Uudise alused: Allikad (0)

ALLIKAD 
Reporteritöö – töö, mida tehakse ennem loo kirjutamist. Allikad ja info hankimise viisid. 
Inimene, kellel on vajalik info, on allikas. Jaotatakse kolme liiki: füüsilised allikad;  reporter  
ise kui allikas; teised infot omavad inimesed. Ajakirjanik ei saa olla parem kui tema allikad. 
Infot saab hankida mitmeti: 
•  Ajakirjanik saab ise osaleda sündmuses ja nähtu-kuuldu ülesse kirjutada. 
•  Ajakirjanik saab hankida infot  lugedes  kirjalikke materjale. 
•  Ajakirjanik saab küsitleda inimesi, kes osalesid sündmuses jne. 
Ajakirjanik kui allikas 
Üks allikas on lugu kirjutav ajakirjanik ise. Omad teadmised, arvamused, seisukohad, tunded. 
Reporter  on alati parim allikas. Tema saab anda otsest infot ja anda vajalikke detaile, mida 
uudiseks vaja on. Tagab selle, et uudis on täpne, tasakaalustatud ja objektiivne. Tal peavad 
olema  isikuomadused , teadmised ja  valima  uudised vastavalt uudiskriteeriumitele. 
Subjektiivsed valikud on teadvustatud ja ebateadlikud  mõjurid  ja teistpidi arusaamadeks oma 
rollist ning tunneteks ja eelarvamusteks. Uudisajakirjanik peab olema  vahendaja  ja 
kontrollima isennast. 
Ajakirjaniku isikuomadused 
Isikuomadused, mida eeldatakse: 
•  Avatus, tasakaalukus ja erapooletus, et  suuta  vaadata iga uut sündmust värske, 
eelarvamusevaba pilguga. 
•  Uudishimu, uue info otsimise ja  teadasaamise  soov, mis paneb inimese infot otsima. 
•   Kriitilisus  maailma ebakohtade suhtes. 
•  Võime hästi kontakteeruda erinevate inimestega, armastus inimeste ja rahutu elu 
vastu. 
•  Tugev  eetika , mis lubab sõltumatuse demagoogiast ja manipuleerimisest jne. 
•  Hea analüüsivõime ja mälu, faktide seostamine. 
•  Tugev stressitaluvus. 
•  Kiire otsustus- ja mõtlemisvõime, et ajaga toime tulla. 
•  Edevus,  auahnus , soov olla avalikult nähtav. 
Reporteri teadmised ja kogemused 
Reporter ja  valdkond . Reporteri teadmisi saab jagada kaheks. Esiteks, peavad olema 
üldteadmised maailma asjade kohta – elukogemused. Teiseks, reporter töötab kindlas 
valdkonnas ja peavad olema teadmised selle kohta. 
•  Reporter peab tunda oma valdkonda.  
•  Reporter peab tundma oma  allikaid .  
•  Reporter peab saavutama selle, et tema valdkond tunneb teda.  
Peas ja mujal olevad teadmised. Reporterid toetuvad oma mälule. Ei  kirjutata  tihti ülesse asju. 
Iga fakt vajab üleskirjutamist ja üle kontrollimist. Peale materjali otsimise tuleb kasutada 
teadmeteoseid. 
Faktid ja seosed. Uudis vajab ja  toetub  faktidele. Peab teadma protsesse jne. Faktid tuleb 
panna kindlasse skeemi ja neil peab olema tähendus ja neid seostama. 
Tolmuimeja ja uudisekirjutaja. Peab vaatama, kas sündmuses on uudist ja mis seal 
uudisväärtuse  seisukohast   keskne .  Keskendumine  faktidele ja seostele sündmuses.  
Kõhutunne  ja kogemused. Ajakirjanikul on oskus uudiseid leida, mis põhineb teadmisel ja 
kogemusel  ja püsiallikatel. 
Ajakirjanike rollikäsitus. Kirjutamise mõjutajad on ajakirjaniku arusaamad enda rollist.  
Esiteks ühiskonna ootused, mida proovitakse täita, sest see annab loetavuse,  tuntuse  ja au. 
