Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Vegetatiivne närvisüsteem". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vegetatiivse, ahenemine, vegetatiivne, retseptor, sekretsioon, füsioloogia, adaptatsioon, regulatsioon, tsentraalne, perifeerne, hüpotaalamus, seljaaju, pupilli, sülje, mediaator, signaalid, seedetrakti, peristaltika, kontraktsioon, homöostaas, füsioloogiline, viigimaa, automaatne, omased, tsirkulatsioon, stimulatsioon, kiireneb, ajukoor, nimmeTallinna Tehnikaülikool Tehnomeedikum Biomeditsiinitehnika instituut Füsioloogiline adaptatsioon ja regulatsioon. Referaat Inimorganismi adaptatsioon üle- ja alarõhule. Õppejõud M.Viigimaa Üliõpilane: Julija Kritskaja YABMM081783 Tallinn Sisekord: Sissejuhatus 3 Analüsaatorid 4 Tagasiside 5 Analüsaatorite klassifikatsioon 5 Madal rõhk 7 Kõrge rõhk 9
efektororganitele. aferentne e. sensoorne ja eferentne e. motoorne osa; eferentse osa jagunemine somaatiliseks motoorseks ja autonoomseks närvisüsteemiks;(2.1.3) Perif NS jaguneb: *aferentne e sensoorne osa - info suunamine aktsioonipotentsiaalide näol retseptoritelt KNSi *eferentne e motoorne osa. – 1. somaatiline motoorne NS(aktsioonipotentsiaalide juhtimine KNS-st skeletilihastele, südamelihasele, näärmetele), 2. autonoomne e. Vegetatiivne NS(suurendab aktsioonipotensiaale KNS-st sile- ja südamelihastele, näärmetele. Tegutseb eelkõige siseelundite töökorraldusega, reguleerimise ja ühtlustamisega.) Auto NS funkts: Troofilise iseloomuga funktsionaalne mõju –sümpaatiline närv ei kutsu esileb südame kontraktsioone, see töötab automaatselt, ilma sümp. NS mõjuta. Kontraktsioonide tugevnemine on tingitud südamelihase funkts. seisundi muutumisest, tema erutuvuse ja
Füsioloogia Närvisüsteemi talitlus Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded 1. Pea- ja seljaaju. 1. Närvisüsteem jaguneb kesknärvisüsteemiks ja perifeerne ns. Kesknärvisüsteem: peaaju + seljaaju Perifeerne ns: aferentne ja eferentne e. motoorne osa. Eferentne osa jaguneb omakorda: somaatiline motoorne ns ja autonoomne ns Autonoomne ns jaguneb: sümpaatiline ns ja parasümpaatiline ns · Närvisüsteemi peamised funktsioonid: homoöstaas, organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks, väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine
- valu on retseptorite või tundenärvide ärrituse tunnus (nt närvipõletiku korral) 2. EFERENTSED ● efektoorsed närvid, viimanärvid ● viivad erutusi KNS-ist elundisse kas otseselt (somaatilised) või ganglionide kaudu (vegetatiivsed) - lõpevad närvilõpmete e EFEKTORITEGA, kutsudes elundis esile mingi talitluse 1) motoorsed närvid - eferentsed närvid, mis viivad erutusi lihastesse - lähevad lihastele ja neile allub liikumise regulatsioon - mot. närvi kahjustumisel: parees (lihaste nõrkus), paralüüs (halvatus) 2) vasomotoorsed närvid -> veresoontesse 3) sekretoorsed närvid -> näärmetesse - need kiud suunduvad näärmetele ja reguleerivad sekretsiooni - närvide või nende lõpmete väljalülitumisel lakkab vastava näärme talitlus (nt atropiini toimel lakkab süljeeritus) 3. SEGANÄRVID ● enamik närve sisaldab nii aferentseid kui eferentseid kiude NEURONI FUNKTSIOON
