Täissõnameetodil lugema õpetamine (2)

TALLINNA ÜLIKOOL
Õpetajakoolituse osakond

TÄISSÕNAMEETODIL LUGEMA ÕPPIMINE

Referaat
Tallinn 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
TÄISSÕNAMEETODI AJALOOST 4
KUI VANALT ALATA 5
ÕPETAJA HOIAK JA SUHTUMINE 6
VAJALIKUD MATERJALID 7
LUGEMA ÕPPIMISE SEITSE ASTET 9
Esimene aste – visuaalne eristamine 9
Teine aste – enda kohta käiv sõnavara 10
Kolmas aste – kodu sõnavara 11
Neljas aste – lauseehituse sõnavara 12
Viies aste – mõtteterviku moodustavad väljendid ning laused 13
Kuues aste – tõelise raamatu lugemine 14
Seitsmes aste – tähestik 14
VEAD, MIDA VÄLTIDA 16
MIDA PEAKS TEGEMA 17
KAS TÄISSÕNAMEETODIL LUGEMA ÕPPIMINE ON KAHJULIK? 18
KOKKUVÕTTE 19
ALLIKAD 20

SISSEJUHATUS

Lugemine teeb targaks. Raamatud avardavad silmaringi. Lugemine on meie elus üks tähtis oskus, ilma milleta tänapäeval enam ei saa. Mida varem õpib laps lugema, seda rohkem ta loeb ja seda suurem on tema armastus lugemise vastu.
Lugemist on võimalik õpetada juba päris pisikeste lastele. Käeolevas töös käsitle üht viisi väikelapse edukaks lugemaõpetamiseks - täissõnameetodit.

TÄISSÕNAMEETODI AJALOOST

Täisõnameetod sai alguse Ameerikast , Philadelphiast. 1955. aastast tegeles Glenn Doman koos Inimvõimete uurimise Instituudi meeskonnaga inimese aju ja lapse arengu uurimisega. Algul keskenduti ajukahjustustega laste ravimisele, kid kogenud oma meetodite edu, õpetati täissõnameetodit ja teisi mudilaste intelktuaalse arengu toetamise viise ka tavalaste vanematele. Nüüdseks on neid üle maailma kasutatud juba pool sajandit. ( Lage & Karu-Espenberg 2006:48)

KUI VANALT ALATA

Küsimus, millal hakata lapsele lugemist õpetama on oma loomult kütkestav küsimus? Millal on laps küps üldse midagi õppima? (doman 1992:133)
Teisest eluaastast ülespoole muutub lugema õppimine lapse jaoks iga aastaga järjest raskemaks. Viieaastaselt on lapsel kergem lugema õppida kui kuueaastaselt, neljaastaselt jälle kergem kui viieselt. Parim aeg lugemema õppimise alustamiseks on kahe aastaselt kuigi alustada võib juba ka kümnekuuse lapsega, kuid siis tuleb õpetamisele pühendada rohkem aega ja energiat. (Doman 1992:133)
Lapse lugema õpetamisel tuleb silmas pidada õpetaja suhtumist ja hoiakut ning lugemismateriali ulatust ning järjekorda. (samas:134)
Samuti on tähis, et materjal, mille abil lugemist õpitakse vastaks lapse vanusele ja teadmistele .
Vastuolu õppetekstide lapsikusega ja laste mõttemaailma vahel on esile toonud Glenn Doman. Esimeses klassis, märkis ta, on hiljavõitu lugeda lauseid nagu “See on punane auto”, kuna laps teab autodest üht kui teist sisukamat. Sellepärast peaks lugemaõppimine algama varem, et siis vastab teksti sisu rohkem lapse mõtteviisile. (Müürsepp 1998:69)

ÕPETAJA HOIAK JA SUHTUMINE

Õppimine on elu suurim sündmus, see on ihaldusväärne, oluline ning vältimatu ja mis peamine, see on elu kõige tähtsam ja erutavam mäng. (doman 1992:134)
Nii õpetaja kui laps peavad suhtuma lugemaõppimisee, mis kujutab endast imedetoredat mängu, suhtuma rõõmuga. Õpeataja ei tohi iialgi unustada, et õppimine on mäng, mitte töö. Õppimine on tasu, mitte karistus . See on nauding , mitte koormav karistus. Õppimine on eelis, mitte sundlus. Õpetaja peab seda alati meeles pidama ja ta ei tohi iialgi teha midagi, mis hävitaks lapses niisuguse loomuliku hoiaku. Ainult headel lastel võib anda võimaluse lugemismängu mängida, halavasti käituvatele lastele ei tohiks seda võimalust anda. (samas:134)
Teine tähtis asi on see, et lugemismängu kestus peab olema väga lühike. Algul võib seda mängida viis korda päevas, kuid iga järk kestku ainult mõned minutid . Õpetaja peab mängu lõpatama natuke enne, kui laps selleks soovi avaldab. (Doman 1992:135)

