Pääsuke Referaat Pääsulased (Hirundinidae) on värvuliste seltsi kuuluv lindude sugukond. Siia kuulub ka eesti rahvuslind suitsupääsuke. Piirpääsuke kuulub taksonoomiliselt hoopis pikatiivaliste seltsi. Eestis elavad pääsulased · Kaldapääsuke (Riparia riparia)
Tumedalt tükitud loomaliikide kohta on vaja täita tabel Loomade häälitsused ja laul Kõrv loodusesse. 2012. ELF, TÜ loodusmuuseum. (http://www.loodusheli.ee/) Liik Selts Häälitsuse/laulu kirjeldus Välimus - iseloomulikud Kooslus, kus elab tunnused Metsalinnud Värvulised Laul on aed-põõsalinnul meeldiv, Ta on silmapaistmatu välimusega, Elutsevad lehtmetsades, kiire ja ühtlase tugevusega, nagu hiirekarva laululind. Aed-põõsalind puisniitudel, keegi jutustaks midagi ärevalt ja on ühtlaselt pruunikashall, väike lind. lehtvõsades, parkides ja *Aed-põõsaslind kiirelt
Audentese Spordigümnaasium Kerli Neljas MINU KODUÜMBRUSE LINNUD Uurimistöö Juhendaja: Heli Illipe-Sootak bioloogiaõpetaja Tallinn 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................5 1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.......................................................................6 1.1. Kes on linnuvaatleja?............................................
............................................................................................2 2 SISSEJUHATUS Kui minu käest küsida, missugune loom ma sooviks olla, vastaksin tavaliselt pikalt mõtlemata: lind. Küllap on see nii sellepärast, et lennuvõime annab mingi erilise vabaduse ja jõu tunde, mida meil lennuvõimetuina pole. Lindude puhul on tegu uue arengutasandiga, sest nad on püsisoojased ehk soojaverelised loomad. Viimased evolutsioonialased uurimistööd on näidanud, et linnud kujutavad endast tänapäevani ulatuvat dinosauruste haru. Linnud on tugevasti spetsialiseerunud loomad, kelle luustik on oluliselt muutunud: soomused on asendunud sulgedega ja esijäsemetest on saanud tiivad. Tõenäoliselt soodustas looduslik valik ka nende isendite eelistamise, kellel oli kujunenud aju ja sensoorsed organid. Enamasti on nad varustatud ajuga, neil on hästi arenenud meeleelundid koos muust närvisüsteemist eristunud ajuga selgmise närvi esiotsas.
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn, Bufo viridis Laurenti 6. Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita Laurenti 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn, Rana temporaria L. 8. Rabakonn, Rana arvalis L. 9
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
..............................................4 1.2. Kukruliste selts.........................................................................................................5 1.3. Kiskjaliste selts.........................................................................................................7 1.4. Jäneseliste selts.........................................................................................................7 2. Austraaliale iseloomulikumad linnud........................................................................8 2.1. Kaasuariliste selts.....................................................................................................8 2.2. Haneliste selts...........................................................................................................8 2.3. Papagoiliste selts......................................................................................................9
742 8442, faks 742 8166 Pk. 245 E-post: [email protected] 50002 Tartu www.elfond.ee Elektrooniliselt on õppematerjal kättesaadav Eestimaa Looduse Fondi kodulehel www.elfond.ee Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks. © Eestimaa Looduse Fond, 2006 ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks
lähedale. Kõrgematel loomadel N. selgroogsetel, kuid ka rõngussidel on kinnine vereringe: veri ringleb südames, artereis, kapillaarides ja veenides, verd panevad liikuma südame kokkutõmbed. Veri liigub südamest elundeisse ja kudedesse ning sealt tagasi südamesse. Kinnise vereringe eelisted lahtise ees: 1. suunata. 2. rõhku kaugemale Südame kojad - Kalade süda 2-kojaline, kahepaiksetel 3, roomajatel 3 osal vaheseinaga, linnud, imet 4. Vähemlihaseline on aatrium e. südame koda (vastu), mis võtab vastu hapnikuvaest verd veenist. Lihaselisem õõnsus on vatsake (välja). Süstol kokkutõmbumine, veri välja, diastol lõtvumine. Kahekambrilise südamega loomadel on üks vereringe. Südame keerukama ehituse korral on tegemist kahe vereringega: suur vereringe, mis varustab keha kudesid verega, ja väikeseks vereringeks e. kopsuvereringeks, milles veri rikastub õhuhapnikuga. 3.3. Kohastumused keskkonnaga
kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8..
