Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Välted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
välte, häälik, väldet, vokaal, silbis, konsonant, täishäälik, sisehäälikud, välted, hääldamise, madu, hääldus, silbid, lühikesedc) tüvevokaali vahelduse ülivõrre e Aaviku ülivõrre sõnad peavad olema kas: * nõrgeneva astmevaheldusega * 2-silbilised ja I vältes (v.a. U-tüvi) ! i-tüvelistest sõnadest Aaviku ülivõrret moodustada pole võimalik!x nt. must mustem mustim ; järsk järsem järsim ; ohtlik ohtlikum ohtlikem ; mungalik mungalikum mungalikem VÄLTED 1) I välde * sisehäälikuid saab olla vaid kaks, millest üks peab olema vokaal ja teine konsonant * tähed peavad olema lühikesed * sisehäälikutes ei tohi olla järgnevaid tähti: k, p, t, f, s 2) II välde * sisehäälikutes võib olla täishäälik ja teine täishäälik kõrvuti, kuid sisehäälikud ei tohi olla sõna lõpuni. Juhul, kui sisehäälikud on siiski sõna lõpuni, on tegemist kolmanda vältega. * teises vältes olevat sõna saab teha kindlaks ka hääldamise järgi 3) III välde * võib olla ühesilbiline. * võib olla sisehäälikutes kk, pp, tt- seega ülipikk häälik.
Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel:
o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
· Kurgunibu * keelelaba · Kõva suulagi * keeleselg · Hambasombud * keelepära · Hambad * keeleküljed · Huuled 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? · Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk takistusteta. · Vokaalid on alati helilised. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Kõri, huuled, keel, häälepaelad. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks.
vahele, et neid eristada häälikutekst ja tähtedest. Näide: /a/ Kõikidel häälikutel ei ole oma tähemärki ja see on täiesti loomulik, sest kiri peab kajastama vaid neid häälikuid, mis aitavad eristada foeeme, mitte kõnehäälikuid. 4 Keeleteadlased on teinud päris palju katseid, et leida häälikute ja tähenduste vahel seoseid, nii on tähendatud, et häälik i esineb pea kõigis keeltes sellistes sõnades, mis viitavad väiksele. A esineb, mis viitab suurusele, laiusele. SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
(sealpool, kuhupoole) - kaupa, viisi kirj mitmuse omastavast lahku(kuude kaupa), ainsuses kas kokku või lahku (tüki viisi-tükiviisi) - Reegeleid, mille järgi me suulise kõne üles kirjutame, nim õigekirjaks ehk ortograafiaks. Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne
14. jumelik komöödia sisaldab müstilisi nägemusi mille kaudu dande kritiseerib tolleaja kriitilist elu. 15. dante vihkab konkreetseid tegelasi. Kes kasutasid oma võimu kurjasti. Rõhk ja välde Rõhk ja välde Eesti keeles on rõhk tavaliselt esimesel silbil, teine silp on tavaliselt rõhuta silp, kolmas silp on kaasrõhuline, neljas rõhuta jne Võõrsõnades võib rõhk olla ka mujal. Eesti keeles on kolm väldet see tähendab, et häälikuid saab hääldada lühikeselt pikalt ja ülipikalt. Välde määratakse sõna sisehäälikutes Sisehäälikud on rõhulise silbi (1 silp enamjaolt) täishäälikust kuni järgmise silbi täishäälikuni (nt: reegel Ree | gel Rõhk ja välde Eesti keeles on tavaliselt rõhk esimesel silbil, teine silp on tavaliselt rõhuta, kolmas silp on kaasrõhiline, neljas rõhuta jne. Võõrsõnadas võib rõhk olla ka mujal.
Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keele osad: keeletipp (apikaalid), keelelaba (laminaalid), keeleselg (dorsaalid), keelepära (radikaalid), keeleküljed (lateraalid). 16. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)? 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalid puhul väljub õhk aga ilma takistusteta. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Vokaalide hääldamisel tuleks jälgida kõri, huulte ja keele liikumist. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid!
6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d
keelepära, keeleselg. Keeleselg jaguneb 3: keeleselja äärmine eesosa ehk lava, keeletipp ja keele küljed. 17. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA rahvusvaheline foneetiline tähestik UPA ugri foneetiline alfabeet 18. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaalide hääldamisel on pidev õhuvool ja takistusi ei ole, õhk liigub suu keskelt. 19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid!
pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud) Palatalisatsioon ehk peenendus iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j. N: Palataliseeritud tulp, mänd, kass (lill, puu, loom) Palataliseerimata tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna) Võõrsõnade õigekiri ja tsitaatõnad. Võõrsõna eesti keele reeglitega muganemata laensõna Laensõna Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned ajajooksul kaovad ja ta muutub omasõnadega nii sarnaseks, et tavakõneleja enam ei tajugi, et tegu on võõrsõnaga.
