Lühiülevaade Wiedemannist (0)

Sisukord
1. Ferdinand Johann Wiedemanni elu 1
2.Ferdinand Johann Wiedemanni tegevus 3
Kokkuvõte 5
Kirjandus 5
Sissejuhatus
Antud referaadis kirjeldan Paul Ariste Ferdinand Johann Wiedemannist kirjutatud raamatu põhjal Wiedemanni elu ja tema keeleteaduslikku loomingut. 82 eluaasta jooksul jõudis ta elada Haapsalus , Tallinnas ning Peterburis, saavutades hinnatud akadeemiku staatuse. 82 eluaasta jooksul jõudis ta uurida keelesüsteemi üldiselt ning soome- ugri keeli põhjalikumalt. Heebrea , kreeka ja ladina keele tundjana selgitas ta tolleaegsele teadlaste ringile ürgkeele seismist kaugel tänapäeva keeltest ning keele arengut sõltuvalt füsioloogilistest ning psüühilistest faktoritest. Soome-ugri keelte uurimisel koostas ta põhjalikke grammatikaid, neist suurima eesti keele grammatika.

Ferdinand Johann Wiedemanni elu

Ferdinand Johann Wiedemann on sündinud 30. märtsil 1805 Haapsalus. Tal oli kuus õde-venda. Wiedemanni ajal oli nende pere Haapsalu harituimaid Ta isa Johann Gottlieb oli maakohtu - ja raesekretär, mõnda aega ka laevareeder. Peres loeti palju teaduslikku ja ilukirjandust : Wiedemanni isa tellis seda Tallinna laenuraamatukogust. Peale lugemise alustas Wiedemann ka võõrkeelte õppimisega väga varakult: prantsuse ja vene keelt õpetati talle juba enne kooli minemist. Perekond oli ka musikaalne , neil oli oma koduorkester. Wiedemann mängias klaverit ja klarnetit .
1814 astus Wiedemann Haapsalu kreiskooli, mille ta lõpetas kolme aasta asemel kahega. Vanemad ei tahtnud noort poissi veel linna gümnaasiumisse saata, mistõttu Wiedemann veel kolmeks aastaks kreiskooli jäi. Selle ajaga sai ta selgeks prantsuse, ladina ja inglise keele.
Aastal 1819 asus Wiedemann õppima Tallinna Kubermangugümnaasiumisse, mille abituuriumieksamid sooritas ta 1821 . Enne Tartusse ülikooli astumist tuli Wiedemannil elamiseks raha teenida, sest isa oli oma vara kaotanud. 16-aastane poiss töötas koduõpetajana parun Taube juures aastani 1823. Järgmisel aasta alguses sai ta ülikooli õigusteadust õppima minna.
Õigusteaduskonna ained ei huvitanud Wiedemanni ja ta keskendus hoopis keeleteadusele. 1824. aasta sügisel astus ta nn pedagoogilis-filoloogilisse seminari , mille eesmärgiks oli keskkooliõpetajate ettevalmistamine. Ta oli parimate üliõpilaste seas, õppides kõige rohkem ladina ja kreeka keelt Wiedemann hakkas ka ise õpetama, alustades inglise keelega.
1826 lahkus Wiedemann ülikooli õpilase rollist ja hakkas usuteaduskonnas araabiakeelsete tekstide dešifreerimise ja puhtakskirjutamisega tegelema. Ta abiellus Emilie Wilhelminega ja sai temaga kuus last. Ja siis asutas ta Tartusse oma advokatuuri, millega ta juba 1830 lõpparve tegi ja kuni 1837 . aastani Miitavis “teadusliku õpetaja” kohal töötas.
20. jaanuaril 1837 kinnitati Wiedemann tallinna Kubermangugümnaasiumi kreeka keele õpetaja kohale. Õpetajana oli olnud nõudlik ja järsk (Ariste 1973:21). Kuna perekond kasvas, õpetas ta ka Linna Tütarlaste Koolis, hippiuse ja Skworzowi erakoolis, kus õpetas saksa keelt ja loodulugu (Ariste 1973:22). Tallinnas elades oli ka koolikomisjoni liide ja mõnda aega ka ajalehtede tsensoriks.
Aastal 1842 sai eesti keele ja kirjanduse huviliste ringkond ametliku Eestimaa Kirjanduse Seltsi staatuse, Wiedemann oli seal keskseks kujuks, pidas 17 aasta jooksul seal 50 ettekannet, millest 35 puudutasid keeleküsimusi (Ariste 1973:25).
29. detsembril 1854 valiti Wiedemann tänu soome-ugri keelte alastele töödele Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks keeleteaduse alal (Ariste 1973:38), mis tähendas, et ta sai oma töid akadeemia väljaannetes avaldada. 1857 nimetati ta erakorraliseks akadeemikuks, mis tagas talle kindla sissetuleku ja elukoha Peterburis. 1959 sai ta korraliseks akadeemikuks. 1861-1868 käis ta Eestis uurimisretkedel.
29. detsembril 1887 suri Peterburis, kuhu on ta ka maetud .

