Veljo Tormis looming (1)

Veljo Tormis
Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja . Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Oma kooriloomingu ja aastakümneid väldanud regilaulu tuvustava tegevuse kaudu on ta suutnud ellu äratada juba hääbuma hakkava vana rahvalaulu traditsiooni ning muuta selle paljudele eestlastele taas igapäevaseks ja mõsitetavaks.
Tuntumad teosed selles valdkonnas on loits "Raua needmine " ning tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud rahvad " (viimase loomiseks sai ta inspiratsiooni liivi, vadja , isuri, ingerisoome, vepsa ja karjala motiividest). Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958).
Hiidtsükli "Eesti kalendrilaulud” aluseks on kalendritähtpäevadega seotud tavandilaulud. Tsükkel koosneb viiest alltsüklist " Mardilaulud ", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud", "Kiigelauliud" ning "Jaanilaulud". Iga sarja lauldes on Tormis säilitanud eri maanurkadest pärit rahvaviiside algupärase kuju, kuid "rüütanud" need tänapäevasesse helitausta. Neis tsükleis leidub paljuhäälsete akordide paralleelseid liikumisi , eri helistike ja funktsioonide liitmist jne. Põhiliseks arendusvõtteks ongi varieeritud kordamine, saate üksikud elemendid on tihti välja kasvanud viisi motiividest.
Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, kantaat-balleti "Eesti ballaadid " (1980), näidendi- ja filmimuusikat jm
Tema esimesed teosed on mõjutatud neoklassitsismist (kaks avamängu sümfooniaorkestrile 1956 ja 1959 ), ta on kasutanud dodekafooniat (ooperis " Luigelend ", 1964, "Kümme haikut", 1966). Eesti parimate hulka arvatud kammerooper "Luigelend" käsitleb inimese ja loodue suhet, seostatud kunstniku eneseotsingutega.
Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning kaks avamängu orkestrile, millest avamäng nr 2 (1959) on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid .
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt.
Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski , 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat.
1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja , kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, " Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed (" Pikse litaania", 1974 ). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis "Looduspildid" (1964-69, alaosadega "Kevadkillud", "Suvemotiivid", "Sügismaastikud", "Talvemustrid" ).
1970. aastail kujunes välja Veljo Tormise omalaadne , soome- ugri folkloorile ja eelkõige regilaulule toetuv autoristiil. Tegelikult ei saa siin esile tuua rangeid seaduspärasusi. Igale laulule on lähenetud individuaalselt. Ühehäälsed rahvaviisid sünnivad ümber mitmehäälseiks kooriteosteks, milles enamasti võib eristada kaht kihti: rahvaviis ise ja teda saatev nn foon . Sageli kasutab Tormis oma regilauludele põhinevais teostes eeslaulja ja koori vaheldumist.
http://et.wikipedia.org/wiki/Veljo_Tormis

Kaarlep „Eesti muusikalugu. Kunstmuusika ” 2007