tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
Kanti ka kaelaavast kroogitud poolringikujulist keepi. Samuti kanti pelicon'i ja surcoat'i, millel võisid varrukad olla eest nööbitavad RIIETUS NAISED - HILIS GOOTIKA Kleite hakati vööjoonelt läbi lõikama, tekkis uus varrukalõige. 14. saj. tekkis ihupesu, Inglismaal korsett. Rõiva siluett muutus 15. saj. Vööjoon tõusis rinna alla, seda toonitas lai vöö. Pihaosal oli sügav kolmnurkne dekoltee, mis ulatus vööni, kleidil oli sallkrae. Rind oli kaetud tikitud salliga. Seelik oli lai ja drapeeritud, eest lühem, taga slepp. Slepi pikkus muutus nii suureks, et naine ei jõudnud seda ise kanda, tekkisid slepikandjad - paazid. Eest paistis kõndimisel kleidi alt aluskleit. Sellise kleidiga omandas naise figuur S - kujulise painde - sind ja kõht ees. Paine saavutamiseks kanti korsetti või lamedaid patju kõhul. Pihaosa ja seeliku pikkuste suhe oli 1:5. Ülerõivana kandsid ka naised houppelandi. See oli valmistatu paksudest tihedatest kangastest -
Keskmise riigi periood (2263-1710 a eKr) - rõivad on linased, puuvillased või siidist - laiad kaelaehted Mehed schenti Naised ringselt kootud või ribast õmmeldud toruks kleit, käis hästi tihedalt ümber keha ja lõppes rindade all. 1710. a eKr Uue riigi periood (1710-1090 a eKr) Rõivastus kahekordne-all puusapõll, peal läbipaistev õlakatte; kalasiris; kangas muutus peenemaks; klassi erinevus, plisee Uue riigi periood Ehted suured ehiskraed, wedjatisilm, lootoseõis, skarabeus, kobra sümbol Kosmeetika silmade rõhutamine mustaga, värviti küüsi, põsku, huuli, kasutati parfüümi, Soengud ja peakatted patsed, juuksepikendused, tripardid parukad, mütsid, kiivrid Jalanõud käisid palja jalu või sandaalidega
hoidmiseks, lauana, iste- ning magamiskohana. Sageli kaasavarakas antud Kirstiste CASSAPANCA- kirstu edasiarendus, lisandusid selja- ja ka etoed. Renessanssmo obel oli raske ja massiivne, kaunistatud nagu va lisarhitektuurgi: sambad, pilastrid, karniisid, nikerdatud ornament ja figuurid. Ru tm ja korrapa ra SGABELLO nikerdatud seljatoe ja sileda istmega renessanss puittool. Kolme- vo i neljajalgne vo i nikerdatud esi-ja tagapaneelidega. Levinud eriti 16.saj.Itaalias. Tu up sa ilis Euroopa provintsides kaua DANTE TOOL Itaalias kasutusel olnud klapptool, millel ka etugedeks sujuvalt u leminevad x-kujulised jalad. Istmeosa on harilikult nahast vo i riidest PANCHETTO lihtne itaalia renessansiaegne kolme harkjalaga talupojatool, vormilt veidi sarnane elegantsele sgabellole RUUMIKUJUNUS JA MÖÖBEL 15.-16.sajandist Prantsuse mo obli o itsengu algus Efektsed, rasked nikerdustega kapid ( DRESSER, ARMOIRE) Lauad Baldahhiinvoodi 16
freskodelt, kuna niiske ja sooja kliima tõttu pole ühtegi rõivaeset säilinud. Arvatakse, et minoslased olid pikad ja saledad. On märke, et mõiste ,,lõige" on pärit just Kreetalt, sest minoslaste rõivad järgisid juba kehavorme, samal ajal kui teised kultuurid kandsid mähitud või volditud rõivaid. Minoslastele omistatakse ka peakatete kasutuselevõtt. Ühel varase Kreeta kujukesel 2000. a e.Kr on mitmejärguline volangidega seelik, mis on pingutatud puust, kõrkjatest või metallist võrudele esimene karkassiga seelik. Pihikuosa moodustus tugevasti kokku tõmmatud jäigast rätikust, mis toetas rindu altpoolt, aga jättis need katmata, rätikust moodustus ümber kaela kõrge krae. Rüü juurde kanti teravatipulist peakatet. Minose rõivastus saavutas haripunkti 1700-1500. a e Kr. Garderoobi põhilised koostisosad olid: keep, põll, pihikud, püksseelikud, suur hulk erinevaid kübaraid.
