Adaptatsioon ala- ja ülerõhule. (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Tehnomeedikum
Biomeditsiinitehnika instituut
Füsioloogiline adaptatsioon ja regulatsioon .
Referaat
Inimorganismi adaptatsioon üle- ja alarõhule.
Õppejõud M.Viigimaa
Üliõpilane: Julija Kritskaja
YABMM081783
Tallinn
Sisekord:
Sissejuhatus 3
Analüsaatorid 4
Tagasiside 5
Analüsaatorite klassifikatsioon 5
Madal rõhk 7
Kõrge rõhk 9
Kokkuvõtte 10
Kasutatud kirjandus 11
Adaptatsioon üle- ja alarõhule.
Sissejuhatus.
Adaptatsioon on omadus kohaneda ärritaja toime intensiivsusega.
Adaptatsioon on protsess, mille tekkeks kulub teatud aeg- mõni kümnendiksekundit, näiteks pimedusest päevavalguse kätte minekul, kuni mõnikümmend minutit, näiteks valguse käest pimedasse minekul.
Analüsaatorid
Närvisüsteem võtab mitmesuguseid välis- ja sisekeskkonnast tulevaidärritusi vastu spetsiaalsete moodutiste- retseptorite kaudu. Retseptorite ärritamisel tekkinud impulsid kanduvad mööda närvekiude erinevatesse kesknärvisüsteemi osadesse, signaliseerides väliskeskkonna mõjustest.
Sise- ja väliskeskkonna mõjude vastuvõtmisega seotud füsioloogilised protsessid kujutavad endast vaid osa keerukast aparaadist, mis võimaldab inimesel tajuda välis- ja sisekeskkonna ärritusi. Selle koostisse kuulub kompleks tsentripetaalseid neuroneid erinevates närvisüsteemi osades, sealhulgas nägemise projektsiooni , kuulmistaju, rõhu ja muud tundlikkuse tsoonid suuraju poolkerade koores . Kõikide üksiklülide, mis kuuluvad selle apparadi alla, nimetatakse kas tundeelunditeks või analüsaatoriteks.
Nii analüsaatorite struktuur kui ka funktsioon on väga keeruline. Iga analüsaatori funktsionaalses elemendis sisaldub: retseptor; esimine tundeneuroon, mis paikneb alati väljaspool kesknärvisüstemi( lülidevahelised, poolkuujad, spiraalganglionid jne); teine neuron - seljaajus või keskajus; kolmas neuron- nägemiskühmudes või põlvikkehas; neljas neuron- suuraju koores. Peale selle analüsaatorite tegevus seotus neuronitega, mis paiknevad retikulaarformatsioonis, väikeajus ja teistes aju osades.
Mingis retseptoris tekkinud erutus levib mööda närvikiuga ühenduses olevat esimest neuronit ning lülitub selja- ja piklikus ajus ümber tervele reale neironitele. Erutus jõuab vaheajju ja selat paljusid teid mööda edasi suuraju koorele. Analüsaatorid on inimorganismi põhiline informatsiooni organ. Inimorganism kujutab endast isereguleerivat süsteemi. Informatsioon mida organid ja koed humoraalsel teel saavad – hormoonide, metaboliitide jne kaudu , omab regulatsiooniprotsessides väga tähtsad, kuid siiski allutatud osa, eriti vegetatiivsete ja liigutusfuntsioonide peenes regulatsioonis.
Analüsaatorite kaudu kesknärvisüsteemi saabuvatel signaalidel on organismi funktsioonide regulatsioonis oluline osa. Need signaalid kutsuvad ühel juhul esile uusi reaktsioone, teisel juhul korrigeerivad antud momendil toimuvat tegevust, kolmandal- jätavad jäljed, mida kasutatakse edaspidises tegevuses, real juhtudel isegi küllalt pikka aja möödudes.
Tagasiside
Signalisatsiooni, mis lähtub tegutsevatest organitest,nimetatakse tihti kübernetikast võetud ternimiga tagasiside. Tagasisede kaudu saab kesknärvisüsteem vahetpidamate informatsiooni liigutus - ja vegetatiivsetest funktsioonidest, mida kasutatakse nii toimuva kui ka järgneva tegevuse korrigeerimiseks.
Analüsaatorite klassifikatsioon.
Analüsaatoreid võib ärritaja iseloomust lähtudes jaotada gruppideks .

