Arenguvõime eluslooduses on kahel tasandil: 1. isendi tasand ehk individuaalne areng ehk ontogenees algab viljastumisel ja lõpeb surmaga. 2. organismirühmade tasand- evolutsioon toimub tuhandete ja miljonite aastate jooksul lihtsamast keerulise suunas. · Reageerimine väliskeskkonna muutustele ja ärritustele: 1. Närvisüsteemi abil- suurem osa loomariigi esindajaid 2. Taksise abil- valgumolekulide tundlikkuse abil tunnetatakse keskkonna muutusi. Reageeritakse valguse ja keemilise koostise muutustele.
Primeaarstruktuur: - aminohappeline järjestus valgu molekulis - Primeaar struktuur jääb alati püsima, seda ei saa lõhkuda Sekundaarstruktuur: - valgumolekuli keerdumine heeliksiks - Kõrvuti asetsevate ahelate valtumine Tertsiaalstruktuur: - valgu molekul moodustab gloobuleid Kvarternaarstruktuur: - gloobulid ühinevad - hemoglobiin Denturatsioon valgumolekuli kõrgeimate struktuuride lõhkumine kuni primeaarstruktuurini. Renoturatsioon valgumolekulide kõrgeima järgu struktuuride iseeneslik taastumine. Valgu ülesanded: a)Valgud täidavad organismis ensümaatilist funktsiooni b)Ehitusliku funktsiooni c)Transport funktsiooni d)Retseptor funktsiooni e)Regulatoorset funktsiooni f)Kaitse funktsiooni g)Liikumis- ja energeetilist funktsiooni
loomade ja taimede kivistunud jäänuseid ehk fossiile. Nii nad saavad uurida millal need loomad ja taimed elasid meie planeedil ning alati on ka võimalus, et avastatakse mõni uus liik. 3. Milliste meetoditega määratakse kivimite vanust? Kivimite vanuse määramisel on suureks abiks kivistised ehk fossiilid, mis on kauges minevikus elanud organismide jäänused, millest mingi osa on kivistunud ja säilinud.Teadlased võrdlevad organismide DNA ja valgumolekulide järjestust ning nii saavad nad uurida organismide põlvnevussuhteid ja hinnata nende evolutsioonisündmuste vanust. 4. Miks on väga vanu kivimeid säilinud vaid Maa üksikutes kohtades? Vanu kivimeid on säilinud vähe, kuna suurem osa ürgsest maakoorest on geoloogilistes protsessides ümber töötatud. 5. Reasta sündmused õiges järjekorras. Päikesesüsteemi teke; maakoore tardumine; atmosfääri ja ookeani teke; elu teke Maal; elu
Tuumaümbris kahest membraanist. Membraanis poorid. Tuumas on tuumakesed, tuumaplasma, DNA, mis on koondunud kromosoomidesse, ( kromosoom koosneb kahest kromatiidist, kromatiide ühendab tsentromeer) Ülesanne: Rakutuum reguleerib kõiki rakus toimuvaid protsesse. Geen on kromosoomilõik) III) Rakumembraan Välimus / Koosneb: Ümbritseb KÕIKI rakke, koosneb fosfolipiididest ja valkudest. Ülesanded: Ainevahetus läbi membraani 1. Passiivne ainete transport valgumolekulide vahel on kanalid, pääsevad läbi väikesed molekulid. 2. Aktiivne ainete transport transportrakkude abil, vajab energiat, transport rakk muudab enda kuju, et ainemolekul läbi pääseks. Fagotsütoos rakumembraan sopistub sisse ja haarab endasse palju molekule. Makrofaag hävitab antikehaga ümbritsetud bakterid Difusioon gaasiliste ainete liikumine läbi membraani kõrgemast kontsentratsioonist madalamale.
vaid rakujagunemise ajal. Kromatiin ehk rakutuumas paiknevad lahtikeerdunud kromosoomid (DNA koos valkudega). Tuumake on piirkond, kus kromosoomidelt toimub intensiivne rRNA süntees ja ribosoomide moodustumine. Rakumembraan eraldab raku sisekeskkonda väliskeskkonnast, kaitseb seda kahjulike mõjutuste eest ja ühendab rakke omavahel. Membraan koosneb fosfolipiididest ja valkudest. Loomarakkudele annab tugevust kolesterool. Ülesanded: Ainevahetus läbi membraani - passiivne transport: valgumolekulide vahel on kanalid, millest pääsevad läbi väikesed molekulid, peamiselt difusiooni ja osmoosi teel. Aktiivne transport toimub transportvalkude abil, mis juhib läbi kindlaid ühendeid ning milleks on vaja energiat makroenergilistest ühenditest (ATP). Transportvalgu molekulid muudavad oma kuju, et ainemolekul läbi pääseks. Fagotsütoos rakumembraan sopistub sisse ja haarab endasse terveid baktereid või palju molekule.
