Uudise alused: Intervjueerimine (0)

Intervjuu  
Etapp:  planeerimine , küsimuste koostamine, kokkuleppimine,  intervjueerimine  ise.  
Intervjuu planeerimine - oma ülesande analüüs ja intervjueeritava inimese  tausta  uurimine. 
Ülesande analüüs 
Analüüsi võib jagada eesmärgi nimel: faktid, arvamused, isikuse omadused/elustiil. Ehk 
kas intervjuu on uudis, arvamus või isikuintervjuu.  Intervjuul  on palju eesmärke. Intervjuul 
peab alati olema ainult üks põhieesmärk. Teine analüüsiobjekt on kavandatava loo teema. 
Enne intervjuud tuleb välja selgitada vastused sündmuse põhiküsimustele – kes, mis, kus, 
millal, kuidas. Kolmas asi, mida tuleb selgeks teha on loo tuum: uudise juhtlõiku minev 
fakt, arvamusloo  põhiväide , isikuloo  põhiseisukoht . Tuum on see, mille ümber uudis keerleb. 
Tausta uurimine 
Teiseks tuleks uurida allika tausta, et enne intervjuud võimalikult palju teada. Esiteks, allikad 
vastavad paremini kui  reporter  on ette valmistanud ja nende vastu huvi näitab. Teiseks, kui 
allikas ei taha vastata, siis tausta uurimine valmistab ette  selliseks  olukorraks. Tuleb mõelda, 
kuidas võib  suhtuda  allikas teemasse ning mida vastata. Tausta jaoks on palju infoallikaid: 
varasemad uudised, kõned, biograafiad jne. kui allikast on tehtud ennem uudis, siis kasulik on 
rääkida selle reporteriga, kes seda tegi.  
Küsimuste koostamine - Kui ülesanne selge ja taustainfo olemas, võib tegelda küsimustega. 
Selle saab jagada kolmeks: küsimuste  väljamõtlemine , rühmitamine ja täpseks sõnastamine. 
Küsimuste väljamõtlemine - Esimene asi on mõelda välja nii palju  küsimusi  kui võimalik.  
Avatud ja suletud küsimused. Suletud küsimus on kas, kes, mis, kus, millal küsimused, 
millele antakse lühike vastus. Avatud on küsimused, kuidas ja miks ning ka kas, mis annavad 
pikemaid vastuseid. Küsimuste tüübi valikul võib tugineda põhimõtetel: 
•  Mõned intervjuud nõuavad kiireid küsimusi ja lühikesi. Siis on parem esitada suletud 
küsimusi, mis sunnib allikat andma täpseid andmeid. 
•  Avatud küsimusi kasutatakse siis kui täpseid vastuseid pole otsekohe vaja. Sobivad 
kontakti loomiseks, kuna annavad aega vastamiseks ja hirmutavad vähem. Avatud 
küsimustega saab ka rohkem detaile.  
•  Allikale võib tunduda, et avatud küsimus näitab, et reporter pole ettevalmistanud ja 
tahab rohkem teada saada. 
Põhiküsimused ja taustaküsimused. Põhiküsimused on need, millele reporter vastust tahab. 
Taustaküsimused on selleks, et vestlust arendada ja kontakti luua, testida. Põhiküsimused 
peavad olema, taustaküsimused võivad olla.  
Neutraalsed küsimused ja ohtlikud küsimused. Nendega allikal raskusi ei teki. Ohtlikud 
küsimused võivad olla rünnakud jne, millele allikas ei soovi vastata. Ei tohi karta ohtlikke 
küsimusi. Peab mõtlema ka küsimustele, mis ei paneks allikat ohtlikest küsimuste 
vastamiseks keelduma. 
Küsimustiku korrastamineja intervjuu struktuur 
Kui küsimused olemas, siis tuleb need järjestada. Tuleb mõelda, mis struktuuriga intervjuud 
kasutada. Seejärel küsimused sorteerida ja järjestada. 
Intervjuu struktuur. On kaks struktuuri: lehter ja pööratud lehter. Valik sõltub isikust, ajast, 
küsimustest. 