VAJALIKUD MATERJALID

Lapse lugemaõpetamiseks kasutatavad materjalid on äärmiselt lihtsad:

• Kogu lugemismaterjali valmistamiseks on soovitatav kasutada üsna kõva valget pappi, nii et see mitte alati just õrna kohtlemise korral vastu peaks.
  
• Kasutatud sõnad peaksid olema kirjutatud tušiga või viltpliiatsiga.
  
• Trükitähtedega kiri peab olema puhas ning selge ja pideva täistähelise kujuga.
  
• Igale kaardile tuleb jätta igast küljest vähemalt pooletolline äär. (Doman 1992:136)
  

Kasutatavad materjalid peavad sisaldama järgmisi osi:

• Sõnad ema ja isa kumbki eri kaardil, mille laius on 6 tolli ja pikkus 24 tolli. Tähtede suurus peaks olema 5X4 tolli; tähtede kaugus üksteisest ligikaudu pool tolli. Tähed peaksid olema punast värvi ja kirjutatud väikeste trükitähtedena.
  
• Kakskümmend “enda” kohta käivat sõna valgetel kaardikestel (5 X 24 tolli), kirjutatud punaste 4tolli kõrguste trükitähtedega.
  
• Lapse vahetut ümbrust puudutavad peamised sõnad valgete kolme tolli laiuste kaardikeste peal, kirjutatud punaste väikeste 2 tolli kõrguste trükitähtedega.
  
• Lauseehitust puudutav sõnavara: 3tolli kõrgused kaardikesed üksikute 2 tolli kõrguste mustade väikeste trükitähtedega kirjutatud sõnadega.
  
• Mõtteterviku moodustavate väljendite kohta käiv sõnavara: kaardikesed väljenditega, kus sõnad on kirjutatud väikeste ühe tolli kõrguste trükitähtedega. Neisse kaardikestesse tehakse augud ja kinnitatakse klambritega kokku raamatauks
  
• Raamat, milles on piiratud sõnavara ja mis on trükitud mustade veerandtolli kõrguste suurte ning väikeste tähtedega.
  
• Mustade suurte ning väikeste kolme tolli kõrguste tähtedega tähestik 4 X 4 tolli kaardikestel. (samas: 137-139)
  

Lugemismaterjal algab suuremõõduliste punaste väikeste trükitähtedega ja muutub järk-järgult normaalsuurusega väikesteks trükitähtedeks. Algul kasutatakse suuremõõdulisi tähti kuna need on kõige kergemini nähtavad ja punane köidab väikelapse tähelepanu. (Doman 1992: 139-140)

