Poolkõrb (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Poolkõrb
Referaat
Koostaja : Liisa Kasak
Juhendaja : õp. Kersti Veskimets
Tallinn
Sisukord
Üldiseloomustus 5
Abiootiliste tegurite iseloomustus 5
Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted 9
Energia liikumine toitumistasanditel 10
Ökosüsteem kui tervik 11
Populatsiooni arvstus 12
Ökoloogilised globaalprobleemid 13
……………………………………………………………………………………………………………….14

Üldiseloomustus

Poolkõrbed võtavad enda alla osa Põhja- Ameerikast (Suur nõgu, Mojave, Sonora, Chihuahua )Lõuna-Ameerikast ( Peruu , Atacama , Patagoonia) Aafrika ( Sahara , Neveg, Namib, Kalahari ) Euraasia ( Jordaania , Nafud, Rub al-Hali, Karakum, Kõsõlkum, Sindh, Thar, Taklimakan, Gobi ( Austraalia : Suur liivakõrb, Gibson , Simpson, Suur Victoria) . Valgust on poolkõrbes palju, seda saavad varjata ainult pilved , kuid neid on seal harva. Sellest tingitult on kõrbes ka väga vähe sademeid ja sellest tingitult on ka õhuniiskus väike. Kõrbes on taimedel ja loomadel vaja erilisi kohastumusi, seal saavad vähesed hakkama.

Abiootiliste tegurite iseloomustus

Valgus
Valgust, mida taimed kasvamiseks vajavad, on kõrbes palju. Seda saavad varjata vaid pilved, kuid pilviseid päevi on kõrbes väga vähe. Kõrbes leidub taimi ainult seal, kus on vähekesegi vett. Palju kasvab kõrbes rohttaimi, põõsaid ja üksikuid puid:
Viigikaktus oskab end edukalt päikesekuumuse eest kaitsta. Tema lihtsalt keerab lehed nii, et päike võimalikult vähe nendele peale paistab.
Havortiad kasvavad varjulistes paikades kivide või teiste taimede külje all. Pinnasest paistab neil välja vaid leheroseti ülaosa, ülejäänu on päikese eest maa sees peidus. Lehed aga vajavad valgust, et toitaineid fotosünteesida. Nõnda ongi torukujuliste lehtede ülaosas läbipaistev “aken”, mille kaudu pääseb valgus lehe sisemusse .
Kivitaim on sarnane havortiale. Maa seest ulatuvad välja vaid lehetipud, pinnas kaitseb taime muid osi kõrvetava päikese eest. Et valgus pääseks kõikjale lehe sisemusse, on lehe tippudes läbipaistvad aknad. Kivitaimed on sukulendid – nad varuvad vett oma paksudesse lehtedesse. Pärast vihma puhkevad kivitaimed õitsele, lehepaari vahele ilmub üks suur õis.
Suurtel puudel pole vähese veega võimalik toime tulla, seega neid kõrbetes ei leidu.
Paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest , tihe karvastik kaitseb neid päeval kuuma eest ja öösel külma eest:
Kõrbehiired elavad Egiptuse loodeosas. Nad kaevavad seal väga ulatuslikke urgusid. Toitu, milleks on taimeseemned, suunduvad nad otsima öösiti.
Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused . Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida
Kõrbesipelgatel on kõrbes elamiseks oma kohastumused. Suur liikumise kiirus jahutab keha, pikad jalad tõstavad ta maapinnast kõrgemale, kus temperatuur on 6–7 °C võrra madalam. Toiduotsingutel teevad nad vahepeatusi, ronides maapinnast kõrgemale kuivanud taimekõrtele ning jahutades end seal tuule käes.
Ultraviolettkiirgus
Suures koguses on ultraviolettkiirgus kahjulik kõigile organismidele- rakkude sisemusse tungides põhjustab see DNA mutatsioone ning denatureerib valke. Seetõttu puuduvad enamikel taimedel kõrbetes lehed, nende asemel on okkad, kuna viimased säilitavad enese sees vett paremini. Lisaks on lehed väikesed, nahkjad või muundunud astelateks, et aurumine lehe pinnalt oleks võimalikult väike.
Putukad kuulevad ultraheli ja näevad ultraviolettkiirgust, orienteeruvad maa magnetismi järgi. Sahara kõrbes elav jooksiksipelgas säilitab bioloogilise aktiivsuse ligikaudu kuni 55 °C juures. Kui teised kõrbesipelgad poevad temperatuuril 35–45 °C juba maa alla, siis jooksiksipelgas muutub just siis aktiivseks ning suundub toiduotsingule.
Infrapunane kiirgus
Infrapunakiirgust nimetatakse ka soojuskiirguseks, mis võimaldab kõigusoojastel organismidel end valguse käes soojendada. Kui aga valguse intensiivsus muutub organismi jaoks liiga suureks, siis tekib ülekuumenemise oht. Selline olukord tekib pidevalt kõrbetes.
Näiteks kõrbejänes ei saa pikalt päikese käes olla, kuna ta võib hukkuda. Kõrbeloomad peavad hoidma oma keha nii jaheda ja niiske kui vähegi võimalik. Väikesed loomad otsivad varju. Näiteks kõrbehiired säilitavad niiskuse oma maa- aluses urus. Mõnedel kõrbeloomadel on arenenud sellised omadused ja käitumisviisid, mis aitavad neil kõrbes kõige paremini toime tulla. Lisaks on suured kõrvad kehatemperatuuri reguleerimiseks
Taimed ei saa oma asukohta muuta ja seetõttu esineb neil mitmesuguseid kaitsekohastumisi, näiteks suurem osa kaktusest on vesi; varsi katab vahakiht; juured on maapinna lähedal hargnenud. Kõik need omadused on paremaks toimetulekuks kõrbes.
Kõrbetaimed peavad taluma suurt kuumust ja tulema toime väga vähese veega, seetõttu on neil sügav juurestik ja väikesed lehed.
Õhuniiskus
Poolkõrbes on õhuniiskus 10 – 20%, õhus sisalduv veeaur kuumeneb kiiresti ja jahtub samuti. Vesi peegeldab ja neelab päiksevalgust ning energiat, mis Päikeselt tuleb. Öösel vabaneb soojus veest ja soojendab ümbrust. Teistes bioomides võib õhuniiskus olla 80% ja rohkemgi ning õhus olev veeaur tasandab öise ja päevase temperatuuri kõikumise.
Päeval on temperatuurid vähese õhuniiskuse tõttu äärmiselt kõrged. Keskmised temperatuurid suvel on vahemikus 21 – 27 °C. Tavaliselt ei ületa temperatuur 38 kraadi, öösiti on temperatuur madal, umbes 10°C.
Sukulentideks nimetatakse taimi, mille varred või lehed on suutelised säilitama endas niiskust, poolkõrbes on sukulentideks kõik kaktused.
Efemeerid ehk lühieataimed tärkavad pärast vihma ja kasvavad, õitsevad ning viljuvad väga kiiresti, kõrbes oleva efemeerina saab välja tuua näiteks põldmaguni.
Happelisus, sellega kohanenud organismid
Väheste sademete ja suure aurumise tõttu on kõrbemullad sooldunud. Kõrbete mullad koosnevad põhiliselt kivimite murenemis-saadustest, sisaldades väga vähe taimset ja loomset materjali. Kõrbemullas ehk liivas võivad seguneda tolm ja kruus, kuid vahel on osakesed tuule poolt täpselt ühesuurusteks sorteeritud. Et taimed saaksid kasvada, läheb vaja viljakat mulda. Kõrbete muldades aga leidub huumust vähe, sest kuivus ei lase taimedel laguneda. Mõningal määral on seda siiski ning vastupidavamad taimed saavad sellest küllalt toitaineid. Mullad on “alt kastetavad”,
sest aurumine ületab sademete hulga ning vesi maapinnas liigub alt üles.
Kitsa ökoamplituudiga liigi näide
Laia ökoamplituudiga liigi näide

Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted

Sümbioos
Kuna kõrbetes on väga vähe vett, siis imavad kaktuse mikroobid endasse seda, aidates sellega kaktusel elada, põhjusel, et viimasel puuduvad juured pinnasest vee saamiseks.
Parasitism
Jordaania kõrbes kasvav lehitu, kollase õisikuga kõrbe- soomuk elab teiste arvel, see on taim, mis vaja rohelisi lehti, et fotosünteesida päikeseenergia abil veest ja süsihappegaasist toitaineid, sest tema juured kinnituvad teiste taimede juurtele ning hangivad sealt toitu. Sellist suhet, kus eriliiki loomade kooseluvormis on suhe ühele poolele kasulik, teisele kahjulik nimetatakse parasitismiks.
Kisklus
Kisklus on kiskja ja saaklooma suhe. Kiskjad ei saa elada saakloomata, aga kiskjate hävitamine võib viia ka saakloomade allakäigule. Kiskjate näiteks poolkõrbes võib tuua:
Mooloki ja sipelga , see on suhe, kus mooloki toiduks saab sipelgas.
Sarvikrästiku ja mookoki, selles suhtes jääb aga mookok alla.
Rähni ja soolavähikese kisklussuhtes saab toiduks soolavähike.
Fenneki ja hüpiku kisklussuhtes on nõrgem hüpik.
Koioti ja kukkurroti kisklussuhtes jääb koiott peale.
Konkurents
Konkurents on liikide vaheline või liigisisene osavõitlus piiratud keskkonna ressursside pärast. Näiteks:
Vähese vee tõttu võitlevad kõik taimed selle pärast
Saakalid elavad gruppides ja valivad omale piirkonna, mille nad märgistavad uriini ja roojaga. Keegi ei tohi nende valdustele tulla
Taimtoidulisus
Taimtoidulisus näitab suhet taimetoidulise looma ja taime vahel. Kasulik vaid loomale. Nagu näiteks:
Kõrbejänes sööb kaktust
Gasell sööb kõrberohtu
Kõrbehüpik sööb kõrberohtu
Keksik sööb igasuguseid seemneid
Kaamel sööb okkalisi kõrbetaimi

