Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
Keskmise riigi periood (2263-1710 a eKr) - rõivad on linased, puuvillased või siidist - laiad kaelaehted Mehed schenti Naised ringselt kootud või ribast õmmeldud toruks kleit, käis hästi tihedalt ümber keha ja lõppes rindade all. 1710. a eKr Uue riigi periood (1710-1090 a eKr) Rõivastus kahekordne-all puusapõll, peal läbipaistev õlakatte; kalasiris; kangas muutus peenemaks; klassi erinevus, plisee Uue riigi periood Ehted suured ehiskraed, wedjatisilm, lootoseõis, skarabeus, kobra sümbol Kosmeetika silmade rõhutamine mustaga, värviti küüsi, põsku, huuli, kasutati parfüümi, Soengud ja peakatted patsed, juuksepikendused, tripardid parukad, mütsid, kiivrid Jalanõud käisid palja jalu või sandaalidega
inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele Tuntumateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot RIIETUS Renessansi edenedes muutusid kangad ühe uhkemateks ja ekstravagantsemateks - lina, vill, brokaat, siid, samet, karusnahad Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite'i, tafti ja sametit Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad - hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, sifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits Tudorite suur mõju Lääne-Euroopa moele - Henry VIII ja Elizabeth I Puhvis varrukad ja õlajoon Mõjutused keskaja rõivastusest
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
.............. 18 Lisad..................................................................................................................................... 19 2 Sissejuhatus 19. sajandi naisterõivastus oli väga muutuv. Vahetusid aastad, valitsejad, vahetus ka rõiva mood. Laiad kleidid läksid kitsamaks, pikemad lühemaks. Kellele karusnahk, kellele siid. 3 Rõivatööstus Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi
Nad püüdsid igati saavutada heledat nahavärvust. Juuksed olid loomulikult tumedad ja neidki püüti pleegitada Kreeklaste arusaama järgi pidi inimese hingeline ilu olema kooskõlas välise iluga, harmoonilise kehaga. Selle saavutamiseks tuli hoolitseda oma keha eest, mida õpetasid nn kosmeedid Kudumiskunsti pidid oskama kõik naised. Kõikide pealmiste rõivaste jaoks kasutati villast, alumiste ja koduste riiete jaoks linast riiet Linane riie oli pleegitatud, villane tavaliselt värvitud. Peale sissekootud ornamendi osati tekstiili kaunistada nii tikkimise kui trükkimise abil RIIETUS NAISED 700 - 168 eKr Kandsid lihtsaid kehakatteid, milleks oli enamasti nelinurkne kangatükk. Õmblustööd polnud peaaegu üldse, sest rüü vajas vaid mähkimist ja drapeerimist. Viisi, kuidas kangas endale ümber seada ja voltida, määras traditsioon
Senisest enam hinnati rõivaste mugavust. Jäigad kroogitud kraed asendusid pehmete pitskaelustega ning pikapeale kadusid meeste pükstemoest polsterdused. 17. sajandi mood hakkas väljendama kandja isiksust ning rätsepad arvestasid oma töös kandja soove. Louis XIV õukonda tungis barokkstiil. Uue stiili nimeks sai suite. Vastupidiselt 16. sajandi kombele rõivatükke omavahel juhuslikult kokku panna, valmistati kaks või enam esemeid samast kangast ja kanti komplektina. 17.sajandi lõpp tõi kaasa meeste ja naiste rõivastiilide lahknemise. Keskis esile ka erinev mood suvel ja talvel. Talvel kanti paksemaid kangaid ja õhemad kangad jäeti soojemateks aegadeks. Esile keskisid ka moeloojad. Seni oli naisterõivaid tehtud meesrätsepate poolt või kodudes. Nüüd loodi kuninga soosingul naisterätsepate gild, kuhu ihkasid tööle saada paljud. 3.2.Kangad Pitsiga ehiti 17
.....................4 1.2 Naiste riietus..............................................................................................................................6 1.3 Laste riietus................................................................................................................................6 1.4 Jalanõud.....................................................................................................................................7 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng..........................................................................................................7 1.5.1 Sõja jalanõu........................................................................................................................7 2. Ajalugu.............................................................................................................................................9 Kokkuvõte..................................................................................