LUGEMA ÕPPIMISE SEITSE ASTET

Esimene aste – visuaalne eristamine

Esimene aste lapse lugemaõpetamisel algab kahest sõnast. Kui laps on need kaks sõna selgeks õppinud võib ta siirduda teiste sõnade juurde, kuid mitte enne. Algul ei tohi laps näha teisi materjale peale sõna ema. Alustada tuleks siis kui laps on vastuvõtlik, puhanud ja heas tujus . (Doman 1992: 140)
Hoidke sõna ema lapse käeulatusest parajasti kaugemal ja öelge talle selgesti: “Seda loetakse “ema”.” Laske tal seda sõna vaadata mitte üle kümne sekundi. (samas:141)
Seejärel mängige lapsega, osutage talle oma jäägitut kiindumust minutiks või paariks, siis näidake sõna teistkordselt. Jällegi laske tal seda kümme sekundit vaadata, jällegi öelge talle üks kord selge häälega : “Seda loetakse “ema”.” Korrake kogu tegevust umbes viie minuti jooksul. Ärge küsige lapselt, mis see on.. (samas:141)
Korrake seda täpselt kirjeldatud viisil viis korda esimese päeva jooksul jättes iga õpetuse vahele vähemalt poolteist tundi. (samas’:141)
Teisel päeval korrake põhiõppust kaks korda. Kolmandal korral näidake sõna lapsele ja öelge väga selgesti: “Mis see on?” Ise lugege pikkamisi ja vaikselt kümneni. (samas:141-142)
Kui laps ütleb “ema”, peate te olema vaimustatud ja igati õrn ta vastu. Öelge lapsele ,e t ta on väga hea ja väga tark. Ärge meelitage või hüvitage teda küpsiste kompvekkide või muuga. (samas:142)
Juhul kui ta ei ütle “ema”, ei maksa julgust kaotada. Selle asemel öelge selgesti ja rõõmsalt : “See on “ema”, eks ole?” Jätkake tema õpetam,ist nii nagu tegite seda esimesel päeval, korrates küsimust iga päev üks kord kolmanda õppuse ajal. Kui laps pole seda nädala lõpuks ära õppinud, pange materjalid nädalaks ajaks kõrvale ja alustage siis uuesti. (Doman 1992: 142-143)
Kui ta sõna ema on selgeks õppinud, siis näidake talle seda sõna viis korda sama päeva jooksul ja küsige iga kord, mis see on. Kui olete kindel, et ta teab sõna ema, siis võite asuda järgmise sõna juurde (Doman 1992: 143)
Tutvustage sõna isa täpselt samal viisil nagu emagi õpetasite. (samas:143)
Järgmist õppust alustage nagu tavaliselt sõna ema näitamisega ja küsimusega, kas laps teab, mis see on. kui laps on sõna ära tundud, hoidke sõna ema edasi laspe ees ja võtke sõna isa teise kätte. Paluge lapsel see sõna samuti ära lugeda. Nüüd mängige mängu nii, et asetage mõlemad sõnad lapse ette ja paluge lapsel näidata kas ema või isa. Ärge kunagi tüüdake last, liiga aeglane edasiminek tüütab teda tõenäoliselt rohkem kui kiire edasiminek. (doman 1992: 144)

Teine aste – enda kohta käiv sõnavara

Kui õpetada väikelapsele sõnade lugemist tuleb alustada “enda” kohta käivate sõnadega, sest laps õpib kõigepealt omaenda keha tundma. Tema maailm algab seestpoolt ja avardub järkjärgult väljapoole. Lapsed õpivad nägemise, kuulmise ja kompimismeele ühise koostöö tulemusena. (Doman 1992:148)
“Enda” kohta käivad sõnad on kirjutatud väiksemnalt kui esimesed sõnad, kuid endiselt on need suured, väikeste trükitähtedega ja punased. Nagu eelmiseidki sõnu tutvastakse ka neid ühekaupa, teised sõnad on sel ajal ära pnadud. Jällegi kehti b nõue, et laps peab olema heas tujus ja ta otsene ümbrus peab olema võimalikult vaba segavatest tegurites. (samas:149)
“Enda” kohta käiv sõnavara sisaldab kahtekümmend sõna: käsi, sõrm, jalg, põlv, säär, silm, nina, kõrv, keel, kõht, pea, suu, õlg, huuled, varvas, hammas, juuksed, käsivars, küünarnukk. (samas: 149)
Alustada tuleks kehaosa tähistavas sõnast “käsi” . Kõigepealt võtke lapse käsi ja öelge selgesti:”See on käsi.” Laske lapsel kätt vaadata, öelge uuesti käsi ja pigistage kätt. Siis hoitke lapse silme ees sõna “käsi” ja öelge taas: “See on käsi.” Seejärel talitage niisamuti nagu sõnade ema ja isa õpetamisel.(samas:150)
Kõigepealt tutvustada lapsele kõiki neljatähelisi sõnu, järgmisena kolmetähelisi, siis viietähelist sõna ja nii edasi. Hoiduda järjestiku tutvustamast kahte sama tähega algavat sõna. Iga kord kui võetakse juurde uus sõna, korratakse kõik eelmised sõnad läbi.(Doman 1992:151)
Kui alustada aastase või noorema lapsega võib juhtuda, et laps veel ei räägi, vaid ütleb ainult “ema” või paar muud sõna. On täiesti võimalik õppida lugema enne rääkimaõppimist. On ilmselge, et kui laps ei oska ütelda “käsi”, ei saa teda kontrollida samamoodi kui vanemat last. Sellisel juhul saab lapsele öelda: “Kus on sõna käsi?” või “Anna mulle sõna käsi!” (samas:153)