Energia liikumine toitumistasanditel

Tootjateks nimetatakse toiduahela esimesse lülisse kuuluvaid autotroofseid organisme ehk taimi, baktereid ja osa protistidest. Poolkõrbes on tootjateks näiteks datlipalm, harjashein, kaktus, kõrbetarn, saksauul, tapp , velvitšia, aaloe ..jpt.
Herbivoorideks nimetatakse taimtoidulisi loomi, ühtlasi toiduahela teist lüli. Herbivoorid on enamasti väiksed loomad, putukad või linnud , kuid on ka erandeid . Poolkõrbes on sellisteks loomadeks keksikud, labidjalgkonnad, meesipelgad, seemnesipelgad, rähn, kilpkonn, kaamel.. jpt.
Karnivoorid on loomtoidulised loomad, kes võivad olla toiduahela lõpus või keskel, kuid mitte esimeses või teises lülis. Sellised loomad võivad olla nii putukad, linnud kui ka suuremad loomad. Poolkõrbes võib karnivooridest kohata näiteks fennekit, habeagaami, kraeagaami, moolokit, ogasaba, savirästikut, kobra , lõgismadu, prussakaherilast, skorpionit ja paljusid teisi.
Ökopüramiid

Ökosüsteem kui tervik

Toiduahelad
Kõrberohi> Kõrbetirts > Kõrbejänes >Kõrbeilves
Aaloe > Moskiitod > Gasell > Saakal
Kõrberohi > Kõrbehüpik >Tähniktõhk > Saakal
Toiduahelate võrgustik
Toiduahelate katkemine
Kui kõrbejänese ümbruses pole piisavalt süüa, siis peab ta minema kaugemale toitu otsima. Kuna kõrbes on kõrged temperatuurid ja päike lõõskab tugevalt, siis suudab kõrbejänes päikese käes olla vaid 3-4 minutit, kauem päikese all olles sureb jänes kuumarabandusse.
See võib katkestada toiduahela ( Rohi > Kõrbejänes > Kõrbeilves)

Populatsiooni arvstus

Populatsiooni arvukus ja selle muutus ajas
Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes.
Rebase perekonda arvati fennek esmakordselt 1980. Fennekrebase lähimaks sugulaseks peetakse afgaani rebast. Nad lahknesid 3–4 miljonit aastat tagasi.
Populatsiooni tihedus
Kui arvukus kahaneb, näiteks inimtegevuse tagajärjel, siis taastumine on aeglane. Madala sündivuse tõttu on fennekid küttimise suhtes eriti tundlikud.
Kunagi olid fennekid Põhja-Aafrikas jaotunud enam-vähem ühtlaselt. Praegu aga kütitakse neid mõnes kohas Saharas laialt ilma hädavajaduseta ( karusnaha saamiseks). Nad ei ohusta koduloomi ega kahjusta inimese huve. Fennekeid püütakse ka lõksu ning neid peavad lemmikloomadena nii kohalikud elanikud kui ka nende maade inimesed, kus fennek ei ela.
Populatsiooni seisund
Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Paiguti on fennek ulatusliku küttimise tõttu ohustatud ning on paljudes endise areaali osades muutunud üsna haruldaseks või koguni välja surnud.
Populatsiooni tervislik seisund
Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Fennek kohaneb halvasti keskkonnamuutustega. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus , millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel.
Populatsiooni koht toiduahelas, suhted teiste loomadega
Oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks .

Ökoloogilised globaalprobleemid

Kõrbestumine
Protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust, tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks.
Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.
Väga suures ohus on Saharast lõuna pool asuvad maad. Rahvastikukasvu, karjakasvatuse ja eksportvilja kasvatamise tulemusel laieneb Sahara mitu miili aastas. Ka Põhja-Ameerikas on peamine kõrbestumise põhjus karjakasvatus .
Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale.
Globaalne soojenemine
Aastate 1906 ja 2005 vahel tõusis Maa keskmine temperatuur 0,74 °C võrra. Hinnanguliselt on selle põhjuseks on 90% tõenäosusega inimtegevus, täpsemalt kasvuhoonegaaside üha suurenev kogus atmosfääris. Kasvuhoonegaaside sattumisel atmosfääri need soojenevad ning seeläbi soojendavad enda ümber olevat atmosfääri.
Globaalse soojenemise tõttu võivad hävineda paljud taimed kõrbetes, loomad saavad saaki otsida vaid öösiti, mis võib rikkuda toiduahela (kui saak ei liigu öösiti ringi).
Kasutatud kirjandus:
„ Bioloogia gümnaasiumile“ , Targo Sarapuu, Mart Viikmaa, Ivar Puura, 2006 Tartu
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbeloomad.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/korbeloomtaim.ht m
15