Kaks erinevat siluetti: S-kujuline: rind ees, istmik taga ja alates ~1790. a antiikstiilis rõivastus. S-kujuline siluett. Pihaosa lühenes, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava nurgaga, väga liibuv, vöökoht sale, rinnaosa kumer, kuni lõuani "täispuhutud". Kaelas kohevalt seotud sall või saboo. Varrukad pikad ja kitsad. Seeliku tagumisel osal rohkem volte, seda hoidis ülal nn. istmikupolster. Seelik tihti slepiga. Revolutsiooni ajal siluett lihtsustus, istmepolster ja "täispuhutud" pihaosa kadusid, sall asendus õlarätiga. Seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti lühike caraco jakk. Materjalid ühevärvilised ja siledad. Kanti mehelikumaid rõivaid redingotmantel, frakitaolised jakid, lisandiks jalutuskepp. Soengud ja peakatted. Rikaste soengud kogukad sajandi lõpuni. Kohevad vabalt langevad lokid. Kübarad suured, laia servaga, rikkalikult kaunistatud.
Nad püüdsid igati saavutada heledat nahavärvust. Juuksed olid loomulikult tumedad ja neidki püüti pleegitada Kreeklaste arusaama järgi pidi inimese hingeline ilu olema kooskõlas välise iluga, harmoonilise kehaga. Selle saavutamiseks tuli hoolitseda oma keha eest, mida õpetasid nn kosmeedid Kudumiskunsti pidid oskama kõik naised. Kõikide pealmiste rõivaste jaoks kasutati villast, alumiste ja koduste riiete jaoks linast riiet Linane riie oli pleegitatud, villane tavaliselt värvitud. Peale sissekootud ornamendi osati tekstiili kaunistada nii tikkimise kui trükkimise abil RIIETUS NAISED 700 - 168 eKr Kandsid lihtsaid kehakatteid, milleks oli enamasti nelinurkne kangatükk. Õmblustööd polnud peaaegu üldse, sest rüü vajas vaid mähkimist ja drapeerimist. Viisi, kuidas kangas endale ümber seada ja voltida, määras traditsioon
kuninga soosingul naisterätsepate gild, kuhu ihkasid tööle saada paljud. 3.2.Kangad Pitsiga ehiti 17.sajandil peale meeste rõivaste ka tanusid, kleidikesi ja põllesid ning ääristati naiste kraesid. Euroopa tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa, kus toodeti peenet siidpitsi, metallpitsi ning kuld- ja hõbepitsi. Muidugi jätkus pitsitootmine ka teistesse Euroopa riikidesse. Itaalia kunagised nõutud pitsid jäid moest maha ning Itaalia hakkas lõpuks ise pitse tootma. Kangas sai omaette väärtuseks. Vahel hakati kangasse tegema väikeseid sisselõikeid ning kautati helmeid, mis tõstsid kanga struktuuri, mitte ei kandnud kaunistuste rolli. 17. sajandi alguses olid meelismaerjalideks pits, atlass ja samet, kuid keskklass ja alamklass kandsid pigem linast ja villast. Meeste rõivastel kasutati sageli Hispaania ehisnahka. -6- Sajandi lõpuaastatel pitsi populaarsus vähenes ning India musliin tegi võidekäigu
Parukaid niisutati ohtralt mitmesuguste õlide ja essentsidega. Hilisemal ajal kandsid isegi talunaised põllul töötades parukaid. Meeste juuksed Meestel tuli juuksed lühikeseks lõigata, kuna kõrvad pidid nähtaval olema. Sarnane juuksestiil kestis niikaua kuni juuksed vanadusest hõrenema hakkasid. Üldiselt võib öelda, et meestele kehtisid kindlad reeglid isegi juustestiili kohta. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja punutud. Naiste juuksed Naistel oli soeng natukene vabam ja unikaalsem. Naise seas oli populaarne juukseid pea ligi hoida. Juuksed olid lokkis loomulikul või siis keemilisel viisil. Vana Riigi ajal naistele meeldisid lühikene lõige, umbes kuni kõrvadeni. Laste juuksed Lastele olid omad reeglid, mis kehtisid juuste kohta. Tavaliselt pügati lastel pea paljaks või lõigati lühikeseks väljaarvatud ühte juuksesalku, mis kammiti vasakule poole pead. Salgust tehti s-kujuline lokk, ning see sümboliseeris lapse noorust