Kolmas aste – kodu sõnavara

Kui on kindel, et laps oskab lugeda kõiki “enda” kohta käivaid sõnu, võib alustada lugemise kolmanda astmega. Kolmas aste, lapsele koduga seotud sõnade õpetamine, jätkab nimisõnade tutvustamist, kuid nüüd on need lapsele tuttavad ümbruskonnaga seotud esemed. “Kodu” sõnad on väiksemad kui “enda” kohta käivad sõnad. (Doman 1992:154)
“Kodu” sõnavara koosneb last ümbritsevate esemete nimetustes. Neid sõnu tuleks õpetada sellise tempoga, et päeva kohta tuleks ligikaudu üks uus sõna. (samas:154)
“Kodu” sõnavara jaguneb mitmeks alarühmaks:

Perekond – ema, isa, õde, vend, koer, kass , kala, lind, laps. See nimestik võib olla lühem või pikem, et peegeldada lapse enda perekonda. Kui lapsel ei ole venda või kala ei tuleks neid sõnu tutvustada. Erladi kaardikesele tuleks kirjutada iga perekonnaliikme pärisnimi, samuti lapse enda nimi. Sõnu õpetatakse nagu varemgi, kuid iga sõna õpetamise ajal näidatakse nimetatud isikut või looma. Iga õpetuse eel tuleks korrata/kontrollida kuni viit sõna, et laps ei peaks kontrollimist tüütuks. (Doman 1992:156)

Kodu ja esemed – tool , laud, uks, aken, sein, magamistuba , vannituba, köök, külmutuskapp, televiisor. Sellel nimekirjale võib sõnu lisada või ära võtta, nii et see peegeldaks lapse kodu ja tema perekonnale kuuluvaid esemeid. Iga uut sõna tuleks õpetada selles ruumis, kus ese normaalselt asub või selles ruumis, mille nimetust õpitakse. (Doman 1992: 156-157)

Omandit tähistavad sõnad – tass, taldrik, kingad , apelsin, kleit, lusikas, müts, pall, püksid, pidžaama. Lapsele õpetatakse sõnu samamoodi, nagu seda on siiani tehtud. Loetelu võib varieeruda kümnest sõnast viiekümneni, nii nagu vanem ja laps valivad.(samas:157-158)

Tegevused – istub, roomab, seisab, jalutab, jookseb , hüppab, naerab, viskab, ronib, loeb. Iga uue sõna õpetamisel näidatakse kõigepealt vastavat tegevust, näiteks hüppamist ja öeldakse :”Ema hüppab.” Seejärel lastakse lapsel hüpata ja öeldakse: “ Billy hüppab.” Seejärel näidatakse lapsele sõna ja öeldakse: “Seda sõna loetakse hüppab.” (samas 158)
Kui laps väljendab huvi mõne sõna vastu, ükskõik mis põhjusel, siis nüüd on soovitatav kirjuatada see sõna trükitähtedega lapse jaoks välja ja lisada tema sõnavarale. Laps tunneb erilist uhkust ja rõõmu tema enda küsitud sõnade lugemaõppimisest. (samas:160)

Neljas aste – lauseehituse sõnavara

Siiani on lapsele näidatud vaid üksikuid sõnu, kuid kuna õppimise põhimeetodiks on minek tuntult tundmatule, alustatakse seda astet samuti üksikute sõnadega . selle gruppi sõnad on eriti olulised, sest neist moodustatkse viiendas astmes laused. Neistsamadest lausetest moodustatakse kuuendas astmes raamat. (Doman 1992:160-161)
Nüüd on vaja muretseda raamat, mida hakatakse kasutama lapse lugemaõpetamisel ja mille materjal tuleb tagantpoolt etepoole läbi töötada, alates kuuendast astmest kuni neljanda astmeni. Raamatu valikul tuleks lähtuda järgmistest nõuetest:

• Selle sõnavara ei tohiks sisaldada rohkem kui 150 sõna.
  
• Igal leheküljel eei tohiks olla rohkem kui 15 või 20 sõna.
  
• Trükk ei tohiks olla väiksem kui ¼ tolli.
  