Luu- ja kõhrkude- rakuvaheaines on suurel hulgal mineraalsoolasid. Haaralise kujuga. Täidavad tugi-ja kaitsefunktsiooni. Veri- vedel, rakuvaheaineks on vereplasma 9. Rakumembraani ehitus. Ülesanded. • Passiivne transport. Osmoos. Difusioon. • Aktiivne transport. • Fagotsütoos. • Infovahetus väliskeskkonnaga. Vastus: Rakumembraan on kahekihiline ja koosneb peamiselt fosfolipiididest ja valkudest. Loomarakkudele annavad tugevust kolesterooli molekulid. Passiivne transport- valgumolekulide vahel on kanalid, millest läbi pääsevad vaid väikesed molekulid. Liikumine toimub difusiooni teel. Aktiivne transport- toimub transport rakkude abil, vajab energiat. Transportvalgu molekulid muudavad oma kuju, et ainemolekul läbi pääseks. Saavad energiat ATP-dest - energiat koondavatest molekulidest. Fagotsüoos- tahkete ainete omastamine rakumembraani sissesopistumise teel Osmoos- selle teel läbivad membraani vedelikud. Vee molekulid läbivad
järjestusest. Kõik kodeeritavad aminohapped on -aminohapped. Kodeeritavad aminohapped jagunevad asendamatuteks ja asendatavateks aminohapeteks. Asendamatuid aminohappeid sünteesivad taimed ja bakterid. Peptiidid Peptiidid bioloogiliselt olulised amiidid või polüamiidid, kus aminohapped on omavahel seotud amiidsidemetega. Peptiidside petiidi moleukuli amiidrühm. Polüpeptiidid kui aminohappeid on üle 10. nende hulka kuuluvad ka valgumolekulide polüamiidahelad. Peptiidahel peptiidsidemega ühinenud aminohappejääkidest koosnev ahel. Tavaliselt lineaarne, võib olla tsükliline. Oligopeptiidid - 2 kuni 10 aminohappejäägist koosnevad peptiidid. Nende hulgas on antibiootikume, hormoone ning ohtlikke mürkaineid. Valgud ehk proteiinid Valgud koosnevad ühest või mitmest omavahel seotud polüpeptiidahelast. Molaarmass asetseb piirides 10 astmes 4 6 korda 10 astmes 7
Sekundaarstruktuur ehk teist järku struktuur: - valgumolekuli keerdumine heeliksiks - Kõrvuti asetsevate ahelate valtumine Tertsiaalstruktuur ehk kolmandat järku struktuur: - valgu molekul moodustab gloobuleid Kvarternaarstruktuur ehk neljandat järku struktuur: - gloobulid ühinevad - hemoglobiin Denturatsioon valgumolekuli kõrgeimate struktuuride lõhkumine kuni primeaarstruktuurini. Renoturatsioon valgumolekulide kõrgeima järgu struktuuride iseeneslik taastumine. Valgu ülesanded: a)Valgud täidavad organismis ensümaatilist funktsiooni b)Ehitusliku funktsiooni c)Transport funktsiooni d)Retseptor funktsiooni e)Regulatoorset funktsiooni f)Kaitse funktsiooni g)Liikumis- ja energeetilist funktsiooni Valkude kõige tähtsam ülesanne on biokatalüüs NUKLEIINHAPPED
1.1.1 Biureedireaktsioon Töö teoreetilised alused: Töö eesmärgiks oli jälgida, kas munavalgu lahus 1 ml 10%-lise NaOH lahuse ja tilga 1%-lise CuSO4 lisamisel muudab värvust, mis tõestab peptiidsidemete esinemist. Katse põhineb aluselises keskkonnas Cu2+ -ioonide liitumisel ühendiga, mis sisaldab vähemalt kahte peptiidsidet, andes positiivse reaktsiooni korral violetse kompleksi. Tulenevalt peptiidsidemete esinemisest, on tegemist valkude üldreaktsiooniga. Cu2+-ioonid ühinedes valgumolekulide nelja peptiidsideme koostisesse kuuluvate lämmastiku aatomitega moodustavad sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiidide korral roosa biureetkompleksi. Töö käik: 1) Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust. 2) Lisasin lahusele 1 ml 10%-list NaOH lahust leeliselise keskonna tekkeks ja tilga 1%-list CuSO4 lahust Cu2+-ioonide saamiseks. Loksutasin. 3) Reaktsiooni kiirendamiseks soojendasin katseklaasi vesivannil. 4) Lahuse sinakas värvus muutus lillaks ning põhja kogunes sinine sade .
Esinevad ebaharilikud struktuurid ja unikaalne AH koostis. Ei sisalda iga kord kõiki looduslikke AH, mõnikord ka ebatüüpilised AH. Mehaaniliselt tugevad, sest looduslik roll tavaliselt ehituslik. Tavaliselt lahustumatud. Globulaarsed valgud – molekulide kuju sarnaneb kerale,lahustuvad. Täidavad rakkudes tähtsaid füsioloogilisi rolle. Selgelt defineeritud tertsiaarstruktuuri elemente nim valgu domeenideks. Domeenid on valgumolekulide peptiidahelates iseseisva struktuuri ja funktsiooniga üksused. Tavaliselt pikem järjestus ( + 40 AH), mille pakkimine toimub sõltumata kõrval paiknevast valgu järjestusest. Jaotatakse: struktuursed, funktsionaalsed ja topoloogilised domeenid. Sama domeen võib esineda mitmes valgus, võib korduda samas valgus. Interaktsioonid: Kõrgemate struktuuride vahel mõjuvad nõrgad sidemed
- stressorite esmakordsel mõjumisel tekib sokiseisund, kui nt liiga tugevad stressorid mõjuvad esmakordselt organismile (kehalisel tool tavaliselt ei teki) - kontrasoki faas (tekib koormusele omane spetsiifiline kohanemine) - resistentsuse faas treenituse väljakujunemine (ärritaja paljukordsel kordamisel) > morfoloogilised muutused nt: südamelöögisageduse muutumine > südame tugevnemine (hüpertroofia hormoonide tõttu suureneb valgumolekulide teke lihastes, mille tagajärel lihas suureneb) > aeroobsetel (vastupidavus-) aladel südame vasakupoole hüpertroofia > tõstmis-, raskusaladel südame parempoole hüpertroofia (staatiline töö; = parem pool peab rohkem rõhku ületava, et verd väiksesse vereringesse pumbata); sh ka kõrgvererõhutõbi - resistentsuse murdumine (stressorite toime summa) kui ärritaja mõjub liiga pika aja jooksul liiga tugevalt, nt ületreenitus
määrvaid geene 3. Rakumembraan -transport -info retseptor – eraldab raku sisekeskonda väliskeskkonnast / ühendab rakke omavahel Koostis: (lk 57 JOONIS) -valgud -fosfolipiidid -(kolesterool) -oligosahhariidid Transport AKTIIVNE TRANSPORT PASSIIVNE TRANSPORT -vajab energiat -ei vaja energiat -valgud muudavad kuju, et ained läbi -kuju ei muudeta (valgumolekulide vahel pääseks on väikesed kanalid) -läbi lähevad suured molekulid (glc) -läbi lähevad väikesed molekulid (hapnik 02, vesi H20, CO2 (süsihappegaas) -osmoos (taime juure vee imamine) -difusioon e gaaside liikumine (C02, 02)
polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarset struktuuri. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist kirjeldatakse kvaternaarse struktuuri abil. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus muutuvad või katkevad ruumilist struktuuri moodustavad nõrgad sidemed, kuid säilivad peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks.
