higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fenneki arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva. 4 Kehaehitus Fennekrebane on kõige väiksem rebane. Ta õlakõrgus on tavaliselt 1822 cm, maksimaalselt kuni 31 cm[2]. Keha ja pea pikkus on kokku 2441 cm, saba 1831 cm.
pojad veedavad kukrus 6 kuud ja tavaliselt sünnib ainult üks poeg. Vombatid on erakud loomad. Nad toituvad põhiliselt rohust, aga söövad ka juuri, puukoort ning seeni. Vombatid elavad kuni viie aastaseks. Vombatite häälitsuseks on ainult terav urin. Vombati koduks on künklikud kõrbealad ning metsaservad. Ta elab urgudes, mille ise endale kaevab. Urud on vombatite koduks ning pakuvad ohu korral kaitset. Üks vombat kasutab harilikult samaaegsalt 10 või enamat urgu. Igal urul on eraldi sissepääs. Vombat kaevab urgu pikkade ja teravate küünistega varustatud võimsate esikäppade abil. Välja kaevatud mulle lükkab enda taha ühele poole küljele. Kui urg on sügavam, kaevab vombat kõigi nelja käpaga. Juhul, kui talle mõni juur juhtub ette jääma, närib ta selle lihtsalt läbi. Vombat on peamiselt ööloom, seetõttu magab ta suurema osa päevast urus. Uru sissepääsu juurest võib sageli leida madala augukese, milles vombat
Ta vaatas ja vaatas , kuid järsku kukkus ta oma pesast välja ja Järsku tuli tema juurde rebeane ja küsis:" linnuke, mis sina siin teed ,sa peaskid ju lõunamaal olema juba?" Linnupoeg vastas:" mul on 2 probleemi esiteks ma ei saa aru ,mis see valge asi on ja ma ei oska lennata seetõttu ma polegi lõunamaale lendanud." Rebane vastas:"see valge asi on lumi ja selle teise probleemiga ma saan sind ka aitada." Linnupoeg küsis:"ei tea kuidas sina mind aitada saad?"Rebane sellepeale lähme minu urgu. Ja lähevadki rebase urgu. Linnupoeg küsib:"noh kuidas sa mind ,siis aitada saad." Rebane vastab:" mul on sõber vares ,ta võib sind lendama õpeteda ,aga enne seda kui ma varese kutsn peame kõhud täis sööma." Rebane andis linnupojale söökiks liha aga linnupeog seda ei tahtnud . Rebene küsis:" mida sina siis sööd?" Linnupoeg vastas:" ma söön teri, marje ja usse. Nad läksid otsima ja leidsid seda ,mida tahtsid
risuhunnikutes, kivikangrutes, lumealustes labürintides. Peamiselt otsib ta söögipoolist öösiti. Hiirtehirmul on ka endal rohkesti vaenlasi. Inimasulates ähvardavad teda eelkõige kassid ja koerad, mujal kõik suuremad kiskjad või röövlinnud. Nirgi elu teeb keeruliseks ka toidukonkurents kärbiga, kes toidupuudusel kipub väiksemat venda välja tõrjuma. Nirgi arvukus on otseses sõltuvuses saakloomade arvukusest. 5. PEREELU Nirk kolib meelsasti elama näriliste urgu. Ühe nirgi kodupiirkonnas võib olla mitu sellist urgu ja mitmesuguseid varje- ning puhkepaiku, mida ta teatud aja tagant ja vajadust mööda kasutab. Külmal ajal vooderdab praktilise meelelaadiga nirk hõivatud uru endise peremehe karvadega, mõistagi pärast magusat söömaaega. Kodupiirkonna suurus sõltub saakloomade arvukusest. Isaste nirkide territoorium on harilikult suurem kui emastel. Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha koguni talvel
Kameeleon Lota Pung Kameeleonide sigimine & areng Toimub kehasisene viljastumine Enamik kameeleone muneb. Muna jäetakse pinnasesse kraabitud urgu hauduma 310 kuuks Vastsündinud on läbipaistva membraaniga ümbritsetud Kameeleonide välimus Kameeleonide kere on külgmiselt lapik. Saba keerdub ümber oksade spiraalselt. Silmad liiguvad teineteisest sõltumatult. Kameeleonidel puudub trummikile. Neil on võime valguse, niiskuse, hirmu, nälja, ärrituse, janu ja muu sellise puhul muuta oma värvust ja mustrit. Kameeleon muudab värvi Kameeleonid suudavad värvi vahetada
Vastasega silmitsi seistes võib kameeleon muutuda isegi mustaks (kui ta on vihane). Värvus muutub sel moel, et naharakud muudavad suurust ja viivad neis leiduvad värviosakesed (pigmendid) kas nahapinnale lähemale või sügavamale naha sisse. Kameeleonid liiguvad väga aeglaselt. Saaki püüavad kehapikkuse, otsast kurikataolise kleepuva iminapana toimiva keelega, mille heidavad suust välkkiirelt. Enamik kameeleone muneb. Muna jäetakse pinnasesse kraabitud urgu hauduma 3-10 kuuks. Suurim kameeleon, hiid- ehk raitkameeleon, elab Madagaskaril, samas elab ka mini- kääbuskameeleon, kes on üldse väiksemaid roomajaid (kuni 4,5 cm pikk) . Harilikku kameeleoni elab ka Euroopas.