• Tekst ja illustratsioonid peaksid olema teineteiest eraldatud nii palju kui võimalik. (Doman 1992: 161)
  

Seejärel tuleb ette valmistada kaardikesed neljanda, viienda ja kuuenda astme jaoks. Vanem võtab valitud raamatu iga lehekülje üksikult ja kirjutab kõik sellel leheküljel olevad sõnad ühele kaardikesele. Sõnad tuöeb kirjutada ühe tolli kõrgustevmustade väikeste trükitähtedega. Neist saavad viiendas astmes kasutatavad “mõtteterviku moodustavate väljendite” kaardikesed. Nüüd tehakse iga sõna jaoks kaardike (3tolli kõrge ja nii pikk kui pikim sõna). Kasutatades lugemisele tuleva raamatu lehekülgi teetähistena, võetakse raamatu esimesel lehel esinevad sõnad ning õpetatakse neid lapsele nende esinemise järjekorras. Kasutatakse sama õpetamismeetodit, mis siiani teiste sõnade juures. Ärge öelge, et need sõnad on punase asemel musta värvi. Samuti on tähtis mitte püüda lapsele seletada ega defineerida sõnu. (Doman 1992:162)
Kui on kindel, et laps tunneb eri sõnu võib asuda sõnade üksteisega seoses lugemisele. Mitme sõna kooslugemine on väikelapsele tõeline väljakutse. On tähtsi, et see samm astutakse täpselt ja samal ajal rõõmsalt. On tähtis, et laps sõnad üksikult enne ära tunneks, kui kui ta neid koos esinedes ära tunneb. (samas:164)
Nõnda võetakse läbi kogu raamat, õpetades lapsele iga tekstis esinevat sõna üksikult ja seejärel näidates igal leheküljel esinevaid sõnu koos ning nende õiges järjekorras, enne kui minnakse järgmise lehekülje juurde. Enne järgmise astme juurde asumist tuleb veenduda, et laps loeb sõnu üksikult niisama hästi kui lauseski. (Doman 1992: 165-166)

Viies aste – mõtteterviku moodustavad väljendid ning laused

See aste on üsna kerge, sest teatud mõttes on see juba läbitud etapp. Viies aste on huvitav, sest selle lõpuks on laps tegelikult juba lugenud raamatut. See on küll väike ja omatehtud raamat, kuid siiski raamat. (Doman 1992:166)
Nüüd on meil iga raamatu lehekülje kohta üks kaardike, kuhu on kirjutatud leheküljel olevad sõnad. Lisaks sellele on kaardikeste ühel küljel kolm auku , et neid oleks võimalik raamatuks kinnitada. Laps on tegelikult juba lugenud kõiki neid väljendeid ning lauseid selle erinevusega, et ta on sõnu lugenud üksikutelt kaardikestelt ja kaks korda suuremate tähtedega. Alustades esimese kaardikesega, õpetatakse täpselt sama meetodi järgi, mida varemgi kasutati. Edasi peaks minema kiirusega üks uus kaardike päevas. Iga uue lehekülje lisamisel loetakse eelmised leheküljed uuesti läbi. (samas:166-167)

Kuues aste – tõelise raamatu lugemine

Nüüd on laps niikaugel, et võib lugeda päris tõelist raamatut. Tegelikult on laps seda teinud juba kaks korda: kaardikestel olevaid eraldi sõnu lugedes ja ühekaupa omatehtud raamatusse paigutavatel lehekülgedel olevaid terveid lauseid lugedes. Ainuke ernevus on see, et lapsele juba tuntud sõnad, väljendid ja laused on nüüd ainult ¼ tolli kõrguste mustade suurte ning väikeste trükitähtedega. (Doman 1992:168)
Lugemine soodustab laspe aju arengut kaugelt rohkem kui mõni muu tegevus. Laske lapsel endale ka tõelst raamatut ette lugeda – sõna, lause, väljend ja lehekülg korraga. (samas: 170)

Seitsmes aste – tähestik

Kuidas õpetada lapsele tähestikku? Ükskõik millist süstemi ja materjali kasutada, on
kõik otstarbekas. Nüüd on see palju lihtsam. On ka üsna võimalik, et laps on nüüdseks ära õppinud suurema osa või kogu tähestiku iseseisvalt, ilma igasuguse abita. (Doman 1992: 170)
Miks ei tohiks tähestu õpetda varem? Õpetamise põhiprintsiibiks on, et see peaks algama tuntuga ning konkreetsega ja minema siis uue ja tundmatu ja lõpuks selle juurde, mis on abstraktne . Miski ei peaks olema viie aastase lapse jaoks abstraktsem kui täht a. (samas:145)
Valides edasiseks lugemiseks raamatuid, tuleks arvestada mitut karakteerset tunnust:

• Küllalt suur trükk.
  
