Raamatu "Kaks kantsi" põhjalik kokkuvõte. (1)

„Kaks kantsi“
J.R.R. Tolkien
See raamat räägib Frodo, Jussi, Aragorni, Legolase, Gimli , Punapõse ja Ilo seiklustest Keskmaal. Raamatu alguses Sõrmuse Vennaskonna liige Boromir suri ning Vennaskond lagunes . Frodo ja Juss jätkasid oma teekonda Mordorisse, Tuhamäele, et hävitada Musta Isanda sõrmus. Tee peal kohtasid nad Guglunki, kes tahtis sõrmust endale, kuid oli siiski nõus neile teejuhiks hakkama. Teel kohtusid nad veel ka Gondori Pealiku ja sõdalastega, kes neile abi ja nõu pakkusid . Boromiri rünnaku ajal röövisid uruk - haid Punapõse ja Ilo. Nende ülesandeks oli viia Punapõsk ja Ilo kurja Sarumani juurde. Teel sinna neil aga oli võimalus põgeneda Rohani ratsanike rünnaku ajal. Seda nad ka tegid ning üsna pea kohtusid nad vanade endidega. Kui Ilo ja Punapõsk olid rääkinud oma loo ja Sarumani kurjast plaanist hävitada metsad , äratas vana Puupard üles kõik teised endid ning suundusid Sarumani juurde, Raudlinna. Raudlinna jõudes kõik Sarumani sõdalased põgenesid, aga Saruman jäi oma kindlusesse lõksu. Terve selle aja olid Aragorn, Legolas ja Gimli uruk-haisid jälitanud, et oma sõbrad päästa. Teel kohtusid nad Rohani ratsanikega ja Gandalfiga, kes Aragorni, Legolase ja Gimli arvates surnud oli. Gandalf käskis neil minna Rohani kuninga Theodoni juurde teda sõjast teatama. Nad viisid Rohani naised ja lapsed Helmi Süvikusse, kus nad olid kaitstud. Seal toimus Sarumani vägedega suur lahing, kuid Saruman kaotas. Sealt edasi suundusid nad Raudlinna, kus Punapõsk ja Ilo Aragorni, Legolase , Gimli ja Gandalfiga kohtusid. Raudlinnas läksid vennaskondlased Sarumaniga rääkima, püüdes teda kurja Sauroni vastu pöörata. Kuid see ei õnnestunud. Sellegi poolest ei läinud see kogu jutuajamine Sarumaniga luhta, sest Gandalf sai enda kätte hõbedase kuuli, millega Saruman Sauroniga ühendust pidas. Raamatu sisu oli seikluslik, ulmeline ja väga fantaasiarikas.
Teose algus oli väga huvitav, kuna tegevus hakkas kohe pihta ning just oli käimas lahing vennaskondlaste ja uruk- haide vahel.
Kõik raamatutegelased olid väga omapärased ja huvitavad. Peategelased olid kääbikud Frodo, Juss, Punapõsk ja Ilo, rajaleidja Aragorn, päkapikk Gimli ning haldjas Legolas. Kääbik Frodo oli väga hooliv ja julge. Ta tahtis jätkata üksi oma teekonda Mordorisse, et teised kannatama ei peaks. Juss oli väga ettevaatlik võõraste, nagu näiteks Guglunki suhtes. Oma sõpradele oli ta ustav, näiteks ei jätnud ta oma sõpra Frodot maha, vaid jätkas temaga teekonda Mordorisse. Punapõsk ja Ilo olid väga huvitavad ja naljakad tegelased, nad armastasid toitu, olid kohutavalt uudishimulikud ja tahtsid kõiges kaasa lüüa. Aragorn, Gondori troonipärija ja kuningas oli väga osav rajaleidja. Ta oskas ainult mõne murdunud rohulible järgi öelda, kuhu on mindud , kus käidud ja mida tehtud. Üks väga huvitav tegelane oli päkapikk Gimli. Ta oli väga ustav ja abivalmis, alati aitas ta oma hädas sõpru. Vahel oli Gimli ka natuke turtsakas, kui hobustega sõitma pidi. Ta kandis alati kaasas kirvest. Retkel Mordorisse sai tema suurimaks sõbraks haldjas Legolas, kes oli väga osav vibukütt. Ta oli pärit Sünklaane metsast. Legolas oli väga vastupidav kurnatusele ja vigastustele, tema sitkus, terav nägemine ja võitlusoskused olid Vennaskonnale suureks abiks, kuid Legolase sõprus ja lojaalsus oli kaaslastele veelgi suurem tugi. Terve rännaku ajal oli vennaskondlastele suureks toeks ja abiks suur ja võimas Gandalf Hall. Tal oli pikk hõbedane habe ja puhmas kulmud ning kandis alati halli mantlit . Vennaskondlaste vaenlasteks olid Saruman ja Sauron . Sauron oli Keskmaa kõige julmem ja võimsam valitseja. Tema lõi sõrmuse, mille Frodo pidi hävitama. Saruman oli teine vaenlane , kes oli langenud Sauroni võimsusesse ning koos temaga mestis oli. Raamatus oli veel palju huvitavaid ja ka hirmuäratavaid tegelasi, näiteks Guglunk, hiiglaslik ämblikutaoline Shelob ja Orkid.
