Vaimulikkond (0)

Ajalugu 2010
Seisuse portree :
Vaimulikud
Sissejuhatus
Keskaja alguses kujunes välja sajanditeks püsima jäänud kiriku kord. Eeldused vaimulikkonna kiireks arvuliseks suurenemiseks olid väga head, seoses uue maailmavaate väljakujunemisega. Vaimulikeks pürgivad kodanikud pidid esmalt läbima vastava kooli ja kasvatuse. Ka hiljem ei läinud nende elu kergemaks. Vaimulikud ei võinud abielluda ega lapsi saada ja nad pidid jälima väga kindlaid kiriku reegleid. Vaimulikkonna ülessanne oli palvetada ja kõigi inimeste hingeõnnistuse eest hoolt kanda. Hoolimata kõigest otsisid väga paljud kirikust kindlustunnet ja tuge ning pühendasid oma elu kirikule.
Vara keskaegne maailmavaade (5 -10 saj.), eeldused vaimulke rohkuseks
Inimeste maailmavaade muutus peale antiiki seoses kristluse levimisega. Võib öelda, et keskaeg sai algas seoses kristliku maailmavaate kujunemisega. Inimeste mõttemaailma muutis uus suhe Jumalasse. Kui antiikajal olid Jumalad justkui idealiseeritud inimesed, kes nautisid maiseid rõõme ning eksisid nagu inimesedki, siis kristlik Jumal oli kõikvõimas ideaalkuju. Inimese elu jaguneb lühikeseks maapealseks ja sellele järgnevaks igavesesks eluks. Maine elu olevat vaid lühike katseaeg. Maapealset elu võeti kui ettevalmistust taevaseks paradiisiks. Ideaaliks sai paastumine ja palvetamine ning maistest rõõmudest loobumine. kuulumine mingisse kollektiivi – kas siis külaühiskonda, perekonda, kogudusse, seisusesse , ametialasesse ühendusse – pakkus turvalisust, see oli üheks eelduseks nii suure vaimulikkonna kujunemisele.
Keskaja uskliku raske elu (8- 14 saj.)
Kuna maapealne elu oli inimese füüsiliste ja moraalsete jõudude katsetamine, tulenesid ka asketismi, halastuse ideed ja kannatuse õilistamine siit. Mõtlemine ja kahtlemine oli siiralt usklikule vale tegevus. Teadmised, otsimine, avastamine ärgitasid uhkust ja upsakust, kehaline ilu ja kehaline nauding oli saatanast. Halastustegevus oli Jumalale meelepärane. Kultuur koondus kirikute ja kloostrite juurde, kogu professionaalne kunst pühendati Jumalale. Sakramendid olid 7 riruaalset toimingut nagu ristimine , leeritamine ( konfirmatsioon ), piht ja patukahetsus, abiellumine, viimne võidmine, armulaud , ordinatsioon (preestriks pühitsemine) mida võis läbi viia ainult preester ning mis pidid usklikutele edasi andma Jumala armu. Vaimulike vagadust rõhutati riietusega. Pea aeti paljaks ( tonsuur ), selle kaudu omandati pühitsemisvõim (ordinatsioon).