Ferdinand Johann Wiedemanni tegevus

Wiedemanni-aegsetes gümnaasiumites oli kombeks pidulikel aktustel teaduslike ettekannetega esineda. Esimese ettekande pidas Wiedemann 1837. aasta suvel ja ettekande teemaks olid slaavi keeled. Järgmise ettekande pidas ta aastal 1851 teemal “Mida võib rahvaste kohta nende keelest õppida?”, milles räägib ta keele arengust loodusseaduste järgi, mitte üksikisiku või asutuse tahte kohaselt Keele muutumist põhjendab geograafiliste tingimustega, mis inimeste kõneorganite füsioloogiat võivad mõjutada. Keele algust näeb ta onomatopoeetilistes sõnades, mingi keele sõnavara kajastab ta meelest rahva arenemistaset, ajalugu ja keskkonda, kus viibitakse. Märgib, et laensõnade abil on võimalik keelt rikastada. (Ariste 1973:18-19)
1838. aasta juunis ilmus gümnaasiumi abiturientide mälestusvihikus Wiedemanni uurimus soome-ugri keelte alal. Ta toob selles esile 14 ühist tüpoloogiajoont soome-ugri ja altai keelte vahel. Nende keelte ühine algkodu oli tema järeldustel Aasias.
Järgmine kirjutis rääkis sellest, kuidas uuskreeka keel on arenenud vanakreeka keelest, milline osa on olnud ladina keelel ja teistel keeltel.
Aastal 1852 ilmus Wiedemanni mahukas Läänemeremaade taimestikku kirjeldav teatmik, milles on kirjeldatud taimede levikut, kasutatavust ja kasulikkust.
Eestimaa Kirjanduse Seltsi liikmena pidas ta 50 loengut, 1847 rääkis ta ladina ja kreeka keele muutumisest romaani ja uuskreeka keelteks . Muundumine on seotud füsioloogia ja psüühikaga. Pikemas mustlasi käsitlevas uurimuses seob ta mustlaskeele päritolu india keeltega.
1840. aastal ilmus trükis töö inimkonna kõne tekkest ja keelte arenemisest. Erinevalt paljudest teistest oma aja keeleteadlastest on ta veendunud, et heebrea keel pole ürgkeeleks, selleks ei saa olla ükski tänapäeval kõneldav keel. Ja et keelte suguluse määramisel peab uurimise all olema sõnade võrdlemise kõrval ka grammatikate vaatlus . (Ariste 1973:29-30)
Wiedemanni esimene suurem uurimus oli sürja grammatikast, mis sai tunnustust ning see omakorda inspireeris Wiedemanni soome-ugri keeltega edasi tegelema. Järgmisena võttis ta käsile mari keele grammatika. Selle uurimuse kohta on ta pidanud loenguid ka Eestimaa Kirjanduse Seltsis ning Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti seltsis. (Ariste 1973:35) Seejärel asus Wiedemann uurima udmurdi keelt. 1856 ilmus Ahlqvisti vadja keele grammatika, mille põhjal Wiedemann uurimuse kirjutas.
1856 sai Wiedemann käsitlemiseks ka akadeemik Sjögreni liivi keele alase ainestiku ning esines seda materjali kasutades ettekannetega Kirjanduse Seltsis, avaldas need hiljem ka trükis. 1861 ilmus Peterburis kaheköiteline liivi keele, liivlaste ajaloo ning etnograafia alane uurimus. See Sjögreni- Wiedemanni töö on senini parim, mis liivlaste kohta kirjutatud.
Seejärel töötas ta eesti keele kallal. Elades Peterburis, käis ta 1861-1868 uurimisretkedel Eestis ning andis 1869 välja eesti-saksa sõnaraamatu. Kui see oli ilmunud, asus ta eesti keele grammatikat koostama . Selle jaoks oli ta materjali kogunud koos sõnaraamatu ainestiku kogumisega. (Ariste 1973:58) Grammatik der Ehstnischen Sprache ilmus 1875 ning selle alguses on omakorda esimene eesti keele uurimise ajalugu käsitlev ülevaade. Kolmas eesti keele alane uurimusteos ilmus 1976. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten sisaldab ülevaadet eesti rahvaloomingust: seal on vanasõnu, võrdlusi, needusi, hüüdnimesid; perekonnaelu tutvustust: pulmade jt pidustuste kombestiku kirjeldused ning sellal lauldavad laulud, igapäevaelu tutvustust jm.
Wiedemann oli ka eesti kirjakeele kohendaja. Ta on revideerinud piiblitõlget ja Jakob Hurdaga fikseerinud eestikeelset kohtualast sõnavara.
Wiedemann on uurinud ka kreevenite keelt, mida peeti liivi keele murdeks. 1871 ilmus kreevenite kohta monograafia.

Kokkuvõte

Paul Ariste koostatud raamat Ferdinand Johann Wiedemannist on inspireeriv igale tulevasele keeleteadlasele. Wiedemann võttis ette üha uuri keelalaseid töid, isegi väga vana mehena, aastal 1881 korrigeeris ta veel Hurda koostatud Läänemeremaade kohtuseaduste eestikeelset tõlget ning 1886 , aasta enne surma, valiti ta keelekomisjoni liikmeks (Ariste 1973:70-71). Ta aitas kaasa eesti keele, soome-ugri keelte ning üldkeeleteaduse uurimise arenemisele.

Kirjandus

Ariste, Paul 1973. Ferdinand Johann Wiedemann.
5