Rõivad ja peakatted keskajal (1)

13.sajandi alguses muutus rõiva mood. Kleidid olid läbilõigatava pihaga, mis rõhutasid piha joont. Meeste särgid olid lühemad ja varukad kitsamad. Jalad kaeti sääristega mis olid pikad ja puusadeni ulatuvad. Need õmmeldi kahest riidetükist kokku ja kinnitati vööle.
14. sajandil muutusid kleidid alt laiemaks ja meeste rõivad veelgi kitsamaks. Hakati kandama liibuvaid pükse ning lühikeste hõlmadega kuubesid. Sajandi lõpus muutus trendikaks kanda väga pikkade käistega rüüd. Meeste kuued muutusid veelgi lühemaks ning mehed hakkasid kandama sukkpükse. Väga tavaliseks muutus ka see, et jõukamad prouad kandsid korraga mitut kleiti. Alumised kleidid olid pikkade ja kitsaste varukatega ning pealmiseid kledid lühemate varrukatega või hoopis ilma varukateta. Neid kaunistati karusnahaga. Külmemal ajal oli pealisrõivaks keep . Need old kas üle pea aetavad või eest lahti käivad keebid. Keepe sai mitmet moodi kinnitada, kõige lihtsamad võimalused neist olid paelseosed,rõivanõelad või pandlad. Lihtrahva seas oli väga populaarne lihtne kapuutsiga keep ilma kaunistuste ja eheteta.
Põhiliseks materjaliks rõivaste valmistamisel olid linane ja villane riie . Aadlike ja linnlaste rõivad valmistati kvaliteetsemast ja peenekoelisematest kangastest. Mida jämedakoelisemat kangast kasutati rõivaste õmblemiseks, seda madalamal positsioonil rõiva kandja oli. Siidist ja puuvillakangast kehakatteid said endale lubada vaid väga jõukad aadlikud ja linnlased. Jõukamad kodanikud kaunistasid oma rõivad tihti ka soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega. Rõiva kinnitus vahendid peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust ühiskonnas.
Kõrgemast seisusest kodanikud ja linnlased armastasid kanda väga värvikirevaid rõivaid. See väljendas ka inimeste rahalist seisu ja vara väärtust. Rõiva värvivalikutel arvestati värvidele vastava sümboolikaga.
Punane väljendas armurõõmu ja võitlusvalmidust.
Sinine tähendas truudust.
Kollane oli õnneliku armastuse värv.
Roheline väljendas iseseisvust.
Valge tähendas süütust.
Must oli kurbuse ja vagaduse värv.
Lihtrahvale jäi mitme sajandi vältel võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtutega värvitud kangestest õmmeldud rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis paremale järjele jõudmist, lihtrahva seas.
Peakatted olid kõige rohkem moevooludest mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad. Meeste ja naiste pead oli ka kodus kaetud. Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla vaid neiud, kes ehtisid oma juukseid kõiksuguste pärlite, kuldsete niitide ja pärgadega vastavalt oma sotsiaalsele seisusele. Naised põimisid oma juuksed vastavalt moejoonele, sets palmikud olid alustoeks peakatetele. Laste ja lihtrahva peamiseks peakatteks oli beebimütsile sarnanev coif. Levinud olid ka tagasipööratava servaga kapuuts naiste seas ja pööratud servaga müts meeste seas.