Teiseks on ajakirjanduse traditsiooniline roll ühiskonnas – olla valgustaja, samas ka võimu 
kuritarvitamise vastu võitleja. Viimasel ajal oodatakse, et oleks meelelahutaja.  
Teise ossa kuuluvad juhtide, omanike jne ülemuste arusaamad, millist rolli peavad nende 
alluvad  täitma. 
Kolmanda osa moodustavad ajakirjanike enda arusaamad oma rollist. 
Lisaks ajakirjanik on lai mõiste. Erinevad ametid määravad ära rolli.  
Keskne on: kas olla  neutraalne  vahendaja või mõjutaja. Teisalt saab jagada ka rollid nii, et 
keda ajakirjanik esindab.  
Uudisajakirjanik peab olema vahendaja, kes  surub  oma ego maha ning kirjutab objektiivseid 
uudiseid lähtudes uudisväärtustest jm. 
Tunded,  eelarvamused  ja stereotüübid 
Kui reporter on kõige väärtuslikum allikas, siis eeldatakse, et ta tegutseb loogiliselt, 
ratsionaalselt jne. Tunded, eelarvamused jne mõjutavad ebateadlikult. Need toovad 
probleeme, millest peab olema teadlik ja neid  vältima . 
Reporteril on tunded teatud asjade vastu, mis teda juhivad. Konkreetne inimene võib olla 
ebameeldiv, kellest on raske kirjutada ja tulevad sisse kallutlused. 
Mõjutaja võib olla auahnus.  Kirjutatakse  seda, mida eeldatakse, et „autasu“ saada.  
Võivad olla eelarvamused mõne inimrühma suhtes. Oluline mõjutaja on harjumus. Võib olla 
harjumus ja eiratakse negatiivset infot. Ajakirjanduse oluline roll: olla võimu kriitik. 
Võivad olla stereotüüpsed arusaamad. Võib pimestada ja ei nähta tegelikke omadusi. 
Tunded, eelarvamused ja stereotüübid moodustavad inimeses  keeruka  teadvustamata puntra. 
Et töötada objektiivselt, tasakaalukalt ja  ausalt , peaks reporter olema oma tunnetest jne teadlik 
ning suutma neid vajadusel kontrollida.  
Negatiivsed hoiakud 
•   Uurijad  on näidanud, et eelhoiakud tekitavad inimesed, kes on meist erinevad.  Homod  
jne. 
•  Teise negatiivse hoiaku tekitavad need,kes „elavad meie arvel“. Migrandid, haiged, 
narkomaanid jne. 
•  Kolmanda negatiivse hoiaku tekitavad need, kes „ohutavad meie julgeolekut“. Riigid, 
narkomaanid jne.  
•   Neljanda  rühma moodustavad „head lapsed ja pahad lapsed“. Teatud inimeste suhtes 
tekivad teatud muljed. 
•  Viienda rühma moodustavad naised, eriti karjäärinaised, kes tulevad meeste  aladele . 
Kirjalikud allikad 
Kirjalikud allikad moodustavad väärtuselt reporterile endale järgneva rühma. 
Kirjutava uudise seisukohast saab jagada allikad kaheks: osa on sellised, millest ajakirjanik 
teeb uudise (sisaldavad uusi fakte); ja osa on sellised, mida kasutatakse taustaosa 
kirjutamiseks valmistudes allika kohta info hankimiseks.  Tausta  jaoks kasutatakse kirjalikke 
allikaid enim. 
Kirjalikke allikaid võib jagada ka nii, mis ei ole uudisena kirjutatud, ja sellisteks, mis on juba 
uudisena kirjutatud. Esimene grupp koosneb erinevate asutuste dokumentidest. Teine grupp 
jaguneb kolme põhiliiki: teabeagentuuride lood, pressiteated ja eelnevad samateemalised 
uudised. 
Olulised allikarühmad. Kirjalikke allikaid kasutatakse vähe. Puudub tekstiarhiiv ja 
teabegraafika arhiiv.  
•  Reporter peab oskama kasutada üldteatmeteoseid ning analüüsida oma valdkonna 
spetsiifilisi  tekste . 
•  Reporter peab oskama kasutada arvuti andmebaase. 
•  Reporter peab oskama kasutada teatmeteoseid, mis aitavad leida teed allikateni. 