adeniin, guaniin ja tsütosiin. Kui neljanda lämmastikualusena esineb DNA molekulis tümiin, siis RNA ehitusest leiame selle asemel uratsiili. RNA osaleb geneetilise info realiseerumises. Põhiosas rakus leiduvast RNA-st võime jaotada molekulide funktsioonide alusel kolmeks: 1. mRNA- informatsiooni RNA, toob geneetilise info valgussünteesiks rakutuumast vastavasse raku organellidesse. Sellega on loodud alus pärilikkusinfo ülekandeks ribosoomidesse, kus mRNA kujundab sünteesitavate valgumolekulide primaarstruktuuri, s.o. fikseerib aminohapete järjestuse sünteesitava valgu molekuliahelas 2. tRNA- ülesandeks on amiinhapete trantsportimine tsütoplasmast ribosoomidesse, kus need osalevad valgusünteesis. See funktsioon põhineb tRNA molekulide eripäral kindlate aminohapete puhul. Mononukleotiidsete komponentide järjestuses on RNA biosüntees rakkudes sõltuv geneetiliselt informatiivse DNA koostis nukleotiidide järjestuses ahelas. 3
(polüsahhariidid, valgud, nukleiinhapped) Peptiidside kovalentne side valgu molekuli ehitusse kuuluvate aminohappejääkide vahel Gloobul kerajakujuline valk Denaturatsioon Valgumolekuli kõrgeimate struktuuride lõhkumine kuni primaarstruktuurini. Põhjused: kiirgus, kõrge või madal temp., raskemetallid, tugevad happed ja alused, mehhaaniline toime. Pöörduvus: võib olla pöörduv ja võib olla pöördumatu. Renaturatsioon Valgumolekulide kõrgeima järgu struktuuride iseeneslik taastumine. Ensüüm biokeemilise reaktsiooni kiirust reguleeriv valk. Vitamiin bioaktiivse toimega madalmolekulaarne orgaaniline aine. Need on vajalikud nt. ensüümide aktiveerimiseks. Nukleotiid nukleiinhappe monomeer, mis on moodustunud lämmastikaluse, 5- süsinikulise suhkru ja fosfaatrühma liitumisel. Eristatakse desoksüribonukleotiidi, mis on DNA monomeer ja ribonukleotiidi, mis on RNA monomeer 21
Mis on sensoorne KNS'is olev perifeeria moondunud ÕO2 homunkulus ja mida kujutis, kus enamesindatud on need alad, L2 see kirjeldab? kus on suurenenud tundlikkus ja madalam kahepunktilävi. Nägu, huuled, jäsemed. Mis on retseptor? Retseptorid on raku sees või pinnal ÕO2 olevad valgud või valgumolekulide L2 kooslused, mis seovad ligande ja funktsioneerivad signaaliülekandjatena Kui suur hulk 25% inimestest on ülimaitsetundlikud. L2 inimestest on Ülimaitsetundlikel inimestel on keelel K2 ülimaitsetundlikud? suurem hulk retseptoreid ning nad
Kõige kiiremini uuenevad soole limaskesta valgud, samuti maksa, pankrease, neerude ja vereplasma valgud. Aeglaselt asenduvad lihaste ja naha valgud. Me ei saa oma kehasse talletada valguvaru. Me peame päevas tarbima umbes 1g valku iga kehakilogrammi kohta. Aminohapped saavad pärineda toidust saadud valkudest või endogeensete valkude degradatsioonist Endogeensete valkude degradatsioon toimub pidevalt ja teatud hulk valke on pidevalt välja vahetamisel- protein turnover Valgumolekulide eluiga rakus varieerub oluliselt Mõnede valkude poolestusajad Ensüümid 5-10 min Hemoglobiin 120 päeva Lihasvalgud 180 päeva Kollageen 1000 päeva
Rakumembraan. Koosneb fosfolipiidide kaksikkihist, mille vahele jäävad eri valgud ja nendega seotud oligosahhariidid (stabiliseerivad valke). Valke on kahte tüüpi: transportvalgud ja retseptorvalgud. Transpordi liigid: Passiivne transport – ei vaja lisaenergiat, nii liigub nt vesi, väiksed ioonid. Toimub dissotseerumiseni (kontsentratsioonide tasakaaluni). Aktiivne transport – vajab lisaenergiat Fagotsütoos – eriti suurte ainete, nt valgumolekulide ja alkoholi transport. Rakumembraan sopistub sisse, aine satub põiekesse. Retseptorvalgud tegelevad signaali, erutuse vastuvõtmise ja juhtimisega. Rakumembraani ülesanded: aine-, energia- ja infovahetus, raku kooshoidmine, kaitse. Rakutuum. Tuumal on 2 membraani. Tuumas sisaldub DNA (lahtikeerdunult e kromatiinina, paljunemisel keerdub kokku kromatiidideks). Tuumake – piirkond, kus toimub rRNA süntees ja ribosoomide alaüksuste moodustumine, tuumakesel membraan puudub.