Teose lõpus vedas Guglunk Frodo ja Jussi Shelobi urgu lõksu, kuid nad pääsesid sealt Astja abil välja. Väljaspool urgu toimus Frodo, Shelobi, Jussi ja Guglunki vahel suur võitlus. Juss suutis Guglunki alistada, kuid Guglunkiga võideldes oli ta unustanud Frodo. Ta lamas maas , Shelobi võrku mässitud ning just söögiks saamas. Juss jooksis Frodo juurde ning tappis Shelobi, kuid ta oli hiljaks jäänud. Frodo oli surnud. Juss pidi nüüd otsustama, kas võtta sõrmus ning jätkata Frodo ülesannet, või jääda oma peremehe kõrvale. Ta otsustas võtta sõrmuse. Juss kiirustas läbi sügava roopa ning jooksis üles mööda pikka renni kaljude vahel. Äkitselt kuulis ta orkihääli. Need olid tema ees ja taga. Et pääseda, pidi Juss panema sõrme nähtamatuks tegeva sõrmuse. Tänu sellele ta pääses. Juss jälgis orkide tegemist. Nad võtsid Frodo ning viisid ta koobastesse. Koobastes kuulas ta pealt orkide jutuajamist ning sai teada, et Frodo ei olnudki surnud, vaid hoopis Shelobi mürki täis ning pidi varsti ärkama. Frodo oli elus, kuid vaenlase kätes.
Raamatut oli üsna raske lugeda, kuna sõnakasutus oli keeruline ning ma ei saanud paljudest sõnadest aru. Raamatus esines üsna palju kirjeldusi. Kõige paremini jäi mulle kirjeldustest meelde see, kuidas Punapõsk kirjeldas vanasid ende: „Tundus, nagu oleks nende taga tohutu kaev, mida täitis iidsete aegade mälu ning pikk, aeglane, kaalukas mõtlemine; aga nende pinnal sätendas olevik: nagu päikese sillerdus hiiglasliku puu lehtedel või virvendus väga sügava järve pinnal. Ma ei tea, aga see näis nii, otsekui oleks mingi asi, mis uneldes või lihtsalt ennast tajudes maapinnal kasvas, mingi asi juuretipu ja lehetipu vahel, sügava maa ja taeva vahel järsku üles ärganud ja uuriks sind nüüd samasuguse pikaldase hoolikusega, mida ta oli lõputute aastate jooksul omaenese sisemistele asjadele pühendanud.“ Kirjeldusi ja kahekõnet ei olnud ei liiga palju ega liiga vähe, mõlemaid oli mõõdukalt.
Mulle meeldis kõige rohkem see, kui vennaskondlased koos Rohani vägedega Helmi Süvikus Sarumani vägede vastu võitlesid, sest minu arvates oli see koht kõige põnevam.
Soovitan seda raamatut lugeda kõigile seiklus - ja fantaasiahuvilistele. Soovitan seda raamatut ka teistmoodi huvitava sõnavara ja kirjelduste pärast. Ma ei soovita seda lugeda inimestel, kes pole „Sõrmuste isanda“ esimest osa lugenud või filmi näinud, sest nad ei pruugi raamatust midagi aru saada.