•  Osata kasutada visuaalseid materjale. 
•  Tunda ja kasutada matemaatikateatmikke, mis aitavad arve kontrollida. 
•  Peab kasutama keelelisi teatmikke. 
•  On olemas ka raamatukogud, kus on inimesed, kes teavad mida ja kust leida. 
Allikate testimine ja kasutamisoskus. Kirjalikud allikad on tavaliselt kontrollitud. Ajakirjanik 
peab kasutama väärtuslikke kirjalikke allikaid ja oskama neid ära kasutada. 
•  Tuleb kasutada värskeid ja usaldusväärseid allikaid, mis on toimetatud. Tavaliselt on 
need trükitud allikad. 
•  Mitu korda kontrollitud  allikates  võib olla vigu. Tuleb uurida vastava allika kohta 
kirjutatud kriitikat ja vigade parandusi. 
•  Väiksemagi  kahtluse  korral tuleb võrrelda mitmeid allikaid. 
•  Kirjalike allikate puhul tuleb vahet teha faktide ja arusaamade vahel.  
•  Et leida ülesse kiiresti asju, tuleks kasutada registreid ja sisukorda. 
•  Kirjalikud allikad sisaldavad vahel salajast infot. Peab teadma, mis on salastatud ja 
mida tohib avaldada. 
Inimallikad 
Inimallikad on vähem usaldatavad kui kirjalikud allikad, sest neil on tavaliselt oma huvid 
kaitsta. On olemas püsiallikad ja ühekordsed allikad. Püsiallikad on tähtsad ja peab teadma, 
kuidas neid leida, testida ja hoida.  
Püsiallikate valimine ja testimine 
•  Püsiallikate valimine. Allikaid tuleb hankida igalt poolt ja võimalikult palju. 
•  Püsiallikaks tuleb valida inimene, kellel on vastavad teadmised, sidemed jne.  
•  Allikad võib jagada kaheks sõltumatuse järgi: vastava valdkonnda kohta infot omavad 
sõltumatud allikad ja vastava valdkonna sündmustega pidevalt seotud inimesed. Suhe 
sündmusesse on erinev: kõrvalolija on neutraalne, osaleja mitte. Ajakirjanik vajab 
mõlemaid. Väärtuslikud on klassikalised sõltumatud allikad.  
•  Hea allikas esindab üldiselt suuremat rühma. 
•  Inimene tuleb valida allikaks selle alusel, mida ta teab. Autoriteetsed allikad on lugeja 
silmis  väärtuslikumad. Nii aga esindatakse võimulolijaid rohkem uudises ja 
vähemuses jääb välja. Ei tohi kasutada tähtsaid inimesi, kes lihtsalt uudiväärtust 
tõstavad. 
•  Oht tuleneb sellest, et reporter vajab allikat selleks, et saada head  tsitaati . Mõned 
inimesed muutuvad pidevalt viidatavateks allikateks ja valvekommentaatoriteks. 
Tuleks vältida nende kasutamist. 
Püsiallikate testimine. Vähesed inimesed sobivad püsiallikateks. Enamus inimesed on 
ebatäpsed. Nähakse sündmust, mitte ei jälgita. Neil on meeles tunded jne, mitte faktid. 
Inimesed kalduvad dramatiseerima sündmusi. Antakse info, mida reporter tahab kuulda. 
Selleks tuleb allikaid testida.  
•  Esiteks, reporter peab testima inimesi enne, kui otsustab ta võtta püsiallikaks. 
•  Teiseks, peab testima püsiallikat peale ametivahetust. Kas nende valdkonna teadmised 
on muutunud? 
•  Testimiseks tuleb kontrollida allikalt saadud infot teiste kindlate allikate ja kirjatööde 
andmetega . Võib küsida: kas allikas on varem olnud usaldusväärne, kas saab anda teisi 
fakte-inimesi, kes kinnitaks infot, kas allikas saab teada üldse fakte, kas allika motiiv 
infot anda on  ratsionaalne , kas allika info sobib faktidega. 
Allikate hoidmine ja allikasõltuvus 
Allikate hoidmine ja kaitsmine. Allikas on reporterile tähtis. Nii pääseb infole ligi.  