.....................4 1.2 Naiste riietus..............................................................................................................................6 1.3 Laste riietus................................................................................................................................6 1.4 Jalanõud.....................................................................................................................................7 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng..........................................................................................................7 1.5.1 Sõja jalanõu........................................................................................................................7 2. Ajalugu.............................................................................................................................................9 Kokkuvõte..................................................................................
KESKAEG 5 - 16. sajand ISELOOMUSTUS Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast Varakeskaeg (5.11. sajand) Kõrgkeskaeg (11. sajand 13. sajandi lõpp) Hiliskeskaeg (14. sajand 16. sajandi algus) ISELOOMUSTUS Varasel keskajal eristusid selgepiiriliselt kolm seisust: 1. Vaimulikud inimesed, kes palvetasid 2. Rüütlid inimesed, kes sõdisid 3. Talupojad inimesed, kes kündsid Ristisõdade käigus õpitakse tundma noorte islamiriikide kultuuri ja tuuakse Euroopasse araabia numbrid, nööbid ja teadmisi meditsiinist RIIETUS Keskajal olenes ro ivastus kandja seisusest, elukutsest ja moest. Mood muutus va ga aeglaselt Varasemale keskajale on omane pikk sirgelõikeline särk Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumi
Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost
saj. keskpaigani. Põhjuseks oli see, et oma eluajal keelas kuninganna Elisabeth kõigil teistel kanda endaga sarnaseid rõivaid. Seetõttu levis prantsusepärane mood Inglismaal alles pärast kuninganna surma. Moes oli lopsakate kehavormidega suur naine. Arvatakse, et selline mood oli tingitud viljakuseihalusest sõja ajal, mil palju mehi sai surma. Prantsusmaal kanti eraldi seelikut ja pihikut või seelikut ja kleiti. Need olid sageli tehtud ühest materjalist. Avar seelik oli kroogitud või volditud vööpaela külge ja oli tihti tagant veidi pikem. Üksteise peal kanti mitut seelikut. Et seelik oleks võimalikult kahar, kanti puusade ümber lopsakat puusapatja. Seeliku peal kanti puusadeni ulatuvat pihikut või maani ulatuvat kleiti. Mõlemad olid eest lahti käivad. Pihiku või kleidi eesääred olid kinnitatud eraldi detaili esitüki (rinnalapi) külge. Esitükk võis olla kinnitatud korseti külge või olla täiesti eraldi detail.
Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral. Lacerna kreeklaste chalamisiga sarnane keep. Dalamaatika on varrukatega T-kujuline tuunika. 1.2 Naiste riietus Naised kandsid samuti tuunikat mida aga naistel nimetati stola, mis oli pikkem, kui meeste tuunika.