Hiljem kasutati ka hõbedast ja kuldset. Lauvärv erines toonilt alati kontuurist ja seda kasutati ka alalaul. Kontuurid silmade ümber tõmmati musta galeniidi ehk heleda tinaga. Ripsmeid tumendati tinasulfiidiga. Silmameigi esmane ülesanne oligi silmi kaitsta kuna silmapõletikesse haigestumine oli väga sage. Silmakontuuril usuti olevat jumalate ja inimeste pilku tugevdav toime. Värvivaid pulbreid tavatseti segada vee, rasva või õliga ning neid kanti näole näppude abil. Aplikaatorpulgad avastati alles 4000 aastat tagasi. Kuna egiptlaste make-up sisaldas seatina ja oli oma olemuselt tänapäeva mõistes mürgine, siis paljud kaasaja teadlased eitasid siiani selle kasulikkust organismile. Silmavärve kanti ka templikujudele, et need võiksid näha. Huuled Väga popuularne oli pealekantav punane huulevärv, mida saadi rasvadest, mis tooniti elavhõbesulfiidiga kinaver- või karmiinpunaseks või ookervärvidega ookerpunaseks
Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost
Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja brokaadist, neid kasutati kogu Euroopas. Levinud olid ka sinine ja purpurne kalev, õhukesed kitsevillased kangad, trükitud puuvillased ja linased kangad. Eriti moodsad olid pitsid, need võisid olla valged, mustad, hõbedased või kuldsed. Kõige levinumad olid nõelpitsid. Rohkesti kasutati ka mustrilisi ja helkivaid atlasslinte. 3
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana-Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral.
Soengud meenutasid pühade loomade välimust. Kasutati loomade villa, nahka, hambaid, sulgi. Naiste soenguid kaunistati lillede, lintide ja sulgedega. VANA-AEG Muistne Egiptus Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Peamine soengu atribuut oli parukas millel oli ka peakatte roll. Paruka vorm, materjal ja mõõtmed näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest. 1 Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e
asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud.Varrukad olid nüüd küünarnukini. 18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale. Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon. Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas kroogitud seelik
valgest raske villase riide tükist, mida oli tülikas seljas kanda. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised, nemad pidid lisaks kandma avalikes paikades Rooma matrooni rõivaeset stola´t, ilmekat mantlit, mis kattis nende keha üleni Toas kandsid roomlased kannata kingi (socci), õues nahast sandaale (soleae). Tänaval kanti jalas kinniseid nahkkingi (callei). Kes tuli Rooma lõbureisile, võis eirata ametlikku rõivastumistava ja olla riides nagu kõik reisijad: kanda lihtsat tuunikat, mis ulatus põlvedeni, ja selle peal kapuutsiga mantlit (paenula). Kui ilm oli soe, siis kaitsti end päikese eest laiaäärelise mütsiga Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva oli kootud lai purpurivärviline vööt (laticlavium), jalas kandsid nad punaseid pükse (calceus senatorius)
õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just. Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti
**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
Mood ja kõik sellega kaasaskäiv on inimesi paelunud juba aegade algusest saati. Kuidas olla ilus ning moekas on oluline olnud alati nii meeste, kui ka naiste jaoks. Alljärgnevas uurimuses püüangi vastust leida küsimusele, mida on teinud inimesed selleks, et olla ilusad. Naiste riietus: Naiste rõivastusse tõi 17. sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks oli dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Jäik hispaania krae oli sellest ajast peale minevik. Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale, mõnikord kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöö
Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Impeeriumi ajal muutus oluliseks isikukultus ning hakati järgima keiserliku perekonna rikkalikku ja dekadentlikku stiili. Juuksed: lokkis juuksed. soengud rikkalikud, kihilised, lainelised, palmitsemine, parukad (maal elavate orjade omad). Ka meestel olid pikad juuksed. Kaunistati diaaridega, vääriskividega, peapaeltega, ripatsitega. 3.Muistne Egiptus Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli selle ajastul aukohal. Riietus, soeng, habe, peaehe olid seisuse ja auastme tunnuseks. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Parukate (inimjuustes, lambavillast) ja juuste seadmine oli orjade tööks. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga. Moodsateks juuksevärvideks olid must, tumepruun, punane ja neid värviti basmaga. (pildil kujutatud Egiptuse printsess) 4