•   Allikatega  tuleb pidevalt suhelda, et näha nende teadmisi ja usalduvust ning hoida end 
meeles. 
•  Oluline on isiklik side allika ja ajakirjaniku vahel. Peab näitama huvi allika, tema töö 
ja perekonna vastu. 
•  Ka allikad vajavad infot, mida ajakirjanik võiks vahel anda. Osutada ohutuid teeneid.  
•  Reporter kaitseb allikaid ja allikad  kaitsevad  reporterit. Tuleb lubadusi hoida neile. 
•  Vältida allika hirmutamist jne. 
•  Võib tekkida  dilemma : kui püsiallikas satub ise sündmustesse, kus tuleb temast 
negatiivselt kirjutada. Siis peab valima, kas kaitsta allikat või ei. Tasub kaitsta oma 
väga head allikat seni kuni info, mis temalt saadakse, on parem kui info, mis tema 
kohta saadakse. 
Allikasõltuvus. Reporter sõltub allikast. Sõltumine ei tohi muutuda sõltuvuseks. Ei tohi 
kasutada sõpru püsiallikatena ega muutuda oma püsiallika sõbraks. 
ALLIKATE KASUTAMISE ÜLDPÕHIMÕTTED 
Allikate  hierarhia , hulk ja kasutusjärjekord 
Allikate üldhierarhia. Allikad ja nende rühmad on erineva väärtusega. Hierarhiseerimise 
aluseks on mitu põhjust. 
Usaldusväärsus . Parim allikas on reporter ise, teine on kirjalik allikas ja kolmandal kohal 
muud inimallikad. Alati kui võimalik, siis kasutada ajakirjaniku otsest vaatlust. Kui on vaja 
kasutada teisest infot, siis kasutada kirjalikke kvaliteetseid allikaid. Alles siis võib pöörduda 
inimallika poole, keda on võimalik kätte saada. 
Lähedus  sündmusele. Info on seda väärtuslikum, mida esmasemast allikast ta pärineb. 
Esmaallika info on selline, mis läheb lugejani otse inimeselt, kes on sündmuses ise osalenud-
näinud(kirjutav reporter). Teisene info pärineb allikalt, kes osales sündmuses või nägi seda ja 
kõneles sellest reporterile. Kolmanda allika puhul jõuab lugejani info, mille reporter on 
saanud kelleltki, kes  kuulis  või nägi sündmust. 
Kompetents . Tuleb teha vahet kolmel rühmal: püsiallikatel; juhuallikad, sõltumatud allikad ja 
sündmusega seotud allikad ning erineva staatusega allikad. 
Püsiallikad on kompetentsemad kui ühekordsed allikad. Juhuslike pealtnägijate juhul tuleb 
kontrollida eriti hoolikalt. 
Sõltumatud allikad on väärtuslikumad kui asjaga seotud allikad. Allika sõltumatust tuleb alati 
kontrollida. Püsiallika ja sõltumatu allika mõistet kasutatakse ainult inimallikate puhul. 
Reporter on ise ka oma püsiallikas ning eeldatakse, et ta on sõltumatu. Kirjalike allikate seas 
on neid, mis on püsivad.  Allikad erinevad staatuse poolest. Kompetentseks hinnatakse seda, 
kel on kõrge positsioon. Siin on kolm ohtu: arvatakse, et staatusega allikas ei valeta jne; 
peetakse staatust tähtsamaks kui kompetentsust; esindatakse võimulolijaid rohkem kui 
vähemusi. 
Lisakriteeriumid. On muid liigitamisviise, mis ei too välja nende väärtust.  
Kättesaadavus. Reporter eelistab neid, kes on rohkem kättesaadavad. 
Hea kõnelemine. Hea tstitaadi saab  healt  kõnelejalt. Tuleks eelistada kättesaadavaid ja häid 
kõnelejaid (valveallikas) 
Ametlikud  allikad ja mitteametlikud allikad.  
Allikad ja sündmus, Konkreetse sündmuse kajastamiseks on vaja erinevaid allikaid.  
•  Alati tuleb otsida nii väärtuslikke allikaid antud sündmuse jaoks kui võimalik. Minna 
kohale kui vaja. 