• Pildid ja tekst võimalikult eraldi.
  
• Sõnavara suurus.
  
• Sisu.
  

Valitav raamat peab rahuldama kõiki neid nõudeid. Laps alusats laaramatuga, mille lugemissõnavara oli 50 sõna ümber. Nüüdseks peaks see olema umbes 100 sõna või rohkemgi . (samas:171)
Lugemaõppimisel on kolm erinevat arusaamise astet: sõnadel on tähendus, loetud sõnu võib kasutada koos ja raamat kõneleb lapega. Kui laps jõuab sellele arusaamisele, ei saa teda enam peatada. Temast saab siis lugeja selle sõna igas tähenduses. (samas:172)

VEAD, MIDA VÄLTIDA

Ärge tüüdake last. On olemas kolm võimalust kuidas last kergesti tüüdata:

Liiga kiire edasiminek.

Liiga aeglane edasimink.

Liiga sagedane kontrollimine. (Doman 1992:177)
Ärge koormake teda lugemisega küllastumiseni. Te ei tohi lubada tal lugemist õppida, kui ühele teist tundub see tegevus ebameeldivana. Kui laps mõnikord ei taha lugemismängu mängida, tuleks kogu asi nädalaks kõrvale jätta. (samas:180)
Kui te ei ole lõõgastunud, ärge mängige mängu, et varjata oma pinget.(samas:181)
Ärge õpetage kõigepealt tähestiku, selle õpetamine võib lapsest teha aeglasema lugeja kui selle mitte õpetamine. Laps võib sõnade asemel hakata tähti lugema. (samas:181)

MIDA PEAKS TEGEMA

Lapsed otsivad kiitust, nad väärivad seda. Kiitke last iga edusammu eest. Doman 1992: 185)
Igal lapsele on kõigi teiste lastega palju iseloomulike ühiseid jooni , kuid igas lapses on ka väga palju individuaalsust. On palju asju, mida võib välja mõelda, et muuta lugemaõppimine lapse jaoks meeldivaks ajaviiteks. Reeglite raames võib teha omapoolseid muudatusi. (samas: 187)
Vastake kõigile lapse küsimustele tõsiselt ja nii täpselt, kui oskate .(samas:187)

KAS TÄISSÕNAMEETODIL LUGEMA ÕPPIMINE ON KAHJULIK?

Eesti päevalehe artiklis põhjal ei oska 20 protsenti Prantsuse lastest I kooliastme lõpuks korralikult lugeda. See on päris suur arv. Kirjutamisega on lugu veel kehvem. Internetikeele mõjude, väheste emakeeletundide ja liigse telerivaatamise kõrval on risti löödud veel üks suursüüdlane: 1970. aastatel alguse saanud täissõnameetodil lugema õpetamine. (Podekrat 2007)
Laps õpib tervet sõna korraga ära tundma. Vaatab kaarti EMA või COCA -COLA ja jätab sõnakuju meelde. Hiljem ette juhtuvaid tundmatuid sõnu tuletatakse sarnasuse printsiibil. Lapsed õpivad sel viisil päris kiiresti, ainult et loevad sageli “Coca-Cola” ka siis, kui kirjas on “Cora-Cota”. (samas)
Selle asemel, et sõnu tähthaaval kokku lugeda, mängivad lapsed hoopis mõistatusmängu ega pööra piisavat tähelepanu õigekirjale. (samas)

KOKKUVÕTTE

Täissõnameetodil on võimalik lugema õpetada juba väga väikest last. Lapsed tunnevad rõõmu võimalusest tegutseda koos ema või isaga. Nad innustuvad lugemise mängust ja nende huvi lugemise vastu üha kasvab. Lugema õppimine ja õpetamine võib valmistada suurt rõõmu nii lapsele kui vanemale.
Ükskõik, kas lugema õpetamisel kasutatakse täissõnameetodit või mõnda muud, ei tohiks unustada olulisimat – väikelaps õpib läbi mängu.

ALLIKAD

Doman. G. (1992) Kuidas väikelast lugema õpetada, Tallinn: Vaba Maa
Lage. M. Karu-Espenberg (2006) Õpime lugema, Tallinna Raamatutrükikoda.
Müürsepp. M. (1998) Laps on hakanud lugema, Tallinn: EKK Trükikoda
Podekrat. M. (2007, juuni 12) Kas täissõnameetodil lugema õppimine on kahjulik? Eesti Päevaleht.
20