Lehterintervjuud algavad taustaküsimustega. Neile järgnevad avatud küsimused ja lõpuks 
suletud või ohtlikud küsimused. Kasulik seda kasutada kui: allikas pole intervjueerimisega 
harjunud , pikkus pole tähtis, on vaja küsida tundlikke suletud küsimusi. See on tüüpiline 
pikkade  intervjuude  struktuur. Kõige kergem struktuur nii reporterile kui allikale, sest 
alustatakse kergete küsimustega ning  luuakse  kontakt. Kui tulevad rasked küsimused, siis on 
võimalik saada avameelseid vastuseid. 
Pööratud lehterintervjuus küsitakse põhiküsimused kohe. Kasutatakse nendega, kes on 
harjunud intervjueerimisega või ohtlike küsimustega, aga ka ootamatud sündmused, kus aega 
on vähe. 
Küsimuste järjestamine. Oleneb teemast ja allika käitumisest. Mõned soovitused on 
universaalsed : 
•  Küsimused grupeerivad temaatiliselt. 
•  Küsimused liigitada tähtsuse järgi. Vaja eristada võtmeküsimusi, teisejärgulisi 
küsimusi ja varuküsimusi. 
•  Suletud ja ohtlikud küsimused hoida selleks ajaks, kui allikas on lõdvestunud ja 
avanenud.  
•  Oluline allikas, kes kiirustab, peaks  küsima  kohe põhiküsimusi. Harjunud ja küsitud 
neid küsimusi. 
•  Sorteerimise ajal välja jätta need küsimused, mis ei  puuduta  loo teemat, vastused on 
üldteada. 
•  Ei pea kõiki küsimusi kategooria alla paigutama, mõned ei sobi kuhugi nii täpselt. 
Küsimuste täpne sõnastamine 
Küsimuste korrastamisega mõeldakse ka küsimuse sõnastuse peale. Kunagi ei tohi rahulduda 
esimese pähetuleva sõnastusega, pigem tuleks olla sõnastuse suhtes ülikriitiline. Kõige hullem 
on see, kui allikas ei saa aru, mida reporter mõtleb või küsib. Küsida endalt: mida ma tahan 
teada, kas küsimus küsib seda, kas küsimus on selge, kas seda saab tõlgendada mitmeti, udune 
tähendus sõnades, märksõnad täpsed, konkreetne küsimus, avatud või suletud küsimus. Ei tohi 
ette lugeda paberilt küsimusi. Peab ette valmistama. 
Intervjuu kokkuleppimine - Mida lühem intervjuu, seda kergem kokku leppida. Pikematega 
keerulisem – aega leida,  ettevalmistumine . Mõned soovitused: 
•  Intervjuu tuleks kokku leppida telefonitsi ennem, aga sobib ka meili teel. Aega 
ettevalmistuseks, kontakti loomine, sekretärist, PR’st möödahiilimine. 
•  Võib kasutada kõiki eetilisi viise, et intervjuud saada.  
•  Tutvustama ennast ja organisatsiooni, kus ta töötab. 
•  Kasulik on leppida aeg ja koht, mis sobivad allikale. 
•  Allikale tuleb öelda kui palju aega umbes intervjuuga läheb. 
•  Ei tohiks leppida kokku mitut intervjuud tiheda graafikuga.  
•  Allikale kirjeldada valmivat lugu. 
•  Lubada minimaalselt. 
Avaliku elu tegelastega ei tohiks lubada mitte midagi. Kui esitatakse tingimusi loo suhtes, siis 
ajakirjanik peaks proovima neist  loobuda . Tavalise inimese puhul seletada, milline on tema 
vastutus ja milleks materjali kasutatakse. 
Intervjueerimine - Probleemid: esiteks, intervjuu algab kohalejõudmise ja kontakti 
loomisega ; teiseks, varem tehtud küsimuste esitamine;  kolmandaks , on  allikaid , kes ei taha 
vastata või suhelda; neljandaks, reporteri enda tegevus –  kuulamine , vaatamine, kirjutamine; 
viiendks, intervjuu  lõpetamine . 