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
Eelistab elupaikadeks aruniite, nõmmesid, loopealseid ning teisi kuivasid ja ümbrusest soojema mikrokliimaga biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad. Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg 7
O ogahailised squaliformes O railised rajiformes CL kiiruimsed actinopterygii CL kopskalad dipnoi CL vihtuimsed crossopterygii CL kahepaiksed amphibia O salamandrid caudata 42 O Gymnophiona O konnad ja kärnkonnad anura CL roomajad + linnud reptilia SubCL kilpkonnad anapsida O kilpkonnad testudines SubCL diapsida (linnud, krokodillid, sisalikud, ussid ja sugulased) InfraCL Archosauria (linnud ja krokodillid) VAATA TAKSONOOMIA Nr 8 InfraCL Lepidosauria O kärsspealised O soomuselised squamata SubO iguaanilaadsed SubO vaskussilaadsed
Referaat Kaklaste liigirikkuse võrdlus Eestis ja Rootsis Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond. Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
millest nende vastsed hiljem pärast koorumist toituvad. Samasugusel viisil munevad sõnnikumardikad sõnnikusse. Vanadel egiptlastel oli üks sõnnikumardikaid -skarabeus- pühaks loomaks. (,,Elusloodus" Valgus 1983) Põrniklased. (Scarabaeidae) Põrniklased on lehvikjate tundlatega mardikate sugukond segatoidumardikaliste alamseltsist. (EE7lk.587) Eestis on põrniklasi üle 70 liigi. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41 millimeetrit), jässakad, lameljate tundlatega mardikad. Paljudel on pea eesosa sahataoliselt laienenud. Jalad on võimsad, sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne. Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama. Mõni veedab pea kogu elu kõdus
....................................................................17 Hall lepp........................................................................................................................18 Paju................................................................................................................................18 Harilik toomingas..........................................................................................................19 KEVADE LINNUD..................................................................................................................20 1 Kuldnokk.......................................................................................................................20 Kägu..............................................................................................................................20 Laulurästas..
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses. Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas märgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jäset istujalaks; jäälind kühveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja. Siniraaliste seltsi jäälindlaste sugukonda (Halcyonidae s. Alcedinidae) kuulub 8486 liiki.
Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselg- 6 hiire esinemine. Linnustik on tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajatest on teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksetest esineb kärnkonna, rohukonna ja rabakonna. Kasutatud kirjandus: · ,,Pärandkoosluste harimise käsiraamat" · http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.htm
(Loomade elu, Imetajad). Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad) Toitumine Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest. Põhiosa toidust moodustavad kalad, linnud , samuti närilised( nt. Mügrid, ondatrad, rotid), roomajad ja selgrootud (nt vähid ja putukad). Saaki püüab vees või vee läheduses. Isased püüavad tavaliselt suuremaid saakloomi, kui emased ja peavad viimasest enam jahti maismaal. (euroopa imetajad, loomade elu ) Järglased Naarits paaritub märtsis- maini. Pojad sünnivad mai lõpus ja juunis. Suguküpsus saabub 1 eluaasta lõpuks. Tiinus kestab 40- 43 päeva. Pesakonnas on 2-7 poega ( keskmiselt 3-4 ). Aastas üks pesakond
nagu zooloogia alused, ülevaade loomariigist vms. Järgnevalt on esitatud süsteemi põhiühikud, mis on vajalikud taustsüsteemi kujundamiseks: Tähtsamad süstemaatika ühikud REGNUM (R.) - riik SUBREGNUM (Subr.) - alamriik PHYLUM (Ph.) - hõimkond SUBPHYLUM (Subph.) - alamhõimkond CLASSIS (Cl.) - klass SUBCLASSIS (subcl.) - alamklass ORDO (O.) - selts SUBORDO (Subo.) - alamselts FAMILIA (F.) - sugukond SUBFAMILIA (Subf.) - alamsugukond GENUS (G.) - perekond SPECIES (Sp.) - liik Kes on selgrootud? Aja jooksul on nimetuse seisukohad muutunud. Varem ja paljudes maades ka käesoleval ajal käsitletakse selgrootutena heterotroofseid protiste ja seljakeelikuta hulkrakseid heterotroofe. Käesoleval ajal käsitletakse Eestis ja ka mitmel pool mujal maailmas selgrootutena seljakeelikuta hulkrakseid heterotroofe. Tegelikult on piirid tinglikud ja
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
punntigu, balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, läänemere südakarp, läänemere krevett, põhjamere garneel, hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk, roheline ja balti lehtsarv, merikilk, vesikakand, meririst, meriseen, meritikker, aerjalalised, keriloom, 17. Läänemere rannikul kasvavad taimed. Sinerõigas Liiv-vareskaer Merikapsas Merihumur Merihein 18. Läänemeres elavad kalad ja imetajad ning Läänemerega seotud linnud. kalad: räim, kilu, lest, põhjakala, merihärg, tuulehaug, makrell, nigli, meripühvel, siirdekalad: meriforell, angerjas, lõhe linnud: hahk, kivirullija, alk, Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras. Tüllaste sugukond: merisk e. meriharakas, liivatüll, meritüll, punajalg-tilder, alpi risla ja naaskelnokk. Kajaklased: merikajakas, hõbekajakas, tõmmukajakas. Tiirlased: tutt-tiir, väike tiir, röövtiir, randtiir. Västriklased: randkiur.