jne . Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud.Talveuni kestav novembrist-detsembrist kuni veebruar-märtsini. Elupaigaks leht - ja segametsad.Samuti ka okasmetsades,rabasaartel ja metsatukkadel. Mäger on suur kaevur,ta rajab pidevalt tunneleid ja käike,mis on talle elupaigaks .Uru läbimõõt võib olla 30 meetrit ,ning pesa tunnelid võivad ühtekokku 300 meetrit pikad olla. Ta liigub ringi vaid videviku-ja öötundidel.Päeval kasutab ta oma urgu peamiselt magamiseks. Mägra pojad sünnivad märtsis-aprillis.Sündides on nad abitud.Kehamass on 70- 130 grammi. Silmad avanevad 35 päevaselt.Imetamine kestab 2-2,5 kuud.Pojad iseseisvuvad järgmisel suvel. Mäger on levinud vaid mandri Eestis,Hiiumaal puudub hoopis.Ta on levinud Euroopas ( v.a skandinaavias) ,Kesk-Aasias,Siberi-ja Kaug -Ida lõunaosas ,Jaapanis ja Korea poolsaarel. Looduslikeks vaenlasteks on hunt ja ilves. Inimene on kasutanud mägra karvu pinslite valmistamiseks ja
Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), tema keha seljapoolt katavad kuni 3 cm pikkused okkad. Peas ja kõhupoolel on karvad. Pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili pikkus on 2030 cm. Siili saba pikkus on 1,5-3 cm. Elupaik- ja viis Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Toitumine Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi. Sigimine Poegib 1 ...2 korda aastas, jooksuaeg kohe peale talveunest ärkamist.
rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Isenditel ja perekondadel on mullast põhiurud ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks märgata kiskja lähenemist. Rebase eluviis on öine või videvikuline. Jahti
Surikaat püüab oma saagi kinni äärmiselt täpsete ja kiirete hüpetega ning tapab seejärel hammustusega kuklasse. Ta on väga soojalembene ja seepärast või teda tihti näha hulgakesi tagajalgadel seismas ning päiksevanne võtmas. Samasuguses väljasirutatud poosis peab ta silmas röövlinde ja teisi kiskjaid. Vahipostil olija seab end sisse künkal või põõsastikus. Niipea kui kostab vali hoiatav häälitsus, lipsavad kõik surikaadid urgu. Surikaat elab Aafrika savannides ja võsastikes Angolast kuni Lõuna- Aafrikani.Ta kuulub kiskjaliste seltsi ja tsiibetkasklaste sugukonda.Tema kehapikkus on 25-35 cmja saba pikkus 18-25 cm.Surikaat elab vangistuses ligi 10 aastat. Suguküpseks saab ta umbes ühe aasta vanuselt. Ta paaritub oktoobris ja aprillis, tiinus on 73- 77 päeva .Urus sünnib tal 2-4 poega. Surikaat on segatoiduline. Ta sööb putukaid, sisalike, ämblike, hiiri, linnumune, taimede sibulaid ja vilju. Tema
ning kandis alati halli mantlit. Vennaskondlaste vaenlasteks olid Saruman ja Sauron. Sauron oli Keskmaa kõige julmem ja võimsam valitseja. Tema lõi sõrmuse, mille Frodo pidi hävitama. Saruman oli teine vaenlane, kes oli langenud Sauroni võimsusesse ning koos temaga mestis oli. Raamatus oli veel palju huvitavaid ja ka hirmuäratavaid tegelasi, näiteks Guglunk, hiiglaslik ämblikutaoline Shelob ja Orkid. Teose lõpus vedas Guglunk Frodo ja Jussi Shelobi urgu lõksu, kuid nad pääsesid sealt Astja abil välja. Väljaspool urgu toimus Frodo, Shelobi, Jussi ja Guglunki vahel suur võitlus. Juss suutis Guglunki alistada, kuid Guglunkiga võideldes oli ta unustanud Frodo. Ta lamas maas, Shelobi võrku mässitud ning just söögiks saamas. Juss jooksis Frodo juurde ning tappis Shelobi, kuid ta oli hiljaks jäänud. Frodo oli surnud. Juss pidi nüüd otsustama, kas võtta sõrmus ning jätkata Frodo ülesannet, või jääda oma peremehe kõrvale
langeda temperatuur alla nulli · Kaks aastaaega · Kõrbevööndis on õhutemperatuur ööpäevane ja aastane kõikumine suur · Parasvöötmetesse ulatuvates kõrbetes esineb talvel isegi käredat pakast · Kõrbetes valitsevad kuivad idatuuled LOOMAD · Kõrbe loomad taluvad hästi kuumust ja neil on väike veevajadus. Neil on soomuseline kehakate ja kaitsevärvus. · Loomad tegutsevad põhiliselt öösiti ning õhu ja kuumuse korral varjuvad urgu. · Kõrbes elavad kaamelid, kõrberebased, meesipelgad, rohtlajänesed, vöötoravad, koiotid, mägrad, mitmeid närilisi, roomajaid ja linde. TAIMED · Taimedel on sügavale ulatuvad juured või hea pindmine juurestik · Neil on lihavad varred või nahkjad lehed niiskuse hoidmiseks · Väikesed lehed või muundunud astlad niiskuse vähendamiseks · Juurestik ulatub tihti väga sügavale, et vett kätte saada. Ulatuvad kuni 10ne meetri sügavusele
Näpitsakujulised varbad võimaldavad tal hästi oksast kinni hoida. Nad püüavad putukaid kiiresti väljapaiskuva pika kleepuva keele õõnsasse tippu. Keel võib pikeneda kuni kuus korda ja liikuda kiirusega ligi 10 m/s. Munemine Emane muneb 20 kuni 30 päeva pärast paaritumist. ● Munemise algusest saab aru emase rahutuks muutumisest. ● Emane muneb 30 kuni 60 ovaalset muna, mis kaaluvad 1-1.5 grammi. ● Muna jäetakse pinnasesse kraabitud urgu hauduma 3–10 kuuks. ● Kameeleon vabastab end ise munast. ● Kuidas ja miks kameeleonid värvi muudavad? ● Läbi aastasadade on need kavalad roomajad arendanud endas võime värvust ja mustrit muuta – seda just selleks, et ümbrusega kokku sobituda ja end ohu eest peita. Kameeleoni nahk koosneb mitmest värvi- ehk pigmendikihist. ● ● Temperatuurist, taustavärvusest ja meeleolust sõltuvalt muudab nahk värvi.