•  Kasutada allikaid, kes on võimelised just antud teema, probleemi, sündmuse, inimese 
kohta infot andma. Ei tohi kasutada allikaid kättesaadavuse, hea  kõnelemise  jm suhtes. 
•  Inimesed on  teatud teemas kompetentsed, mõnes mitte. Allikaid tuleb kasutada nende 
kompetentsuse suhtes. 
•  Vältida valveallikate kasutamist.  
•  Tuleb selgeks teha, millised on allika suhted sündmusega.  
•  Allikad võivad pakkuda fakte ja kommentaare ning mõlemat on vaja. Väärtuslikum on 
faktiallikas. Mõelda, mida allikas tegelikult annab.  
•  Tavaliselt: käiakse ise vähe kohal, kasutatakse vähe kirjalike allikaid ja räägitakse 
nendega, kes olid pealtnägijad. 
Allikate hulk ja kasutamise  järjekord  
Tavaliselt on sündmuse jaoks olemas üks allikas. Saab valida kõigi seast väärtuslikuma. Alati 
tuleb kasutada faktide hankimiseks ja kontrollimiseks mitu allikat. Ühe  allikaga  võib olla 
lühiuudis. Ühe allika kasutamise võib viia kallutamiseni. 
•  Tuleb kontrollida fakte mitmest allikast. Olulist ründavat, süüdistavat, vastuolulist, 
varjatud, ebatavlist infot peab kinnitama vähemalt kaks üheteisest sõltumatud allikat.  
•  Konflikti korral tuleb esitada kõiki osapooli ning anda võimalikult otseselt sõna.  
•  Tuleb veenduda, et allikad on üksteisest sõltumatud. 
•  Kõiki allikaid tuleb kohelda skeptiliselt. 
•  Kui eri allikate vahel on  eriarvamusi , siis tuleb need  eriarvamused  uudises välja tuua. 
•  Kui allikaid on ebapiisavalt, tuleb leppida eeluudisega, mis esitab hetkel 
olemasolevaid fakte. 
•  Kui mõnda konflikti osapoolt pole võimalik esindada, siis tuleb uurida, miks ei saa 
kätte. Kui allikas teadlikult hoiab eemale, siis tuleb märkida, et allikas oli 
kättesaamatu. Teisel juhul otsuatada vastavalt olukorrale. 
•  Miski pole  enesestmõistetav . Reporter  kaldub  pooldama fakti, mis on temaga 
kooskõlas. Vältida seda. 
•  Kasulik on alustada tööd kirjalikest allikatest. Need annavad teada taustaloo ja juhivad 
kindlate inimeste poole. Siis intervjueerida parimaid allikaid või minna ise kohale.  
Infoleke 
Aktiivne pool on reporter. Vahel annab allikas infot ise. Siis on tegemist info lekkimisega. 
Info lekitamine on võimulolijate vahend. Antakse info anonüümselt ja teenib lekitaja huve. 
Kui info osutub tõeseks ja piisavalt uudisväärtuslikult, siis pole ajakirjanikul muud teha, kui 
see  käiku  lasta. Tuleb esitada ka siis, kui on teada, et sellel infol on eesmärk. Info varjamine 
tähendab seda, et ajakirjanik teab midagi ja hoiab seda avalikkuse eest. Nii ei kaitse 
ajakirjanik enam ühiskonna huve. Enne lekitatud info avaldamist tuleb see üle kontrollida. 
Esiteks tuleb kontrollida, kas info vastab tõele või ei(kaks sõltumatud allikad kinnitaks). 
Teiseks peab  kaaluma , kas see on uudisväärtuslik.  Kolmandaks  tuleb olla  skeptiline  motiivide 
suhtes(lekitaja huvid tuleks selgeks teha, isegi kui teda ei saa nimetada). 
Infokasutamise allikapoolsed piirangud 
Teave kasutamisepiirangud. 
•  Teave tsiteerimine ehk avalik teave. Seisukohad on otseselt edasi antavad, kasutades 
allika nime ja tiitlit. Parim infokasutamise viis. 
•  Teave parafreesimiseks. Võib atributeerida kindla nime ja tiitliga, kuid tuleb 
parafraseerida, mitte tsiteerida.  Parafraas  võib jätta võimaluse, et ajakirjanik on 
allikast valesti aru saanud või sõnu moonutanud. Vältida. 
