Pääsuke (0)

Pääsuke

Referaat
Pääsulased (Hirundinidae) on värvuliste seltsi kuuluv lindude sugukond . Siia kuulub ka eesti rahvuslind suitsupääsuke.
Piirpääsuke kuulub taksonoomiliselt hoopis pikatiivaliste seltsi.

Eestis elavad pääsulased

• Kaldapääsuke (Riparia riparia)
  
• Räästapääsuke (Delichon urbica)
  
• Suitsupääsuke (Hirundo rustica )
  

Perekonnad

• Andi pääsuke Haplochelidon
  
• Atticora
  
• Jõgipääsuke Pseudochelidon
  
• Kaldapääsuke Riparia
  
• Kaljupääsuke Petrochelidon
  
• Kammpääsuke Stelgidopteryx
  
• Kivipääsuke Ptyonoprogne
  
• Mägipääsuke Notiochelidon
  
• Nõgipääsuke Psalidoprocne
  
• Pseudhirundo
  
• Ruugepea-pääsuke Alopochelidon
  
• Räästapääsuke Delichon
  
• Roostepääsuke Cecropis
  
• Suitsupääsuke Hirundo
  
• Tachycineta
  
• Triippääsuke Phedina
  
• Tõmmupääsuke Neochelidon
  
• Türkiispääsuke Progne
  
• Valgeselg-pääsuke Cheramoeca
  

Kaldapääsuke (Riparia riparia) on linnuliik pääsulaste sugukonnast . Eestis on kaldapääsukese arvukust hinnatud 10 000 - 20 000 paarile.
Räästapääsuke (Delichon urbica, sünonüüm Delichon urbicum) on linnuliik.
Eestis võib kohata alamliiki Delichon urbica urbica.

Välimus

Suuruselt on räästapääsuke pisut väiksem kui suitsupääsuke, olles enamasti umbes 13 cm pikk ja kaaludes 16-25 grammi. Sihvaka kehaehitusega suitsupääsukese kukal , selg, väga pikad kuid kitsad tiivad ja harkjas saba on sinakasmustad ning lai rind , alakeha ja päranipuala valged. Nokk on lühike ja eriti tüvikuosas lai; suur nokalahk. Kollakad, valgete karvalaadsete sulgedega kaetud jalad on lühikesed ja nõrgad ning nendega on raske maapinnal liikuda . Saba on lühem ja vähem harkis kui suitsupääsukesel. Sulestik on tihe ja metalliläikene ning nii noortel kui vanadel pääsukestel sarnane. Ei esine ka sugulist dimorfismi.

Levila

Räästapääsused pesitsevad Euroopas, Aasias (välja arvatud Kaug-Põhi, Araabia poolsaar, Kamtšatka), Jaapanis , Kuriili saartel ja ka Põhja-Aafrika mõningais parasvöötme osades.
Räästapääsuke talvitub Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Hindustanis, Indo-Hiinas ja Malai saarestikus.
Eestis leidub räästapääsukest asulates ja põhjaranniku pankade varjus . Räästapääsukeste arvukust Eestis on hinnatud 80 000 - 150 000 paarile. [1]

Toitumine

Delichon urbica
Räästapääsuke toitub ainult lendavatest putukatest, kelleks on enamasti sääsed, kärbsed ja väiksed mardikad . Harvem püüab ta liblikaid, ritsikalisi ja ämblikke, kelle tuul on "härmalõngaga" lendu tõstnud.
Oma toitu püüavad pääsulased lennult. Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selgete päikesepaisteliste ilmade korral kõrgele, näeb ka räästapääsukest ja teisi pääsulasi kõrgel lendamas. Vihmade ja äikese eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude lähedal, veepinna lähedal sööstes ka kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi.

Paljunemine

Leviala põhjaosas jõuab räästapääsuke sigida ja järglased üles kasvatada vaid üks kord suve jooksul, teistes piirkondades tavaliselt kaks korda. Kurnas on tavaliselt 4-6 valget muna. Poegade haudumine kestab olenevalt ilmastikust 12-13 päevast sooja ilma korral 18-22 päevani jaheda ilma korral. Poegi hauduvad ja hiljem toidavad mõlemad vanalinnud. Pesas viibivad pojad umbes kolm nädalat. Pärast seda toidavad vanemad neid veel mõned päevad.
Seos Esti mütoloogiaga
Enamik tekke- ja seletusmuistendeid pääsukestest lähtub mingist ülekohtuaktist naisterahva (tüdruku, nooriku) vastu, kellest saab pääsuke:

Abielumees võtab uue, noorema naise. Eelmine lendab pulmast pääsukesena minema;

Mees võtab naise, kes ei kõnele, tahab teda vihahoos tappa ja lööb tal kirvega seelikusaba lõhki. Naine lendab pääsukesena minema;

Nõid (võõrasema) muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele. Pääsuke oma laulus teatab tõe, mispeale ta välja kihutatakse. Lõhkilöödud saba saab ta pulmamõõga hoobi tõttu;

Võõrasema tapab vaeslapse , luudest saab pääsuke (vrd. AT 720);

Võõrasema tahab vaeslast tappa, see pääseb verise kurgualuse ja lõhkise seelikuga ning saab pääsukeseks;

Ämm lööb minial saba lõhki;

Pääsuke on saanud orjatüdrukust, kel olnud vähe süüa ja palju tööd, sest ajast on tal must rätt õlgadel;

Jumal ( sant , nõid) muudab rikka talu pulmaseltskonna pääsukesteks.
Pääsukese sabaharude saamislugusid on veel: selle eest, et pääsuke inimest kaitses, hammustas madu tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni; naeris enda saba lõhki.
Pääsukest on nimetatud ka jumala kanaks ( lutsi keelesaare eestlased) või Jeesuse linnuks, seletusega, et Jeesus lapsena teinud savist lindusid ja neist saanud pääsukesed.
Pääsukeste elutsemist maja juures on peetud hea õnne märgiks. Pääsupesa mahakukkumine, pääsukeste loobumine pesitsemisest maja juures tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma. Inimelamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või pereliikme surma, harvemini pulmi . Lehma kõhu alt läbi lendamine arvati nagu *lepalinnu lendamisestki, et lehm hakkab verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loomale. Pääsupesa lõhkumisel ootab ees õnnetus, pimedaks jäämine, lapsepea kasvab pääsupea taoliseks, kariloomadel jäävad jalad haigeks, lehm hakkab verd lüpsma, surevad lambad , linnukasvatus ei õnnestu või läheb maja põlema. Lääne- ja Pärnumaal öeldi, et lõhkuja näole ilmuvad pääsukesetäpid (tedretähed). Pääsukest keelati puutuda, öeldi, et kui inimene teda puutub, siis see lind elama ei jää ja varsti hukkub ( Kodavere ). Tuntud on muistend , et pääsukesed on talvel järves ning söövad enne erilist taime, et kevadeni magama jääda (analoogia *madude talvekorterisse jäämisega).
Rahvauskumuse järgi talvituvad pääsukesed järves, suurte veekogude kallastes, kõrkjates või vees (jalgupidi kimbus, üksteise sabas kinni). Ka on öeldud, et ta reisib *sookure jt. suurte lindude sulgede sees või saba peal. Saabumisaega on dateeritud künnipäevaga 14.IV, jüripäevaga 23.IV, volbripäevaga 1.V. Esimeste nn. maakuulutajate saabumise järel arvati ilma külmaks minevat (pääsukesetalv). Ilmade soojenemist märgib vanasõna: Lõoke toob lõunasooja, pääsuke päevasooja, ööbik öösooja.
Esmakordne nägemine kevadel on tähenduslik. Sümboolikat: lennus - peavalu, peapööritust (Võrumaa); paarisarv - pulmi; häälitsemine - sead sigivad hästi (Pärnumaa). Tartu- ja Võrumaal on soovitatud pääsukese esmakordsel nägemisel uperpalli visata , et suvel seljavalu poleks. Pesa rajamine on külviorientiir: "Kui pääsukesel on pesas kaks muna, siis külva kahe sõrme vahelt, kui viis, siis viie vahelt." Suvist lahkumist , pesitsuskohtadelt on dateeritud jakobipäevaga 25.VIII ( varase rukkikülviaja enne) ning pärtlipäevaga 24.VIII (pika sügise enne).
Üldtuntud on ilmaenne: kui pääsukesed madalal lendavad, tuleb vihma, kui kõrgel, siis kuiva.
Populaarsuse tõttu rahvapärimustes ning kuuluvana maakodude juurde valiti suitsupääsuke 1992. a. Eesti rahvuslinnuks.

Kasutatud kirjandus:

• http://www.folklore.ee/tagused/nr4/linnud3.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%A4%C3%A4stap%C3%A4%C3%A4suke
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Common_House_Martin
  

6