KONTAKTI LOOMINE - Peab looma kontakti võimalikult kiiresti. Riietuda samal tasemel 
kui allikas. Peab olema kohal õigel ajal. Lõdvestada allikat kiitustega, lemmikteemadel 
rääkimine  ja lihtsate faktiküsimuste kasutamine. Vaadata, kuidas allikas reageerib. Tuleb 
meeles pidada, et allikas testib ka reporterit.  
KÜSIMINE - Esitada üks küsimus korraga. Kui küsimuse esitamine võtab kauem aega kui 
vastus, siis on midagi valesti. Küsimused tuleb otse välja öelda. Kui allikas ei saa küsimusest 
aru, siis tuleb teda katkestada ja küsida küsimus uuesti. Mitte maha lugeda küsimusi. 
Lisaküsimuste üles märkimine ja hiljem küsimine. Ei tohi unustada ära võtmeküsimusi. 
RASKED JUHTUMID - Rasked juhtumid on:  segased  vastused, rasked allikad, allikale 
ebameeldivad küsimused, isiklikud küsimused ja allika tagantjärele palved. 
Segased vastused. Segased kohad üle küsida. Kui allikas annab segaseid vastuseid, siis tuleb 
paluda  neid selgitada. Allikale lugeda tema vastus ette, kui on  kahtlusi   vastuste  osas. Kui 
allikas annab segase vastuse, siis reporter võib selle ümber sõnastada ja küsida allikalt, kas ta 
mõtles seda. 
Rasked allikad. Jääda rahulikuks ja püüda vestlust jätkata. Kui allikal pole siiski aega, siis 
tuleb minna kohe asja tuuma juurde ja plaani muuta. Allikad, kes vastavad jah või ei, vajavad 
pikka eelsoojendust. Vahel allikad lobisevad palju ja sel juhul hoida olukorral kontroll peal ja 
küsida küsimusi, mis ei anna lobisemiseks võimalust. 
Ebameeldivad küsimused. Ei ole muud võimalust kui küsida valusaid küsimusi. Kui allikas 
ei taha infot anda, siis peaks kasutama võtteid: 
•   Meelitamine  ja keelitamine. Julgustada olla  osavõtlik  ja mõista allika olukorda. 
•  Info nõudmine. Kirjutada allika keeldumisest, siis annava infot. 
•  Vastuoludesse  viimine . Liigne lobisemine võib viia vastuväidete juurde, siis küsida 
allikalt üle ja annab soovitud infot või trükitakse lugu nii nagu allikas ütles koos 
vastuväidetega  iseendale. 
•   Manööverdamine . Juhtida tähelepanu mujale ja järsku tähtis küsimus esitada. 
•  Sissepiiramine. Küsida aina ja aina täpsemaid küsimusi. Tekitada paranoiat allikas, et 
reporter teab asju. 
•  Tõestuse nõudmine. Küsida fakti, et reporter on eksinud.  
•  Teistele allikatele  viitamine . Reporter näitab, et teab juba teist poolt või on saanud info 
teistelt allikatelt. 
•  Täpsuse rõhutamine. Öelda, et ajaleht avaldab ebaselge info, siis allikas annab täpse 
info. 
•  Naiivsuse teesklemine. Reporter teeskleb, et ei tea palju asjast, allikas täidab neid 
tühimikke. 
•   Paus . Tekitada allikas ebameeldivus tunne ja annab info, mis võib olla  ootamatu . 
•  Spontaansuse teesklemine. Jätta mulje, et raske küsimus tuli reporterile alles pähe. 
•  Küsimuse  modifitseerimine . Kui allikas vaikib, siis võib mängida, nagu oleks 
küsimusest valesti aru saanud ning siis muuta küsimust. 
•  Piinlikud järeldused. Kui ei taha kommenteerida, siis küsida miks. Võib hakata piinlik 
kui ei vastata küsimustele. 
•   Kauplemine . Anda infot vastu. 
•  Lõpetamine. Kui reporter on märkmiku ära pannud, siis allikas lõdvestub ja võib 
midagi öelda. Hiljem saab selle kirja panna.  