innaajaks ning 3-4 kuuks, mil nad poegade eest hoolitsevad. Rebased sigivad talvel. Kuna eluiga vabaduses jääb lühikeseks, poegivad emased elujooksul vaid 2- 3 korda, isased aga viljastavad sageli vaid ühe emase. Eesti eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kunu kutsikad on abitud on ema koguaeg nende juures,toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab ema toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kastuavad rebased ainult siis, kui neil on pesakond. Pesakonna suurus on keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50-150 g. Sündides on pojad tumepruunis udukarvastikus pojadsünnivad pimetatena kuid hakkavad nägema 9-14 päevaselt. Ning igemetest lõikuvad esimesed hambad. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesat väljas käima 4-6 nädalaselt . Sell ajal toob ema neile päris toitu,millel tihtilugu on veel elu sees. Nii õpivad pojad saaki murdma.
Ülikool, 2018) Kaamelid on kõrbes elavatele inimestele väga tähtsad - annavad toitu (piima, liha), katet. Nad on väga vastupidavad ja vajalikud kõrbes liikumiseks.. Kõrbetes elab palju erinevaid sisalikke. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik. Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Kõrberebane e. fennek peitub päeval palavaga oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida (Tartu Ülikool, 2018) 4 Skorpion on ämblikulaadne lülijalgne. Keha on lüliline ja koosneb peast, kehast ning sabast. Pikkus ulatub 20 sentimeetrini. Skorpion tegutseb öösel. Tema jahib ämblikke ja putukaid. Saagi tapab skorpion mürgitades
Rebase pulmad on loodus määranud Eestis talve lõpule kuni kevade alguspaiku veebruarist kuni aprillini, lõunapoolsematel aladel aga detsembrist kuni jaanuarini, keskpiirkondades jaanuarist veebruarini. leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Ühe rebasepaari poolt hõivatud ala on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja uru meisterdab rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda.Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Tiinus kestab tavaliselt 5153 päeva, kuid on tavaliselt 49-56 päeva vahemikus Kutsikad sünnivad pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures,
LOOMAD Kaamelid: inimestele tähtsad, annavad toitu (piima, liha), katet. On vastupidavad ja vajalikud kõrbes liikumiseks Kaksküürkaamel e. baktrian- Aasias ja Hiinas Üksküürkaamel e. dromedar-Aafrikast Indiani Sisalikud nt: Moolok-elab Austraalia kõrbes, hangib vett õhust(nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber), temperatuuri muutudes nahavärv muutub Kõrberebane e. fennek- poeb palaval päeval maa-alusesse urgu, õhtu hämaruses alustab jahti, suured kõrvad reguleerivad kehatemperatuuri Meesipelgad-Ameerikas, osad täidavad elusate meehoidlate ülesannet, säilitades mett oma suures tagakehas Taimtoidulised imetajad: rohtlajänes, vöötorav, kaamel. Lihatoidulised imetajad: koiott, fennek, välerebane, mäger. Närilised: kukkurrott, hüpiklased, hiired, mutid. Linnud: kaktuse käblik, haldjaskakk, voltpeakotkas. Roomajad: varaanid, sisalikud, vöösabad.
PÕÕSASTELE, MIS KOOS SABANÄÄRME ERITISEGA TEKITAB AINULAADSE REBASELÕHNA. JÄRGLASED. • KUTSIKAD TULEVAD ILMALE PESAURUS. PESAKONNAS ON 3–6, HARVA KUNI 12-13 KUTSIKAT. NENDE SÜNNIKAAL ON 50–150 G. • KUTSIKAD SÜNNIVAD TUMEPRUUNIS UDUKARVASTIKUS. KUNI KUTSIKAD ON ABITUD (KAKS NÄDALAT), ON EMASLOOM KOGU AEG NENDE JUURES, TOITES NEID PIIMAGA NING HOIDES NAD SOOJAD JA PUHTAD. ISANE VARUSTAB TEDA TOIDUGA, KUID EI SISENE URGU. ALLES KAHE NÄDALA VANUSTENA HAKKAVAD NAD NÄGEMA JA KUULMA NING NENDE IGEMETEST LÕIKUVAD LÄBI ESIMESED HAMBAD. PILDID. AITÄH! •
kõnekujundeid, epiteetideks on : kaunis, raske, armastatud, Kasutatud on allegooriat ostsin selga viimase Pariisi moe,nüüd ta nartsusid ei pelga. Jahimees Väikest parti ma ei jahi las ta raibe sulistab põder see on üle prahi neid mu kaksraud tulistab Kuul poeb kerre nagu urgu uluk langeb aasale tema naha viin ma turgu sarved abikaasale Antud luuletus räägib sellest, kuidas inimloomus on ahne, et ei taha kulutada kuule väikestele lindudele, vaid kui juba lastal, siis ka juba suurt looma, millest saab palju liha, nahka ja ka sarved mida naisele viia. Kasutatakse ristriimi. Luuletuses on kasutatud epiteeti väike part .
Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, olles ka ,,maskeerumisülikonnaks''. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred, millega saab toidupalasid lahti rebida. Enamik elutseb troopikas ja lähistroopikas. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahetevahel ka lehekõdusse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, suured maakilpkonnad kuni 200 aastaseks. Munast väljumiseks kasutavad tillukesed kilpkonnad oma koonul asuvat teravat, nn munahammast. Vastkoorunud kilpkonnal on algul kaasas veel mõnel määral munarebu ning ta ei pea kohe väljast toitu otsima. Osade liikide pojad püsivad pärast koorumist pesas, oodates tavaliselt talve lõppu. Nende on pehmenahaliste kilpkonnade luurüüd katab pehme nahk ning neil pole sarvkilbiseid
Suvel aurab vesi ära ja maapind muutub kõvaks ning praguneb. Taimestik ja loomastik Taimedel on sügavale ulatuvad juured või hea pindmine juurestik. Neil on lihavad varred või nahkjad lehed niiskuse hoidmiseks. Väikesed lehed või muundunud astlad niiskuse vähendamiseks. Kõrbe loomad taluvad hästi kuumust ja neil on väike veevajadus. Neil on soomuseline kehakate ja kaitsevärvus. Loomad tegutsevad põhiliselt öösiti ning õhu ja kuumuse korral varjuvad urgu. Nad läbivad pikki teid veeotsinguteks. Inimtegevus Kõrbes tegelevad inimesed rändkarjakasvatusega ja oaasipõllundusega. Kõrbete põliselanikud on beduiinid ja Austraalias aborigeenid. Rändeluviisiga kõrbeelanikud on nomaadid. Nad elavad telkides. Inimtegevusega kaasneb kõrbe äärealade taimestiku väljasuremine. Ehitustegevus ja veokid hävitavad loodusliku taimkatte, mis taastub väga aeglaselt. Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, see võib maa
Oliveri eest hoolitses Mrs. Mann ja korravalvur Ms. Bumble. Ta läks tööle Mr. Sowerberry juurde õpipoisiks. Teine õpipoiss, Noah Claypole, mõnitas Oliveri surnud ema ning väike ja habras Oliver ründas teda. Oliveri karistati väga tihti ja ta põgenes ära Londonisse. Tema korjas üles Jack Dawkins, keda hüüti ka Artful Dodgeriks. Doger oli Jew Fagini poistekamba üks liige. Fagin treenis poisid taskuvarasteks. Doger viis Oliveri oma agulisse `'urgu'' ja Oliver, süütu poiss nagu ta oli, sai üheks kamba liikmeks, aimamata midagi kurja. Kui aga ta saadeti, koos ühe teise poisiga, vargusretkele oli ta vapustatud kui ta taipas, mis toimub. Õnneks, varaste ohver, heatahtlik härrasmees, Mr. Brownlow päästis Oliveri kamba käest ja viis ta oma koju, kus majahoidja Mrs. Bedwin ravis ta terveks peale haigust. Oliver tundis esimest korda elus, et ta on õnnelik, kuid mitte kauaks.
inimest, kes laususid ussisõnu. 2) haldjad (järvehaldjas ) 3) hiietark- tõlk inimeste ja haldjate vahel. Tõi haldjatele ka ohverdusi. 4) libahunt- hoiduti temaks muutumise eest.' 5) tuuletark- Leemeti vanaisa saatis Hiie ja Leemeti Möglase ( tuuletarga ) juurde Saaremaale, et nad sealt tuulekoti tooksid. Tuultekotti oli vaja aga selleks, et vanaisa lennata saaks. 6) ussikuningas- Intsu isa. Andis Leemetile tulla loa alati tagasi nende urgu, sest Leemet päästis Intsu siili käest. 2. Lugemise käigus tundus mulle koomiline koht, kui Leemet kirjeldas kuidas tema ema otsib talle puude otsast ta lemmiktoitu öökullimune. Leemeti ema oli läinud juba päris ümaraks ja Leemetile tundus, et oksad tema ema all hakkavad kohe murduma. Kui Leemet kõndis metsas, siis tema ema lehvitas vahest talle kusagilt kõrgelt kuuse otsast. Hale koht tundus mulle, kui Hiie pidi enda vanemate Tambeti ja Malli käsul jänestel
harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi. · Saarma, kopra ja ondatra ökonissi võrdlus. Saarmas-Elab veekogude ääres
koorikuline ja pisut läikiv kest. 4 Sigimine Skorpionide sigimisbioloogia on küllaltki omapärane. Viljastamisele eelneb iseloomulik pulmamäng. Emane ja isane käivad tunde ja vahel isegi päevi koos, kusjuures sabad on mõlemal üles tõstetud ning on omavahel sõrgadega kokkuhaakunud. Harilikult veab isane tagurdades enda järel passiivset emast. Seejärel peituvad nad urgu, mille isane puhastab (emast seejuures lahti laskmata) jalgade ja sabaga. Viljastamine toimub spermatofoori abil. Tagakeha kõhtmised küljed vastandatakse ning isane viib spermapakikese emase sugujuhadesse. Skorpionidel eelneb viljastamisele omapärane pulmamäng. 5 Areng Skorpionid on enamasti elussünnitajad, kuid mõned liigid munevad ka mune, milles on loode juba lõplikult arenenud (munaspoegimine).