(joonis 3.10). Näiteks tavaline piimas esinev valk -laktoglobuliin on polüamfolüüt pI väärtusega 5,3. Kui pH on sellest väärtusest suurem või väiksem, siis omavad kõik molekulid kas summaarset negatiivset või positiivset laengut ja tõukuvad omavahel (joonis 3.10a,c). Seetõttu on selle valgu lahustuvus nii aluselises kui happelises keskkonnas väga kõrge (joonis 3.10d). Kui pH on võrdne isoelektrilise punktiga, siis on valgumolekulide keskmine laeng null. Sellele vaatamata sisaldavad valgumolekulid oma pinnal erinevat laengut kandvaid piirkondi. Erimärgilise laenguga piirkondade omavaheline tõmbumine koos van der Waalsi jõududega põhjustab valgumolekulide agregeerumist ja lahusest välja sadenemist (joonis 3.10b). Seetõttu on -laktoglobuliini nagu ka paljude teiste valkude lahustuvus isoelektrilises punktis minimaalne (joonis 3.10d).
ammoniaak, mis on organismile ohtlik aine, ning sellest sünteesitakse kohe ohutu uurea. 17. Osmoos lahusti liigub väiksema kontsentratsiooniga lahusest suurema kontsentratsiooniga lahusesse. Suure kontsentratsiooniga lahustes kaotavad rakud osmoosi tõttu vett ja tõmbuvad kokku, madalama kontsentratsiooniga lahustes imavad rakud vett ja võivad lõhkeda. 18. Neerud töötavad kolme-etapiliselt: Filtreerimine läbi lähevad kõik peale vererakkude ja suurte valgumolekulide Tagasiimendumine verre imatakse tagasi (reabsorbeeritakse) kõik peale jääkainete ja osa vee Aktiivne eritus tekkivale uriinile lisatakse hormoonid, ravimid ja toidus olevad lisaained 19. Esmases uriinis on olemas vesi, glükoos, aminohapped, soolad, jääkained (nii vajalikud ained kui ka ebavajalikud). Lõplikus uriinis on vaid natuke vett, jääkained, uurea. 20. Organismi veetasakaalu hoitakse negatiivse tagasiside abil. Ajus, hüpotalamuses, asuvad
DNA retsipientrakku jõudmiseks peab retsipient olema vastuvõtlik. Transformatsioon on omane sellistele perekondadele nagu Neisseria, Streptococcus, Staphylococcus, Bacillus. Osadel liikidel tekivad raku pinnale nn DNA retseptorid, kuhu seotakse doonorbakterist pärit DNA lõik ja muudetakse mitmete ensüümide poolt üheahelaliseks. Järgnevalt siseneb DNA fragment retsipientraku tsütoplasmasse ning sealt edasi liitub genoomiga. Lämmastikühendite bioloogiline tsükkel Ammonifikatsioon - valgumolekulide järk-järguline hüdrolüüs. Olemuselt on tegu roiskumisprotsessiga, millega kaasneb märkimisväärne ammoniaagi (NH3) teke. Sellest tulenevalt nimetataksegi protsessi ammonifikatsiooniks. Enamus aeroobsetest valgulagundajatest on sporogeenid. Nendest tähtsamad on Bacillus cereus, B. mycoides, B. mesentericus. Aeroobsetest spoore mittemoodustavatest bakteritest on esindatumad Pseudomonas fluorescens, Bacterium prodigiosum jt.
12. Elektroforees Laetud osakesed liikumine elektriväljas alusel. Liikumine sõltub elektrilisest potentsiaalist ja summaarlaengust. Valkudel on erinev summaarlaeng, lahustavad naj elektriväljas. Levinum on geel-elektroforees. Lahustatavad komponendid jaotuvad liikuvuse alusel kandjal kitsaste vööndidena,mis on vaja indifitseerida. Geel-kandjate poorne struktuur tagab elektroforeesi suurema kiiruse ja lahutusvõime. Reguleerib valgumolekulide liikumist sõltuvalt mõõtmetest ja Mr-st. Kõike efektiivne on PAGE, kus PAAG toimib poorse molekulaarsõelana. Seal baseerub kõrglahustusvõime geeli poorsusel ka pH gradiendil. Elektriväljas lahutunud uuritava segu bändi(väiksed liiguvad kiiresti,suured ei) imutatakse värvimisega. Värvained seonduvad üskne lahutunud komponentidega. PAGE kasutakse kui väga detailse proteinogrammi saamiseks 13. vereseerumi vproteinogrammi saamise võimalused.
) Amfipaatne heeliks kus hüdrofoobsede jäägid on klaserdunud hüdrofiilsetele diametraalselt (nn. coiled-coil kõremate struktuuride teke). 5. Valgu struktuuride kujutamise viisid. Levinud on järgmised graafilised vormid: Skelett (C-backbone), ball and stick, sekundaarstruktuuri elementidega, pinnalaengu jaotusega. 6. Valkude modulaarsus, domäänid ja motiivid. Valgud koosnevad erinevatest osadest, nad ei ole pidevad, nad on modulaarsed. Valgumoodulid e domeenid on valgumolekulide polüpeptiidahelates esinevad iseseisva struktuuri ja funktsiooniga üksused. Struktuurimotiivid on regulaarsed kombinatsioonid kombineerunud sageli sekundaarstruktuurides. 7. Järjestuste homoloogia, valkude perekonnad. Järjestuse homoloogia võimaldab seonduda erinevad valgud evolutsiooniliselt. Homoloogilised struktuurid pärinevad samast eellasest, kuid ei pea täitma sama funktsiooni. Valgu perekond on grupp evolutsiooniliselt lähedasi valke. 8. Valkude de- ja renaturatsioon
1) peptiidside 2) vesinikside (põhjustab valgu molekuli ruumilist kuju) 3) disulfiidside (juuksed, vill) Valgu keerukat ehitust käsitletakse läbi kolme struktuuri: 1) Primaarstruktuur aminohappejääkide kindel arv ja järjestus molekulis (määrab valgu omadused) 2) Sekundaarstruktuur iseloomustab valgu molekuli ruumilist paigutust, mis annab valgule elastsuse 3) Tertsiaarstruktuur tekib spiraalsete valgumolekulide ahelate põimumisel 6. Valkude leidumine. Valke leidub taimeseemnetes, lihastes, nahas, siseorganites, luudes, veres jne. 7. Valkude klassifikatsioon. 2 suurt rühma: 1) proteiinid e. lihtvalgud koosnevad ainult aminohapetest (albumiin munavalges) 2) proteiidid e. liitvalgud sisaldavad molekulis peale aminohapete veel teisi ühendeid ja aatomirühmi (fosforhape, süsivesikud, rasvad)
Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad aminohappetest. Aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemet abil. On olemas neli valku struktuuri tase. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Aminohappelise koostise määramiseks kasutatakse värvusreaktsioone. Valkude denaturatsiooniprotesso uurimisel sadestamismeetodid. Kvalitatiivsed reaktsioonid jagunevad kahte tüüpi: universaalsed (biureedireaktsioonid), mis on omased kõikidele valkudele, ja spetsiifilised, mis on iseloomulikud ainult teatud aminohapetele valgu molekulis.