Närvisüsteem Systema nervosum Kehaprotsesside regulatsioon: A. Neuraalne – närvisüsteemist tulevate impulsside abil; B. Humoraalne – (humor – vedelik) – vedelike (veri, lümf, koevedelik, jne.) kaudu levivate bioaktiivsete ainete abil. NB! Selline eristamine on kunstlik – mõlemad regulatsiooniviisid töötavad samaaegselt – keha protsesse juhitakse neurohumoraalselt! - kiirete (eriti väljapoole suunatud) reaktsioonide puhul on esiplaanil neuraalne regulatsioon, aeglaste (eriti sisekeskkonna) reaktsioonide puhul oluline humoraalne. Närvisüsteemi jaotus: 1.Asukoha järgi: a)Kesk- e. tsentraal-NS – peaaju ja seljaaju. b)Piirde- e. perifeerne NS – närvid ja ganglionid. 2. Funktsiooni (juhtimisala) järgi: a)Somaatiline e. animaalne NS – liikumis- ja meeleelundid (“välisministeerium”) b)Vistseraalne e. vegetatiivne e. autonoomne NS – siseelundid (“siseministeerium”) b1) Sümpaatiline osa – töö, energia kulutamine
tahtlik NS. Tema tsentraalseks osaks on peaaju ja seljaaju, perifeerseks - peaaju- ja seljaajunärvid. Vegetatiivne NS innerveerib põhiliselt vegetatiivseid e. siseelundeid reguleerides nende talitlust. Et vegetatiivne NS töötab meie tahtest ja teadvusest sõltumatult, nim. teda ka autonoomseks NS-ks. Tegelikult on ta lahutamatus seoses kehanärvisüsteemiga ja allub peaaju kontrollile. Vegetatiivne NS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks, neist kummalgi on omakorda tsentraalne ja perifeerne osa. Tsentraalne osa koosneb närvirakkude kogumikest (tuumadest) peaajus või seljaajus, perifeerne - ganglionidest, närvikiududest ja nende põimikutest. KNS-i organid peaaju ja seljaaju kujutavad endast suuri närvikoe, s.o. närvirakkude - neuronite, nende jätkete ja neurogliia kogumikke. Kummaski neist eristatakse hall- ja valgeollust. Hallollus koosneb peamiselt närvirakkudest (rakukehadest), valgeollus koosneb närvikiududest, mille
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne
–tuberkuloos –algloomad (toksoplasmoos) –Viirusinfektsioonid(sh HIV) •Fütotoksilised tegurid –ravimid (uinutid, rahustid jms.) –narkootilised ained –alkohol –suitsetamine Närvisüsteemi ehitus ja anatoomiline jaotus: kesk- ja perifeerne närvisüsteem, nende osad. NS – KNS (peaaju + seljaaju) ja perifeerne ns (perifeersed närvid – kraniaalnärvid/spinaalnärvid - ja ganglionid. 10% närvirakke e neuroneid=hallaine (10 11 rakku suuraju koores, sünniks neuronite arv lõplik). 90% gliiarakud=valgeaine (1012 suuraju koores, armkude moodustub gliiarakkudest). Gliia=tugielemendid, moodustavad müeliini. KNS – Peaaju osad – Eesaju (vahe- ja otsaju), Keskaju, Tagaaju – piklikaju, ajusild, väikeaju.
FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste (C. Bernard, W.B. Cannon). Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist. CLAUDE BERNARD “Koordineeritud füsioloogilised reaktsioonid, mis peavad tagama enamiku püsiseisundit kehas on sedavõrd keerulised ja iseäralikud elava organismi jaoks, et nende püsiseisundite käsitlemiseks on kasutusele võetud termin – homoöstaas.
Närvisüsteem Närvisüsteemi üldine jaotus: 1) Somaatiline ehk kehaline NS (keha soma ld.k). Innerveerib skeletilihaseid. Tundlikkuse juhtimine ja tahteliste liigutuste juhtimine. 2) Autonoomne ehk vegetatiivne NS Vegetatiivne Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihaste, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. Teda võimalik spetsiaalsete treeningutega (nt joogaga) allutada. Silelihas ja südamelihas ei allu tahtele. Vöötlihas ehk skeletilihas allub tahtele. Siseelundite liigutuste juhtimine ei ole tahtele alluv. NB! Somaatilise ja anatoomse jagunemist vaata jooniselt!!