htm). Skorpionid on enamasti sünnitajad, kuid mõned liigid munevad ka mune, milles loode on juba lõplikult välja arenenud. Loodete arenemine emaihus kestab kaua mõnest kuust kuni aastani ja enamgi. Looteid on 5-6-st kuni mõnekümneni, harvem saja ümber. Paarituvad varjatult. Paaritumise eel kõnnivad isane ja emane, lõuakobijad kokku haakunud, tunde (nn pulmajalutuskäik). Harilikult veab isane tagurdades enda järel passiivset emast. Seejärel peituvad nad urgu, mille isane puhastab (emast seejuures lahti laskmata) jalgade ja sabaga. (http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/skorpio/). Isane viib spermatofoori emase sugujuhasse. Emane sünnitab poegi, need elavad mõnda aega ema seljal ja kestuvad seal esimest korda. Skorpion saab täiskasvanuks 1-1,5-aastaselt. Peale kestumist katted tugevnevad ja värvuvad ning käppadele ilmuvad küünised. (http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/skorpio/). 4 1.4 Skorpioni ehitus
püütud putukatest. Kilpkonn Tema pea ja jalad sulavad liivaga väga hästi ühte. Kui ta hädaohu korral tardub, on teda väga raske eristada ümbritsevatest kividest, sest kilpkonna kilp on täpselt nagu kivine maapind. Kilpkonn on küll aeglane, kuid siiski kaitstud vaenlaste eest. Teda kaitseb kilp, kuhu sisse võib ta igal ajal enda pea ja jalad tõmmata. Nii on ta peale vaenlaste kaitstud ka päikese eest. Mehhiko kõrbetes elav kilpkonn peidab end päevase palavuse eest urgu. Sööma tuleb ta vaid varahommikul ja hilja õhtul. Tema on taimetoiduline, kuna ei suuda võistelda teiste kiiremate loomadega, et neid nahka pista. Tema lemmiktoiduks on punased ja oranzid õied. Kui kõrbekilpkonn satub kuuma päikese kätte, tühjendab ta tõsises kuumastressis oma põie tagajalgadele, et neid jahutada. Peale ja kaelale üritab aga leevendust pakkuda kobrutava sülje abil. Kõrbemaod
Kilpkonn Tema pea ja jalad sulavad liivaga väga hästi ühte. Kui ta hädaohu korral tardub, on teda väga raske eristada ümbritsevatest kividest, sest kilpkonna kilp on täpselt nagu kivine maapind. Kilpkonn on küll aeglane, kuid siiski kaitstud vaenlaste eest. Teda kaitseb kilp, kuhu sisse võib ta igal ajal enda pea ja jalad tõmmata. Nii on ta peale vaenlaste kaitstud ka päikese eest. Mehhiko kõrbetes elav kilpkonn peidab end päevase palavuse eest urgu. Sööma tuleb ta vaid varahommikul ja hilja õhtul. Tema on taimetoiduline, kuna ei suuda võistelda teiste kiiremate loomadega, et neid nahka pista. Tema lemmiktoiduks on punased ja oranzid õied. Kui kõrbekilpkonn satub kuuma päikese kätte, tühjendab ta tõsises kuumastressis oma põie tagajalgadele, et neid jahutada. Peale ja kaelale üritab aga leevendust pakkuda kobrutava sülje abil. Kõrbemaod Maod reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonnast soojust juurde
Suvel aurab vesi ära ja maapind muutub kõvaks ning praguneb. Taimestik ja loomastik Taimedel on sügavale ulatuvad juured või hea pindmine juurestik. Neil on lihavad varred või nahkjad lehed niiskuse hoidmiseks. Väikesed lehed või muundunud astlad niiskuse vähendamiseks. Kõrbe loomad taluvad hästi kuumust ja neil on väike veevajadus. Neil on soomuseline kehakate ja kaitsevärvus. Loomad tegutsevad põhiliselt öösiti ning õhu ja kuumuse korral varjuvad urgu. Nad läbivad pikki teid veeotsinguteks. Vihmaperioodil elutseb kõrbes ka linnuliike. Inimtegevus Kõrbes tegelevad inimesed rändkarjakasvatusega ja oaasipõllundusega. Kõrbete põliselanikud on beduiinid ja Austraalias aborigeenid. Rändeluviisiga kõrbeelanikud on nomaadid. Nad elavad telkides. Mis on kõrbestumine? Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe taimi või vähe sademeid. Viljakal alal hävivad puud ja põõsad. Miljonid inimesed on selle pärast sunnitud elukohta vahetama
ka maskeeruda. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida.Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Nende elupaigad on väga mitmekesised kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed.Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahel ka lehtedesse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, tavaliselt 90-150 aastaseks kuid suured maakilpkonnad aga 200 aastaseks. Kilprüü Kilpkonnaliste rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtlaselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud enam-vähem võrdsete sarvkilbistega. Iga kilbis kasvab iseseisvalt ning neil on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust
Saharas esinavad ka samuunid ehk liivatormid mis võivad tappa inimesi ja loomi. joonis 3. sahara kõrb SAHARA TAIMESTIK JA LOOMASTIK Sahara kõrbes on võrreldes teiste kõrbetega loomi ja taimi palju. Seal elavad näiteks:Fennek ehk kõrberebane- tal on suured kõrvad et jahutada organismi ja ,et kuulda saakloomade tekitadud helisid.Ta peab jahti õhtuhämaruses ja päeval peitub urgu. joonis 4. fennek Kaamel- kaamel on kõrbes tähtsaim loom, inimesed kasutavad teda veoloomana ja tööloomana. Ta organism kasutab vett väga ökonoomselt, ta hineõhus on vähe veeauru ja ta higistab vähe.Ta suudab korraga juua palju vett ja kasutab küüru ladestunud rasva lagunemisel tekkivad vett. joonis 5. kaamel Varaan- Varaan on üks suurimaid roomajaid, neil on soomuseline nahk mis säilitab hästi kehaniisukust ja peegeldab valgust. Varaanid on kõigusoojased, nad
Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Nokk on must, jalad lihakarva punased. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Jäälind Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikraabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all.