· Valgud täidavad ülesandeid tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele (tuleneb primaarsest struktuurist aminohapete valik ja järjekord). · Polüpeptiidahela üksikute lõikude korrapäratust iseloomustab sekundaarne struktuur. · Kogu valgumolekuli ruumilne struktuur on tertsiaarne struktuur. · Kvaternaarne struktuur moodustub enam kui ühest polüpeptiidahelast (moodustuvad oligomeersed valgud hemoglobiin). · Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. · Denaturatsioon valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemine (nõrgad sidemed grupeeruvad ümber, kuid säilivad aminohapete vahelised peptiidsidemed). · Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse värvusreaktsioone: · Biureedireaktsioon: universaalne (omane kõikidele valkudele).
Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus grupeeruvad ümber või katkevad nõrgad sidemed, kuid peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks. Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid meetodeid nagu:
ribosoomid. Raku kuju säilitamine. 4. vakuool - vee reservuaar, kindlustab raku turgori, toitainete varu/jääkinete varu ja kus toimuvad lõhustumisprotsessid. 5. plasmamembraan eraldab väliskeskkonnast, kaitseb, reguleerib energia ja ainevahetus raku ja väliskeskkonna vahel, seob eraldi rakud kiududesse, retseptoorne välissegnalide vastuvõtt 6. Golgi kompleks Glükoproteiinide jm membraanikomponentide valmimine, uute valgumolekulide süntees. Materjal tuleb ER-ist, see sorteeritakse, muudetakse (lihtvalk -> liitvalk), tihendatakse, pakendatakse membraanstruktuuridesse. Osavõtt rakumembraani formeerumisel, taimerakkudes ka rakukesta.Lüsosoomide teke 7. tuum DNA replikatsioon, tRNA, mRNA ja tuumavalkude süntees 8. Plastiidid- kloroplast:fotosüntees, leikoplastid:toitainete varu, kromoplastid: ergas värv meelitab tolmeldajaid . 9
Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus grupeeruvad ümber või katkevad nõrgad sidemed, kuid peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks. Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid meetodeid nagu:
Homoloogilised kromosoomid ehk paarilised kromosoomid sisaldavad samu tunnuseid määravaid geene Tähtsus * Sisaldab ja säilitab pärilikku infot * Juhib raku elutegevust * Reguleerib rakus toimuvaid protsesse * Tuumakestes toimub ribosoomide moodustumine ja RNA süntees Rakumembraan - Ümbritseb kõiki rakke - Koosneb fosfolipiididest ja valkudest Ülesanded 1) Ainevahetus läbi membraani * Passiivne trantsport- Valgumolekulide vahel on kanalid, läbi pääsevad vaid väiksed molekulid * Aktiivne trantsport- Trantsportvalkude abil, vajab energiat. Trantsportvalgud muudavad oma kuju, et ainemolekul läbi pääseks 2) Infovahetus läbi membraani * Retseptorvalgud osalevad infovahetuses väliskeskkonnaga * Nad saavad rakku ümbritsevast keskkonnast erinevaid molekule ja vallandavad rakusiseseid reaktsioone 3) Kaitseb rakku kaitseb välismõjude eest Tsütoplasmavõrgustik(ER)
Valgud täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarstruktuurist ehk aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Sekundaarne struktuur iseloomustab ahela lokaalset korrapärastumist, tertsiaarse struktuuri mõistet kasutatakse kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks. Osamolekulidest ehk subühikutest koosnevaid valke nimetatakse oligomeerseteks, tal on mitu polüpeptiidahelat. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks, mille käigus katkevad või grupeeruvad ümber ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed, peptiidsidemed aga säiluvad. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust ja seetõttu võib ta lahusest välja sadeneda. Valgu hüdrolüüsiks nimetatakse peptiidsideme lagunemist.
iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Näiteks, hemoglobiini molekul koosneb neljast polüpeptiidahelast (osamolekulist) ja omab kvaternaarset struktuuri. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus grupeeruvad ümber või katkevad ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed, kuid säiluvad aminohappeid ühendavad peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks
Selgrootud, selgroogsed, taimed, kandseened jm Fosfolipiidid moodustavad 2 kihti, nende peal või vahel paiknevad hajusalt valgud, oligosahhariidid ja tsüklilised lipiidid Rakkude suurus: Ained liiguvad läbi valgumolekulide Väikseim üherakuline organism – mükoplasma (bakter) Transportvalgud – osalevad aktiivses transpordis; juhivad vaid Suurim rakk on lindude munarakk (munarebu) ja vöötlihasrakk, mis kindlaid ühendeid
tuleneb primaarsest struktuurist (aminohapete valikust ja järjestusest). Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur. Kogu valgumolekuli kolmemõõtmelist struktuuri iseloomustab tertsiaalne struktuur. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, siis nimetatakse seda oligomeerseks valguks. Sellisel juhul osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Nõrgad sidemed, mis fikseerimad valgumolekuli struktuuri, kas grupeeruvad ümber või katkevad. See võib vähendada valgu lahustumist, mille tulemusena see võib lahusest välja sadeneda. Valgu peptiidsideme lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks.
regioone Polaarne on hüdrofiilne ja mitte- polaarne hüdrofoobne Näiteks rasvhappe molekul, millel on pikk mitte-polaarse, vett tõrjuv ,,saba" ja väike polaarne ,,pea" RH kogumid Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud moodustavad kogumeid, et omada veega vähimat kokkupuutepinda ning polaarsed osad paigutuvad maksimaalse kontaktpinnana tekib termodünaamiliselt stabiilne moodustis mitsell Fenomen on oluline membraanide RH mitsell tekkemehhanismis Valgumolekulide kuju vesilahuses · Fibrillaarsed ahela laenguga või polaarne lõik "tõmmatakse" vee molekulide poolt pikaks · Globulaarsed ahela neutraalne lõik tõugatakse ümbritsevate vee molekulide poolt tihedaks gloobuliks Vee dissotsiatsioon · Svante Arrhenius märkas, et vette sattunud · = ained vabastavad kas H+ või OH- ioone ja .
