Eesti omariikluse saavutamine (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Eesti omariikluse saavutamine
Refetaat
Merilin Peensalu
12d klass
Juhendaja : K. Kaplinski
Tallinn 2012
SISUKORD
Demokraatliku Venemaa autonoomse osana ..................................3
Iseseisvuse väljakuulutamine..........................................................3
Vabadussõda...................................................................................4
Demokraatliku Venemaa autonoomse osana
1917. a veebruaris Petrogradis puhkenud rahutused kasvasid üle revolutsiooniks – Veebruarirevolutsiooniks. Selle tulemusel loobus Venemaa valitseja tsaar Nikolai II oma troonist ning võim läks üle kodanlikule Ajutisele Valitsusele. Samal ajal tekkisid tööliste ja soldatide saadikute nõukogud. 2. märtsil Tallinnas aset leidnud tööseisakutest arenes ülelinnaline streik, millest omakorda kasvas massimiiting, mis läks üle korrarikkumisteks: rüüstati politsei- ja kohtuasutusi, tapeti ohvitsere, vabastati Paksu Margareeta vangid jne. Korraldused likvideeriti kiiresti ning Venemaa Ajutine Valitsus tagandas senised kubernerid ja määras asemele kubermangukomissarid. Eestimaa kubermangu komossariks sai Tallinna linnapea Jaan Poska .
Kuna täieliku iseseisvuse saavutamise mõte polnud veel piisavalt küps, seati eesmärgiks autonoomia saavutamine. Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta, mille kohaselt ühendati Eestimaa kubermang üheks rahvuslikuks kubermanguks. Sinna alla aga ei kuulunud Narva linn ja Liivimaa kubermangu põhjaosa.
Autonoomia saavutamise järel asendati senised vene ametnikud eestlastega ja asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel. Kõik see tekitas uusi hõõrdumisi Petrogradi ja Tallina vahel. Samuti kujunesid pingeallikateks rahvusväeosade loomine ja revolutsioonilise nõukogu tegevuse piiramine kubermangu juhtimise koondamisega valitsusametnike kätesse. Juuli algul esmakordselt toimunud Maapäeval valiti täidesaatvaks organiks Maavalitsus , mille etteotsa asus Jaan Raamot.
Septembri lõpupäevil jõudsid Saksa väed Eesti pinnale, mis kasvatas enamlaste kasvavat populaarsust veelgi. Sakslaste sõjaline edu tõstatas ka Eesti iseseisvumise küsimuse. Sakslaste okupatsioonioht aina kasvas ja enam ei olnud venelastelt ka abi oodata.
Iseseisvuse väljakuulutamine
1917. aasta oktoobris moodustasid enamlased Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis saatis oma komissarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse ning linnatänavatel asusid patrullima Punakaardi salgad. Saanud teate riigipöörde õnnestumisest Petrogradis alustati riigivõimu tegelikku ülevõtmist. Võimu võtsid üle ebademokraatlikult valitud töörahva saadikute nõukogud. Kujunes ühepartei süsteem ning kärbiti kodanikuõiguseid. Samuti algatati suured majandusreformid, millega riigistati pangad ja suurettevõtted, maa kuulutati riigi omandiks ning mõisatest moodustati suurmajandid.
Maanõukogu otsustas 1917. aasta novembris, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle kokkuastumiseni on ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Maanõukogu, kelle korraldused ainsana on Eestis kehtivad. 1918. aastal astuti selle saavutamiseks esimesed sammud, nimelt hakati otsima toetust Lääne-Euroopa riikidelt. 18. veebruaril alustas Saksa armee üldpealetungi, mille tulemusena moodustati Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Konik, K. Päts ja J. Vilms. Lisaks koostati Iseseisvusmanifest, millest nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Enamlased põgenesid Eestist, ning korra pidamine pealinnas läks Omakaitse kätte, mis oli salaja loodud vabatahtlikest koosnev organisatsioon . 24. veebruaril moodustati Eesti Vabariigi Ajutine valitsus. Samal ajal loeti esimest korda ette Iseseisvusmanifest ning Iseseisev Eesti Vabariik oligi sündinud.