Nokkloom Nokkloom on ürgimetaja. Ta on tumepruun ainupiluliste seltsi kuuluv ja poolveelise eluviisiga. Nokkloom tunneb ennast vees väga hästi ja on hea ujuja. Ta nokkloomlaste sugukonna ainus liik. Nokkloom elutseb jõgede kaldaurgudes Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. Nokklooma urud paiknevad jõe kaldajärsakus ja tavaliselt puujuurte all. Urgude kogupikkus on kuni 30 meetrit. Nokkloomadel on kahte liiki urge: pesitsusurg ja puhkeurg. Uru peauks on jõe kaldal ja lisaks on urgu ka sissepääs jõest. Pesitsusurg on puhkeurust palju pikem ja kui tiine emane siseneb, suleb ta selle üleujutuse kaitseks mudaga. See on hea ka sooja hoidmiseks ja sissetungija vältimiseks. Nokkloom on kaetud tiheda karusnahaga, mille pärast seda liiki eelmisel sajandil palju kütiti. Tema karv on lühike, tihe ja pehme. Nokkloomal on kaks paari viie varbaga jäsemeid. Jalgadel on ka küünised. Varvaste vahel on tal ujulestad. Keha pikkus on 30-45 cm ja saba pikkus on 10-15 cm
KARU (vaatab ehmunult jänest): Yo jänn, mis teed ? JÄNES: Ah, midagi ei tee. Ärkasin just ja nüüd mõtlen, mida õhtul teha. KARU (sügab kukkalt): Tead jänes, võiks peole minna. Hundil pidi sünna 3 olema. JÄNES (mõtleb ja pobiseb midagi): Oh tead, karu, see on hea mõte, niikuinii pole midagi teha. KARU (käratab kõva häälega): No davai jänn, pane siis ruttu riidesse. Pidu juba käib. JÄNES (jalutab urgu): Rahu, rahu karu. Küll jõuab. Ma tõmman kasuka selga ja kohe lähme. Kui jänes oli valmis ennast seadnud, hakkasid nad minema peole. Pidu toimus metsa kultuurimajas. Karu ja jänes olid kuulnud et hundil on juubel. Peale tunnist kõndimist, jõutsid jänes ja karu kultuurimajja. Kultuurimajas ütlesid jänes ja karu hundile toosti ja seejärel peeti pidu. Peale paaritunnist pidu tahtis jänes hakkata koju minema ja ütles karule. JÄNES: Kuule karu, lähme ära koju.
Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. Möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on teada selle liigi ainus leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti rabalt. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti, aga võib- olla ka mujale. Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik- maaherilane. Kolmas ruske maaherilane teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.
nahkjad lehed niiskuse hoidmiseks. Väikesed lehed või muundunud astlad niiskuse vähendamiseks. Osa taimi koguvad niiskel ajal vee oma vartesse, lehtedesse, juurtesse või viljadesse ning kasutavad seda hiljem pika põuaperioodi kestel, näiteks aaloe ja kaktus. Neid nimetatakse sukulentideks. Kõrbe loomad taluvad hästi kuumust ja neil on väike veevajadus. Neil on soomuseline kehakate ja kaitsevärvus. Loomad tegutsevad põhiliselt öösiti ning õhu ja kuumuse korral varjuvad urgu. Nad läbivad pikki teid veeotsinguteks. Paljud linnud pesitsevad vihmaperioodil, ükskõik kui juhuslikud või harvad need vihmad ka poleks. Vihmaperioodil elutseb kõrbes ka linnuliike. Mullastik Kõrbevööndi mullad sisaldavad väga vähe huumust ja on seetõttu helehallid. Tugeva päikesekiirguse toimel tõuseb osas muldades, kus põhjavee tase on kõrgem, maasisene vesi sügavamast kihtidest pinnale ja aurub. Selle tulemusel ladestub mulla pinnale ja ülaossa rohkesti sooli.
vaikivaks teadmiseks. See on teadmine, mida saab väljendada mõistete ja väidete abil, kuid keele abil mitte. See teadmine ilmneb vilumustes, oskustes, meisterlikkuses ning seda ei saa omandada raamatutest, vaid see antakse vahetult edasi õpetajalt õpilasele.Näiteks: -meie oskus rääkida emakeeles (me ju räägime seda, kuid kõik ei oska kõiki emakeele grammatikareegleid sõnastada) -oskus kõndida -oskus hoida tasakaalu -looma/linnu oskus pesa/urgu ehitada -looma/linnu oskus teha vahet söödaval ja mittesöödaval -oskus süüa teha -oskus ujuda(ei pea teadma hüdrodünaamikast) *Kas teadmised võivad esineda ka ilma nendeta, kes teavad? Filosoof Karl Popper väitis, et saavad. Ta eristas sõna teadmine kahte tähendust ja jagas teadmised kolme maailma vahel. Teadmine subjektiivses tähenduses, mis on teatud mõistuse seisund või kalduvus teatud viisil tegutseda. (käib koos subjektiga (inimesega) ja sõltub subjekti
Eesti sisalikud ARUSISALIK Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem. Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune, kel seljal ja külgedel tumedad triibud. Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne. Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi munedes, arusisalik on üks väheseid, kes poegib. Tavaliselt saab üks sisalikuema korraga kümmekond poega. Pojad sünnivad alates juulikuu teisest poolest. Nad on alguses tumedat tooni ja ilma mustrita ning alustavad kohe iseseisvat elu.