ja närvikiud, meeleelundite andurid, aju. 3. Ainevahetus sellega tegelevad peamiselt seede-, hingamis- ja erituselundid. Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond. Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju. 4. Taksonoomilised põhiühikud: Riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik Näiteks: loomariik, lõugtundlased, ämblikulaadsed, ämblikulised, ämblikud, hiidämblikulised, hiidämblik 5. Seltsil lõpp lised, Sugukonnal lõpp -lased, -dae, perekonnal nimisõna ainsuses, liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend. Reeglid on kirjas "Zooloogilise nomenklatuuri koodeksis". Koodeks on pädev vaid sugukonna, perekonna ja liigi tasemel. Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või
Vasikad toituvad emapiimast umbes pool aastat. Muud toitu hakkavad nad tarvitama juba kolmandal elunädalal. Eluiga - Põdra keskmine eluiga looduses on 5–12, maksimaalselt 22 aastat, vangistuses kuni 27 aastat. Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad. Vaenlased - Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas
Õppejõud lekt Elle Rajandu ja dots Tiina Elvisto EESTI ELUSTIK JA ELUKOOSLUSED Kordamisteemad rekreatsiooni tudengitele I. Eluslooduse süsteem. Eesti taimestiku ja loomastiku klassifikatsioon 1. Eluslooduse jaotus. Elusloodus: –domeen-riik-hõimkond-klass-selts-sugukond-perekond-liik NÄIDE Liigist alustades: Rasvatihane – tihane – tihaslased – värvulised – linnud – keelikloomad – loomad – eukarüoodid 2. Mitteloomsed organismid Eestis. Üldiseloomustus, paljunemine, liigiline mitmekesisus. Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid
Süda pikk ja torujas osalised. • lihased olemas, kinnituvad vähema arenenud, kimpudena keha sisemuses siseskeletile või keha ümber • hingavad kopsude või Hingavad kehapinnaga, lõpuste või lõpustega. Gaasi transpordib kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb
päevaliblikate tiivad tugevamad ning enamasti ka laiemad kui ööliblikatel. Eestist on seni leitud 113 liiki. Ratsulibliklased (Papilionidae) Sugukonnale on iseloomulik tagatiiva nõgus tagaserv. Kaks väliselt tugevasti erinevat alamsugukonda, pääsusabad ja apollod. Eestis esineb vaid 2 liiki. Põualibliklased (Pieridae) Enamasti valged või kollased, tavaliselt keskmise suurusega liblikad. Suguline dimorfism tavaline. Eestis 12 liiki. Koerlibliklased (Nymphalidae) Suur ja heterogeenne sugukond. Eestist on leitud 54 liiki. Mitteformaalselt saab selle sugukonna Eestis esinevad liigid jagada neljaks grupiks: 1. nn. “kirjud liblikad”. Siia kuuluvad enamasti keskmised kuni suured liblikad mitmest alamsugukonnast. 2. Täpikud. Keskmise suurusega kuni suured, oranžid musta tiivakirjaga liblikad. Võrkjat mustrit pole. 3. Võrkliblikad. Keskmise suurusega oranžid, musta tiivakirjaga liblikad. Tiibadel on võrkjas muster. 4. Silmikud
33. Peajalgsed Peajalgsed on kõige suuremad ja ühed targemad selgrootud. Nende hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad (pilt lk 41) ja kaheksajalad. Enamik peajalgseid on välise kojata kuid osaldel neist (nt seepiatel ja kalmaaridel) on naha all õhuke plaadikujuline sisemine toes. Peajalgsete jalg on muundunud iminappedega varustatud kombitsateks, millega nad püüavad saaki ja kaitsevad end. Saagi purustamiseks on neil papagoi noka taolised lõuad. Suuõõnes paikneva hõõrlaga hõõruvad nad saagi enne allaneelamist peeneks. Peajalgsetel on täiuslikum närvisüsteem kui teistel limustel. See võimaldab keerukalt käituda, kiiresti ujuda ja kiiresti muuta oma kehavärvi, et märkamatuks jääda. Neil on hästi arenenud meeleelundid ja suured silmad. Nad suudavad eristada ka eseme kuju. Meelerakud paiknevad kombitsatel ning nendega tunnevad nad hästi lõhna ja maitset
SELGROOGSED.................................................................................................................................................34 Kalad................................................................................................................................................................34 Kahepaiksed.....................................................................................................................................................36 Linnud.............................................................................................................................................................. 42 IMETAJAD..........................................................................................................................................................46 SELGROOTUD...................................................................................................................................................48
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