Fibriogeen osaleb vere hüübimises. Vere hüübimine- ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad, tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb (plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.) Südame vereringe füsioloogia Suur ja väike vereringe- Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus. Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe. See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi kapillaaridesse, mis koonduvad veenuliteks, veenideks ja ühinevad neljaks
Fibriogeen osaleb vere hüübimises. Vere hüübimine ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad, tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb (plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.) Südame vereringe füsioloogia Suur ja väike vereringe Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus. Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe. See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate
minutimahu tõus sõltub löögisagedusest. Südame minutimahu suurus sõltub hapniku tarbimisest, mille ulatuse omakorda määrab sooritatava töö võimsus. Seetõttu on südame minutimahu muutuste ja töö võimsuse vahel otsene sõltuvus. Kuid see sõltuvus ei ilmne alati. Töötavate organite verevarustuse tõus ei toimu ainult südame minutimahu absoluutväärtuste suurenemise tõttu, vaid ka vere ümberpaiknemise tulemusena. 11. Südametegevuse reflektoorne regulatsioon. Sellest protsessist ei võta osa mitte ainult pikliku aju ja seljaaju keskused, vaid ka hüpotaalamus, väikeaju ja suuraju poolkerade koor. Eriti suur tähtsus on baro- ja pressoretseptoritel, mis asuvad aordikaares ja unearterite hargnemise kohal. Need retseptorid erutuvad rõhu tõusu korral veresoontes ning veresoonte seinte venitusel. Suur tähtsus südame talitluse regulatsioonis on liikumisaparaadi propriretseptorite signaalidel. Kehalisel tööl suureneb
Füsioloogia eksami küsimused.
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas.
Füsioloogia on õpetus elusorganismi talitlusest ja tema suhetest ümbrusega. Füsioloogia
peamiseks uurimisvaldkondadeks on eluavaldused, millega tagatakse nii indiviidi kui liigi
elutegevuse hoidmiseks vajalik organismi sisekeskkonna püsivus ehk homöostaas. Talitluse
tundmaõppimiseks on vaja korraldada katseid elusatel rakkudel, kudedel, elunditel ja
organismidel.
Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seostest ümbritseva keskkonnaga.
Talitlust ei saa mõista ilma elusorganismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia (Anatoomia
(
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest ehk funktisoonist. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada keemilisi ja füüsikalisi tegureid, mis vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon;
lihasmeel. Meeleelundite tegevusega on seotud väliskeskkonnast saadava informatsiooni vastuvõtmine, töötlemine ja edastamine KNS-i; talitlus on aluseks aistingute ja tajude tekkele. Meeleelundite talitlus võimaldab organismil keerukais keskkonnaoludes kohaneda. Meeleelund - anatoomia-alane mõiste ja kätkeb endas anatoomilisi struktuure, mis on kohastunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks Meelesüsteem funktsionaalsest aspektist koosneb kolmest osast: 1) sensor e retseptor 2) aferentsed juhteteed 3) KNS struktuurid ja nendega seonduvad auurajukoore osad Meelesüsteemi talitlus Sensoris muudetakse ärritaja energia sensorimembraani permeaabluse muutuste kaudu sensoripotentsiaaliks (SP) transduktsioon 1) SP tekib sensorimembraanil ja on lokaalne potentsiaal 2) muutub astmeliselt ja sõltub ärritaja tugevusest 3) levib mööda membraani elektrotooniliselt