•  Teave  anonüümne  esitamine. Kõik seisukohad on tsiteeritavad, kuid ei tohi anda nime 
ja tiitlit. Võib kasutada kaudset atributeerimist.  
•  Teave oma tekstina esitamiseks. Reporter kasutab oma tekstina, mitte parafraas või 
tsitaat. Ohtlik, sest kogu vastutus öeldu ees langeb ajakirjanikule. 
•  Teave teadmiseks ehk neljasilmateave. Info on reporterile teadmiseks. Kasutada infot, 
et hankida lisainfot või teist allikat. Info on ainult reporterile teadmiseks. Reporter 
võib keelduda  sellistest  infost; ajakirjanik võib hakata kauplema tingimusi allikaga; 
ajakirjanik võib võtta info vastu, et vigu vältida. 
Kokkuvõttes on info hankimiseks ja kasutamiseks neli reeglit: 
•  Peab hankima võimalikult avalikku, tsiteeritavat infot. 
•  Allikas peab ise info kasutamise piirid välja pakkuma ja seda enne vastava info 
andmist. Peale rääkimist kuulub see info ajakirjanikule. Eriti kehtib see avalike elu 
tegelaste suhtes. Kaitsetute ja  tavaliste  inimeste puhul tuleks kontrollida, kas nad 
saavad aru tingimustest. 
•  Kui ajakirjanik lepib allika piirangutega, siis peab ka  lubadust   pidama . Infopiirangud 
on praktilised eetikareeglid. Ajakirjanik võib nii usalduse kaotada. 
•  Reporter ei tohi ise allikaid peita ja peab kasutama infopiiranguid. Tavaliselt 
tõstetakse info autoriteeti sellega, et viidatakse avalikult ebaolulisele allikale 
anonüümselt, püüdes tõsta sellega  tsitaadi  autoriteeti.  
VAATLUS  JA TÖÖ KIRJALIKE ALLIKATEGA 
Allikalt infot saamiseks on kolm viisi: reporteri enda vaatlus, lugemine ja intervjuud.  
Vaatlus 
Vaatlus on info hankimise viis, mille puhul reporter on sündmuse pealtnägija või kuulaja ja 
annab info edasi selle põhjal. See on kõige väärtuslikum info, sest see tuleb esmaallikalt ja 
treenitud  inimeselt.  
Neli vaatlusliiki 
On avalik ja varjatud välisvaatlus ning avalik ja varjatud  osalusvaatlus . 
Välisvaatlus on see, kus reporter vaatleb sündmust kõrvalt. See võib olla avalik, et osaline nt 
istumine  kongressil, kus osalejad teavad, mis ajakirjanikud kohal on. Võib olla varjatud, kus 
ajakirjanik sulandub rahva sekka. 
Osalusvaatlus on see, kus ollakse ise sündmuses. Nt maskeeritakse ennast prükkariks ja 
elatakse koos teiste prükkaritega  salaja . Osalusvaatlust kasutatakse probleemsetegruppide 
puhul ja kuulub pigem uurivasse ajakirjandusse. Teine viis on käia kaasas nt politseiga, kus 
politsei teab ajakirjaniku olemasolu. Osalusvaatlusega tegelemine on midagi muud. Varjatud 
osalusvaatluse puhul on oht see, et elu allikate keskel võib mõjutada ja tunded võivad 
mõjutada objektiivsust. Teine probleem on see, et ajakirjanikku kasutatakse ära – politsei ei 
kasuta veidraid võtteid või ei lubata neist kirjutada. Varjatud reporteritööd vaadeldakse ka 
negatiivsest, sest see tungib inimeste eraellu. Õigustatakse, et tõe otsimisel võib kõike 
kasutada. Eetilised küsimused tulevad südametunnistusest.  
Vaatlemise tehnika ja probleemid 
Vaatlus on kiire sündmuse  vaatlemine . Selleks on viis põhimõtet: ettevalmistada, et teada, 
mida vaadelda; pealtvaatajaks jäämine; täpne tähelepanu detailidele;  enesedistsipliin  
jälgimisel, keskendumine ja märkmete tegemine; info kontrollimine ja ülekontrollimine. 