Selle all mõeldakse siiski seda, et katseklaasis saab küll laialivõetud ribosoome kokku panna ja rakus taas käivitada, katseklaasis sünteesitud komponenetidest ei ole aga aktiivset ribosoomi meistertada õnnestunud. Järelikult on taas kord tegu salapärase elujõu avaldumisega. Sama tulemuseni jõuame ka mitmete ensümaatilist aktiivsust omavate RNA molekulide juures- paljusid neist on küll võimalik tehislikult valmistada, toimima nad rakus aga ei hakka. On teada, et elusrakus aitavad valgumolekulide ruumilist struktuuri moodustada mitmed abimehed. Neid kutsutakse chaperon'ideks (chaperon- it.k. kasvataja, kes peab ära hoidma noorukite mittesoovitavaid kontakte). Paraku ei seleta ka need "lapsehoidjad" kõiki nn. aktiivse struktuuri tekkega seotud probleeme. Väga oluline on mikrokeskkond, milles toimub mingi kindla molekuli süntees. Näiteks sünteesitakse ensüümid eellasmolekulidena neile omases kes kkonnas ja alles pärast "üleliigsete" osade eraldamist muutuvad nad aktiivseteks
guaniin ja tsütosiin. Kui neljanda lämmastikualusena esineb DNA molekulis tümiin, siis RNA ehitusest leiame selle asemel uratsiili. RNA osaleb geneetilise info realiseerumises. Põhiosas rakus leiduvast RNA-st võime jaotada molekulide funktsioonide alusel kolmeks: 1. mRNA- informatsiooni RNA, toob geneetilise info valgussünteesiks rakutuumast vastavasse raku organellidesse. Sellega on loodud alus pärilikkusinfo ülekandeks ribosoomidesse, kus mRNA kujundab sünteesitavate valgumolekulide primaarstruktuuri, s.o. fikseerib aminohapete järjestuse sünteesitava valgu molekuliahelas. 2. tRNA- ülesandeks on amiinhapete trantsportimine tsütoplasmast ribosoomidesse, kus need osalevad valgusünteesis. See funktsioon põhineb tRNA molekulide eripäral kindlate aminohapete puhul. Mononukleotiidsete komponentide järjestuses on RNA biosüntees rakkudes sõltuv geneetiliselt informatiivse DNA koostis nukleotiidide järjestuses ahelas. 3
Ribosoomivalkudel on peptiidsidet tekitav ensüümaktiivsus. Ahela pikenemist soodustavad tsütoplasma valgulised pikendamisfaktorid. · Kui mRNA lugemine jõuab stoppkoodonini, peatub polüpeptiidahela süntees. Peatumises ja polüpeptiidahela vabanemises ribosoomilt osalevad tsütoplasma valgulised termineerimis-/vabastusfaktorid. Valkude sünteesi energiavajaduse katavad ATP ja GTP. Antibiootikumid inhibeerivad/aeglustavad valgusünteesi. 6.Valgumolekulide ruumiline ehitus, kõrgemat järku struktuurid Sekundaarstruktuuri põhivormid on -heeliks ja -struktuur. Need on peamiselt vesiniksidemete abil fikseeritud ruumikujundid. -heeliks polüpepetiidahela paremale pöörduv helitseerunud konformatsioon. Vesiniksidemete rohkus tagab heeliksi stabiilsuse. -struktuur peamiselt vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline konformatsioon. Tertsiaarstruktuur kerajas-ellipsoidne (gloobul) või niitjas (fibrill) kolmemõõtmeline konformatsioon
Globulaarsete valkude pakkimise astmed: kiire ja pöörduv lokaalsete sekundaarsete struktuuride moodustumine > domeenide moodustumine > esmase gloobuli moodustumine ühendatud domeenidest > domeenid konformatsiooni täpsustamine. Molekulaarsed tsaperonid on valgud, mis interakteeruvad mittetäielikult või ebaõigesti pakitud polüpeptiidahelatega, luues mikrokeskkonna, milles toimub õige pakkimine. Valgumoodulid e domeenid on valgumolekulide polüpeptiidahelates esinevad iseseisva struktuuri ja funktsiooniga üksused. Globulaarsete valkude klassifikatsioon: antiparalleelse -helikaalse struktuuriga valgud; paralleelse või segatüüpi -leht struktuuriga valgud; antiparalleelse -leht struktuuriga valgud; metalli ja disulfiidi-rikka valgud. Kiudvalgud e fibrillaarsed valgud enamik polüpeptiidahelaist on peaaegu paralleelsed kiu teljega. On mehhaaniliselt tugevad. Harilikult vesikeskkonnas lahustumatud
Info toimetamine RNAlt valgu sünteesi toimumiskohta. tRNA - transport RNA Aminohapete transport valkude sünteesi toimumiskohta. rRNA ribosoomide koostis RAKK JA RAKKUDE MITMEKESISUS Rakumembraan ümbritseb kõiki rakke. Membraan koosneb fosfolipiididest ja valkudest. Loomarakkudele annavad tugevust kolesterooli molekulid. Rakumembraani ülesanded: I Ainevahetus läbi membraani II Infovahetus läbi membraani III Energiavahetus läbi membraani Passiivne transport: valgumolekulide vahel on kanalid, millest läbi pääsevad vaid väikesed molekulid. Liikumine toimub difusiooni teel. Osmoos - vee liikumine läbi membraani sinna, kus on teda vähem. Aktiivne transport: Toimub transportvalkude abil, vajab energiat. Transportvalgu molekulid muudavad oma kuju, et ainemolekul läbi pääseks. Sile tsütoplasmavõrg. membraanse ehitusega kanalikeste ja torukeste süsteem. Ülesandeks on lipiidide ja süsivesikute süntees ning ainete trasnport Kare tsütoplasmavõr
Reguleerib lahusti liikumist rakkudest piiritletud ruumis. Hüdrofoobne – vett hülgav. Rasv, sest ta on neutraalne. Rasv tõrjutakse äärtesse või surutakse kokku. Hüdrofiilne – kõik osakesed, millel on mingit sorti laeng. Vesi tõmbab osakesed laiali ja tekib fibrillaarne molekul. - Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud (sabad) moodustavad kogumeid, et veega mitte kokku puutuda ning polaarsed osad (pead) paigutuvad maksimaalse kontaktpinnana. Nii tekib rakumembraan. - Valgumolekulide polaarne lõik tõmmatakse vee molekulide poolt pikaks (fibrillaarne) ja ahela neutraalne lõik pressitakse tihedaks gloobuliks (globulaarne) Vee 3 olekut: happeline, neutraalne, aluseline pH – lähtub vesinikioonide arvust ehk mõõdab prootonite arvu lahuses. OH - ja H+ ioonide kontsentratsioonide korrutis on alati konstantne (10 -14), järelikult võimalik arvutada teine pool. pH’st sõltub enamik bioloogilisi protsesse.