Füsioloogia kordamisküsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste. Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e. funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Physis + logos, kr. physis tähendab loodust ja kr. logos mõistet või käsitlust. Aristotelese järgi hõlmab see kogu looduse tõlgendamist ja mõistmist, olles seega midagi natuurfilosoofia taolist. Aristotelese füsioloogia tegeleb looduses ettetulevate nähtuste, jõudude ja seadustega. Füsioloogia kuulub teadusliku meditsiini alusdistsipliinide hulka, sest nii tervis kui haigus on seotud teatud viisil organism
*Lihase kiuline koostis s.o kiirete ja aeglaste lihaskiudude vahekord antud lihases. Muude võrdsete tingimuste juures arendavad suuremat jõudu lihased, millel on suurem ristlõige ja kiirete lihaskiudude protsent. Lihasesisene koordinatsioon, s.o lihaspinge regulatsiooni ühe lihase piires kindlustavad kolm mehhanismi: *Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon; *Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon; *Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete regulatsioon Need regulatsioonimehhanismid toimivad nii inimese tahtelisel kui ka reflektoorsel liigutustegevusel. Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon (rekruteerimine). Mida rohkem on aktiivseid (rekruteerunud) motoorseid ühikuid lihases, seda suuremat pinget (jõudu) ta arendab kontraktsioonil. Motoorsete ühikute rekruteerumine on regulatsioonimehhanism, mis toimib motoneuronpuuli tasandil. Viimase all mõistetakse motoneuroneid, mis innerveerivad ühte lihast või selle gruppi pead
o Lihaspump – lihaskontraktsioonide korral surutakse veri veenidest välja o Kui kõnnitakse (üleüldse liigutakse) vähe, siis hakkab veri veenidesse kogunema. II. NÄRVISÜSTEEM A. Närvisüsteemi üldine jaotus. Jagatakse kaheks suuremaks osaks: 1. Somaatiline NS – kere närvisüsteem. See osa, mis varustab närvidega skeletti katvaid lihaseid, nahka, võtab vastu tundlikkust meeleelundite sensoritelt a. Tsentraalne NS: i. Peaaju (osad on seljaaju poolt ülespoole järjestuses) 1. Piklikaju 2. Tagaaju 3. Keskaju 4. Vaheaju 5. Otsaju ii. Seljaaju 1. Kaela osa 2. Rinna osa 3. Nimme osa 4. Ristluu osa b. Perifeerne NS: i. Peaaju närvid ii. Seljaaju närvid
Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest segmentidest, tglt nende segmentide vahel ajus vahesid ei ole
lihastoonuse, sest neile saadetakse pidevalt närvikeskustest impulsse ja samal ajal saavad keskused signaale lihasekiu pikkuse ning pinge kohta lihaskäävilt ning kõõluste ja sidekirmete retseptoritelt. (Lihaskääv on ligikaudu 1 mm pikkune lihasekiudude vahel asuv moodustis, mis reageerib lihase pikenemisele, lihase kokkutõmbel kääv lõtvub. Lihaskäävi pikkust reguleeritaksse seljaajust saadetud impulssidega.) 27. Silelihaskiudude talitluse iseärasused (struktuur, regulatsioon, plastilisus, AP teke ja kulg). Silelihaskiudude talitluse iseärasused- * toonuse pikajaline säilitamine * silelihaskude on plastiline * erutus ja kontraktsioon tekivad kuni 30 korda aeglasemalt kui skeletilihastes * Silelihaste membraanipotensiaal on -50-60 mV, s.o.30 mV vähem negatiivsem skeletilihastel. * Silelihastel esineb vöötlihaskiududest erinevat AP teket: AP kulgeb platooga, mis võimaldab pikemaajalist kontraktsiooni (emaka-, põie-, südamelihas).
