vaid ranges tähestiku järjekorras. See oli samm liikuva aabitsa poole. Palju teisigi võtteid leiutati selleks, et tähekujusid saaks paremini meelde jätta ja lugemist meeldivamaks teha. Näiteks kasutati mängukaarte silpide ja sõnadega, tähekujusid joonistati, aga ka valmistati saiataignast ja must materjalist. Ka kasutati tähtede lisamise harjutusi, mis elavdasid tähtede, silpide ja sõnade lugemist. Näiteks R_RE-REB-REBA-REBAN-REBANE. Häälikumeetod Oluline edasiminek toimus tänu Valentin Ickelsamerile aastast 1527. Tema soovitas hääldada vaid seda häälikut, mida täht märgib. Lugemist hakati käsitama kui häälikute reastamist.Koolitöösse jõudis häälikumeetod Henrich Stephani kaudu (19.saj). Tema soovitas häälikuid ja vastavaid tähemärke õppida sellises järjekorras: 1) vokaalid ehk täishäälikud (u, o, a...); 2) diftongid (ai, au, äu...);