Vaimulike juurdekasv ja kasvatus
Kristluse järgi pidid kõik inimesed maapeal olema võrdsed, aga seda nad polnud. Seoses feodaalkorraga kujunesid seisused veel eriti välja. Seisused olid seoses ka vaimulikega. Kuna vaimulikud ei tohtinud abielluda ei saanud nad ka lapsi. Seega selleks, et vaimulike seisus ei väheneks said feodaalide poegadest kõrgemad vaimulikud ja talupoegade poegadest madalamad vaimulikud. Nad õppisid selleks pedagoogide käe all. Keskaegse hariduse eesmärk oli täiesti teine võrreldes antiiksega. See tähendas eelkõige õpetada hirmu tundma. Keskajal pidasid pedagoogid hädavajalikuks organiseerida õppimise esimene etapp väga suures ranguses, et distsiplineerida tahet, hävitada uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus. Keskaegne mõte on otseselt suunatud praktikale. Õpetada mõtlema tähendas kasvatada igapäevakäitumise hingestatust. Nende õpetuse ja kasvatuse eesmärk tähendab mitte teadmiste paljusust, mis on maine ja madal uudishimu ja kallutab mõtte kõrvale ning sageli juhib hoopis valele teele. Tõeline kasvatus ja õpetus nõuavad hingetarkust, järk-järgulist ja süvamõttelist dialoogi jumalikult korrastatud maailma ja Jumala endaga. Hirm Jumala ees puhastas inimest ja kujundas ta ümber. Inimesele “meenus” talle Jumala poolt antud headuse alge. Ta püüdles selle poole, et lahti öelda kirgedest, madalatest tungidest ja kurjadest mõtetest. Järk-järgult sündis kasvatuse protsessis “uus” inimene, kes polnud enam koormatud madalate ja tumedate tunnetega.
Herarhia vaimulikkonnas
Keskajal kujunes välja kiriku organisatsioon ja sellega herarhia selles. Kiriku peaks oli Paavst , kes oli ka Rooma peapiiskop ja Jumala asemik maa peal. Kirik oli rikas. Vaimulike ülesandeks oli kiriklike kombetalituste läbiviimine. Paavsti surma järgselt valivad paavsti poolt ametisse pantud nõuandiad, kardinalid , uue paavsti. Peapiiskop oli suurema piirkonna katoiliku kiriku juhiks. Peapiiskopile allusid piiskopid, kelle ülesandeks oli preestrite ametisse määramine ja vaimulike töö kontrollimine. Abtit ja abtissid olid vastavalt munga-,nunnakloostri ülemad. Kõige alamas seisuses olid preestrid , kelleülesandeks oli sakramentide läbiviimine ja nad oli koguduse hingekarjused. Kõrgkeskajaks olid välja kujunenud kõik kiriku ja vaimulike traditsioonid. Kirikust kujunes rikas isemajandav suur oranisatsioon. Kiriku põhisissetulekud olid künnised, tasud kristlike toimingute eest, annetused ja sissetulekud kiriku maavaldustest. Kõrgkeskajal ja kohati hiliskeskajal oli probleeme vaimulikkonna lõtvade elukommetega. Arenesid välja sellevastased uued ordud
Vaimulike riietrus
Rooma katoliku preestri peakatteks oli barett . Kõrgema vaimuliku peakatteks oli mitra ja paavsti peakatteks oli tiaara . Kõigil neil peakatetel olid erinevad tähendused ja sümbolid. Paavsti oma oli loomulikult kõige uhkem ja preestri oma kõige kasinam. Mitra oli liturgiline peakate, mida kandsid paavst, kardinalid, peapiiskopid ja piiskopid ning eriloaga mõned abtid. See oli nende võimu sümboliks. Sutaan oli katoliku vaimuliku igapäevane rõivas, maani ulatuv pikk- kuub . Sutaan oli rõivas, mis näitas, et selle kandja elu oli pühendatud kirikule see oli ka vaimuliku tunnuseks. Paavst kannab tavaliselt valget, piiskop purpurset ja madalamad vaimulikud musta sutaani. Alba oli kandadeni ulatuv valge vaimulikurüüst linane tuunika. Keskajal olid alba varrukatel, rinnal ja alläärel tikandid , mis sümboliseerisid Kristuse viit haava. Amiktus oli esimene riietusese, mille piiskop selga pani, kui ta missaks riietus. Amiktus seotakse kahe paelaga ümber rinna ja seda võisid kanda kõik vaimulikud pühitsusastmest sõltumata. Kasel oli viimaseks liturgiliseks rõivaks, mille missaks riietuv vaimulik selga pani. Kasel võis sõltuvalt kirikuaasta perioodist või tähistatavast pühast olla valge, punane, roosa , roheline, violetne, must, kuldne või hõbedane. Tavaliselt on kaseli seljal tikitud rist , mis vihjas Kristuse kannatustele. 11. sajandil eraldus kaselist selle lahtine vorm pluviaal, mida hakati kandma protsessioonidel ja muudel ametitalitustel väljaspool missat. Esemeteks, mida ainult piiskop kandis olid: piiskopisau, piiskopisõrmus, pontifikaalkindad, pontifikaaljalatsid, kaelarist ja mitra.