Sel puhul räägitakse molekulaarhaigustest ehk geneetilistest haigustest. Primaarstruktuuri määramine annab ka kliiniliselt olulist informatsiooni Primaarstruktuuri selgitamine annab informatsiooni valgu võimalike kõrgemate struktuuritasemete kohta, annab informatsiooni valgu võimalike aktiivalade ehituse kohta, võimalike molekulaarhaiguste kohta, näitab liitvalkude puhul mittevalgulise komponendi seostumiskohti. 6. Valgumolekulide ruumiline ehitus, kõrgemat järku struktuurid. Valgu sekundaarstruktuur on peamiselt vesiniksidemete abil fikseeritud ruumikujund. Vesiniksidemete rohkus ühes valgumolekulis tagab struktuuri atabiilsuse. Sekundaarstruktuuri põhivormid on alfa-heeliks ja beeta struktuur. Alfa-heeliks- polüpeptiidahelaparemale pöörduv helitseerunud konformatsioon. Vesiniksidemete rohkus tagab heeliksi stabiilsuse. Beeta-struktuur- peamiselt vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline konformatsioon.
Transformatsioon on omane sellistele perekondadele nagu Neisseria, Streptococcus, Staphylococcus, Bacillus. Osadel liikidel tekivad raku pinnale nn DNA retseptorid, kuhu seotakse doonorbakterist pärit DNA lõik ja muudetakse mitmete ensüümide poolt üheahelaliseks. Järgnevalt siseneb DNA fragment retsipientraku tsütoplasmasse ning sealt edasi liitub genoomiga. 23. Mikroobid lämmastikühendite muundajatena, muundamisprotsessid ja lämmastiku ringlus looduses. Ammonifikatsioon − valgumolekulide järk-järguline hüdrolüüs. Olemuselt on tegu roiskumisprotsessiga, millega kaasneb märkimisväärne ammoniaagi (NH3) koguse eraldumine. Sellest tulenevalt nimetatakse protsessi ammonifikatsiooniks. Valkude lõhustumine toimub proteolüütiliste ensüümide toimel. Hüdrolüüs toimub järk-järgult: valgud→polüpeptiidid→aminohapped. Aminohapped desamineeritakse, mille tulemusel moodustuvad NH3 ja vastavad orgaanilised ained
Defineeritud nukleiinhappe järjestuse poolt – aminohappeline järjestus. Primaarstruktuur on kovalentne peptiidsidemega seotud aminohappejääkide kindel järjestus antud valgu polüpeptiidahelas. Primaarstruktuur on baasinformatsiooniks kõrgemate struktuuride kujunemisel, seotud molekulaarhaigustega(valesti lugemine, aminohappe asendumine jms.) ning ka spetsiifilisus tuleneb primaarstruktuurist. Aminohapete ahel. Kovalentsed peptiid- ja disulfiidsidemed. 6. Valgumolekulide ruumiline ehitus, kõrgemat järku struktuurid Sekundaarstruktuur: peamiselt vesiniksideme abil fikseeritud ruumikujund. On kas alfa-heeliks(paremale pöörduv) või beeta-struktuur(voldik). Sekundaarstrukutuur pole kunagi 100% alfa või beeta, alati on nii üht kui ka teist. α-heeliks: • Polüpeptiidahela paremale pöörduv helitseerunud konformatsioon • Heeliksit hoiavad keerdudevahelised vesiniksidemed peptiidgruppide vahel.