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
Materialiseeritud vahendid on reaalsete objektide asendajad (skeemid, sümbolid, sh. noobid). Näitena võib tuua lauseskeemi või sõnaskeemi koostamise. Pertseptiivse vormi korral töötab õpilane silmadega ja fikseerib tulemuse verbaalselt. Nii toimingu materialiseeritud kui ka pertseptiivse sooritamisega peab aga kaasnema verbaliseerimine, vastasel juhul täisväärtuslik vaimne toiming hiljem ei kujune. Näiteks noobi paigutamisel skeemile on vaja nimetada sünkroonselt häälik. Õppeülesande sooritamise etapid: hoolimata sellest, kas toiming sooritatakse materialiseeritult, verbaliseeritult või vaimselt, koosneb see omakorda kolmest etapist: orienteeriv-planeeriv, täidesaatev, kontrolliv (enesekontroll). Psühholoogiliselt on kõige olulisem esimene etapp: ülesandest arusaamine, vajaliku operatsiooni valik ja järjestamine (mida ja kuidas teha). Edukus sõltub kõne mõistmisest,
Keel: keeletipp, keelelaba, keeleselg, keelepära, keeleküljed. 15. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA Rahvusvaheline Foneetikaühingu tähestik ja SUT soome-ugri foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline.
Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud Välde. Lühike häälik : g,b,d. Pikk häälik : k,p,t. Ülipikk : kk,pp,tt. 1 välde. esineb ainult lühikutes silpides. Nt: ka-la ( 1.välde on lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus) 2.välde.- pikkades silpides.Nt:väl-de. (2.välde on pika silbi pikkuse tinglik nimetus.) 3.välde. ekstra rõhk. Nt: lau-lu. Lühike - Silp - Pikk | |
läks kappi töökoda vanad kotad jalas minge töökotta toa lagi ära põrandat laki ostis põrandalakki Üks p, t, k kirjutatakse: pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, saslõkk, hopakk. Häälikuühendid Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi, patt(viigiseis)-patt(pahe)
Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on
3. LAEN- JA TSITAATSÕNADE KOHANEMINE JA ÕIGEKIRI See peatükk tutvustab kõigepealt laenude häälik- ja kirjakuju muganemist, teine osa kirjeldab tsitaatsõnade õigekirja ja mugandamist ning kolmas osa käsitleb sõnade tähenduse muutumist. 3.1 Laenude häälik- ja kirjakuju muganemine Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti keele häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua neli alaliiki: · tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, happening); · ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster) · häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser) · lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidzei, VIP ~ vipp, UFO ~ ufo).
1. sõnaalgulise afrikaadi ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine (tsiga ´siga´, tsilkma ´tilkuma´ tsedze ´isaõde´ sirguke ´linnuke´). 2. s- põhja-eesti t asemel sõnades (saivas ´teivas´ sib ´tiib´). 3. sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ploom´ pleijats ´pliiats´). 4. teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7
1) Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid 2) Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid 3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on
2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut. AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9. Lihthäälik on üksik vokaal konsonantide vahel või üksik konsonant vokaalide vahel või üksik häälik sõna algul või lõpul. Näide: Sõna kaamel - lihthäälikud on k, aa, m, e, l. Sõna õpetaja - lihthäälikud on õ, p, e, t, a, j, a. 10. Lihthäälikut või kirjas märkida ühe, kahe või kolme tähega. Näide: Sõna kala - lihthäälikud on k, a, l, a. Sõna kallas - lihthäälikud on k, a, ll, a, s. Sõna kullane - lihthäälikud on k, u, ll, a, n, e. 11
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka 14 ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog, nt roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e- tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta
artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel assimilatsioon (progressiivne ja regressiivne) assimilatsioon on nähtus, kus kõrvuti olevad häälikud sarnastuvad täielikult või osaliselt; võib esineda sõna sees või nt sõnu kokku hääldades (handbag, hot potato); progressiivne assimilatsioon on kui häälik sarnastub eelneva häälikuga, regressiivne assimilatsioon tähendab, et häälik sarnastub järgneva häälikuga aste astmevaheldusliku morfeemi teisend bislama keel inglise keelel põhinev kreoolkeel, mis ühendab melaneesia grammatika inglise sõnavaraga, räägitakse Vanuatus; emakeelseid kõnelejaid 6200 (Vanuatus 5000, Uus-Kaledoonias 1200); Lingua franca kuni 200 000-le inimesele; Vanuatu parlamendi töökeel, kuid lastele antakse algharidus inglise või prantsuse keeles
annaabi.ee 