o Lihaspump – lihaskontraktsioonide korral surutakse veri veenidest välja o Kui kõnnitakse (üleüldse liigutakse) vähe, siis hakkab veri veenidesse kogunema. II. Närvisüsteem 1.Närvisüsteemi üldine jaotus. Jagatakse kaheks suuremaks osaks: 1) Somaatiline NS – kere närvisüsteem. See osa, mis varustab närvidega skeletti katvaid lihaseid, nahka, võtab vastu tundlikkust meeleelundite sensoritelt a. Tsentraalne NS i. Peaaju (osad on seljaaju poolt ülespoole järjestuses) 1. Piklikaju 2. Tagaaju 3. Keskaju 4. Vaheaju 5. Otsaju ii. Seljaaju 1. Kaela osa 2. Rinna osa 3. Nimme osa
Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põhiomaduste eluohtlikke kõrvalekaldeid ning kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Suuruste suhtelise püsivuse hoidmine toimub organismis tänu nende ja paljude teiste
lihaskude.Lisaks vegetatiivsetele eluprotsessidele (esinevad ka taimedel nt toitumine, hingamine jm) võimaldab erutuvus animaalseid talitlusi, sh. looma aktiivset liikumist, keerukat organismisisest regulatsiooni, meeletalitlust ning otstarbekat käitumist kuni mõtlemiseni. Kui etoloogia ja zoopsühholoogia uurivad erutuvusel baseeruvaid seaduspärasusi eeskätt looma välise käitumise järgi, siis füsioloogia keskendub erutuvust kandvate struktuuride (nt. rakumembraani, närvi- ja lihaskiu, aju ja meeleelundite) talitlusele. 16. Membraanipotensiaal ja selle teke. Membraanipotensiaal on olemas kõigil elusrakkudel. Membraanipotensiaali ajal toimub K+ spontaanne difusioon rakust välja ja Na+/K+ pumba töö(Na+/K+ pump - 3Na+ viiakse välja ja 2K+liigub raku sisse). Raku sees K= 140 mM/L. Väljas pool rakku K= 4mM/L. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga
Väikeaju (cerebellum) on üks tähtsaimaid närvisüsteemi osi. Tal on kaks poolkera, mis on ühendatud nn ussi (vermis) varal. Poolkerad ja uss on kaetud arvukate paralleelsete vagudega. Väikeaju katab koor, mis koosneb hallainest. Sügavamal paikneva valgeolluse keskkohas leidub mitu tuuma. Kolme paari säärte kaudu on väikeaju ühendatud piklikaju, silla ja nelikküngastikuga. Väikeaju all asub IV ajuva. Funktsioonid: · tasakaalureaktsioonide ja lihaste toonuse regulatsioon · inertsi mõju korrigeerimine kehaosade liikumisele, liigutuste ulatuse, jõu ja kiiruse reguleerimine; · uss ja tätrakesed on seotud eelkõige automaatsete liigutustegevuste reguleerimisega, väikeaju poolkerad aga tahteliste liigutuste kontrolliga. 32. Otsmikusagara ehitus ja funktsioonid Frontaalsagar ehk otsmikusagar paikneb peaaju eesmises osas ja tegeleb stiimulitele reageerimisega. Funktsioonid:
Padovas. Oma kogemuste varal kirjutas ta rikkalikult ja hästi illustreeritud teose "Seitse raamatut inimkeha ehitusest". Vesalius oli see, kes parandas ka Galenose rohked eksimused, põhjendades seda sellega, et Galenose õpetus põhineb peamiselt loomade 2 anatoomial ja ei ole seega õige. See kõik oli niivõrd uudne ja harjumatu, et kutsus esile arstide ja anatoomide hulgas segadust ja isegi raevu. XVII sajandil avastas William Harvey (1578-1657) vereringe. See oli tol ajal anatoomia ja füsioloogia suurimaks avastuseks. Samasse sajandisse jääb ka mikroskoobi kasutusele võtmine anatoomilistes uurimustes. Sellest alates täiustuvad uurimismeetodid ja avastatakse üha uusi ja uusi organeid ja süsteeme. 1.2. Inimese asukoht zooloogilises süsteemis, tema spetsiifilised tunnused ja põlvnemine. (W. Nienstedt, jt Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 18) Loomariigi süstemaatiline ja võrdlevanatoomiline uurimine on näidanud, et inimene
