Egiptuse kunst (0)

EGIPTUSE KUNST
Looduslikelt oludelt meenutab Egiptus paljuski Mesopotaamiat (kõrbeline ala, millel põllumajandus on võimalik tänu Niiluse perioodilistele üleujutustele ja kunstlikule niisutusele).
Esialgu tekkisid väikesed riigid nn. noomid , mis IV a. tuh. lõpus liitusid Ülem- ja Alam- Egiptuseks.
Umbes 5000 a. tagasi ühendas Ülem- Egiptuse valitseja kogu maa ja rajas esimese vaaraode dünastia.
Egiptus oli oma asukoha tõttu väga suletud riik ja traditsioonid püsisid väga kindlatena. Kõrgel kohal oli kuulekus vaarao ja jumalate ees. Vaarao= jumal. Egiptuse religioon oli polüteistlik.
Kunsti seisukohalt oli tähtis egiptlaste usk surmajärgsesse ellu. Usuti , et igal inimesel on oma kaitsevaim (ka), kes elas pärast inimese keha surma edasi. Tuli säilitada keha, et hingel oleks kus asuda , balsameerimine- keha muumiateks muutmine.
Preestrid kandsid hoolt kõigi surnu kehaga seonduvate toimingute eest. Nad võtsid surnukeha vastu, viisid matmiskambrisse, valmistasid keha ette ja lõpuks surmasid kõik orjad , kes olid protseduuridel abiks olnud (kindlustamaks vaarao matmiskoha saladuse).
Palsameeritud surnukeha paigutati sarkofaagi. Sarkofaagi kaanele raiuti vaarao portreekujutis, juhuks kui keha peaks siiski lagunema (usuti, et ka võib elada ka kujus).
Egiptuse üheks suurimaks saavutuseks on hieroglüüfkiri. Kirjutati kivile , puule, põletatud savitahvlile, nahale ja papüürusele.
Tähtsaimate inimeste säilitamiskohaks oli Vana- Egiptuse algusaegadel eriline hauatüüp- mastaba . Kastitaoline kiviehitis, mille all oli hauakamber . Vaaraode mastaba pidi olema kõrgem ja astmetena ülespoole ahanev. Nii tekkis astmikpüramiid (esmakordselt rajas sellise endale 3. dünastia vaarao Džoser).
Astmete täitmisel jõuti tõelise püramiidini. Ehitamise ajal jäeti püramiididesse käigud ja õhuavad, mis hiljem maskeeriti, et vältida hauaröövleid.
Püramiidid kaeti lihvitud kiviplaatidega, mis peegeldasid päikesevalgust (säilinud vaid Chefreni püramiidi tipuosas).
Kuulsaimad püramiidid on püstitatud Cheopsile, Chefrenile ja Mykerinosele tänapäeva Kairo lähedal Giza väljal. Need püramiidid on hiigelsuured ja on ainus seitsmest maailmaimest, mis on tänapäevaks säilinud. Cheopsi püramiid on suurim, umbes 140m kõrge ja aluse pindala on üle 5ha, selle sisse mahuks vabalt Tallinna Olevist kirikutorn (123m). Laotud rohkem, kui 2 miljonist kivipangast, millest igaüks kaalub umbes 2,5t.
Püramiidide ehitamiseks kulus tohutult tööjõudu (Niiluse üleujutuse ajal tegevuseta jäänud rahvas) ja kulutused olid nii suured, et mõjusid kurnavalt riigi majandusele (osalt seetõttu loobutigi hiljem nende ehitamisest).
Püramiidid ei olnud üksikehitised, vaid osa suurest kompleksist. Läheduses paiknesid sugulaste ja ülikute mastabad . Tekkisid omapärased nn. “surnute linnad,” mille juurde kuulusid templid ja sillutatud teed.