Soengud meenutasid pühade loomade välimust. Kasutati loomade villa, nahka, hambaid, sulgi. Naiste soenguid kaunistati lillede, lintide ja sulgedega. VANA-AEG Muistne Egiptus Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Peamine soengu atribuut oli parukas millel oli ka peakatte roll. Paruka vorm, materjal ja mõõtmed näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest. 1 Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e
Eesti Kunsti Akadeemia Avatud Akadeemia Kostüümiajalugu 15 sajand ehk vararenessansi rõivastus Juhendaja: Ene Lamp Koostas: Kairi Katmann Moestilistika I Tallinn 2009 1 Renessaansi ajalugu Rohkete sõdadega keskajale järgnes luksuslik, kultuuriliselt õitsev renessaans ehk taassünd. Teadlaste arvates lõppes keskaeg 14 sajandi lõpus. Renessaansi sündi ja kohta peetakse 14 sajandi lõppu 15 sajand algust Firenzest Itaalias ja levis hiljem üle kogu Euroopa. Renessaansi hiilge aeg saabus 15 sajandi lõpus ja kehtis 16 sajandi lõpuni. Suurimaks mõjutajaks renessaansi ajal oli Itaalia. Selle maa kunsti, arhitektuuri ja moeideaalid võeti mujal heameelega vastu. Aga kõige tegusamaeks kohtadeks jäid ikka Flandria, Kesk ja Põhja Itaalia rikkamad linnri
sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale. Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon. Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas kroogitud seelik. Vabariiki pooldavate naiste rõivastuseks sai valge kleit, sügavsinine redingotjakk ning punase- valgetriibuline krae. Rojalistid riietusid seevastu musta. 8 9 10 11 Meeste riietus: 17.sajandi alguses oli meestemood mõõdukas. Louis XIV tõi kaasa priiskava meestemoe.Mehed kandsid brokaadist ja kallitest siidkangastest meistriteoseid, mida ehtisid kuld ja hõbetikandid. Kuue küljes võis olla kuni 300 lehvi. Rõivaste eest maksti hiigelhindu.
RIIETUS Keisririigi ajal hakkasid paljud tänaval käima üksnes tuunika väel. Selline kommete langus ja häbi kutsus esile aristokraatide rahulolematuse. Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla vaid toogas Pükse ja sukki roomlased ei tundnud, kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid germaanlaste eeskujul kandma - külm tegi roomlastele liiga. Kuna riietuses oli tegumood ühesuguselt lihtne, siis näitas kandja seisundit materjali hind Tavaliselt valmistati riided villast. Villane riie imas hästi niiskust ja hoidis külmetamise eest. 1. sajandil ilmus kallis hiina siid. Kõige luksuslikum riietusese oli ülikallis purpurmantel. Jalas kanti sandaale, tänaval ka kingi ja saapaid. Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt kinni seotud. Idamaa siid ja puuvillane riie muutsid Rooma naiste riietuse kirevamaks ja kergemaks kui meeste oma TOOGA STOOLA PAENULA SANDAALID JUUKSED NAISED Alguses järgiti Kreeka naiste sümmeetrilisi soengustiile
**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
Keskaja riietus Referaat 10.klass Juhendaja 20.03.2013 1. Mood. Keskaegne mood muutus väga aeglaselt. Riided olid hinnalised ja neid pärandati põlvest põlve. Tütar võis kanda ema riideid ilma, et teda vanamoodsaks oleks peetud. Moeajaloolaste arvates kujunes rahvuslik moestiil välja just keskajal, mil hakati oma maitse järgi suunama tähelepanu sellistele üksikasjadele nagu riiete värv, kangas ja aksessuaarid. Kuni 14. sajandini oli nii meeste kui naiste riietuses märgata silmnähtavaid sarnasusi. Eelmisele perioodile iseloomulik lendlev ja vaba joon asendus raskelt alla langevate voltidega. Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk
Mood ja kõik sellega kaasaskäiv on inimesi paelunud juba aegade algusest saati. Kuidas olla ilus ning moekas on oluline olnud alati nii meeste, kui ka naiste jaoks. Alljärgnevas uurimuses püüangi vastust leida küsimusele, mida on teinud inimesed selleks, et olla ilusad. Naiste riietus: Naiste rõivastusse tõi 17. sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks oli dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Jäik hispaania krae oli sellest ajast peale minevik. Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale, mõnikord kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöö
Keskaegsed rõivad Referaat 2007 Rõivastus Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju. Rõivad olenesid seisusest, elukutsest, traditsioonidest ja muidugi ka moest. Samas muutus mood väga aeglaselt, nii et tütrel sobis kanda ema rõivaid, ilma et peaks muretsema moest mahajäämise pärast. Feodaalidele tegi meelehärmi linnakodanike (eriti naiste) uhkeldav riietus, mis varjutas aadlimeeste ja nende naiste , tütarde riietust. Feodaalide nõudel anti mitmel pool linnades välja eeskirju, millega keelati kodanikel teatud riidesortide ja tegumoodide kasutamine ning mis määrasid kindlaks lubatud moed ja rõivaste hulga. Sageli oli eeskirjadega määratud, millised kangad ja tegumoed olid seisustele kohased ning üheks raskeimaks karistuseks süüteo korral peeti keeldu kanda oma seisusele vastavaid rõivaid. Eriti suureks eksimuseks peeti katmata ihu näitamist, kuna kirik oli kuulutanud inimkeha patuseks. Aadlikud ja linlased armastas
Impeeriumi ajal muutus oluliseks isikukultus ning hakati järgima keiserliku perekonna rikkalikku ja dekadentlikku stiili. Juuksed: lokkis juuksed. soengud rikkalikud, kihilised, lainelised, palmitsemine, parukad (maal elavate orjade omad). Ka meestel olid pikad juuksed. Kaunistati diaaridega, vääriskividega, peapaeltega, ripatsitega. 3.Muistne Egiptus Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli selle ajastul aukohal. Riietus, soeng, habe, peaehe olid seisuse ja auastme tunnuseks. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Parukate (inimjuustes, lambavillast) ja juuste seadmine oli orjade tööks. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga. Moodsateks juuksevärvideks olid must, tumepruun, punane ja neid värviti basmaga. (pildil kujutatud Egiptuse printsess) 4
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
,,Klass" ,,Koht + aasta" Riietus Rõivad Muinas- Egiptuses õmmeldi tavaliselt linasest. Enamus inimesi kandis jämeda- toimelisemast kangast riideid, kuid väga elegantsed olid noortest linataimedest kootud õhukesed kangad. Et riietesse jääksid kaunid voldid, neid tärgeldati. Mõnikord aga kooti kangasse kaunistuseks valgeid niite. (Vana- Egiptus lk.40) Kehakatte kangas paljastas isiku ühiskondlikku positsiooni. Näiteks vaaraode riie tehti kullaga läbi kootust linasest. Lihtkodaniku kehakate valmistati kargemast materjalist, nahast või taimekiust, näiteks pilliroost. Suurnikele õmmeldi riided lõuendist. Preestrid kandsid teatud tseremooniate puhul leopardinahka. Riided pidid olema kuuma kliima tõttu avarad, kerged ja lihtsakoelised. Meeste ja naiste riietumises suuri erinevusi polnud. Meeste riided lubasid liikuda vabamalt
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
juuksevärv - Colorsilk. Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides, alates kuulsast Klute-soengust, kuni Bonni Tyleri pikkade salkudeni, millega ehtisid end nii mehed kui naised Kihilised soengud erineva pikkusega salkudega nägid välja nagu oleks ühendatud kaks soengut: pealmine juustekiht lühike ja alumised pikad, hiljem venisid need äärmuslikuks "metsinimese" frisuuriks. Ka pikad keskelt lahku kammitud juuksed olid moes, kuid rafineeritum oli pikk kohev soeng. Kosmeetika Meik oli tavaliselt loomulik, sagedamini siiski väga värvikas, tugevasti rõhutatud näojoonte ja väga peenikeste kulmudega. Värvid olid tihti dramaatilised, huuled tulipunased või tumedad, peaaegu mustad. Terve silmakoobas toonitati lauvärviga. 1970ndate lõpul kasutati kulmude all heledamat värvi, terve kümnendi oli ka populaarne huuleläige. Näomaalingud populariseerusid. Pierrot-look- maalitud nägudega modellid pompoonidega klouniriietuses ja tolamütsides.
nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
eredam oli rõivaste materjal ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegemist. Keskaja mood muutus väga aeglaselt kuna riided olid kallid ja neid pärandati põlvest põlve. Kui riideid ei olnud pärandatud tuli valmistada kodus endale ise riided või osta. 3 Keskaja mehed Keskaja meeste põhiriietuseks oli sukad mis olid kinnitatud trippidega vöö külge, sukkpükse alguses õmmeldi aga hiljem neid hakati kooma. Õmmeldud sukkpüksid ei olnud mugavad kuigi neid sai teha eri värvides. Lühemad püksid pideva liikumise tõttu. Linane särk mille peal kanti põlvini ulatuvat kuube. Talupojad ja käsitöölised kandsid ühevärvilisi, neutraalsetest toonidest kodukootud linasest või villasest kandast rõivaid. Aadlikud ja rikkamad mehed kandsid kvaliteetsemaid riideid. Näiteks rikkamatel oli
Gustav Adolfi gümnaasium Muinaseestlaste ühiskond ja eluolu Juhendaja: Õpilane: Tallinn 2008 Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Elatusalad 3. Relvastus 4. Asustus Linnused 5. Suhted lähinaabritega 6. Elu-olu Perekond 7. Riietus ja ehted Ehted Naiste rõivastus Naiste peakatted Põlled Meeste rõivastus Meeste peakatted Laste rõivastus 8. Muinasusund 9. Kokkuvõte Meie ajaarvamise algul elasid juba eesti keele sarnast keelt rääkivad muinaseestlased praegusest laiemal territooriumil ja asustasid ka suurt osa tänasest Lätist. Lätlased omakorda asustasid ka Leedu, Valgevene ja Preisi alasid. Eestlased on harjunud teadmisega, et muistses vabadusvõitluses alistati lätlased ja liivlased kiiresti ja neist said mõõgavendade liitlased eestlaste vastupanu murdmisel, mis teatavasti viidi lõpule 1227. Elatusalad Eestlaste peamiseks elatusalaks oli maaharimine ja karjakasvat
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
sõdurimantlina. Roomale palju tavalisemaks ning tüüpilisemaks muutus aga pikendatud tebenna, mida roomlased kutsusid toogaks. Selle pikendatud tebenna klassikalist lihtsalt vormi näeme Oraatori pronkskuju puhul, mis pärineb I sajandist e.m.a. Seitsmendal sajandil eKr sarnasesid meeste riided väga kreeka arhailise perioodi meeste riietele. Mehed kandsid arhailisel ajal ühte sorti rüüd, mis oli eest sõlmitud. Hiljem andis see teed tuunikale, mis oli üle pea käiv, ja mida tavaliselt kanti värvilise õlgadel käiva peleriiniga. Peleriin oli tavaliselt lai, lahtine ja rikkalikult tikitud ja sai rahvuslikuks riietuseks Etuurias ning oli eelkäijaks Rooma toogale. Naistel muutus aja jooksul tavaks kanda alusrõivastusena vabalt kukkuvat linast tuunikat. Ülal koosnes see kahest osast, mis õla kohal ühendati; käised võisid olemas olla, kuid polnud tingimata nõutavad. Tuunika peale, mis oli sageli rikkalikult volte täis ja vööga kokku tõmmatud, visati
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
