Üheksavöölane referaat (0)

***** Põhikool
Üheksavöölane
Referaat
*********
VII kl
****** 2010
Üheksavöölane on vöölaste sugukonda rüüvöölase perekonda kuuluv napihambuline. Üheksavöölased on eraklikud loomad, aktiivsed harilikult öösiti. Nende keha on kaetud kõva, sarvplaadikestest moodustatud rüüga. Pead, jalgu ning saba kaitsevad tugevad kilbised.Üheksavöölane on kõige enam levinud vöölane. Hästi tunneb ta end nii lagendikel kui Lõuna-Ameerika vihmametsades. Ta elas looduslikult Kesk-Argentiinast põhja poole kuni Mehhikoni. Inimtegevuse tulemusena pole tema leviala kahanenud, vaid hoopis laienenud, sest farmerid näevad teda kahjurputukate hävitajana. Nii elab üheksavöölane tänapäeval USA-s kuni Kansase, Tennessee ja Lõuna-Carolinani. Oletatakse, et ta suudab oma leviala laiendada kuni Indiana, Ohio , Pennsylvania ja New Jerseyni. Üheksavöölane elab metsades ja põõsastikes. Ta kaevab urge vooluveekogude kaldaisse, alati puude-põõsaste lähedusse. Urg koosneb ühest sirgest käigust. Sellesse viib mõnikord 2–8 sissepääsutunnelit, mis on kuni 7 m pikad ja 15–20 cm laiad . Uru lõpus on pesakamber, mida vooderdavad kuivad lehed ja rohi. Loom vahetab vooderdist sageli, eriti pärast vihma. Niimoodi kogunevad uruava juurde kõdunevad lehed. Täiskasvanud vöölane ei rahuldu 1 uruga , mõningad kaevavad enesele kuni 12 varjupaika. Üheksavöölane jagab oma kodu sageli teiste oma liigi samasooliste esindajatega. Igal loomal on oma „ korter “, ent isase alad kattuvad sageli osaliselt emaslooma aladega. Üheksavöölane märgistab oma territooriumi erinevates kehaosades paiknevate näärmete eritisega. Ohu korral tõmbab ta end siili kombel kerra või tõmbab oma jalad enda alla ja surub end vastu maad. Kui üheksavöölast jälitada, läheb ta sibavalt kõnnilt üle galopile ja püüab põgeneda urgu. Urust on teda väga raske kätte saada, sest ta kiilub end rüü ja käppade abil sinna kinni. Saba on tal libe ja kooniline ning sellest on teda samuti tülikas haarata. Hämaruse saabudes lahkub üheksavöölane oma maaalusest urust ning suundub toiduotsingule. Tema menüü on äärmiselt rikkalik. Sinna kuuluvad putukad, tillukesed selgroogsed , linnumunad, puuviljad , seened, juured ning korjused. Ta hangib toitu peamiselt suurepärase haistmismeele abil. Ta nuusib maapinna lähedal ning ei jäta vahele ainsatki kohta, kus midagi söödavat võiks leiduda. Tema pikk nina on varustatud eriliste tundlike sõõrmetega. Kui ta haistab maa all olevat saaki, hakkab ta viivitamatult kaevama . Ta tajub ka 20 cm sügavusel asuvat saaki. Maad kaevab ta esijäsemetel paiknevate küüniste abil ning teatud ajavahemike järel lükkab ta mulla tagajalgadega eemale. Et saagi lõhna mitte kaotada, surub üheksavöölane end tugevasti vastu maad, pidevalt puristades ja ruiates.Lõunapoolsetel aladel elutsevad loomad toituvad, aga peamiselt sipelgatest ja termiitidest. Kui ilm on jahe käivad nad isegi päeval toidujahil. Üheksavöölase vaenlased on lisaks inimesele hunt, koiott, puuma , koer ja auto: väga palju üheksavöölasi hukkub öösel autorataste all. Kliima muutused mõjutavad üheksavöölasi palju, sest neil pole karvu . Talvel on nende päevased tegevused vastupidi, nad on aktiivsed päeva soojemal ajal. Üheksavöölane toob loodusele kasu sellega, et tühjadesse üheksavöölaseurgudesse saavad elama asuda teised loomad, näiteks skungid, rotthamstrid, kivikakud ja lõgismaod.Üheksavöölast kütitakse hõrgu valge liha pärast. Luurüüd kasutatakse karbi või korvina, kusjuures looma saba seotakse peakilbise külge ja nii moodustub mugav sang . Selliseid korve vooderdatakse seest siidiga ja müüakse turistidele suveniirina . Vöölaste rüüdest valmistatakse ka muusikariistu. Üheksavöölane on Texase rahvusloom . Sealjuures laiendas ta oma levilat Texaseni alles 1800. aasta paiku. Jõgesid suudab üheksavöölane ületada kahel viisil. Kõigepealt suudab ta kuni 6 minutit hinge kinni hoida: see kohastumus on tal tekkinud käikude kaevamiseks. Nõnda võib ta veekogu põhja laskuda ja mööda põhja teisele kaldale joosta . Teiseks suudab üheksavöölane nii palju õhku alla neelata, et ta muutub veest kergemaks, ja siis kohmakalt ujuda.
2
Üheksavöölased paaruvad reeglina suvel, täpne aeg sõltub elupiirkonnast. Kuna vöölastel on nõrk kuulmine ja nägemine, eeldavad teadlased, et isasloom saab emaslooma paaritumisvalmisolekust aru haistmise abil. Viljastatud munarakk kinnitub emakaseinale alles 3 kuu möödudes. See pikendab loote arengut ning seetõttu sünnivad pojad alles järgmisel kevadel, kui toitu on juba külluses. Vastsündinud vöölased on hästi arenenud ja nägijad. Emasloom toidab poegi piimaga mitu nädalat. Pärast emast lahkumist jäävad pojad sageli mõneks ajaks kokku, ent seejärel alustavad iseseisvat elu. Üheksavöölasel sünnivad ühemunanelikud, kes on sellepärast samasoolised. Mõnikord magavad vöölased mitte urus, vaid selili maapinnal lamades ning rüüta kõhtu kaitseta jättes. Siiani pole teadlased sellele nähtusele suutnud rahuldavat selgitust leida. Vöölased on napihambuliste seltsi liikmed ja kuigi mõningatel napihambulistel on kummaski lõualuus 50 hammast , on üheksavöölasel neid vaid 16. Üheksavöölase elavad tavaliselt 12-15 aasta vanuseks. Nad peavad talve vastu ja ei maga talveund, aga kui pikemat aega on külm ilm, võivad nad territooriumil hävida. Tänu pikale ja kleepuvale keelele on üheksavöölane suuteline ühekorraga nahka pistma 40 000 sipelgat.
3
Kasutatud materjalid
1. Loomariigis. Vilnius , 2001
2. Üheksavöölane. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Üheksavöölane 26. märts 2010
3. Üheksavöölane.URL= http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/uheksavoolane_evelinviks.ht m
4. Davis , B. ja Schmidly J. Nine -banded Armadillo. URL= http://www.nsrl.ttu.edu/tmot1/dasynove.ht m. 1994.
4