•  Sündmused, mida vaadeldakse, koosnevad mitmest tegevusest, milles osaleb palju 
inimesi ja koht võib varieeruda. Peab teadma, mida ja keda vaadelda.  Eeltöö  lubab 
teada, kust leida olulist infot, mis oleks keskne ja seotud. 
•  Reporter peab ise nägema ja kuulma. Vajalik on hea vaatluskoht. 
•  Peab tabama ära  põhisündmused , põhitegelased, põhiteemad ja seisukohad. Nii leiab 
olulise ja see välja tuua. 
•  Ajakirjanik peaks  jääma  külmaks pealtvaatajaks. Ei tohi kalduda selle suunas, mida 
tahetakse näha.  
•  Oluline on saada detaile, mis lasevad lugejal end tunda sündmusest osalejana. Vaja on 
täpseid ja kohest ülesmärkimisi. 
•  Draama ja põnevate detailide otsimine ei tohi varjutada sündmuse tuuma. 
•  Vaja ürituse organiseerijaga kontakti, et kontrollida fakte. Avaliku vaatluse puhul 
peaks ennem sündmust otsima organiseerijaga kontakti. 
•  Halvasti nähtud sündmust ei tohi kirja panna juhuallikate abil ja esitada seda kui oma 
vaatluse tulemust. 
Reporterite vaatlusvead: 
•   Märkmed  sündmuse algusest on tihedad,  lõpud  hõredad. Ei osata jagada oma energiat 
ja väsitakse ära. 
•  Fakte on vähe ja moonutatud. Reporter ei oska eristada fakte ja seiskohti. 
•  Detailid on juhuslikud ja märgitud nii, et hiljem ei suudeta avada tegelikke detaile. 
•  Ei ole märkusi mitteverbaalsete  liikumiste  kohta. 
•  Kirjapandu on juhuslik. Pole mõeldud uudisväärtustele, pole mõeldud sellele, mida 
lugeja tahaks teada. 
Töö kirjalike allikatega. Töö kirjalike allikatega on tekstide lugemine ja info välja otsimine. 
Kirjalikud allikad on nii ühekordsed kui püsiallikad. 
•  Ajakirjanik peab kasutama kirjalikke allikaid nii palju kui võimalik.  
•  Inimkeskus ei tohi kaotsi minna ja peab mõistlikult kirjalikke allikaid kasutama. 
•  Tuleb teha vahet faktide ja arvamuste kohta. Ka teatmeteosed sisaldavad peale faktide 
arvamusi . 
•  Et ei korduks midagi, siis lugeda registreid ja sisukordi. 
•  Kirjalike allikate stiil ja keel ei tohi kanduda uudidesse. Kirjalikel allikatel on oma 
väljakujunenud stiil.  
•  Kirjalikud allikad võivad olla täis vigu. Tuleb hinnata kirjalike allikate usaldusväärsust 
ja oskama kasutada retsensioone, vigadeparandusi jm. Väiksemagi kahtluse korral 
võrrelda mitmeid allikaid. 
•  Reporteril on  kalduvus  helistada autoriteedile, mitte lugeda raamatust. Selle taga on 
uudise tempo kui ka  oskamatus  kirjalikke allikaid kasutada. Kirjalik allikas on aga 
usaldusväärsem kui  suuline .  
•  Iga ennem loetud fakt tuleb ikkagi alati üle kontrollida. Mälule ei saa  lootma  jääma. 
Asjad võivad muutuda vahepeal.  
•  Kirjalikud allikad on need, millega reporter oma lugu alustab. Läbi vaadata, mida on 
inimene  öelnud , kellega minnakse intervjuud tegema või mida on ta kohta  öeldud . 
Uurida, mis info on vana ja mis uus. 
On olemas ka uudised,mis on puhtalt kirjalikud allikad nt pressiteated. Nende puhul tuleb 
otsustada, kas tegemist on uudisega ja mis on uudisväärtus ning siis teha sellest uudis. Teiseks 
on  uudiste  rühm, mida tehakse raportite, ettekannete, aruannete jms põhjal. Peab tegema 
keerukast materjalist lihtsa loo.