Egiptuse templi lihtsaim tüüp oli kõrge müüriga muust maailmast eraldatud ja pealt suures osas lahtine ehitis. Selle peaosaks oli õu, mida ümbritses sammaskäik. Õue taga asus sammas- saal , sealt edasi mõned väiksed ruumid, kuhu tohtisid siseneda vaid preestrid. Läbi templi väravate võisid astuda vaid vabad inimesed (seega orjadele sisenemine keelatud).
Templi väravaehitist nimetatakse pülooniks, see koosnes kahest müüriplokist, mis piirasid kitsast väravat. Pülooni ees lehvisid lipud pahade vaimude eemalepeletamiseks.
Pülooni külgedel asetsesid obeliskid .
Uue- Riigi ajal ehitati hiigeltempel Karnakis ja Luksori pühamute kompleks ning Ramses II matusetempel. Templis asusid ka varahoidlad, raamatukogud ja seal õpetati välja noori preestreid.
Sammastest kasutati kõige enam proto- ehk eeldooria 16- tahulist sammast, hiljem aga lootos -, papüürus-, ja palmkapiteeliga sammast. Kuna mörti ei tuntud, asusid sambad väga tihedalt üksteise kõrval.
Templeid raiuti ka kaljusse . Naisvaarao Hatšepsuti (u. 1480. e. m. a.) ja Abu Simbeli tempel (u. 1250 e. m. a.).
Skulptuuris võib eristada kaht suunda: vaaraod ja jumalused (ranged, suursugused, stiliseritud) ning lihtrahvast kujutavad (elavamad ja loomulikumad).
Mõnikord olid tohutult suured skulptuurid liidetud ka arhitektuuriliste ansamblitega. Näiteks sfinks (inimese pea ja lõvi kehaga olevus) Giza püramiidide juures.
Vaaraode täisfiguurid olid tardunud sirges poosis , vasak jalg pool sammu ees, rusikasse tõmmatud käed tugevalt vastu külgi, vahest üks käsi rinnal. Pilk suunatudüle vaatajate peade .
Egiptuse skulptorid valdasid loodusläheduse põhimõtet, samas anti kõike edasi ilmekate- siledate kivimassidega.
Skulptuuri ja maalikunsti vaheaste oli reljeefkunst ( madal- ja süvendreljeef).
Reljeefid ja hieroglüüfid (seletasid ja täiendasid) katsid templite seinu, sambaid, obeliske, skulptuure ja isegi tarbeesemeid.
Maalikunst erines eelmistest vähe (pinnakunst). Lõpututest inimkeha võimalikest poosidest kujutati kindlalt ainult mõnda ilmekamat. Tegelasi kujutati tihti nn. egiptuse poosis- inimene pika sammuga astumas (jalad küljelt), rind otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm otsevaates.
Värvide puhul arvestati dekoratiivse üldmuljega. Ümbrust kujutati mõne üksiku taimemotiiviga.
Tagapool asetsevad tegelased asetati eelpoolsete peade kohale. Kasutati väärtusperspektiivi- tähtsaim inimene suuremalt kujutatud.
Kaanonite jõud nõrgenes Amenhotep IV (Echnatoni) valitsemisajal 14. saj e. m. a.
Ta püüdis nõrgendada preestrite mõjuvõimu ja kehtestas riigis ainujumala- Päikeseketta ( Atoni ). Ta ei tahtnud jääda Teebasse (vanasse pealinna), kus preestrite võim oli liialt tugev ja rajas endale Tell el- Amarna.
Loobuti jumalakujudest ja vormikaanonitest. Liigutused muutusid vabamaks, loomulikumaks. Ka vaaraod kujutati ennekõike kui inimest (näiteks lastega mängimas).
Selles laadis on kujutatud Echnatoni enda, tema naise Nofretete ja tütarde portreebüstid.
Echnatoni reformide aeg jäi aga ikkagi liiga lühikeseks, peale tema surma Tutanchamoni ajal, taastati vanade tavade ja preestrite võim.