Iseloomu bioloogiline põhi (1)

SOTSIAAL - HUMANITAAR INSTITUUT
Sotsiaalteaduste teaduskond
MILLISED TUNNUSED RÄÄGIVAD,ET ISELOOMUL ON BIOLOOGILINE PÕHI?
TALLINN
2009
On esitatud küsimus – „Millised tunnused räägivad, et iseloomul on bioloogiline põhi?“ see küsimus ajab segadusse ning tõstatab paljusid teooriad esile. Seda tööd tehes lähtun arengu mõistest ja geneetikast ning keskkonnast.
Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutusi alates munaraku viljastumise hetkest, kuni surmani. Arengu temaatikaga tegeleb eelkõige arengupsühholoogia. Uuritakse, millises järjekorras, millisel kiirusel ja millisel moel need muutused toimuvad. Arengu puhul käsitletakse tavaliselt eraldi füüsilist, kognitiivset kui ka sotsiaalset arengut. Ka selle põhjal saab teha järeldusi, kas iseloomul on bioloogiline põhi.
Arengupsühholoogia keskseid küsimusi on, kuivõrd mõjutab inimese arengut pärilikkus ja kuivõrd keskkond. Just keskkonnal, sest igal inimesel on sünniga kaasa antud oma kindlad iseloomujooned, kuid kui last kasvatatakse õieti, ei pruugi need iseloomujooned vallanduda. Kuid kui laps/nooruk/täiskasvanu võtab psühhogeenset ainet, siis võib see iseloomujoon vallanduda.
Inimese käitumine on pärilike tegurite ja keskkonna mõju tulemus. Tugevasti mõjutab meid ka see, mida me õpime ja kuidas me õpitud omandame. Inimene suudab vastavalt keskkonnale ennast kujundada.
Inimesed on ainulaadsed seetõttu, et igaühe geneetiline programm on ainulaadne omamoodi, ja ka seetõttu, et me käitume paindlikult – kohaneme keskkonnaga erineval moel. Paradoksaalselt on selle paindlikkuse meie käitumisse programmeerinud meie geneetiline päritolu.
Samas Jaanus Remme ,Tartu Ülikooli dotsent filosoofiadoktor, Eesti TA KBFI teadur väidab, et elu ei põhine ainult geenidel.
Elujõudu, müstilist vis vitalist ehk entelehhiat on sajandeid peetud kõige elusa lahutamatuks koostisosaks. Küll on teda seotud organismi erinevate osade ja kehamahladega, hiljem on arenev teadus teda paigutanud mikroskoopi listesse rakustruktuuridesse ning seostanud teda eriti sageli just pärilikkusmehhanismidega. Tänapäeva geneetika ja biokeemia sunnivad seda salapärast jõudu taganema. Päriselt kadunud see visa tung aga siiski ei ole. Lühidalt võiks vis vitalist siduda nende protsessidega, mida kuidagi ei õnnestu katseklaasis käivitada, hoolimata sellest, et kõik protsessis osalevad komponendid on teada ja ka eraldatud. Näiteks ei ole pingutustele vaatamata õnnestunud katseklaasis kokku panna raku organelle (v.a. bakteriaalne ribosoom ), rääkimata juba elusraku sünteesist in vitro . Ilmselt ei ole elujõud peidus üheski konkreetses raku piirkonnas, sest kõigi elusraku osiste peenehitus on selge või selgub see peagi. Tänaseks on teda ka mitme organismi kogu päriliku materjali struktuur (DNA nukleotiidne järjestus). Hoopis salapärasem on aga eluprotsesside kulg, eriti nende protsesside, mida ei ole õnnestunud in vitro käivitada. Seepärast on mõtet otsida elujõu olemust just niisugustest protsessidest, pöörates erilist tähelepanu päriliku informatsiooni ülekandele. Pärilik teave säilib DNA primaarstruktuuri salvestatuna kromosoomides. DNAlt kirjutatakse komplementaarsuse alusel ümber RNA, milles geneetiline informatsioon on samuti nukleotiidse järjestuse kujul. RNAs sisalduv informatsioon on aluseks valkude sünteesil, translatsioonil. Seejuures muudetakse ribosoomide poolt RNA nukleotiidne järjestus aminohappeliseks järjestuseks valkudes. Kolmest järjestikusest nukleotiidist moodustunud geneetilise informatsiooni ühikule - tripletile ehk koodonile - vastab üks aminohape . Ribosoomides seatakse vastavusse RNA koodonite järjestus aminohappelise järjestusega valkudes. Selle vastavuse aluseks on geneetiline kood . Geneetiline kood on universaalne, s.t. kõigis elusorganismides ühesugune. See asjaolu on andnud kinnitust elu monofüleetilise päritolu hüpoteesile, mille kohaselt kõik elusorganismid pärinevad ühisest eellasest. Et bioloogias on erandid reegliks, siis on avastatud ka alternatiivseid geneetilisi koode, mis esinevad mitokondrites ja mõnel juhul päristuumsete organismide tsütoplasmas. Need erinevused on siiski tühised ja tõenäoseks tuleb pidada väidet, mille kohaselt mitokondrid kasutavad erinevaid koode, et tagada oma DNA säilimine selle eripära kaudu. Niisiis , tuleb veel kord rõhutada, et geneetiline kood on väga püsiv. Ajakirjandusest võib tihti leida ekslikku väidet, et ühe või teise haiguse tulemusel on toimunud tõsised muutused patsiendi geneetilises koodis. Tegelikkuses ei muutu aga kood vaid päriliku materjali paigutus , nukleotiidide järjestus DNAs ning niisuguseid muutusi nimetatakse mutatsioonideks.
Miks just selline kood?
Geneetilise koodi päritolu on omaette huvitav probleem, mis tänaseni lahendamata . Kas geneetiline kood tekkis pikaajalise evolutsiooni tulemusel ja on parim võimalik? Või on tegu lihtsalt ühe pooljuhuslikult kinnistunud variandiga , mida nüüd takkajärgi on võimatu muuta? Nimelt tooks muutus koodis kaasa üheaegse muutuse kõigis geeniproduktides, mida ka kõige lihtsamatel iseseisvalt elavatel organismidel on mitmeid tuhandeid. Nii suurt päriliku materjali ümberkorraldust ei elaks üle ükski organism. Eelnevast tulenevalt on koodi päritolu püütud seletada nn. külmunud õnnetuse (ingl. k. frozen accident) teooria abil. Teiselt poolt on geneetiline kood jälle küllalt optimaalne kodeerimaks võimalikult väheste vigadega kõiki 20 aminohapet. Järelikult ei saa ta olla päris juhuslik "õnnetus". Geneetilise koodi päritolu on üritatud seletada ka mitmete muude hüpoteesidega. Näiteks on stereokeemilise modelleerimisega näidatud nukleiinhapete koodonite ja aminohapete vahelist sobivust (koodi stereokeemilise sobivuse teooria). Paraku ei ole sellele hüpoteesile katselist kinnitust saadud. Eesti teadlaste poolt on esitatud geneetilise koodi funktsionaalse aluse hüpotees, mis põhineb koodonite ja aminohapete funktsionaalsel tasakaalustamisel. Ka see hüpotees on jäänud katselise tõestuseta. Ei jää üle muud, kui tõdeda, et eluteaduse seisukohalt väga oluline küsimus geneetilise koodi olemusest on seni vastuseta ja ootab uusi uurijaid.
Mis teeb valgust valgu?
Pöördudes nüüd tagasi geneetilise informatsiooni ülekande ja elujõu olemuse juurde, tuleb märkida, et ridastikku lükitud aminohapped ei ole veel valk. Näiteks suudab ensüüm rakus oma ülesannet täita alles pärast seda, kui valgusünteesi käigus kokku pandud ahel omandab teatud kindla ruumilise struktuuri. Paljud katseklaasis sünteesitud ensüümimolekulid ei hakka lihtsalt tööle, mis tõestab, et valgu ruumilise struktuuri tekkes on osaline veel midagi, mingi jõud, mis annab polüpeptiidahelale funktsionaalse aktiivsuse. Nimetagem seda jõudu siin elujõuks. Aktiivse struktuuri teket valkudel on nimetatud ka geneetilise koodi teiseks transleerimiseks. Veelgi keerulisem on lugu paljumolekuliliste kompleksidega. Eespool nimetati bakteriaalset ribosoomi (koosneb 54 valgust ja 3 RNA molekulist), kui ainsat in vitro rekonstrueeritavat organelli. Selle all mõeldakse siiski seda, et katseklaasis saab küll laialivõetud ribosoome kokku panna ja rakus taas käivitada, katseklaasis sünteesitud komponenetidest ei ole aga aktiivset ribosoomi meistertada õnnestunud. Järelikult on taas kord tegu salapärase elujõu avaldumisega. Sama tulemuseni jõuame ka mitmete ensümaatilist aktiivsust omavate RNA molekulide juures- paljusid neist on küll võimalik tehislikult valmistada, toimima nad rakus aga ei hakka. On teada, et elusrakus aitavad valgumolekulide ruumilist struktuuri moodustada mitmed abimehed. Neid kutsutakse chaperon'ideks (chaperon- it.k. kasvataja, kes peab ära hoidma noorukite mittesoovitavaid kontakte). Paraku ei seleta ka need "lapsehoidjad" kõiki nn. aktiivse struktuuri tekkega seotud probleeme. Väga oluline on mikrokeskkond , milles toimub mingi kindla molekuli süntees. Näiteks sünteesitakse ensüümid eellasmolekulidena neile omases kes kkonnas ja alles pärast "üleliigsete" osade eraldamist muutuvad nad aktiivseteks . Sama kehtib ka RNA molekulide ja raku organellide, nagu ribosoom kohta. Järelikult nõuab funktsionaalse molekuli süntees erilist keskkonda, milles vastav aktiivne struktuur moodustub, kusjuures ehituse juures peavad kohal viibima ka vajalikud abimolekulid. Ilmselt kannab ka seesama keskkond elujõudu. Teisiti öeldult on elujõud epigeneetiline faktor, see osa informatsioonist, mis ei ole otseselt kodeeritud geenide poolt. Nii jõuamegi vana tõeni, elu tekib ainult elust ehk nagu kuulus saksa rakubioloog Rudolf Virchov seda väljendas omnis cellila e cellula - iga rakk tekib rakust.
Geeniväline informatsioon
Üks näide epigeneetilise faktori ülekande kohta on eriti aktuaalne- prionid, mida peetakse vastutavaks " hullu lehma tõve" ja inimese Creutzfeld- Jacob 'i tõve eest. Prion on organismiomane valk, mille ruumiline struktuur erineb normaalse valgu omast, seda kodeeriva geeni struktuur aga muutunud ei ole. Prionil on hämmastav võime muuta normaalse struktuuriga valgu kuju, mille tulemusel tekibki patoloogia . Prionivalk on seega infektsiooniline osake, mille organismi sattumine toob kaasa normaalse valgu struktuuri muutuse ja haigestumise. Järelikult kujutab prion endast geenivälise ehk epigeneetilise informatsiooni kandjat . Siiski ei saa prion eksisteerida geenidest sõltumatult, ka prionivalk on kodeeritud kromosoomides, haigusetekitajaks muudab prioni aga informatsioon, mis ei sisaldu geenides, vaid pärandub viimastest sõltumatult.
Kokkuvõtteks tahaksin rõhutada, et eluprotsessid ei põhine ainult geenidel, vaid on ka midagi muud, nimetatagu seda siis elujõuks, entelehhiaks, jumalikuks sädemeks või milleks tahes, ja see miski on sama oluline, kui geenides talletatav teave. Tänapäeva geneetika võimsa arengu taustal kipub kõik muu peale DNA kergesti ununema, kogu elu püütakse taandada vaid geenide avaldumisele. Aga vähemalt senikaua, kui teadlased ei ole võimelised elusrakku katseklaasis sünteesima, ei mõista me täielikult elu olemust. Siin seisab ees avar tööpõld tulevastele uurijatele, idealistidele ja vitalistidele!
Enamik inimese omadusi seostub mitme geeni mõjuga, s.t nad on polügeensed. See, kuidas inimese pärilike tegurite kogum ehk genotüüp avaldub, sõltub keskkonnast. Inimese fenotüüp põhineb keskkonna ja genotüübi koosmõjul ja näitab, millised on tema seesmised ja välimised omadused.
Sisuliselt, Jaanus Remme artikli põhjal võiks järeldada, et bioloogiline põhi iseloomul justkui oleks, kuid pole teoreetiliselt täielikult tõestatud.
Kuid Erich Fromm oma raamatus „ Autentne elu“ ( Authentisch leben, Herder ,Freiburg 2000) toob välja erinevusi autentse ja fassaadilaadse nägemise vahel ning seda raamatut lugedes ja sirvides tundyb, et siiski, iseloomul on bioloogiline põhi. Täiesti reaalselt olemas.
Me näeme konkreetses persoonis abstraktsiooni, samamoodi nagu tema iseendas ja meid näeb abstraktsiooni. Rohkem me ka näha ei taha. Me jagame üleüldist foobiat, äkki lähenema teisele inimesele liialt, äkki tungime läbi pealispinna tuumani, sellepärast näeme me meelsamini vähem temast, mitte enam kui me arvame järgnevaks ettevõtmiseks temaga vaja minevat. See kiire tundmaõppimise laad vastab sisemisele ükskõiksusele teise inimese suhtes.
Aga see pole veel kõik. Me ei näe teda mitte ainult perifeerselt ja pealiskaudsel viisil: Me näeme teda ka paljus osas ebarealistlikult. Selles on peamiselt meie projektsioonid süüdi. Me oleme vihased, projetseerime oma viha teisele inimesele ja usume, et ka tema on vihane . Me oleme uhked ja leiame, et ka teised on uhked. Meil on hirm ja kujutleme endale ette, et ka temal on hirm jne. Me muudame ta paljude riiete puuks, mida me ise ei taha kanda, ja usume sellest hoolimata, et see on tema, ja ei märka, et need on vaid riided, millesse me teda riietame. Aga me mitte ainult ei projetseeri, me muudame ka oma pilti teisest, kuna meie oma emotsioonid muudavad meid jõuetuks, teist nii näha, nagu ta on.
 Kolm olulist omadust, mis selle resultaadi annavad, vastavad kolmele budistliku eetika põhi “patule”: Iha, rumalus ja viha. Jääb üle vaid toonitada, et me ei suuda teist inimest objektiivselt näha, kui me tahame oma ihast lähtuvalt temast midagi saada. Me näeme teda sellisena nagu meie iha teda näha tahab, meie viha teda olema sunnib ja meie rumalus teda ette kujutab.
Näha teist inimest tõeliselt, tähendab näha teda objektiivselt, ilma projektsioonideta ja ilma moonutusteta, ja see tähendab, et me ise ületame need neurootilised “pahed”, mis paratamatult projektsioonide ja moonutusteni viivad. See tähendab , et me ärkame täiesti oma tajus sisemisele ja välisele tõelisusele. Üksnes see, kes sisemise küpsuse on saavutanud, kes on suutnud oma projektsioonid ja moonutused miinimumini redutseerida, suudab kreatiivselt elada.
 
Elamus , mõnd inimest kogu tema tõelisuses näha, tabab meid vahel nagu äkiline kogemus ja võib meid üllatada. Me võime olla teda näinud juba sadu kordi , ja äkki, sajandal korral, näeme me teda täiesti ja meil on tunne, nagu poleks me teda varem kunagi õieti näinud. Tema nägu, tema liigutused, tema silmad, tema hääl omandavad uue intensiivsema ja konkreetsema tõelisuse tänu sellele uue ja vana pildi erinevusele, mis meil temast on. Nii võime me õppida erinevust “nägemise” ja “nägemise” vahel. Sama kogemuse omanikuks võime saada tuntud maastiku, maailmakuulsa maali või mõne muu tuntud eseme vaatlusel.
 Realistlikult reageerida ja vastata teisele, tähendab seda, et ma kõigi oma inimlike jõududega, millega ma kannatan, rõõmustan, võin tõelisust mõista, vastan . Ma vastan siis sellele inimesele nii, nagu ta on; minu elamus teisest orienteerub sellele, nagu ta on ja määrab minu vastust. Ma ei reageeri oma ajuga või silmade ja kõrvadega. Ma vastan kogu oma isikuga , nii nagu ma olen. Ma mõtlen kogu oma kehaga ja näen oma südamega. Kui ma vastan objektile reaalselt minus asuvate jõududega, kõigega, mis minus omab võimet vastata, siis lakkab objekt olemast objekt. Ma saan temaga üheks ja ei ole enam lihtsalt vaatleja. Ma lakkan olemast kohtumõistja.
 Millised on eeldused selliseks suhtumiseks?
Esimene (audentse elu) eeldus on võime hämmastuda. Lastel on see omadus veel olemas. Nad püüavad neid ümbritsevas uues maailmas orineteeruda, üha uusi asju haarata, et neid tundmaõppida. Nad on hämmeldunud, üllatunud ja suudavad imetleda ja just tänu sellele suudavad nad kreatiivselt vastata. Kui inimesed on kasvatusprotsessi juba läbinud kaotavad nad võime hämmelduda. Nad arvavad , et nad peaksid kõike teadma ja hämmeldumine on vaid nende harimatuse tunnus. Maailm lakkab olemast täis imesi – seda võetakse endastmõistetavana nagu ta on. Võime hämmelduda on siiski eelduseks kogu loovale kunstile ja teadusele.
Prantsuse matemaatik Raymond Poincare on sõnastanud seda kord väga tabavalt : “Teaduslik geniaalsus on võime, lasta end üllatada.” Suur hulk teaduslikke avastusi on just tänu sellele toimunud. …
 Teine eeldus (audentseks eluks) on võime konsentreeruda.  See on meie lääne kultuuris haruldus . Me oleme alati hõivatud, kuid siiski ilma konsentratsioonita. Kui me midagi teeme, siis mõtleme me juba järgnevale… Me teeme võimalikult palju asju üheaegselt. Me sööme hommikust, loeme lehte ja kuulame raadiot, ja võib olla vestleme veel seejuures oma naise ja lastega.
Me teeme viite asja üheaegselt, ja me ei tee ühtegi neist õieti.; “ei” tähendab seda, mis oleks meie jõudude väljendus….
Enamus inimesi elab minevikus või tulevikus. Minevikku ja tulevikku pole aga olemas reaalsete kogemustena. On olemas vaid nüüd ja praegu.
Järgmine eeldus audentseks eluks on võime ennast kogeda. Teadaolevalt on “mina” üks viimaseid sõnu, mida laps õpib rääkima, aga kui ta kord selle on omandanud , siis tuleb see tal kergesti üle huulte . Kui me näiteks tahame oma arvamust avaldada, siis me ütleme “ma usun” seda või teist. Kui me seda arvamust aga analüüsime, siis avastame me, et siin püüti väljendada vaid seda, mida oldi teistelt kuuldud, lehest loetud või mida vanemad olid õpetanud, kui alles laps oldi. … Tal on sama illusioon kui plaadimängijal – kui ta suudaks möelda - : “Ma mängin Motsarti sümfooniat”, kuigi me kõik teame, et meie panime plaadi mängijasse ja et tema annab edasi, mis temasse pandi.
 
Iga inimene vajab tunnet iseendast, identiteeditunnet. Me muutuksime hullumeelseks, kui meil poleks “enese- tunnet ”. Kuid see identiteeditunne on vastavalt kultuurile , milles me elame, erinev.
 
Primitiivses ühiskonnas, kus üksik ei ole indiviid, võib “mina”-tunnet kirjeldada sõnadega: “Mina olen meie.” Minu identiteeditunne seisneb selles, et ma samastan ennast grupiga. Mida enam ta muutub iseseisvaks ja endast kui indiviidist teadlikuks, eraldub tema identiteeditunne grupist. Iseseisva indiviidina peab ta ennast nüüd “ minana ” tundma.
On palju väärarusaami sellest “enese” tundest. Mõned psühholoogid on arvamusel, see tunne olevat vaid peegelpilt ühiskondlikust rollist, mida antud inimesele on antud, need olevat vaid reaktsioonid ootustele, mida teised temalt ootavad . Kui see kogemuslikult meie ühiskonnas ka paika peab, on tegemist sügava patoloogilise fenomeniga, mille tulemuseks on sügav ebakindlus ja hirm ja sundiv vajadus käituda konformselt.
 
Järgmine võime autentselt elada on võime konflikte ja pingeid aktsepteerida, selle asemel, et nende eest põgeneda. See mõte on täielikus vastuolus kaasaegse arusaamaga, et konflikte tuleks võimalikult vältida. Kogu moodne kasvatus on suunatud sellele, et lapsi võimalikult hoida konfliktide eest. Kõik tehakse talle kergeks, kõik suhtuvad temasse ettevaatusega. Eetilised normid nivelleeruvad, kuna tal on vaid harva võimalus, kogeda konflikte soovi ja normi vahel. See on üldiselt levinud eksitus , et konfliktid on kahjulikud ja neist tuleb selletõttu hoiduda. Vastupidi. Konfliktid on hämmelduse, omaenese võimete ja selle arengu allikaks, mida me nimetame “iseloomuks”.
 
On konlikte, mis asuvad sügaval meie inimeksistentsis. Näiteks konflikt loomse ja inimliku alge vahel meis.
Neid konflikte tuleb teadvustada, sügavalt läbielada ja neid mitte ainult mõistusega, vaid ka tunnetega aktsepteerida. Kui neid eitatakse või üksnes mõistuspäraselt haaratakse, siis viib see pealispinnalisele, üksnes piirialadel jooksvale elamuslikkusele.
 Me püüame vältida mitte ainult konflikte vaid ka polaarsusi, mis eksisteerivad mitmel tasemel. Temperamentide tasemel, sugude vahel.
 
Tänu meie valedelekujutlustele võrdõiguslikkusest, mis rohkem või vähem taanduvad nivelleerumisele, on polaarsused tugevalt redutseeritud. Mida enam inimene moodsad ühiskonnas muutub asjaks, seda enam muutuvad ka mees ja naine asjadeks ja nende vaheline polaarsus redutseerub. Mees ja naine on tänaseks praktiliselt võrdsustunud ja erinevus nende vahel omab veel vaid seksuaalses valdkonnas tähendust. Selles protsessis redutseerub ka erootiline külgetõmme…. Armastus muutub heaks seltsimehelikuseks ja kaotab seejuures oma tõeliselt erootilise ja kirgliku iseloomu.
 
Algselt mõisteti võrdsust nii, et me oleme kõik võrdsed, et iga inimene on omaette suurus ja pole vahendiks muudetav teiste poolt. Või kui religioosselt tõlkida – et iga inimene on Jumala laps ja et ükski teine inimene ei tohi end muuta tema Jumalaks või isandaks. … Täna tähendab võrdsus samasugusust selles mõttes, et ei tohi erineda karjast Valitseb üldine hirm, et erinevused võiksid võrdsust ohustada .
 
Audentselt elada tähendab valmidust iga päev uuesti sündida. Tegelikult ei ole sünd, fötaalselt suhtest väljumine, ainus protsess elu iseseisvumisel. See sündmus pole isegi nii otsustav kui see bioloogiliselt näib olevat. Isegi kui vastsündinu iseseisvalt hingab on ta ikkagi veel täpselt sama abitu ja oma emast sõltuv kui enne sündi, kui ta oli veel osa oma emast. Ka bioloogilises mõttes koosneb sünd mitmest etappist – emaihust väljumisest, emarinnast võõrutamisest, tema sülest ja käte vahelt väljumisest. Iga uus omandatud võime, kõnelemine, jooksmine, söömine tähendab samal ajal eelnevast seisundist väljumist. Inimest valitseb ainulaadne dichotoomia. Tal on hirm varasemast seisundist loobuda , mis tähendas kindlust , kuid samas tahaks ta ka uude seisundisse jõuda, mis annaks talle võimaluse, omaenda võimeid vabamalt ja täiuslikumalt rakendada. Ta on pidevalt siia sinna kistud soovist emaihusse tagasi pöörduda, ja soovist, täiesti sündida. Iga sünniakt nõuab julgust , millestki lahti lasta… ja lõpuks vaid omaenda jõude usaldada , asju tõeliselt tajuda ja neile vastata.
 
Valmidus sündida – tähendab valmidust kõigist “kindlustest” ja illusioonidest loobuda. See nõuab julgust ja usku.
Julgust, kindlustest loobuda; julgust teistest erineda ja isolatsiooni taluda; julgust nagu Piiblis Aabrahami loos   isakodust ja oma perekonnast lahkuda ja veel tundmatule maale minna. Julgust mitte millegi muu eest kui tõe eest muretseda, ja nimelt tõe eest mitte ainult omaenese mõtlemises, vaid ka oma tunnetes. See julgus on vaid usu alusel võimalik, siiski mitte usu alusel nagu seda tänapäeval meelsasti  mõistetakse, usuna mingisse ideesse, mida teaduslikult või mõistusega ei saa tõestada, vaid usuna nagu Vana Testament seda mõistab, kus sõna usk (emuna) tähendab veendumust. Usk on, oma elamuste, mõtete ja tunnete  reaalsuse usaldamine ja võime neile toetuda.
Selle lõigu põhjal -  „Iga inimene vajab tunnet iseendast, identiteeditunnet. Me muutuksime hullumeelseks, kui meil poleks “enese- tunnet”. Kuid see identiteeditunne on vastavalt kultuurile, milles me elame, erinev“, on minu meelest sisuliselt tõestatud, et iseloomul on siiski bioloogiline põhi, ehk siis me saame oma iseloomu siiski kaasa oma vanematelt. Ka ühiskond vormib meid, kuid kui meil on tugevad vanemad, siis ei suuda ka keskond kasvatada meis jõhkrust, vägivalda jms.
Kasutatud kirjandus.
Erich Fromm, Autentne elu. 2003
Jüri Uljas, Thea Rumberg :Psühholoogia 2002
http://www.ut.ee/REAM/Loeng.html
http://www.ut.ee/tervis/opetajatele/K_Kepler2.html
http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/7-896/remme.ht m
11