jäneseks. Ülejäänud mängijad jaotatakse paarideks. Paarid asetsevad vabalt väljakul laiali, nägudega vastamisi ja hoiavad teineteiselt kätest kinni, moodustades urud. Mäng: Mängu alustamiseks signaali järel jookseb kodutu jänes hundi eest ära, hunt aga püüab jänest tabada (käega puudutada). Kui see hundil õnnestub, vahetavad nad osad. Jänes võib end hundi eest päästa sel teel, et jookseb mängijate käte alt läbi ühte urgu ja jääb sinna seisma. See urgu moodustavatest paarlilistest, kes jäi kodutu jänese selja taha, muutub uueks kodutuks jäneseks ja hunt hakkab nüüd teda taga ajama. Mängu võidab mängija, kes mängu kestel pole kordagi hundiks olnud või oli selleks vähem arv kordi. Reeglid: 1. Hunt võib püüda ainult jänest ainult kuni urgu minekuni. 2. Jänes ei tohi paariliste käte alt läbu uru joosta. 3. Paariliste käte vahel seismajäänud jänese selja taga olev mängija peab kohe hundi eest põgenema. 4
4 Paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest , tihe karvastik kaitseb neid päeval kuuma eest ja öösel külma eest: Kõrbehiired elavad Egiptuse loodeosas. Nad kaevavad seal väga ulatuslikke urgusid. Toitu, milleks on taimeseemned, suunduvad nad otsima öösiti. Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida Kõrbesipelgatel on kõrbes elamiseks oma kohastumused. Suur liikumise kiirus jahutab keha, pikad jalad tõstavad ta maapinnast kõrgemale, kus temperatuur on 67 °C võrra madalam. Toiduotsingutel teevad nad vahepeatusi, ronides maapinnast kõrgemale kuivanud taimekõrtele ning jahutades end seal tuule käes.
juurde niikauaks kui võimalik. Sel aastaajal märgistab isasloom oma territooriumi piirid uriini ja väljaheidetega ning kaitseb seda kutsumata külaliste eest. Polaarrebased suhtlevad omavahel paljude häälitsuste abil - klähvimisest ulgumiseni. Häälitsusi lasevad nad kuuldavale peamiselt innaajal. Mais või juunikuus sünnitab emasloom kaljulõhes või kaevatud urus 1-18 pimedat poega, kellega tegelevad mõlemad vanaloomad. Vahel jagavad ühte ja sama urgu kaks emaslooma, kes hiljem ka ühiselt järeltulijaid kasvatavad. Väikesed polaarrebased avavad silmad kahe nädala vanuselt. Järgmisel nädalal on nad võimelised juba emaga uru vahetus ümbruses toiduretkedel kaasas käima. Pojad võõrutatakse 6-8 nädala möödudes. Hiljem õpivad nad vanaloomadelt jahipidamist, varasügisel aga iseseisvuvad täielikult. Polaarrebase iseloomulikud tunnused Keha: Üsna väike, lühikestel jalgadel
keedeti kitseliha. Paljudes valdades söödi praetud sealiha ja pannkooke, peale rüübati punaseks värvitud viina. 8. september ussimaarjapäev (Maarja sündimise päev) Ussimaarjapäeva tähistatakse 8.septembril. Seda päeva teatakse veel väikse maarjapäevana ja ussi magamise päevana. Eestis teatakse püha alates 16.sajandist. Varaseim teade päeva tähistamisest pärineb kuuenda sajandi algusest Süürias. Keelatud oli metsa minek, kuna mets tahtis puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Lubatud oli minna ainult marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks. Mõnel pool usuti, et kesa sümboolne kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid. Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks ning metsas valmisid sel päeval esimesed jõhvikad. Toidukultuurist on teada ainult jõhvikal käimine. ALLIKAD wikipeedia, eesti rahvakalender, eesti entsüklopeedia, eesti.ee, looduskalender.ee, err.ee , eestikirik.ee, kultuuriaken.tartu.ee, uuseesti
Pesa ja pojad Poegadega emahundid elavad urus, perekonda kuulub 6-9 isendit. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 6265-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 5-7 väikest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300500 g. Silmad avanevad 1012-päevaselt. Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse. Kutsikad saavad nägijaks 912 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad tekkima piimahambad.
Ma ei jõua teiega taielda, ma olen väsinud." Hanna-Liisa ja Jaan: ,,Head aega!" Karu: ,, Rarrrr!Kas te tahate proovida neid tikreid mis ma just korjasin?" Hanna-Liisa: ,,Okei.. Ma võtaks mõned." Karu: ,, Nii tore, et mul ka kord külalisi on." Hanna-Liisa: ,,Kuule, kui su tikrid nii head on karu. Kas sa mulle oma kasukat ei tahaks laenata? Mul olekski vaja sõbrantsidele näidata midagi uut! ,, Karu: ,,Oi ei!Nüüd palun minge ära! Ma kardan poegade pärast! Ma pean tagasi urgu minema!" Jaan: ,,Goodbye! Oeh, tähendab, head aega!" Õpetaja: ,,Metsas käisid imelikud põksimis hääled.- Põkk-põkk, põkk, põkk-põkk- põkk." Kägu: ,,Põkk-põkk. Kas te näete seda puud, kuhu on peale kirjutatud: Made in china?" Hanna-Liisa: ,, Ähh, mida, mina ei näe siin pimedas midagi." Kägu: ,,Mina lähen enda puusse. Ma olen solvunud. Head aega!" Hanna-Liisa: ,,Nii imelik lind. Mis lind see oligi?" Jaan: ,, Ei ole vaja teada enam."