Orduvaimuliku riietus
Regulaar- ehk orduvaimulikeks nimetatakse neid vaimuliku seisuse liikmeid, kes kuuluvad mingisse religioossesse ordusse. Neid võib ära tunda kahel viisil: esiteks mungarüü värvi järgi, mis on eriomane vastavale religioossele ordule, millesse nad kuuluvad, ja teiseks tonsuuri ehk teatud soengu järgi. Orduvaimulike riietust nimetatakse mungarüüks. Tavaliselt on selleks pikk avar kapuutsi ja laiade varrukatega rüü, mis on pika nahkrihma või köiest vööga kokku tõmmatud. Kapuuts on selle rõiva kõige iseloomulikum element ja see võib olla pähe tõmmatud. Mõne ordu rõivastusse kuuluvad ka skapulaar ja mantel .
Sutaan on kitsas pahkluuni ulatuv pikavarrukaline kuub, vaimulike igapäevane rõivas, mis tähistab nende pühendumist Kristusele ja kirikule. Üldjuhul kannab paavst valget, kardinalid sarlakpunast või punast, piiskopid purpurset ja preestrid musta sutaani. Võib siiski esineda nende värvide variatsioone. Kui religioosse ordu liige saab vaimulikuks, saab ta oma ordu tunnusvärvi sutaani. Ordusutaanid on neid kasutava ordu tunnusvärvi, erineva lõike ja sümboolikaga.
Tsistertslastel oli keskajal hall, hiljem valge riietus. Kooris valge kuub, must skapulaar koos kapuutsiga ja must nöörvöö. Ilmikvennad kandsid tumepruuni kuube .
Kokkuvõtteks
Alates vara keskajast võib näha mitmekordset vaimulikkonda kuuluvate inimeste arvulist suurenemist . Eeldused olla vaimulik olid väga head. Küll tuli teha rasket tööd, aga see oli siiski privilegeeritud seisus ja tagas turva ja kindlus tunde. Kuna vaimulikud ei abiellunud ega saanud ka järglasi toimus vaimulikkonna juurdekasv seisustega seonudvalt – ülemvaimulikud ja alamvaimulikud. Kiriku peaks oli Paavst. Kõiki vaimulike võis eristada ja liigitada ka nende riietuse järgi. Ka iga orduvaimuliku võis liigitada tema rüü värvide järgi ordusse. Keskajal oli üks oluliseimaid joonisee, et jumala armu sai ainult läbi kiriku. Preester viis läbi seitset sakramenti ja vaimuliku sõna oli usualuseks. Keskaja lõpul 1517 toimus kiriku reformatsioon, mille käigus kujunesid välja protestantlikud kirikud ja riigid. Kogu senine kiriku süsteem protestantlikes kirikutes muutus. Näiteks usualuseks sai piibel . Katoliiklikus kirikus jäid püsima vanad tavad.
Kasutatud kirjandus:
http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/keskaja_pedagoogika_kujunemine.html
http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10087&show=10114
http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/piibel/kristlikud-sFCmbolid/vE4rvisFCmboolika.php
http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/piibel/kristlikud_sFCmbolid/peakatted_rF5ivad.php
Muusika ajaloo konspekt.
Ajaloo konspekt ja ajaloo õpik.
Raamat “Keskaeg” Mait Kõiv, Priit Raudkivi
Lisaks kasutasin muid materjale mis ma internetist leidsin, ning õe vanu konspekte.