Mehaanilised- taktiilne, valutundlik, liikumis -, vestibulaarne, baroretseptiivse keha õõntes ja veresoontes.

Keemilised- maitsmis, haistmmis- ja vistseraalse analüsaatori kemoretseptiivsed osad veresoontes , seedetraktis ja organites .

Valgusärritusi tajuv nägemisanalüsaator.

Heliärritusi tajuv analüsaator.

Temperatuuriärritusi tajuv temperatuurianalüsaator.
Sõltuvalt keskkonnast, kus ärritusi vastu võetakse, jagatakse analüsaatorid kahte suurte gruppi-

Välised analüsaatorid, mis võttavad vastu ärritusi väliskeskkonnast

Sisenemised analüsaatorid, mis võttavad vastu ärritusi organismi sisekeskkonnast.
Väliste analüsaatorite hulka kuuluvad nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maistmis- ja taktiilsed analüsaatorid.
Sisemised analüsaatorid on keemilised, ja baroretseptiivsed.
Mõningad analüsaatorid võivad erutuda nii sise- kui ka välisärritajate toimel. Need on näiteks temperatuuri-, valu-, vestibulaarsed ja liigutusanalüsaatorid.
Mõningatel juhtudel ärritusi adaptatsiooni tõttu enam ei tajuta. Näiteks ei tunne inimene kaua ruumis istudes enam lõhna, mida tundis ruumi sisenemisel.
Adaptatsioon iseloomustab suurt spetsiifilust. Adapteerides tugevateke ja väga kõrgetele toonidele, säilib tundlikkus madalate toonide suhtes. Adaptatsiooni füsioloogiline tähtsus seisneb kesknärvisüsteemi efektiivse töö tagamises optimaalse hulga signaalide vastuvõttuga.
Madal õhurõhk.
Aga vaatamata sellele et adaptatsiooni protsessid koguaeg toimuvad meie organismis, see protsess ei ole nii kiire , et vabastada inimorganism kõrvaltoimetest, mis tekkivad näiteks lennukis või mäe, kõrgendiku tipus . Niisuguses keskkonnas toimivad inimese organismile kaks tähtsat tegurit: hapniku vähesus ja gaaside paisumine .
Madalama õhurõhu tingimustes on hapniku osarõhk õhus langenud. Tänu vere punalibledes (erütrotsüütides) leiduva hemoglobiini ( hapniku kudedesse kandja) omadustele, jääb hemoglobiini hapnikuga küllastatus 90% ni hoolimata lennuki salongi rähu langemisest lennu ajal. Võrdluseks, merepinnal on hemoglobiini hapnikuga küllastatus 97%. Inimese organism suudab kompenseerida heemoglobiini külastumise vähese languse. Siiski võivad tervise häired tekkida südame-, kopsu- või verehaigust põdevatel reisijatel.
Lisaks sellele põhjustab lennuki salongi rähu langus kuni 25% gaaside paisumine kehaõõntes( soolestik , keskkõrv, ninakõrvalkoopad). Siit edasi võivad tekkida ninakõrvalkoobaste, kõrva- ja kõhu probleemid(kõhu paisumine, kramplik kõhuvalu).
Kõrgmäestiku ekspeditsioonil satub mägironija organism suurendatud füüsilise ja vaimse stressi olukorda. Kõrguse tõustes väheneb baromeetriline rõhk ehk õhutihedus. Umbes 5700 meetri kõrgusel on baromeetriline rõhk ainult pool merepinnal valitsevast. See tähendab, et iga sissehingatava õhusõõmuga saab mägironija kätte vähem hapnikku. Kiireneb hingamine ja tõuseb pulsisagedus . Et kasutada ära kogu kopsudesse jõudev hapnik hakkab organism tootma intensiivselt punaseid vereliblesid, mida kasutatakse hapniku transpordiks lihastesse. Teisisõnu tõuseb hemoglobiinitase, aga hemoglobiini taseme tõusuks on vajalik piisav raua sisaldus organismis. Hingamise sageduse kiirenemisega seoses suureneb ka vedelikukaotus välja hingatava õhu kaudu. Energiakulu tõuseb kuni 6000 kcal 'ni päevas. Piiratud hapnikutarbimise tingimustes on soovitav süüa vähem rasvast, kuna rasva põletamiseks kulub rohkem hapnikku ja rohkem süsivesikuid. Samas ei tohi unustada ka valke, mille omastamine väldib lihaste taandarengut.