Keskaja riietus Referaat 10.klass Juhendaja 20.03.2013 1. Mood. Keskaegne mood muutus väga aeglaselt. Riided olid hinnalised ja neid pärandati põlvest põlve. Tütar võis kanda ema riideid ilma, et teda vanamoodsaks oleks peetud. Moeajaloolaste arvates kujunes rahvuslik moestiil välja just keskajal, mil hakati oma maitse järgi suunama tähelepanu sellistele üksikasjadele nagu riiete värv, kangas ja aksessuaarid. Kuni 14. sajandini oli nii meeste kui naiste riietuses märgata silmnähtavaid sarnasusi. Eelmisele perioodile iseloomulik lendlev ja vaba joon asendus raskelt alla langevate voltidega. Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
napid, teatud reservatsioonidega võib aga tõmmata paralleele lähinaabrite arheoloogilise ja kunstiajaloolise materjaliga. 12. sajandi mehed kandsid veel väga rohkesti ehteid, 13. sajandi matustes on aga meeste haudades ehteid suhteliselt vähe. Võimalik, et neid polnud lihtsalt enam kombeks hauda kaasa panna. Vast kõige silmatorkavam osa mehe rõivastuses oli pronks- või hõbenaastudega ilustatud nahkvöö. Naastudega vöö ühes otsas oli pannal, teine ots hargnes aga enamasti kaheks, millest üks haru oli lihtne nahkrihm, mis tõmmati läbi pandla. Teine haru, mis lõppes rihmakeelega, oli pealistatud naastudega ning jäi vabalt rippu. Mitmel pool vöö küljes võis rippuda veel täiendavaid ilunaaste. Nahkvöö külge kinnitati noatupp, mille servad olid sageli pronksiga ääristatud. Nii naiste kui ka meeste puhul tuleb arvestada, et ilmselt olid erinevad eri-
tselluliit. Üks koledamaid sünnitisi oli kihilinemood, mis võeti omaks koos laiade särkkleitide smock´idega. Triooli talupojaseelik koos kohmaka meremehejaki-taolise rõivaesemega ning lontis saabastega olid kohutavalt tülikad kanda. Kümnendi lõpus tuli diskostiil, mille lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leopardid, tibatillukese looriga Hollywoodi kübarad, ning nahk püksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad (läbipaistvad kui ka ihuvärvi) seksikad rõivad saanud võidu laia lohvaka stiili üle. PUNK sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena. Selle stiili juurde käisid provotseerivad T-särgid ja ämblikmehemustriga mohäärsviitrid. Kobakate saabaste, kettide ja neetidega nahkjakkide juurde käisid ainsa võimaliku
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
sõdurimantlina. Roomale palju tavalisemaks ning tüüpilisemaks muutus aga pikendatud tebenna, mida roomlased kutsusid toogaks. Selle pikendatud tebenna klassikalist lihtsalt vormi näeme Oraatori pronkskuju puhul, mis pärineb I sajandist e.m.a. Seitsmendal sajandil eKr sarnasesid meeste riided väga kreeka arhailise perioodi meeste riietele. Mehed kandsid arhailisel ajal ühte sorti rüüd, mis oli eest sõlmitud. Hiljem andis see teed tuunikale, mis oli üle pea käiv, ja mida tavaliselt kanti värvilise õlgadel käiva peleriiniga. Peleriin oli tavaliselt lai, lahtine ja rikkalikult tikitud ja sai rahvuslikuks riietuseks Etuurias ning oli eelkäijaks Rooma toogale. Naistel muutus aja jooksul tavaks kanda alusrõivastusena vabalt kukkuvat linast tuunikat. Ülal koosnes see kahest osast, mis õla kohal ühendati; käised võisid olemas olla, kuid polnud tingimata nõutavad. Tuunika peale, mis oli sageli rikkalikult volte täis ja vööga kokku tõmmatud, visati
varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14
varukateta. Neid kaunistati karusnahaga. Külmemal ajal oli pealisrõivaks keep. Need old kas üle pea aetavad või eest lahti käivad keebid. Keepe sai mitmet moodi kinnitada, kõige lihtsamad võimalused neist olid paelseosed,rõivanõelad või pandlad. Lihtrahva seas oli väga populaarne lihtne kapuutsiga keep ilma kaunistuste ja eheteta. Põhiliseks materjaliks rõivaste valmistamisel olid linane ja villane riie. Aadlike ja linnlaste rõivad valmistati kvaliteetsemast ja peenekoelisematest kangastest. Mida jämedakoelisemat kangast kasutati rõivaste õmblemiseks, seda madalamal positsioonil rõiva kandja oli. Siidist ja puuvillakangast kehakatteid said endale lubada vaid väga jõukad aadlikud ja linnlased. Jõukamad kodanikud kaunistasid oma rõivad tihti ka soobli, hermeliini ja piibrinahkadega. Rõiva kinnitus vahendid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