Primaarstruktuur on kovalentne peptiidsidemega seotud aminohappejääkide kindel järjestus antud valgu polüpeptiidahelas. Primaarstruktuur on baasinformatsiooniks kõrgemate struktuuride kujunemisel, seotud molekulaarhaigustega (valesti lugemine, aminohappe asendumine jms.) ning ka spetsiifilisus tuleneb primaarstruktuurist. Aminohapete ahel. Kovalentsed peptiid- ja disulfiidsidemed. Renatureerimine pole võimalik 6. Valgumolekulide ruumiline ehitus, kõrgemat järku struktuurid Sekundaarstruktuur: peamiselt vesiniksideme abil fikseeritud ruumikujund. On kas alfa-heeliks(paremale pöörduv) või beeta-struktuur(voldik). Sekundaarstrukutuur pole kunagi 100% alfa või beeta, alati on nii üht kui ka teist. -heeliks: · Polüpeptiidahela paremale pöörduv helitseerunud konformatsioon · Heeliksit hoiavad keerdudevahelised vesiniksidemed peptiidgruppide vahel. Vesiniksidemete
mikrotuubulid, intermediaarsed filamendid. Osalevad raku pooldumisel, kuju säilitamise, raku polaarsuse kujunemisel. a) 2 H2O2 ® 2 H2O + O2 (loomne rakk) peroksüsoomid b) DNA koopeerimine e. replikatsioon (loomarakk; bakterirakk) tuumas, tuumapiirkonnas, kloroplastides, mitokondrites. c) Rakku sisenenud võõra RNA hüdrolüüs (loomarakk) lüsosüüm d) CO2 + H2O ® (CH2O) n + O2 (taimerakk) klorofüll e) Varurasvade säilitamine (loomarakk) tsütoplasma f) Uute valgumolekulide süntees (eukarüoot; prokarüoot) ribosoomid g) Energeetiline metabolism, st põhiline ATP tootmine (loomarakk; bakterirakk) mitokonder h) Raku kuju säilitamine, rakusisene transport (eukarüootne rakk) tsütoplasmavõrgustik Mis on pKa? · Happe dissotsiatsioonikonstandi väärtuse negatiivne log · Happe tugevuse mõõt · Selline pH väärtus, mille juures 50% happest on dissotsieerunud (hape on pooldissotsieerunud).
Kaitseks võivad olla ka küünised, sarved, karvad jne. Liikumisfunktsioon. Valgud on võimelised muutma oma struktuuri ja sellega kaasneb molekuli mõõtmete muutumine. Taolisi valke nimetatakse kontraktsioonivalkudeks, nt lihasvalgud. Algloom viburite ja ripsmete liikumine. Energeetiline funktsioon. Valkude täielikul lagunemisele vabaneb energia. Valkudel on nii palju muid funktsioone, et nendest energiat saada, peab organism olema pikemaajaliselt nälginud. Aminohapped. Valgumolekulide koosseisu kuulub 20. Nn hädavajalikud aminohapped organismi jaoks on: arginiin, fenüülalaniin, histidiin, isoleutsiin, lüsiin, metioniin, treoniin, trüptofaan, valiin. Igale neist 20-st aminohappest vastab üks või rohkem kolmenukleotiidilist DNA-s ja DNA-lt transkribeeritud informaatilises RNA-s. lihtsuse mõttes vaadeldakse ah-sid kui karboksüülhappeid, millel on lisaks aminorühm NH2. Enamus bioloogiliselt olulisi ahsid on alfa-ah
Osadel liikidel tekivad raku pinnale nn DNA retseptorid, kuhu seotakse doonorbakterist pärit DNA lõik ja muudetakse mitmete ensüümide poolt üheahelaliseks. Järgnevalt siseneb DNA fragment retsipientraku tsütoplasmasse ning sealt edasi liitub genoomiga. 25. Mikroobid lämmastikühendite muundajatena, muundamisprotsessid ja lämmastiku ringlus looduses Mikroobid osalevas lämmastiku ringes lämmastikuühendite muundajatena. Ammonifikatsioon - valgumolekulide järk-järguline hüdrolüüs.Olemuselt on tegu roiskumisprotsessiga, millega kaasneb märkimisväärne ammoniaagi (NH ) teke. Sellest tulenevalenevalt nimetataksegi protsessi 3 ammonifikatsiooniks. Valkude lagundamisest võtavad osa fakultatiivsed anaeroobid.Valkude lagundamise hilisematel etappidel osalevad ka coli-laadsed bakterid. Anaeroobidest osalevad klostriide nagu. Hallitusseentest osalevad
~3,3 kPa(25mmHg). Kuigi onkootsest rõhust oleneb vere ja kudede vaheline ainete vahetus ja esmasuriini teke neerudes. Vereplasma valgudega, albumiiniga on seotud kaltsium, billirubiin, rasvhapped ja mõned ravimid, globuliinidega kortisool, türoksiin, lipiidid, raud, vitamiinid jm ained. Haigustekitajatele astuvad vastu globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunoglobuliinid. Verepalsma valgud tagavad ühe osa vere puhversüsteemist, valgumolekulide amino-ja karboksüülrühmade tõtt keskkonna reaktsioonist sõltuvalt võimelised reageerima nii aluste kui hapetega säilitades vere happe-leelise tasakaalu. Vereplasama madalamolekulaarseid aineid on u. 20 g/l, mille molaarne kontsentratsioon on 290 mmol/l. Anorgaanilisi, ioonidena esinevaid aineid on u. 9g/l ja orgaanilisi u 10g/l. Vere osmootse rõhu määravad eelkõige anorgaanilised ained, milledest tugevate elektrolüütide anioone võivad tasakaalustada
Enamikel peptiitidel on organismile väga võimas mõju : N : peptiidhormoonid - kasvuhormoon. N2 : paljud peptiidid on mürgised (Amanitiin) N3 : Bakterite mürgid : a) Kooleratoksiin (takistab vee imendumist soolestikku ja inimene sureb veepuudusesse. b) Botulismitekitaja toksiin - kahjustab närviülekandeid. (kõige mürgisem looduslik ühend (leidub konservides)). N4 : Neuropeptiidid. Aju sünteesitud peptiidid. (mõjutavad tundeid ja emotsioone. Valgumolekulide määratlus : Valgud on suure molekulmassiga ühendid, mis koosnevad aminohappe jääkidest. AH jäägid on omavahel seotud PEPTIIDSIDEMETEGA. Valgu molekulid jagunevad : a) Lihtvalgud - Koosnevad vaid AH jääkidest (munavalge) b) Liitvalgud - koosnevad valgulisest ja mittevalgulisest(metall, lipiid jne.) osast. N: kromosoomid ja hemoglobiin. Valkude struktuuritasandid : 1. Esmane struktuur (molekul, mille puhul on oluliseks AH hulk ja järjestus)
annaabi.ee 