munarakust kuni lootekestadest vabanemiseni 5) mikroskoopiline anatoomia e. erihistoloogia 6) võrdlev anatoomia 7) funktsionaalne anatoomia jne Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Nii ajalooliselt kui ka sisuliselt rajaneb ta anatoomial õpetusel organismide makro- ja mikrostruktuurist Physis kr. loomus, loodus ; = ld. Natura Füsioloogia alajaotused: 1) normaalfüsioloogia 2) patoloogiline füsioloogia 3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehalise koormuse korral 4) neurofüsioloogia - närvisüsteemi funktsioneerimine ja mõju organismile 5) endokrinoloogia hormoonide ja nende mõju uurimine 6) immunoloogia 7) rakufüsioloogia 8) kardiovaskulaar(jne)füsioloogia 9) võrdlev füsioloogia 10) loomafüsioloogia jne Organismi struktuuri ja funktsioneerimise tasemed: · Molekulaarne tase · Rakuline tase · Koeline tase · Organi tase · Organismi tase
Steroidhormoonid(moodustuvad kolesteroolist), aminohapete derivaadid(kilpnäärme hormoonid, katehhoolamiinid, teised monoamiidid) ja peptiidhormoonid 34.Steroidhormoonide, aminohapete derivaatide ja peptiidhormoonide toimemehhanismid? Steroidhormoon-hormoon difundeerub läbi raku plasmamembraani ja seostub retseptoriga. Hormoonretseptorkompleks translotseerub rakutuuma ja mõjustab raku DNA sünteesi. Tagajärjeks on rakufunktsiooni muutus. Aminohapete derivaadid ja peptiidhormoonid- retseptor on peptiidahel, mis läbistab mitmeid kordi rakumembraani. Hormooni ühinemine retseptoriga mõjutab rakumembraani sisepinnal olevat G- proteiini, mis aktiveerib adenülaattsüklaasi. See ensüüm katalüüsib omakorda tsüklilise AMP'i moodustumist ATP'st. 35.Milline on hüpofüüs-hüpotalamuse süsteem? See juhib teisi hormoone tootvate näärmete tööd. Hüpotalamus reguleerib vabastajahormoone ja pärssivate hormoonide kaudu hüpofüüsi eessagara tööd. 36
· Mitokonder sisaldab ensüüme, mis toodavad energiat. Tekkiv adenosiintrifosfaat (ATP) on universaalse energia allikaks kõikidele rakus toimuvatele protsessidele. Põhiosa rakust koosneb süsinikust (C), hapnikust (O), vesinikust (H) ja lämmastikust (N). Elus rakk koosneb 60% ulatuses veest ning vajab eluspüsimiseks veekeskkonda. Raku läbimõõt võib ulatuda 2 mikromeetrist isegi 1 meetrini. Plasmamembraani füsioloogia: voolav olek, selektiivne läbilaskvus, aktiivne ja passivne transport. Aktiivse transpordiga on tegemist kui rakk kasutab energiat ainete kättesaamiseks vastuvoolu kontsentratsiooni või elektrilisele gradiendile. Põieke väike ümar kotikesekujuline mahuti, milles erinevaid aineid rakkude seest rakkudevahelisse keskkonda ja vastupidi transporditakse. Endotsütoos on protsess, millega materjalid plasmamembraanist moodustuvas kotikeses rakku
Kui on ainult ajukestad siis raskeid häireid ei pruugi olla kui aga on juba nv juured siis raske halvatus. Spina bifida: puudu lülikaared. Kranivertebraalse piirkona arenguhäire (peaajuseljaajuks) : *Arnold-Chiari sündroom: väikeaju tonsillid asuvad väljaspool koljuõõnt (st allpool kuklamulku). Võib põhjustada vesipead, bulbaarparalüüs. Närvisüsteemi ehitus ja anatoomiline jaotus: kesk-ja perifeerne NS, nende osad. Somaatiline närvisüsteem jaguneb tsentraalseks e kesknärvisüsteemiks (peaaju ja seljaaju) ja perifeerseks NS-ks (peaajunärvid e kraniaalnärvid (12 paari) ja seljaajunärvid e spinaalnärvid (31 paari)). Perifeerne närvisüsteem on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks (somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e
tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)
annaabi.ee 