Isiklikud küsimused - Võivad olla kellegi surmast jne. 
•  Nõuavad tugevat  kodutööd .  
•  Intervjueerida silmast silma ja turvalises ümbruskkonnas. 
•  Alustada üldiste küsimustega. 
•  Lasta allikal rääkida ja hiljem täpsemaid küsimusi esitada. 
•  Juhtida küsimused sisse. 
•  Valu  jagamise  taktika. Reporter räägib sarnasest sündmusest. 
•  Allikal on kergem rääkida kui reporter kuulab ja vaatab teda ning ei tee märkmeid 
koguaeg. 
Tagantjärele palve 
Allikas võib  avastada , et ta ei tahtnud siiski midagi öelda ja palub seda mitte kasutada. Esiteks 
on vahe avaliku elu tegelase ja tavalise inimese vahel. Tavalisele inimesele öelda alguses, et 
kõik, mis ta ütleb, võib minna lehte. Reporter peab otsustama ise. Kui allikas on oluline, aga 
info mitte nii oluline, siis võib välja jätta. Avaliku elu tegelase puhul aga: ei pea neile midagi 
meenutama, sest nad teavad, mis on  ajakirjandus ; kõik, mis avaliku elu tegelase intervjuul 
välja ütleb, kuulub reporterile, kui pole muudmoodi kokku lepitud. Kui allikas ütleb ennem, et 
ei tohi seda infot lehte panna, siis ka ei tohi.  
REPORTERI TEGEVUS  - Küsimine on üks pool, teine pool on  suhtlemine , kuulamine, 
vaatamine, märkmete tegemine. Intervjuu on materjali saamiseks. Reporter peab mõtlema 
oma tulevase loo peale. Kaks küsimust: kas teema, mis sai valitud, on õige? Kas on saadud 
piisavalt infot?. 
Kuulamine ja suhtlemine 
Enamus kuulevad, aga ei kuula. Tasub kuulamise juures meeles pidada: 
Kogenud allikad  ootavad  neutraalset  suhtumist . Olla viisakas, sõbralik ja aus. 
Allikad, kes pole harjunud intervjuudega, vastavad tüüpilisele ajakirjanikule. Öelda, et 
ajakirjanik vaba tema abi. 
Reporter peab ego maha suruma. 
Olema avatud uutele ideedele, teada allika  arvamusi .  
Anda allikale aega, et mõtteid koguda.  
Vältida vaidlemist ja targutamist.  
Mitte eeldada või oletada, vaid küsida küsimusi. 
Vaatlemine  
Kirjutada lisaks kuuldule ka seda, mida nähakse. Detailid annavad loole värvi, selgema pildi 
lugejale, kaasatuse. Vaatlused on tähtsad olemuslugudes. Vaatluse teha intervjuu ajal, hiljem 
võimatu meenutada. Pikema loo puhul palju vaatlusmärkmeid. Suurendada detailidega uudise 
inimkesksust ja mõjukust, panna lugeja tundma, et ta oli koha peal. 
Märkmete tegemine 
Kirjutada kiiresti. Kasutada sõnade lühendamise viisi. Kasutatakse ka diktofoni. 
Diktofoni kasutamine. Kirjutada ülesse võtmemomente, aga detailid jm jääb lindile. Diktofoni 
kastusel on puuduseid ja  eeliseid : Saab  allikaga  silmsidet ja juhtida intervjuud nagu vestlust. 
Allikad kontrollivad sõnu hoolikamalt ja annab paremaid tsitaate. Diktofon või allikat 
hirmutada. Spontaansed tsitaadid võivad  puududa . Diktofon annab võimaluse oma uudist 
kaitsta. Kui on teada, et allikas  varjab  midagi, siis hiljem vaidlustamiseks on lindistus olemas. 
Lindid tuleb kaua säilitada. Kontrollida doktofoni töötamist. 
Diktofon raiskab loo kirjutamist. Peab tagasi kirjutama ja  kuulama  uuesti, kuni vajalikud 
tsitaadid on leitud. Parem teha märkmeid oluliste  tsitaatide  kohta.  