Mägihaigus (AMS - Acute Mountain Sickness)
Tavaline mägihaigus on aklimatiseerumata organismi vastureaktsioon kõrgusest tingitud keskkonnamuutustele. Liikudes suuremale kõrgusele aklimatiseerub keha vähenevale hapniku kogusele - tekib hüpoksia (hypoxia). Protsess algab umbes 2500 meetri kõrguselt, aklimatiseerumine nõuab aega ning liigkiire tõusupuhul kõrgemale tekivad vastunäidustused. Tavaliselt ei ole soovitav võtta päevas korraga rohkem kõrgust kui 700-800 meetrit. Seejärel enne edasiliikumist tuleks uuel kõrgustasemel ööbida. Sümptomiteks on tavaliselt peavalu, ägeda pohmeluse laadne enestunne, kerge ajuturse , söögiisu puudus, oksendamine, väsimus ja nõrkus, hingeldamine , magamisraskused. Ei ole eluohtlik. Möödub tavaliselt, kui jääda samale kõrgusele, ei nõua ilmtingimata laskumist madalamale.
Kõrgusest tulenev ajuturse (HACE - High Altitude Cerebral Edema )
Edasiarenenud mägihaigus. Tekib kui mägihaiguse sümptomitele ei pöörata tähelepanu ja jätkatakse tõusu. Koevedeliku kogunemise tõttu ajju tekib ajuturse. Suureneb aju rõhumine koljule, ägenevad peavalud. Klassikaliseks tundemärgiks mõtlemisvõime hägustumine. Käitumine muutub, kaob orientatsioonivõime ja koordinatsioon (ataxia) - inimene oleks justkui joobes. Lõpeb surmaga, ainsaks ravimisiisiks on kohene laskumine madalamale.
Kõrgusest tulenev kopsuturse (HAPE - High Altitude Plumonary Edema)
Mägihaiguse teine eriti ohtlik edasiarenenud vorm. Kopsu koguneb vedelik, mis takistab kogu kopsu pinna kasutamist hapniku omastamiseks. Sümptomiteks on suur väsimus, hingamispeetus , kiire pinnapealne hingamine, köha - sageli koos rögaga, huuled ja sõrmeotsad võivad muutuda sinakaks või halliks , rinnus pitsitamine, pea käib ringi. Haigus tekib tavaliselt teisel-kolmandal ööl pärast kiiret kõrguse juurde võtmist. Juhul kui viivitamatu lisahapniku juurdeandmise võimalus organismile puudub lõpeb haigus surmaga. Ainukeseks ravimeetodiks on kiire laskumine madalamale. Kopsuturse tekkimine võib viia sageli ka ajuturseni.
Kõrge rõhk.
Samuti võivad tekkida väga eluohtlikud kõrvaltoimed sukkeldumisel. Kõige tuntum ja ohtlikum on kessoontõbi. Kessoontõbi on keha kudedes lahustunud gaaside eraldumine mullide kujul kas siis verre või kudedesse. Kõige ohtlikumad on verre tekkivad mullikesed, mis võivad ummistada veresooni. Tavaliselt eralduvad sukeldumise kestel suurema rõhu tõttu keha kudedesse lahustunud gaasid kopsude kaudu ilma, et mulle tekiks. Kuid juhul kui kudedes on lahustunud liiga palju gaase või rõhu muutus (rõhulangus) toimub liiga äkitselt võivad kehas lahustunud gaasid eralduma mullikeste kujul .
Kokkuvõtte.
Kogu inimorganism on rikkalikult varustatud visteraalse analüsaatoritega retseptoritega (viscera- sisekond), mis on väga mitmekesised ja reageerivad eerinevate ärritajatele: keemilistele, osmootsetele, mehhanilistele-retseptorid, mis seotud rõhu ja pinge muutustega , temperatuurile ja valule . Need kõik mängivad väga suurt rolli inimese organismi adaptatsiooni võimes ja kõik need kõtvaltoimed, haigused jne on organismi kaitse mehhanismid .
Kasutatud kirjandus:

Inimese füsioloogia, „Valgus“ 1974, Tallinn

Inimese füsioloogia ja anatoomia, W.Nienstedt, O.Hämmimen; 2005

Materjal internetist: www.wikipedia.org