Kilpkonnad (1)

Kilpkonnad
Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi – sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata.
Tänapäeval on kilpkonni umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, olles ka ,,maskeerumisülikonnaks’’. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred, millega saab toidupalasid lahti rebida. Enamik elutseb troopikas ja lähistroopikas. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahetevahel ka lehekõdusse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, suured maakilpkonnad kuni 200 aastaseks.
Munast väljumiseks kasutavad tillukesed kilpkonnad oma koonul asuvat teravat, nn munahammast. Vastkoorunud kilpkonnal on algul kaasas veel mõnel määral munarebu ning ta ei pea kohe väljast toitu otsima . Osade liikide pojad püsivad pärast koorumist pesas, oodates tavaliselt talve lõppu. Nende on pehmenahaliste kilpkonnade luurüüd katab pehme nahk ning neil pole sarvkilbiseid. Nende luurüü sisaldab suuri õhutühikuid, mis muudavad looma kergeks ning teevad vees hõljumise lihtsaks. Lame kehakuju lubab neil end vaenlaste eest jõgede, järvede ja tiikide põhjamutta peita . Kilpkonnaliste kilprüü koosneb kumerast seljakilbist ehk karapaksist ja lamedast kõhukilbist ehk plastronist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtlaselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbistega. Iga kilbis kasvab iseseisvalt ning neil on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust . Kõhu- ja seljakilpi ühendab kõõlus- või luuside, osadel on kõhukilbil liikuvad osad, mis võimaldavad kilprüül sulguda. Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg.
Enamik kilpkonna liike on liiga aeglased, et aktiivselt saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest – ussidest ja putukavastsetest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Mõni liik püüab saaki hoopis eriliselt. Kondor- kilpkonn kaevub mudasse ning jätab oma pärani aetud lõugade vahelt nähtavale ereroosa vingerdava keeletipu, mis on kaladele ,,söödaks’’. Matamata ajab suu pärani ning imeb toidu sisse nagu tolmuimeja . Kilpkonnad suudavad ka kaua nälgida.