50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-25
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kastan23
Õppematerjali autor
Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt. Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane, aga ikkagi midagi ei saa muuta, kuna rebasel on
.............. ..........8 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1]
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks.
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee
hiired, roomajad, konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega. Päevas tarbib toitu võrreldes oma kehakaaluga 100-180% mis teeb aastas -37kg. Päikese käes hukkub poole tunni jooksul. Mutt sigib kord aastas - jooksuaeg on tavaliselt aprillist maini (tiine 40 päeva). Pesakamber on 12-25cm läbimõõduga umb. 10-70 cm sügavusel. 2-7 poega. Vaenlased on rebane, kärplased, viud, kakud, metssiga. KARIHIIRLASED (Sorex) - eristatakse vahehammaste järgi. Suurim on mets-karihiir, väikseim on väike- karihiir. Vahepealne on laane-karihiir. Vesimutt (Neumys fodiens) on karihiirte perekonnas suurim ning tal on ujumiseks kohanenud pikem karvakiil sabal ning tagajalgade tagaküljel. Vahehambaid on tal 4. Toituvad peamiselt putukatest ja nende vastsetest, selgrootutest. Kiire ainevahetusega ja suure toidutarbega. Kiirelt
häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid