Ürgne kutse (2)

Buck elas Lõunamaal, kohtunik Milleri juures. Ta nautis elu – ta aina puhkas, ujus basseinis ja lõbutses. Kuid ühel päeval läks aedniku abiline Manuel aiast välja ja tõttas kuhugi . Buck, kes käis alati kõikidel kannul läks koos temaga, mitte midagi ette aimates. Nad jõudis raudteejaama, seal pani Manuel Buckile nöörid kaela ümber, Buck ei hakkanud vastu, sest ta usaldas Manueli, kuid kui aedniku abiline andis nööris võõra mehe kätte, hakkas Buck närvitsema. Võõras mees tõmbas näärid pingule, ja pani koera endale selja peale. Buck pandi kaubavagunisse, varbkasti sisse. Koer veetis seal terve öö. Vahepeal Buckile tundus, et teda vaatab Miller , kuid see oli ainult kõrtsipidaja. Hommikul sisenesid kuuri neli meest ja viisid selle muusse kohta. Buck käis nii käest kätte, lõpuks laaditi ta kirrrongi vagunisse. Kaks päeva ja kaks ööd veetis Buck vagunis, ta oli ka söömata ja joomata. Lõpuks jõudis ta Seatlessi.Ta viidi kuhugi tagahoovi, ning seal kohtas ta esimest korda punases sviitris meest, ta õpetas talle kaika, ja kihvade seadust, ehk siis kui Buck läks talle kallale, lõi ta teda kaikaga, ning lõpuks kaotas koer teadvuse. Ta veetis seal mitu päeva, ta nägi veel paljusid koeri , keda samamoodi peksti, ja „õpetati“. Mõned olid sõbralikud ja lakkusid punases sviitris meest, mõned aga olid väga tigedad, ning neid lihtsalt löödi maha. Samamoodi nägi Buck, et mõnesid koeri viiakse kuhugi minema, ta ootas ning lootis, et teda järmisena ei viidaks. Ühel päeval tuli sinna väike, kõhetu näoga mees, kes nähes Bucki oli väga erutatud , mehe nimi oli Perrault , ta oli kuller . Perrault võttis kaasa Curly – sõbraliku ja armsa koera, ning Bucki. Nad viidi „Narwhali“ tekile , kus nad kohtasid veel ka Francoist, kes oli suurt kasvu, segavereline Kanada prantslane . Buck sai kohe aru, et neist tuleb lugu pidada, seda ta tegigi. Swal kohtasid Buck ja Curly veel kahte koera – lumivalget kutsat, kes oli täiesti lumevalge ja salakaval, ning teine koer oli Dave , ta ei lasknud kedagi ligi, ning oli igas mõttes täiesti ükskõikne. Kui nad kohale jõudsid, ning välja õue läksid, nägi Buck talle tundmatut asja – lund. Seal, Dyeana rannal , nägi Buck teistsugust elu, kui Lõunamaal, seal oli külm, valitses sagimine, ning ta kohtas uutmoodi koeri – eskimokoeri. Nad olid salakavalad, ning ründasid etteütlemata. Sealsamas toimus ka Curly traagiline surm – Spitz, eskimokoer, ründas teda, ning abitu kuts sai surma. Kui Buck polnud veel ülesaanud Curly surmast, pandi ta rakmetesse, ta pidi vedama koormat, ta oli rakmeid näinud hobustel , aga nüüd pidi just tema – koer seda tööd tegema. Ta ei hakkanud vastu, ning tegi tööd kõigest jõust, kuid ikkagi tegi ta vigu, ning Dave ja Spitz hammustasid teda, iga väiksem viga eest. Buck õppis hästi ning kiiresti, see oli tema eelis teiste koerte ees. Õhtupoolikul toodi laagrisse veel kaks koera – Billee ja Joe, kuigi nad oli vennad, erinesid nad üksteisest väga, Billee oli sõbralik, Joe aga sünge ja endassetõmbunud. Natukese aja pärast toodi veel üks koer: Sol- leks , ta oli täpselt nagu Dave, sünge ja ükskõikne. Ning ta oli ühest silmast pime...
Õhtul puhus kõva tuul, Buck oli väsinud ja otsis endale tuulevarju, ta puges telki, kus olid Perrault ja Francois , kuid mehed ajasid tema kiiresti sealt minema, Buck läks tagasi teiste koerte juurde, kui neid polnud! Järsku vajus Buck lume alla, miski vingerdas ta jalge all, Buck tahtis juba sellele kallale hüppata, aga see oli Billee, sõbralik koer, Buck sai aru, et eskimokoerad peidavad ennast lume ja tuule eest lume alla, seda tegi temagi, ning vajus koheselt sügavasse unne.
Ta ärkas alles siis, kui kuulis teiste laagrisolijate hääli. Francoius oli rõõmus, et Buck õppis kõike kiiresti. Rakendile lisandus veel kolm koera, ning rakend tõttas Dyea Kanjoni poole. Buck oli rõõmus, et saab töötada, ning sai aru, et talle isegi meeldib see. Päev päeva järel rühkis Buck rihmade vahel. Buck oli alatasa näljane, ning hakkas teistelt koertelt toitu varastama. Buck õppis tundma Alaskat – ta suutis alati ennustada, mis poole varsti tuul puhuma hakkab ja õppis hundi moodi võitlema...
Ühel päeval, kui nad pidid magama keset järve, tegi Buck endale pesa, siis kutsuti koerad sööma, ning kui Buck tagasi oma pessa tuli, oli seal sissetungija – Spitz. Buck läks talle koheselt kallale. Kuid kui nad võitlesid, tulid nende laagrisse samuti sissetungijad – näljased eskimokoerad, kes said toidu haisu ninna ning tulid mõnest indiaani laagrist. Algas võitlus, meeletu võitlus elu peale. Buck ning pooled teised kelgukoerad põgenesid üle jää minema. Natukese aja pärast nad tulid tagasi laagrisse – eskimokoerad olid ära läinud ja m,õlemad mehed halvas tujus – üle poole toiduvara oli ära söödud. Kui kõik koerad ära vaadati alustati kõige raskemat teekonda Dawsonisse. Vahepeal algas Bucki ja Spitzi vahel sõda. Bucki salamässu tõttu sai alguse ja süvines üldine sõnakuulmatus. Lõpuks jõudsid nad Dawsonisse, kui nad aga olid seitse päeva puhanud tõttasid nad Dyea ja Soolase Vee poole. Perrault pidi jõudma ülikiiresti oma sihtkohta jõudma ning see pidi tulema tema aasta kiireim reis. Ühel õhtul märkasid kelgukoerad tundrajänest ning jooksid tema järgi, Buck jooksis terve selle karja ees, kuid jänesele ligemale ta ei saanud, kuid Spitz lõikas, ja sai ise jänese kätte. Buck läks talle kallale, ning algas surmavõistlus. Algul kaotas Buck, aga natukese aja pärast suutis ta Spitzil kaks esijalga murda. Ning Spitz suri, teised koerad hüppasid ohvrile peale, aga Buck vaatas seda pealt, ning sai aru, et tapmine on hea!
Kui nad laagrisse jõudsid tahtis Buck Spitzi asemele esimeseks saada, aga Francois ei pannud seda tähele, ning pani hoopis Sol-leksi esimeseks. Buck aga hakkas vastu. Mõlemad mehed ajasid teda taga, aga kätte ei saanud, lõpuks panid nad Sol-leksi oma vanale kohale ja kutsusid Bucki. Lõpuks Buck ka tuli ja oli esimene!
Buck töötas ja juhtis kõike paremini kui Spitz, ning koearaajaja sai aru, et ta oli koera alahinnanud. Kahe nädalaga jõusid nad Skjagwaysse, rännak oli sooritatud rekordse ajaga . Nad olid kaks nädalat linnas, kui Bucki juurde tuli Francois, mees kallistas koera, ja nuttis, sest nii Perrault, kui ka Francois kadusid Bucki elust – igaveseks ! Bucki ja teisi tema rakendikaaslasi võttsi enda hoole alla segavereline šotlane, ning nad asusis koos kümnekonna teise rakendiga väsitavat teed tagasi Dawsonisse. Neil oli raske teekond, vahepeal suri ära Curly,Dave tapeti , et ta ei piinleks ning Pike lonkas väga. Kui nad Dawsonisse jõudsid olid kõik koerad maruväsinud. Nad osteti ära, võilevahinna eest. Nende ostjad olid Hal, umbes kahekümne aastane noormees , Charles ning Mercedes , kes oli Charlesi naine ja Hali õde. Rännak alustati raskelt, algul oli koorem liiga raske, see tehti kergemaks tänu mõnedele headele meestele, ning osteti koeri juurde, kokku oli koeri 14. Samuti tegid nad valearvestusi koerte söögi kohta. Keset teekonda vigastas Dub õlaliigest, ta tapeti, seejärel surid nälga 6 uut koera, peale seda surid Billee ning Koona. Oli kevad, ning nad liikusid jää peal, kuid jää oli nõrk. Vahepeal peatus rakend John Thortoni onni juures, Buck oli väsinud, ning lamas maas, ega tahtnud üles tõusta, Hal hakkas teda peksma , peksma väga kõvasti, John Thorton läks Halile kallale, ja võttis Bucki enda hoolde. Kui rakend jääl sõitma hakkas vajus ta jää alla, mitte keegi ei jäänud ellu...
Buck ei olnud seal ainuke koer, seal olid veel Skeet ja Nig. Skeet oli väike emane koer, kes pakkus igaühele armastust, ning lakkus alatasa Bucki haavu . Nig oli ka sõbralik kuts, kellel oli alati hea tuju, ning ta loomus oli piiritult hea. Lõpuks saabusid Johni kompanjonid ja head sõbrad – Hans ja Pete. Nad saabusid parvel. Buck armastas väga Thortonit, ta imetles teda, ning päästis mitu korda ta elu – Circle Citys läks Burton , õel mees tülli, John astus vahele, ning sai rusikaga näkku, Buck läks tema kaitseks välja, ning hüppas kuritahtliku mehe kõrri kinni. Oli kohus, kuid Buck jäi ellu, sest ta hüppas põhjusega mehele kallale. Sügisel päästis Buck John Thortoni veest, riskides oma eluga. Ning natukese aja pärast tegi Buck Johni rikkaks, sest John vedas 1000dollari eest kihla, et Buck jõuab vedada koormat, mis on 1000 naela(455kg) raske. Õnneks Buck suutis seda, ning John sai endale 1600dollarit. Saadud raha eest läks Thorton kulda otsima. Buck aga hakkas metsades, huntise juures külas käima. Ühel päeval, kui ta metsast tagasi laagrisse tuli olid kõik tapetud, nooltega . Need olid jeehatid, Buck maksis neile kätte ning tappis paljud jeehatid ära. Peale seda ühines ta täielikult huntidega, võttes kutse vastu...