sündis Haapsalus ja õppinud Tartu ülikoolis. Ta töötas Tallinnas vanade keelte õpetajana, avaldas mitu soome-ugri keelte grammatikat. Nimetati akadeemikuks Peterburi Teaduste Akadeemiasse. Tema suurteosteks olid eesti-saksa sõnaraamat ja grammatika. H. von Frey aritmeetikaõpik 1806. a ilmub Tartus esimene arvutamise õpik Saaremaa pastori Peter Heinrich von Frey ,,Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst". Schultz-Bertram Baltisaksa literaat ja prosaist
Keeleteaduse alused: kordamisküsimused 2016 kevadel. Eksam koosneb kolmest mõttelisest osast: 1. 2 essee-tüüpi küsimust järgneva 27 kordamisküsimuse hulgast (laiemad küsimused võivad olla pooleks jagatud). 2. 1 essee-tüüpi küsimus viie kohustusliku artikli kohta (vt allpool) (tuleb valida üks kahest küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast – vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! Punasega kirjas olevad mõisted on alumised terminid. 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); TERMIN: Pānini - india keeleteadlane (u 5.–4. saj e.m.a), esimese süstemaatilise sanskriti keele grammatika «Kaheksaosaline arutlus» (skr as´t´ādhyāyī) au
Jakob Hurt 22. (vkj. 10.)juulil 1839 sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talu peremehe, koolmeistri, möldri ja aadrjalaskja Jaan Hurda peres esikpoeg, kellele ristimisel pandi nimeks Jakob. Tegemist oli patriarhaalse taluperega, kus valitses tugev hernuutlik vaim. Kodunt sai J.Hurt kaasa kindlad kõlbelised põhimõtted ning harjumuse ja tahte tööd teha. Ema Mari oli tugeva tervisega töökas naisterahvas, kellel mehe haiguse tõttu lasus talutööde põhiraskus. Tööd õpetati tegema nii Jakob kui ka õed Anna ja Eeva. Oli siis selleks lehmade talitamine, "mehilaste vahatamine" või karjas käimine, millest Jakob Hurt on maalinud kauni pildi kuulsas luuletuses "Üks karjapoiss on kuningas". Lugema õppis terane poiss isa õpilaste keskel kuidagi märkamatult. Kümneaastaselt oli Jakobil külakooli kursus läbi ning ta pandi õppima Põlva kirikuõpetaja, teeneka mehe J. G. Schwartzi käe alla Mammaste kihelkonnakooli. Juba koolis ennustat
12. ,,Kalevipoeg": a) ,,Kalevipoja" genees (see on 19. saj algusest alanud pikem protsess, kes ja kuidas seda kujundasid?), b) ilmumisaastad (alg-,,Kalevipoeg", akadeemiline, rahvaväljaanne), c) lühidalt sisu. 12 Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos. Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862. a Kuopios. Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Aegade hämarusest pärinev nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline). Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast.
keele professoriks. Kuna Saksamaa olud olid Kolmekümneaastase sõja tõttu keerulised ning Tallinnas ootas ees Rostocki linnakoolist tuttav H. Vulpius, saabuski R. Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale. Saksakeelses luules enim kasutust leindud sonett, aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid. Tundis Opitzi reegleid. Flemingi eeskujul kirjutab ka sonette. Timotheus Polus(1599-1642) sündis Saksamaal. Ta õppis esmalt Halles Sigismund Eveniuse käe all, 1610. aastal immatrikuleeriti ta Leipzigi ülikooli. Märtsis 1628 valiti ta Tallinna (Reval) linnakooli õpetajaks; alates gümnaasiumi rajamisest 1631. aastal kuni oma surmani 1642 töötas T. Polus Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessorina.Saksakeelsetes luuletustes kasutas ta eelistatult jambilist lauluvormi ning aleksandriine, nagu ka tema eeskuju P. Fleming. 7. eestikeelne juhuluule 17. sajandil.
sama, aga see pidi olema kergem, et seda saaks kaasas kanda. Piibel arendas soome kirjakeelt. Murrete ,,sõda" toimus 1820-1840. 18. saj hoogustus trükkimine, aga siiski pigem vaimulik. 1675 ilmus esimene soome keelne luuletus. Daniel Juslenius- soomluse isa. Ta hakkas uurima soome rahvaluulet. 1700 kirjutas ,,Vana ja uus Turu". Ta kajastas seal soome kultuuri rikkusi. Ta pidas ettekande ,,Soomlaste kannatustest", see oli ülistus soomlusele. Oluline oli ka 600lk sm-ld-rts sõnaraamat. 4.tund Daniel Juslenius- esimene fennomaan Kirjutas väitekirju ehk põhimõtteliselt vaidles oodatavate küsimustega. Ta ülistas soomlust ja soomlased on juba piiblist pärit. Hakkapeliitta (1618-1648)- soome ratsarügement rootsi armees. Hakata- sm k raiuma päälle- sm k peale Neist rääkis esimesena Juslenius, rõhutades vaprad on soomlased ja kui suur ja tore on Soome. 1733. a ilmus B. Vhaeli grammatika, siis juba 14 käänet
annaabi.ee 