Vabadussõda
1918. aastal hakkas Punaarmee oma vägesid koondama Eesti piiridele Narva ja Pihkva ruumi. Eesmärgiks sai Nõukogude Venemaa endiste piiride taastamine. Punaarmee põhijõu moodustasid vene ja läti väeosad, samuti ka sakslaste eest Venemaale pagenud enamlased. Punaarmeelaste vastas seisid kodumaale pöördumiseks valmistuvad Saksa väed ja Eesti Kaitseliit.
Punaarmee esimene rünnak 22. novembril Narvale löödi sakslaste poolt tagasi. Paar päeva hiljem loovutasid sakslased Pihkva. Eesti valitsus saatis Narva alla kõik saadalolevad sõjalised jõud ning 28. novembril 1918. aastal algaski Eesti Vabadussõda.
Pärast Narva langemist Punaarmee kätte jätkus nende kiire edasitung 1918. aastal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Eesti linnad, kuni uue aasta alguseks oli rinne jõudnud Tallinnale ähvardavalt lähedale. Ebaedu põhjusteks olid vastase suur ülekaal nii sõdurite kui relvastuse osas, samuti inimeste tüdimus sõjast ja ebakindlus võidelda nii suure riigi, nagu Venemaa, vastu.
Aastavahetusel hakkas olukord muutuma . Punavägede edasitung aeglustus ning eestlased said hakata teostama edukaid vasturünnakuid. Eriti silmapaistvalt tegutsesid Tallinn-Narva raudteel soomusrongid ja J. Pitka juhitud meredessandid. Mobiliseeritute kõrvale hakati moodustama vabatahtlike väeosi, mis andsid vasturünnakuteks veelgi indu juurde. Kui siiani oli iga väeosa ülem tegutsenud oma äranägemise järgi, siis nüüd allutati nad sõjavägede ülemjuhatajale, kelleks määrati Johan Laidoner. Paranes sõjaväeline varustus ja kasvas võitlusmoraal.
6. jaanuaril 1919. aastal algas Eesti vägede vastupealetung . Vabastati Narva ja Tartu, hiljem veel Valga, Võru ja Petseri. Eesti pind oli Vene vägedest puhas. Punaarmee asus aga uuesti pealetungile ja seda suuremate vägedega kui esialgu. Vastseliina- Orava ja Rõuge- Haanja all murti Punaarmee rünnakuhoog.
Esmatähtsaks sai Eesti majandusliku olukorra tervendamine. Paluti abi välisriikidelt, kes seda ka osutasid. Väikeseks tagasilöögiks sai Saaremaa mäss, kuid see suruti maha. Kutsuti kokku Asutav Kogu, mis lahendaks lõplikult Eesti tulevikuga seotud küsimused. Esimese Eesti parlamendi valimised leidsid aset 1919. aastal aprillis . Asutava Kogu esimeheks sai sotsialist August Rei.
1919. aasta mais alustasid Eesti väed suurpealetungi. 23. juunil saavutati suur võit Võnnu all, mida tähistatakse ka tänapäeval Võidupühana. Suveks hakati juba mõtlema rahu saavutamisega kahe osapoole vahel. Kummagi osapoole sõdurid ei tahtnud enam teineteist rünnata. Viimased rünnakud Narvale leidsid aset 1919. aasta viimastel päevadel, kuid ka need nurjusid – algasid Tartu rahuläbirääkimised, mida juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska. 31. detsembril kirjutati alla vaherahulepingule. Rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veenbruril. See lõpetas 402 päeva ja 3600 eestlase inimelu nõudnud sõja, mille täieliku võidu saavutas Eesti.
5