teineteist ja kutsuvad esile tülisid, et emasloomade pärast võidelda. Suures osas nende levila aladest toimub esmakordne paaritumine kevade hakul, tundras leiab see aset aga maikuus. Jänkupojad sünnivad umbes 50 päeva pärast viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende ellujäämisvõimalusi külmas ja niiskes keskkonnas. Emasloom ei valmista poegadele ette mingit urgu ning sünnitab nad otse paljal maapinnal. Poegadel on seljas tavapärane karvastik, nad on võimelised kohe nägema ja mõne aja möödudes ka jooksma. Emasloom imetab poegi korra päevas, tema piim on hästi toitev. Pesakond hoiab ema lähedale ning ei jookse laiale. On teada juhtumeid, kus emajänes, nagu paljud linnud, püüdis vaenlast haiget või haavatut teeseldes eemale meelitada. Aastas on valgejänesel kolm pesakonda. (miksike.ee) Illustratsioon 2 Valgejänese poeg
Üheksavöölane jagab oma kodu sageli teiste oma liigi samasooliste esindajatega. Igal loomal on oma ,,korter", ent isase alad kattuvad sageli osaliselt emaslooma aladega. Üheksavöölane märgistab oma territooriumi erinevates kehaosades paiknevate näärmete eritisega. Ohu korral tõmbab ta end siili kombel kerra või tõmbab oma jalad enda alla ja surub end vastu maad. Kui üheksavöölast jälitada, läheb ta sibavalt kõnnilt üle galopile ja püüab põgeneda urgu. Urust on teda väga raske kätte saada, sest ta kiilub end rüü ja käppade abil sinna kinni. Saba on tal libe ja kooniline ning sellest on teda samuti tülikas haarata. Hämaruse saabudes lahkub üheksavöölane oma maaalusest urust ning suundub toiduotsingule. Tema menüü on äärmiselt rikkalik. Sinna kuuluvad putukad, tillukesed selgroogsed, linnumunad, puuviljad, seened, juured ning korjused. Ta hangib toitu peamiselt suurepärase haistmismeele abil
Puuoksi mööda liigub ta aeglaselt, ent kindlalt. KESKKOND Urson tunneb end kõige paremini segametsades, ent vajaduse korral võib ta kohastuda ka teistsuguste elutingimustega, näiteks põõsastihnikute, liivakõrbete või koguni lageda tundraga. Kogu päeva põõnab ta kerratõmbunult puuvõras või kaljupraos. Igal loomal on mitu varjupaika, mis paiknevad tema territooriumi erinevates piirkondades. Koidikul läheb ta alati kõige lähemal asuvasse urgu. Urson on "konservatiiv", see tähendab, et ta käib alati mööda ühtesid ja samu radu, jättes enda järel pehmele mullale või lumele nähtavaid jälgi. Juhul, kui talv on eriliselt karm, veedab urson mõned päevad ühes oma urgudest, kust ta üldse väljas ei käi või kui käib, siis vaid hetkeks. Suvel söandab ta toidu järele minna veidi kaugemale, ent tavaliselt ei lähe ta oma lõigu piiridest kuigi kaugele. TOITUMINE
Jänes • Sügisel ta täidab toiduvarusid ning ründab mesitarusid. Kui tõuseb talveunest, siis unistab vaid suvest. Karu • Kappab kiirelt koplis ringi, uhke sadul seljas ongi. Saab ta seljas ratsutada, tema kaela patsutada. Hobune • Veereb nagu kera, aga pole ümmargune. Vahepeal nõnda terav, aga pole nõelakene. Piim tal maitseb, aga pole beebi. Putukaid mugib- asi seegi! Siil • Kui ta kuuleb kassi nurru, ruttu vudib kassi urgu. See ajab kassi kurjaks ning samal ajal ka kurvaks. Hiir • Tal on väga uhke saba, milles peidus tuhat värvi.Tema ilus lauluhääl iga unimütsi äratab.Ta on nii uhke nagu kuningas troonil.Ta on meessoost ja annab kanade hulgas tooni. Kukk • Kevadel ta rohtu mälub, piima annab oma jagu. Piimast mõnus juustu teha. Vahel teeb ta kõva häält nagu pasun hüüab sääl. Lehm •Aitäh teile tähelepanu eest!!!
Suures osas nende levila aladest toimub esmakordne paaritumine kevade hakul, tundras leiab see asset aga maikuus. Jänese pojad sünnivad umbes 50 päeva pärast viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende ellujäämisvõimalusi külmas ja niiskes keskkonnas. Emasloom ei valmista poegadele ette mingit urgu ning sünnitab nad otse paljal maapinnal. Poegadel on seljas tavapärane karvastik, nad oon võimeised kohe nägema ja mõne aja möödudes ka jooksma. Emasloom imetab poegi korra päevas, tema piim on hästi toitev. Pesakond hoiab ema lähedale ning ei jookse laiali. On teada juhtumeid, kus emajänes, nagu paljud linnud püüdis vaenlast haiget või haavatut teeseldes eemale meelitada. Aastas on vage jänesel kolm pesakonda. Toitumine
koos. Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada. Pesa ja pojad Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 6265-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 57 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300500 g. Silmad avanevad 1012-päevaselt. Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse. Kutsikad saavad nägijaks 912 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
annaabi.ee 