Märkmiku koht. Panna varjamata kohta. sülle, et ei segaseks kontakti allikaga. 
Sümbolite kasutamine. Et kirjutada kiiresti ja lühidalt ülesse allika  juttu . 
Märkmete hulk. Teha palju märkmeid ja mitte loota mälule. Loo  seisukohast  oluline info. 
Tsitaadi  kordamine. Küsida üle mõnda  tsitaati . Kui allikas väidab, et ta mõtles muud, siis 
peab  lootma  märkmetele ja lindile. 
Allikas ja  märkmed . Märkmete tegemine võib mõjutada allikat. Kirjutama ühtlases ja 
rahulikus tempos. 
Põhilised probleemid märkmetega: 
Märkmed alguses tihedad, lõpus hõredad. Ei jagata energiat kogu intervjuule. 
Fakte on vähe ja osalt moonutatud. Ei oska eristada fakte, arvamusi ja seisukohti. 
Pole märgitud seda, mida kõneleja rõhutas. 
Kirjapandu on juhuslik. Pole mõeldud uudisväärtusele, mis on lugeja jaoks oluline-väärtuslik. 
Pole tegevusi käitumise jm kohta. 
INTERVJUU LÕPP 
Lõpp sama oluline kui algus. Lõpus küsitakse tõelisi küsimusi ja peab olema selleks jõudu ja 
teravust. Allikad lähevad lõpupoole lahti. Lõpus on vaja lahendada mitmeid suhtlemise ja info 
kasutamise probleeme. 
Mida rohkem räägitakse, seda parem tuleb intervjuu. Küsida seni, kuni allikas peatab 
intervjuu. 
Lõpetada nii, et mõlemal on veel veidi aega. Allikas hakkab vabalt rääkima kui märkmik ära 
pandud. Kuulata kuni uksest väljumiseni. 
Allikat tänada ja küsida, kas teda on võimalik telefonitsi kätte saada. Näitab allikale, et 
reporter tahab olla täpne. 
Reporter ei tohi nõustuda  palvega  saada luu enne trükkimist näha, sest inimesed tahavad oma 
seisukohti jm tagasi võtta. Maksimaalselt võib allikale telefonitsi tema tsitaadid ette lugeda. 
Teksti peab  valima  reporter, mitte allikas. Ettekäändeks: allika tekst on osa  loost .  
Märkmed tuleb kohe peale intervjuud üle vaadata, et olla kindlad, et need on selged. 
Telefoniintervjuud  
Kasulik  abivahend .  Lühikesed  intervjuud tehakse  telefoniga .  Paljudele  on siiski silmside 
oluline. Telefoni ei tohiks kasutada kui: on aega silmast-silma intervjuuks; allikas on 
närviline; loo jaoks on vaatlused olulised. 
Kui on vaja telefoni kasutada, siis on järgmised juhtnöörid: 
Telefon panna nii, et mugav oleks kirjutada. 
Peab ennast tuvastama hoolikalt ja täielikult. 
Enne intervjuud lindistamast tuleb küsida luba. 
Jutt peab olema aeglane ja selge. 
Panna allikat vabalt tundma. Vabandada. 
Küsimused olgu lühikesed. 
Märkmed kohe ülesse kirjutada  arvutisse . 
Pärast intervjuud märkmed üle vaadata ja kirjavead jm parandada. 
Vastastikused  kaebused  
Reporterid kaebavad, et allikad ei vasta küsimustele täielikult. Sellel on põhjused: ei saada 
küsimusest aru, unustatakse küsimus ära, ei ole piisavalt kompetentsi, ei  taheta  vastata. 
Allikad kaebavad omakorda reporterite peale: ettevalmistamata ja ütlevad ka seda; reporteril 
on eelnenud arvamused, mille kohta proovitakse kinnitust saada ja ingotakse muud; räägivad 
rohkem endast kui ajast; käituvad tüdinuna ega hooli. 
Välditavad on need kõik: kui reporter valmistub igaks intervjuuks korralikult ega looda 
lihtsalt õnnele ja improvatsioonioskusele.